Niisiis Tõnu Naissoo trio koosseisus Tõnu Naissoo Eeskujuks olid nagu sellised pianistid, kes traditsioone, mis meie mõttes stiil nagu ei haaranud nagu või tähendab ma ise olen võib-olla teine natuur, aga põhimõtteliselt see oli siiski ikkagi selline tonaalne muusika. Esimene kokkupuude Chessiga oli mul kuskil 69 või 68 isegi kõige esimene õpetaja või kes nagu näpuga näitas, sellel muusikal oli Aavo tamme. Peep Ojavee. Mulle meeldis. Harjadega mängisid. Saaks juba varakult mängib, ma üldse hakkasin klaverit nii õppima kuueaastaselt. Ei sunniviisiliselt. Mäletan, et sellise esimese tee kergema žanriga sai siis tehtud kuskil üheksa või kümneaastane, kui, siis mängisin endale jube hea meel, kui sellise bluusi harmoonia pärnavuse primitiivse lu kujul, selline bugi vormis või selline et see oli esimene kokkupuude nagu, eks. Isal oli plaate ja sai neid kuulatud ja ja siis hiljem põhiliselt sai täiendatud nagu just raadiosaadete kuulamisega. Vaata nagu džässmuusikas ei ole siin eriti liikunud ja praegugi liigub neid võrdlemisi. Ma arvan, et põhiline sinna harimisvahend on nagu. Raadiosaadete kuulamine, kui 67. aastal toimus Tallinnas džässifestivalil, siis saalideks noorem osavõtjatest vist olid 15 16 16 Duranist. Aga see ei olnud seal mitte. Esinesin. Ta oli küllaltki algupoole peale, sellepärast et 66. aasta sügisel mul õnnestus saada mängima orkestrisse rütm. Seal ma sain sellise, nagu mingil määral võib öelda siis sellise aluse üldse selle muusikaga tegelemisel. Ants Merist oli sele nagu ka seal orkestrijuhte ja ma mäletan, et sellest ajast tuli selline lehest lugemine ja akordimärgid ka nii-öelda võib-olla ei olnud nagu praktikas seda vaja olnud ja sellepärast ma mäletan, omal oli küllaltki tegu algul, millal sa kirjutasid oma esimese pala, selle jõuski. 14 15. Kas ei tundu, laev sai nagu rohkem tegelenud selle muusikaga praegu nagu vähemaks jäänud, oli siis seda tahet rohkem? No üks tahet tuleb, aga lihtsalt elu tuleb nagu peale ja peab tegelema selle asjaga mida, nagu pool ette eteni dikteerib. Sa oled kunagi tahtnud ka arhitektuuri minna õppima, siis oli seal ikka tõsi taga, eks ole, selle asjandusega nagu mingil määral tegelesin. No tähendab, muidugi ei saa seda võtta nii süvenenult tegelemiseks, aga nagu ta huvitas küll jah, pala, mida me kuuleme, on siin oma omalooming, selle pealkirjaks on pöördepunkt. Millest lähtuvalt see on seotud Treiuga, nagu see sai nagu uuesti hakatud trioga just selle žanriga nagu tegelema 77. aastal. Ja siis lihtsalt see oli esimene lugu selles või lihtsalt selline esimene teema, kui uuesti alustatud ja sellesse ka nimi tuli. Enne kui lugu lahti läheb paar sõna sellest pilliste, mis sinu ees on siin-seal nüüd elektriga, vahel on selle peale nüüd kergem mängida, raskem klaviatuur lühemalt või klaverinojah, tähendab, need on ka pikemaid, on, tähendab kabinetklaverimõõtmetega. Kuni tehnilist juttu rääkida, siis praegu on 73 klahvi, aga tavaliselt kabinetklaveril 88 ja need on ka mitmes mõõdus nüüd elektroklavereid. Mis puutub raskustesse, siis on lihtsalt mänguspetsiifika natuke teistmoodi. Suurel kontsertklaveril mängimine on ikkagi muidugi kõige raskem. Jääb ikkagi etaloniks tavaline akustiline klaver. Järgmine balansis pöördepunkt. Nii järgmine pill on siis kontrabass kuigi vahepeal nagu elektribasskitarr tõrjus kontrabassi välja, aga siiski see vana hea kontrabassimets on hea kuulata, kuigi ta nüüd läbi võimenduse. No lihtsalt naturaal, Bilbralts suurel armises või ühesõnaga sellise helinivood ja seal nagu natuke väheks sa oled. Nagu öeldakse klassikalise kooliga, eks ole. Eriala õpetajaks on, oli ja on praegu ka Meeme Saareväli praegune konservatoorium õppinud teatri orkestri kontsertmeest ja põhitöö kaheksanda fondil ka Estonia teater, kas ja millal sa siis džässi peal nagu käeulatust? Kõige niisugune esimene, esimene kokkupuude Chessigi oli mul kuskil 69 või 68 isegi kõige esimene õpetaja või kes nagu näpuga näitas, sellel muusikal oli Aavo tamme. Mitu näpunahkal mängimisega ärale. Vanasti oleks iga, iga nädal mitu tükki, aga praegu ei saa enam aru. Praegu on nii, nagu on. Kui palju see nüüd kontrabassimäng ise saab neid harjutada, tegelikult saab teha ise ka tööd selles mõttes, et no näiteks maki järgi mängida või ütleme üldse tarvitada harmoonilise järgnevusi on olemas, ütleme, spetsiaalplaadid, eks ole, ja lindid on, aga meil nad ei ole nagu liikuma. On olemas spetsiaalsed ses passi koolid, sellised nagu reibraunile. Seal. Eeskuju on kõige esimene ikka Ron Carter. Ja järgmine trio balansis Sermanni lavenen. Ma jätsin enne targu nimetamata teema puhul, et tema näol on meil tegemist hoopis koolijuhiga. Ta õppis omal ajal kooli juhtimist muusikakoolis Tartu muusikalis. Kui siin koorijuhtimist ja trummimängu üleminek toimus üldse tagasi ka seal veel kunagi muusikakoolis helises telefon, see oli seal riidehoiu kõrvale, ma mäletan seina peal. Ja helistas, eks kooli juhtkonnast keegi palvusel, kas ei saaks nende koolipeole mingit orkestrit mängima? Ma trehvasin telefoni kõrvale, muidugi sain selle kõne maha, mõtlesin, et igaks juhuks ütlesin, et saab ikka. Ja siis mõtlesin, et noh, kui ma juba lubasid, eks ma ise pean ka seal midagi mängima ja siis mõtlesin. Eks Maglõpsuta seal trumme, mis ikka. Et valin omale siis kõvad pillimehed sealt ümber ja vala kaadriväe. Ja nii me siis läksime sinna koolipeole. Aga nad ei teadnud ka, et ma ei ole enne lumme mänginud. Esimest korda siis sain ühe ka mängida. Siis öeldi mulle nii et hea küll, et tasu saad sina, aga me kutsume siiski õige mehe välja. Anna andeks, aga nii ikka edasi ei saa minna. Peale selle, siis hakkas asi kuidagi meeldima, siis hakkasin juba ise harjutama ja nii ta on läinud siiamaani, kus sina malale harjutasid, keldris harjutasin oma toas, aga trummi peabki harjutama kuskil, nagu öeldakse liivakoti peal või pehmel pehmel padjal, kus trummipulk tagasi ei põrka. Et see käsi ise kõik selle edasi-tagasi töö ära teeks. Esimene harjutus nimetatakse papa Mamakse ja neile on kummagi käega kaks lööki. Nii see komplekt see on, et üks kolmandik ütleme täiest sellest armaadlast, mida võiks olla tänapäevane trumile. Jah, neid on, nüüd on asi nii kaugele läinud, et neid on igasuguseid komplekte ja isegi viis korda suuremad. Võib-olla kui see leid nägin isegi viimast kataloogist, et on olemas mingisugused elektrilised trummid, mis on pisikesed ja millel tulevad juhtmed välja. Suutrumm on ka, ütleme seal viie sentimeetrise läbimõõduga mingi eriline. Nii ja kummastusel enam meeldib neid, kas harjadega mängida? Või ma ei tea, see oleneb ikka vastavalt loole. Mõni lugu, mõnda lugu ei olegi võimalik pulkadeks. Ja ma ei tea küll, aga nad cum endal mõnusam on, ma ei tea, mulle meeldiks harjadega mängist rohk rongaatori kolmas plaane. Eeskujuks olid nagu sellised pianistid, kes traditsioonides meie mõttes stiil nagu haaran nagu või tähendab ma ise olen võib-olla teine natuur, aga põhimõtteliselt see oli siiski selline tonaalne muusika, kes olid vees kujutani, seiklinaliks. Sõitlen no tema oligi nii, põhiliselt siis tuli neid juurde nagu ja neid kuuleme freejazzi. Tähendab, siin on nagu antud mängijatele surevad vabadused, sellise niinimetatud free muusika vaba muusika puhul siin on nagu kõigepealt Aatonaalne, tähendab valvsust ei eksisteeri nagu otseselt ja aluseks improviseerimis, seal on lihtsalt sellised mingisugused impulsid mingi temaatiline materjal on nagu olemas. Aga siis improvisatsioon ei kulge otseselt. Seal mingi seos on ka olemas, aga ta ei ole nii traditsioonilises mõttes nõndanimetatud modaalne pala, seal siis on oluline selline hetkel tekkiv impulss, tähendab, siin ei ole mingit ettekirjutust, mille peale sa siis omakorda laveerida. No proovime, kuidas välja tuleb, siis? Kes sind kõige enam mõjutas, on mõjutanud selles muusika, muusika ise. Muusika ise ongi mõjutanud tüdruk omal ajal olid sa meie vabariigis ka vist noh, neid väheseid, kes ka impriseerisid vokaalselt. Siin võiks eeskujuks too Ella Fitzgerald. Alguses kuulgeltki need et muusika õppimine oligi nagu kõik need improvisatsioonidel ja teevad siis sai Ella Fitzgeraldi pealt õpitud. Aga nii palju, kui neid inimesi on, nii palju on igalühel ka iseendale eri tunnetas ja tunne, kuidas soovin improviseerida, see on ju kõik väga laialdane. Kuid seal on, minul on alati puudunud selleks Õigeks introniseerimiseks julgus ja lihtsalt ma võtan endale pähe toime julge Oisu ongi läbi selle, nagu olen sellega. Ühesõnaga nii vähem tegelenud avalikud. Aga millal siis julgus tulla peale kas ütleme, kui kui pillimehed iseenesest niimoodi mõjutada mänguga või? Vot see pigem ongi niimoodi, kui kui vahele istud ja kuulad, et kõik on suurest fiilingu iseenesest jah. Ja siis tunned järsku, vot vot nüüd närvi ei mõtlegi selle peale, et jääksin laama või et no et et saaks erineda või lihtsalt suur soov lihtsalt siis kaasa lüüa. Väga innustavalt mängitakse, sa oskad ka flööti mängida? Ei oska enam, see oli nii ammu. Aga omal ajal õppisid veidike jah, väga veidike. Miks sa loobusid flöödilelle, kõik keeled ei häälestunud hästi. Mul käis närvidele, sest ma panin kõrvale pillini lahtised ja niipeaaegu siiamaani seisab täpselt samas asendis kodus ära kuivanud lõhkile. Hunt ütleb, et sa nüüd oskad basskitarri mängida ei oska. Mulle lihtsalt meeldib, oled proovinud mängida? Natuke sõrmed. Kuuleme sinult kolm laulu, kõigepealt joogi, aprill Pariisis, siis hädeli, Sermanetiasti vanderi. Koputab vaikselt üks vahemärkus veel, et ennem minu käest küsiti siin, et ega ta kiiktool ei laula. No ühesõnaga, ma pean ütlema, et, et need laulud kõik on hoopis teisest teisest killast, siin mingid niuksed tuttavad, lauluvaste esinenud. Tänapäeval räägitakse palju tähtkujudest ja saatusemärkidest. Mul on siin kaasas ka mingi horoskoop. Tõnu Naissoo, Toivo Unt on sündinud Kalade tähtkujus ja selle kohta on siin kirjas, et selle märgi all sündinud armastavad mugavust, hubasust, nad on helded, külalislahked, kuid on sageli nukad. Kui nende saatus lapsepõlves kujuneb normaalselt, siis on nad õiglased, siirad, südamlikud. Neil on hea mälu ja annet teadusega tegelemiseks, kuid kaladest saavad ka head muusikud. Kunstnikud, skulptorid, nagu me kuulsime sõnul oli omal ajal kireks. Arhitektuur on seda praegu nüüd ainult Toivo, kes tahaks teada, milline on sinu vahekord kunstiga? Ei mingisugust, ma tahtsin lenduriks saada. Aga miks sa ei ole saanud? Vot ei tea, millegipärast hakkas meeldima see maa peal mugavam lennatakse. Ja teed on kaksikutest sündinud. Ja selle kohta on siin kirjas, nii et nad on uudishimulikud kergesti kohanevad olukordadega. See on huvitav inimeste tabamatu võlu, ohjeldamatu temperamendiga, ootamatu reaktsiooniga. Selle märgi all sündinud talendikad matemaatikas, muusikas. Nüüd jääb küsida ainult, mis oli matemaatik enne koolis. See oli üks kõige nõrgemaid koplit. Ainuke, mis õige tundub, et kiiresti kohaneda iga asjaga tagastades neutria juurde veel nii palju, et trio üks menukamaid esinemisi oli vist Tbilisis sealsel džässifestivalil? No ei saa nüüd öelda kohe, et menukas see oli. Me käime niivõrd suhteliselt nagu harva koos, et see nagu ei võimalda nii, tip-top mängimine oleks aga väga hullusti ei läinud, need Kilviga tulite tagasi. Nojah, seda küll. Et sa oled ka sageli üksi mänginud, kui mängida üksinda, siis on kindlasti see moment tähtsam, kuivõrd sa lihtsalt oled pianist-virtuoos. Sest kogu muusika, mis sünnib, baseerub ainult sinul. Ja ta eeldab pianistlike kogemusi rohkem. Aga teisest küljest trios ei saa ka öelda, et noh, et laveerida siin oma kaaslaste peal passi trummi peal. Siin on ka jälle see tunnetuse moment, sest sa pead tunnetama nii-öelda rütmigruppi, kuigi võib näide, et nii on lihtsam. Mida rohkem mehi lavale, seda segasem, aga nii ei ütleks eriti veel selline koosseis, kus on kolm inimestest. Kui mängida üksinda, siis sa nagu tunnetad ainult iseennast ja siis lood midagi ja kui kahekesi siis kahe inimese vahel on võimalik ja tekib, kas siis tunnetus tekivad ikka mingid kindlad piiride kolm on nagu kõige raskem minu meeles leidoni suhteliselt lähedasi ühele keskmisele nivoole, tunnetusega inimesi on suhteliselt raske, selles mõttes on ka suuremate kvarteti või kvintetti ja nii edasi. Ansamblites mängimine on minu meelest selles mõttes lihtsam. Me teame, et Nõukogude liidus on mitmed linnad küllaltki suurte säsi traditsioonidega nimetaja Donetsk Novosibirskis on toimunud kontserte. Millises linnas sinul on nüüd kõige meeldivam on olnud esineda, milline publik on nagu, kõige paremini kätte saadud neist linnadest, tähendab ma olen esinenud ainult Donetskis. Käisime eelmine aasta märtsis festivalil aga seal oli ka selline asi, et üldse sellise väikse koosseisuga on suurel laval väga raske esineda. Ja, ja see meie muusika, mida me viljelema ta ei põhine eriti sellisel virtuoosliku seal ja võib-olla selles mõttes meile nagu meeldib just mängida sellises intiimses miljöös rohkem nagu tänane siinse õhkkond ja ütleme, ruum ja selles mõttes peaks neid kohti rohkem leidma Tallinnas, eks, ja see oleks kindlasti eksime, teretulnud nähtus, aga noh, sellest on palju räägitud, aga eks need asjad edenema ka mehe, kus on nagu meeldinud kõige rohkem esineda kõige paremini, sest ma ütleksin siiski, et Riias on nagunii mitmeid meeldivaid, ise tunned, et nagu istub endale ja rahval on ka nagu meeldinud, see on selleks üheks teguriks ka see, et sa kunagi alustasid niimodi. Esimene kontsert oli nagu suurem liiasksel, noh üldse esimene kontsert oligi vanad mälestused. Jah, ma ei tea, kuidagi nagu mingil määral sinna linna võib-olla natuke kergema tundega lähedalt kuidagi seal nagu on vedanud nagu rohkem. Nii aitäh ja me tänase õhtu viimane pala on sinu omalooming, pealkirja tal ei olegi, nii et jätame siis kolm punktile, mida esialgu