Kaugel Valgamaasopis Tsirguliina taga on täna kokku tulnud üle Eesti metsamehi küll virust ja Saaremaalt ja Järvamaalt. Tallinnast riigimetsaamet on siin ka esindatud. Peadirektor tor Andres Talijärv, ega seekord vist käskkirja välja ei antud, et läheme erametsamehele. Kunagisele kolleegi läinud Edelappi anti lihtsalt teada. Ja rahvas on kohal. No see on nagu metsaseltsi eestvedamisel see asi niimoodi korraldatud ja ja kuna nüüd tõesti metsaselts on selle ürituse eestvedaja olnud organiseerija olnud siis selle tulemusena on siin mitte ainult need inimesed, kes töötavad metsaameti liinise, metskondade liinis, vaid siin on ka metsatööstuse esindajaid ja kõiksuguste, teiste ringkondade inimesi, nii et ma arvan, et see on üks tore üritus, mida tasub tulevikus ka jätkata. Tähelepanuväärne minu meelest tänase päeva jooksul on see või puhul on see, et me nüüd oleme talunik Heino Tedre sellise maatüki peal, mille ta nüüd on äsja endale tõstnud ja mis oli siis endiste omanike poolt, õigemini nende omanike poolt kes nagu oleks võinud selle maa tagasi saada, Nendel on siis kompensatsioon välja makstud ja nende poolt on ta siis sööti jäetud ja Heino Teder on leidnud, et see on kõige mõttekam mets peale istutada. Jah, ennem kui me vallavanemaga juttu ajasime, siis ta ütles, et praegult on jah, selliseks ostuks on soodne aeg ja ma arvan, et see on väga kasulik investeering, mida Heino Teder praegu siia teeb. Ta ostab endist põllumajanduslikku maad metsa peale. Aga tal on koor, koort on nii palju kahjustatud ja see on tore, et sellel metsa istutamise päeval siin on meeleolu rõõmus ja huumor ei kao, kuigi labidaga märjas mullas ei ole kerge tööd teha, siin isegi on nii madal, et natukene lirtsub. Lirtsub tõesti, aga viste Rein Kokk, Tartu metsaameti peametsaülem ei ole saanud nii kõrgega kraadiga vägesid mitte iga päev juhatada. Kõigepealt meie ligidal, siin on kohe professor härra Ülo Tammsooga labidaga, vehib siin auku kaevata ja kõvasti trambib kinni. Ja mitte kaugel ei ole ka meil meie uus dekaan, meikar, Toivo tema siin talus vist juba aastaid olnud ja, ja tead täpselt, mis siin on toimunud ja, ja veel kaugemal meil siin rahulikult toimetada. Endine Järvamaa metsamajandi direktor Väino Rei kuulu suure staalia mees ja ja ta ka väga hoolega näha, et tal ei ole aega isegi vaadata eemale, mis kõrvalmehed teevad, sest ta nii asjalik seal oma sele kogu kallal kaebamas. Ja muidugi meie kuulsalt jutumeeste kirjandusest ja kvaasi tema seal vee sees sulistab praegu ja ootame, tuuakse saared ligemale, sest tamme nii Märjamaa peale panna ei saa. Tamme vilu istutab tamme siin kõrgemal pool ja Aasias paned siis seda start eemal, see on talu Tal koplisalu sinonees. Vanad puud, tüse kask ja on kuusk, on mändjaga siinne nurga sees vastu mets on ruumi noorematele ja seda praegu siis tehakse, nii et tammed, saared tuleb veel midagi, siin on punane tamm, saared ja pärnad. Ja siin üsna ligidal on ka härra ja proua proua tedre istutatud puu sinna tee nurga peale suur võimas tamm, mis on juba ilusti juurdunud ja kaks aastat korralikult kasvanud, nii et see jääb kasvama. Võiks nii-öelda kahte asja korraga. Et kõrged ülemused ei ole unustanud metsa istutamise tööd ja teiseks, et ei ole ikka seda ranget piiririigimetsa ja erametsavahel nii näiteks praegu vaike pommer koos oma abilisega, kuigi ta on nüüd uue jaotuse järgi lõuna piirkonna riigimetsade majandamise eesotsas, ometi on ta erametsaraiesmikel ja siin enne sai pandud väikseid kuusetaimi, nüüd need on Gazedyt ja need on kased ja, ja kui te ütlete, et mingi piir peaks riigimetsa vahel olema, aga milleks see piir on lihtsalt Eesti riigi jaoks oluline. Ja, ja ma kuulsin, enne kui te tööd alustasite, et siin on 0,7 hektarit seda ala kus värsked, kännud ja taimi läheb ikka väga palju selle väikese ala peale ja nii anti selle täpselt ette, mis me tegema peame ja kui me kõikidest reeglitest kinni peame, siis kasvama 2000 uut puukest. Ja ega siin ei tohi segada, sest töö tahab tegemist, jõudu, jaks, aitäh. Istutamise juures lööb agaralt kaasa ka vallavanem Madis Kress. Selgub, et praegusel ajal ikkagi põllust ja vilja kasvatamisest ei ole võimalik nii suurt tulu saada. Siis tuleb siin otsida muid lahendusi ja üks selline näide on, on täna siinses Tõlliste vallas ka talus, kus kus kasutamata põllumaale istutatakse metsa. Eks neid võimalusi otsitakse ja selgub, et on neid ikkagi võimalik leida. Siit kangaste ja sirgu linna vahelise asfalttee ühest nurgast, kus nüüd algavad Heino Tedre maad siin heki taga, jah, tühjaks jäänud maale istutatakse nüüd puid. Juhendaja on teada-tuntud nõudlik mees, professor Endel Laas. No kuidas teie õpilased siin tööga toime on tulnud, sest enamus tööst on tehtud? No on tuldud päris edukalt toime, on tänaistatsia hulga liike, unistad, okaspuid, lehtpuid ja kahtlemata tulevikus peaks kujunema siin selline talupiiri ala, kus näitab, et algab juba talu. Ja see algab metsaga ja see näitab ka seda, et talu see mees, Kaara talu peremees on metsamees ise, Heino Teder, kes armastab ka puid. Siiedena onistatud ebad, suugad, lehise liike, tammesaari, Pärni kaske ja mõningaid teisi liike. Ja kahtlemata järgmistel aastatel tuleksin veel täiendada, juurde tuua ja siis kujuneksi, aga ilus, nägus puistu, väike med. Kes kõvasti värskes õhus tööd teinud, on nüüd kõhu täis söönud ja pidual käibel vastastikune tänamine, Narva peremees Heino Teder. Isekus, rahvas hakkab lahkuma. Tahab öelda. Ma tahaks öelda, et ma olen väga tänulik tänase päeva eest ja olgu jumal viivaks andis, meile sai üle 2000 puukesed kes leiavad alalise asukohas Valgamaal kaeratalu maadel. Ta keegi muuta kunagi saa. Ja mul on ikka meeles kolleegid, kes võtsid osa sest metsa pärast esmasest metsapäevadest nende puud on alles need manalamehed üle Eesti paljudes kohtades. Lihtsalt sooja tunnen mõelda Simunõmme, Harry Paalist, Anst hullusest ja paljudest teistest, kes siin kunagi. Täna on siin oma tänaseid metsanduse juhte, kes, kes alati on nii õla alla pannud ja samuti ka praegust räägivad sellest, et noh, kui on ikka terved elud TVd olevast jälle ja, ja see jutt, et metsamehed ei ole enam ühes leeris teie maadel tundub, et rohkem ühes leeris ise olla ja minu arust see on ainuõige-teega ei saa vahet teha, mis ametit keegi peab, kas ta siis kasvatab või, või kasutab metsa kõik ühte ühte seda teeme. Ja see lihtsalt on ääretult meeldiv, ääretult meeldivaks. Ma nägin seda ise pealt metsanädala aegu, kui Tallinna koolide loodushuvilised õpilased tulid võistlema ja nad viidi Harku parki alguses õpetama nõiad, tegid ringkäigu, selgitasid, tutvustasid seda vanaparki. Siis aga läks asi tõsisemaks ja võistluseks ning tuli ka üht kui teist määrata, ära tunda ja ja oma punktid kätte saada. Ja tundubki, et metsanädala aegu üldse huvikeskuse telo loodusmaja oli kõikidel päevadel tegevust täis. Ja see algas juba varem keskkonnast laste uurimistööde võistluse väljakuulutamine jõudis ka finishisse neil päevil. Ma näen siin nimekirja. Õpilasi on õige palju Eestimaa erinevatest koolidest, kas saartelt ja väiksematest keskustest. Kuid kõike seda on siini juhtinud metoodik Malle Luige ja mitte ainult juhtinud võid ka kokkuvõtete tegemise juures olnud laud nüüd abimaterjali täis. Mida teiega ise tahaksite esile tõsta või toonitada? Kui vaadata neid töödel kumist maakondade järgi, siis sellel õppeaastal hiilkas saar Venemaa ja nimelt Saaremaa ühisgümnaasium kus õpilaste juhendajaks õpetaja Inge Vahter ja Saaremaa kooliõpilased olid teinud ikka tõesti tõsiseid asjalikke ja sisukaid uurimusi milliseid võiks kindlasti soovitada ka teiste koolide õpilastele. No siin ma suudan ainult kiiruga pealkirju üles lugeda rukkilillest ja tema levikust, Saare- ja Muhumaal siis vahtra pigilaiksus, levikust, gaasi, Sõrvemaa põlised puud või kodukoha pääsukesed või kaitset vääriv märgala ja need kõik Saaremaalt. Need on kõik Saaremaalt ja, ja väga tore töö oli just pääsukeste töö, sest seda tööd saaksid väga paljude koolide õpilased teha, jälgida meie suitsupääsukese pesitsuspaiku räästapääsukeste pesitsemist. Siin õpilased põrkusid niisuguse asja vastu ja nägid kahjutundega, et just räästapääsukeste pesi pühiti sageli luuaga maha räästa alt ja see tekitas lastes pahameelt, et miks nüüd ja mispärast niisugust asja tehti. Ja suitsupääsukest uurimine oli ka tore, sest nad külastasid talu laotasid ja, ja see oli ka väga huvitav kogemus need pessi kokku lugeda. Ja kui ma siin jälle nüüd teie jutu vahele vaatan nimekirju, siis Anneli Kõvamees Lasnamäe üldgümnaasiumist ilmselt linna neiu on teinud töö kas, kui looduse meistriteos, nii et mitmesuguste vaatlusnurkade alt on oma objektile läheneda. Nüansse tööde temaatika on väga lai, oleneb kõik sellest, mida õpilastel on võimalik vaadelda, keda uurida, nii et linnalastel on võib-olla kõige lihtsam oma kodukassi jälgida või siis oli siin ka paar tööd tehtud pagoidest või siis Hampstritest, neid saab ka kodus pidada. Aga üks väga tore töö, mida võiks selle maa õpilastele nagu soovitada, on Audru keskkooli õpilase Pahkahto töö koduloomade käitumisest. Ja kuis Ahto oma töö, et siin ette kandis, sellest pikemalt rääkis, siis tekkis elevus, et nii lihtne nii tavaline vaadata, kuidas koer ja kass omavahel läbi saavad ja kuidas kass ja lehm omavahel läbi saavad ja ja kui see lehmik aseta kassi müksas, siis kas ei jäänud ka vastusse võlgul lõi käpaga lehmale vastu nina. Nii et ka niisuguseid uurimusi võib teha. Ja üks noormees seitsmendast klassist tuurist siin oma kodutiiki, kus ujusid ujurid ja ta leidis, et ujur on üks suur ja tore mardikas ja siis ta need jälgisse viis need ühest kohast teise ja leidis, et ujurid tulid jälle väga kiiresti oma endisesse elupaika tagasi, nii et millest kirjutada, siin on võimalusi ikka väga-väga palju. Jah, ja mitte ainult viimaste klasside õpilased pole töid kirjutanud, vaeva näinud. Siin on nimekirja lõpus üks viienda klassi noormees, siis neljanda klassi tüdruk Liisi Trader, Hiiumaa kõrgessaare algkoolist ja tema on siis Otsa soost oma tähelepanekud kirja pannud ja ma näen, et siin on hinne hea, nii et võib ka päris väike silma paista. Ei võib kindlasti ongi tore, kui maast madalast juba kellelgi on huvi tarkanud, mida nüüd vaadata või uurida, nii et miks mitte. Mis õhuke raamatuke veel on? See on nüüd meie tänavuste tööde õpilaste bioloogiaalaste tööde kogumik õpilased, kes meile oma töid saatsid siin 15.-ks veebruariks me palusime ka, et nad saadaksid oma tööst väikese kokkuvõtte ja selle me saime siis nyyd köita väikeseks kogumikuks. Ja iga töökirjutaja konverentsist osavõtjad sai kaasa, ma olen niisuguse väikese raamatukese kust siis lugeda ja vaadata ja mõelda, võib-olla hakkab mõnele siit mõni teema meeldima ja tahab ka niisugust tööd kirjutada, edaspidi. Ja kes on juba kirjutanud, need on saanud tuule tiibadesse, lähevad võib-olla edasi õppima looduslugu tänapäev ja keskkond ja klassikaline looduskaitsevaevad järjest rohkem väga häid spetsialiste ja kuni maast madalast õpetajate abiga ja kodutoetusel ja huvikeskuse heas mõttes üle gaasimisel kõik need tulemused kätte saadakse, siis jääb teid ainult kiita. Ega see pilt siin päris rõhku mõjutamata jätta, sest kui sa näed kõrval, kuidas need paekivikihid on negatiivse nurga all mere kohale kaldu ulatuvad üle ja all on neid lahmakaid siin lainte käest kõvasti räsida. Peeter Ernits on ajanud ennast praegu rinnaku pikali maas. Nonii, on õigem, raskus jääb kaugemale ja nüüd ta näitas. Ega ette pool. Jah, seal nad ongi, tegelikult seal on praegu mitte ainult kaks, vaid see tähendab palju rohkem ma arvan, üks 10 või 15 küündinud. Sadakond meetrit siit kaldast eemal merel suurte lainete peal. Ühe keskmisega hakaga kalakajakasuurune, aga ta on selline püstise kehaga ja täiesti mingi viin tegelikult keha olekult ja oma olemuselt, ehkki ta pingviin ei ole Enda, tema lendab. Aga noh, näeb välja täitsa nagu pingviin, selline musta-valgekirju ja ja ujulestad ja nokk on sellised. Kärtspunased, helepunased, need sellised põhjamaised, pingviinid, kes siin elavad Eestis. Ja see on siis tõsi, mis tõsi, et ainus koht meil on siin Paldiskist mere poole, siin neeme tipus või pankrannikul. Jah, see on üks üldse üks lõunapoolsemaid kohti üldse, kus kohapeal neid kohata võib, tõesti, jah, on olemas veel Rootsi rannikul mõne koha peal ja ka Taanis on natukene neid aga aga põhja pool on põhjala linnud, vaata, tal on nemad ja nende sugulased, Algid ja muud sellised. Noh, sama tüüpi linnud on tuhandete kaupa kümnete tuhandete kaupa pesitsevad suurt linnulaatade peal. Ta võib, et kui nad juba siin paenukkide peal või, või lõhedes on, et siin nad siis selle pesakoha on leidnud ja see neile sobib. Vahepealsetel aastakümnetel siia harilikud surelikud vaatama tulla ei saanud, aga linnud on stabiilselt pesitsenud. Ja kui neid vaadata praegu seal, siis see on jah, päris tore parv natukene kolmnurgas isegi vaated ujuvad ja kõhu alt valged selja pealt tumedad. Seal nad on ja nende kõrgete lainete sees näib, et tunnevad hästi. Söövad kala, põhiline. Kala põhiline süüa on ja ja sukeldudes nagu pingviinid tiibadega. Ajavad takka ja ja selles mõttes ta sarnaneb Põhjala, kuna näiteks või Koola poolsaare nende linnukaljudele üsna hästi ja tegemist on kõrge otse reklaam ja sellise kaljuga, kus siis vahepeal on selliseid pehmemaid paiku ja võimalik koopaid uuristada kas savi sisse või kilki või ka pae sisse ja ja siis selle pika koridori lõpus kamber, kus nad siis munevad, oma munad hauvad ja ja ega sinna ligi tõesti ei pääse naljalt. Või vähemalt see peab olema mingi päris selline Surva võlgur, kes julgeb üle kaldaköiega sinna rippuma minna. Nii et siin inimene neile justkuinii kogemata liiga teha ei saa, sellepärast et ta ei pääse neile ligi ja ta ei ole ohtlik nendel. Võimalik, et jah, kui liiga palju hakatakse käima ja ja võib-olla keegi tahab mingeid atraktsioone rippuma hakata siin või teine asi veel paatidega siia alla minna. See on palju, see on teine asi, et altpoolt vaadata, seda tuleb selgelt piirata ja, sest ikkagi noh, siin on, nende toiteveed on siin all ja, ja ja seda nad küll ei kannataks. Mis häält nad teevad, kui pojad tulevad, et kuuleks Jubarani vaikse ilmaga kõndides, et siin nad kuskil vist on. Noh, ma ei oska nüüd öelda, kähisev selline ja nõukogude selline käeksumine on aga eriti häälekad, nad ei ole. Nii see ongi põnev, et teame, et nad siin on, vahel näeme, vahel ei näe. Ja Peeter Ernitsa ekskursioon viienda paev päeva osavõtjatele tõigi meid siia tuulise rannaserva ja siit ülevalt me nüüd kuuleme, kuidas vesi mühiseb. Laine on ikka võimas seal on tugev. Ja kui ta lööb selle vahu üles vastu neid alla langenud paekamakaid, siis on näha ka vikerkaare värvi veepiiskade siis nii et kui soojalt riides olla, siis, siis on silmale ja mõttele ega midagi. Nad näitasid, nojah, siin nad elavad lihtsalt.