Rakveres olid koos paljude Eesti omavalitsuste esindajad ja ka külalised. Arutati kui lihtsustatult öelda abirahade kasutamist. Kas siin on siis tekkinud mingeid raskusi või, või, või saab kõige paremini teha selle küsimusega, alustame intervjuud Marko Tuurmanniga, kes on keskkonnaministeeriumi. Mis projektid need on, mille koordinaatjuhataja te olete? Need on põhiliselt veekaitselised projektid. Omamoodi ma tegelen ka jäätmealaste programmide koordineerimise. Ega siin on ka veel õhukaitseprogrammid. Et ühtlustada programmide ettevalmistuse ja elluviimise taset. Rakveres siis toimus seminar, mille organiseeris Phare piiriäärsete programmide koostöö üksus. Samuti koostöös siis linnade Eesti Linnade Liiduga. Ja seminari selline pealkiri oli parim praktika veekaitsealaste, sealhulgas reoveepuhastusalaste projektide finantseerimisest. Seminaril oli nüüd kitsamalt päevakorras. Selline küsimustik, kuidas muuta taotlused atraktiivsemaks, kuidas küsida finantsinstitutsioonidelt, sealhulgas ka ministeeriumilt ka ütleme siis keskkonnafondilt nii raha ette? Taotlused oleksid hästi põhjendatud ja hästi ettevalmistatud. Põhiline koostöö saab siin loomulikult olema näiteks ühisveri generatsiooni arengukava juhendite ettevalmistamise osas omavalitsustele. Praegu on keskkonnaministeeriumil keskkonnaministeeriumis töös selline abimaterjal juhend. Et omavalitsused teaksid, millised nõuded minimaalnõuded on siis arengukavade koostamiseks vajalikud järgida siis loomulikult ka otstarbekuse uuringute koostamise edendamiseks on vaja välja töötada selliseid juhendmaterjali kuutes omavalitsustega, miks see on vajalik, see on sellepärast vajalik, et sageli omavalitsused raha küsivad. Nad ei oska hästi prioritiseerida, võtavad näiteks lihtsalt ühe torustiku rekonstrueerimise projekti, pakuvad välja, aga tegelikult näiteks oleks vaja seal rekonstrueerida kiires korras, ütleme näiteks pumplaid. Loomulikult tuleb omavalitsusel endal otsustada, mida siis seada prioriteediks ka siis reoveepuhastussüsteemide laiendamine või veevarustus või siis jäätmeprojektid. See sõltub loomulikult omavalitsusest. Öelge, palun, te olete kursis kõigi Eestimaa nurkadega, millised omavalitsused on initsiatiivi heas mõttes tõesti nagu endale haaranud või, või te tunnetate, et tegu on juba partneritega, kelle pärast ei pea muretsema, kus läheb asi hästi? No asi on praegu käesoleval aastal tunduvalt paranenud näiteks koostöö võlumaa valdadega. Loomulikult on kogu aeg olnud koostöö, näiteks ka Pärnu omavalitsus tegi Pärnu omavalitsusega Raplamaavalitsustega. Koostöö on olnud hea ja ma arvan ka veel, paraneb edaspidi näiteks Pandivere piirkonnas Lääne-Virumaavalitsustega, sest et noh, käivitumas on suur Pandivere veekaitsealaprojekte. Noh, siin on loomulikult vaja vaja tihedalt koostööd teha, et see projekt edukalt ellu viia. Kui ühes asutuses on ümmarguse verstapost saabunud, siis loomulikult on põhjust vaadata tagasi. Alati on midagi toredat meenutada. Ma vaatasin geoloogiakeskuses mitut näitust ja seal näiteks on tänased väärikad geo loogid võetud pildi peale siis, kui nad olid noored ja vallatud seda näha. Välitöödel aga tunneb ära, nemad on ja see näitab, et inimesed on olnud oma erialale truud ühes asutuses pikka aega töötanud. Kuigi siin peab väljas käima ja uurimiste juures ei saa ju ilma tellida. Aga ometi, kes geoloogiks juba hakkab, ilmselt, ega ta lahti ei lase sellest elukutsest mida ka nüüd teadusdirektor Rein Raudsep säärasel puhul, millest tahaks nagu rääkida. Meie oleme saanud niisuguse verstaposti juurde, kus ühe ääre peal on võib-olla kirjutatud 60 40 asi on nimelt selles, et juba 1937. aastal loodi Eesti geoloogiakomitee. Milles siis minu arusaamise järgi kasvas välja kaks asutust, praegune geoloogiakeskus ühte äärt pidi teiste äärt pidi geoloogia instituut, nii et meil on selles mõttes näkku oleme sugulased. Kuna me on vähemalt üks vanem on üks aga teine on siis 5957. aastal loodi, siis peale vaheaega loodi uuesti geoloogia valitsus, mis muutis mitu korda oma nime ja sellel ei olegi suurt tähtsust, sest seal teinekord ainult mõni sõna muutus. Aga niisugune toekam esivanem on siis tõesti see, mis loodi see asutus, mis loodi 1957. aasta eest 40 aastat tagasi. Kui nüüd vaadata tagasi, siis ma võiksin öelda, et põhiliselt oli või on olnud meie ajaloos võib-olla kaks niisugust markantsemalt perioodi üks on kogumise periood, see oleks siis 57.-st aastast ütleme praeguse Eesti vabariigi päevilt ja teine siis, mis algas 90. aasta paiku, see oleks siis kogumise ja realiseks keerimise periood. Miks ma nii ütlen? Ma ütlen seda täie teadlikkusega, sellepärast et nõukogude ajal siis seda oli oma 33 aastat, 57.-st 90. aastani 91.-na. Me tõesti tegime väga intensiivset tööd, tähendab, mahud olid tohutu suured, tohutu kiirus oli. Meid takistas Nende andmete avaldamast avaldamisest. Igakülgne salastamine, pikkaardid olid salastatud ja paljud andmed näiteks uraani kohta või, või kasvõi sellesama plii kohta või või, või mõne teise elemendi kohta, mille kohta on meil väga palju andmestik, me lihtsalt ei saanud seda avalikkusele anda, jäi niisugune mulje, et et küll koguvad, aga välja ei anna mitte midagi, imelik kasutus. Aga kevadised veed sai siis tõesti voolama sellest Eesti vabariigi algusest. Ja siis me olime ühtepidi suurtes raskustes, sest see kaasavara, mis meil oli nii tohutult suur, et me teadnud, kust otsast peale alad. Ja mis me tegime, tähendab, me leidsime niisuguse võimaluse, et hakkame avaldama lihtsalt niisugused kogumikke, näiteks praegu ma mõtlen siin meie geoloogiakeskuse aastaraamatut kus on lühiülevaated, around, sest noh, aruanded trükkida või kõiki on väga raske. Ja nii me tegimegi, see on siis juba seitse aastat, oleme niisugust raamatut välja andnud. Sama asi käib veel spetsiaalselt Eesti põhjavee kohta, mis minu arust põhjavesi on väga tähtis asi, kõik on huvitatud sellest, kõik teavad, kui vaja teda nagu eriti saavad sellest aru siis, kui teda ei ole näiteks noh, meil on siin mõned linnad, kus kogu aeg napitada. Ja see põhjavee seisund on siis on 89.-st aastast oleme välja andnud kogumiku kus me siis avaldama andmeid, mismoodi põhjavee taseme, et mismoodi on muutunud, mismoodi on muutunud põhjale koostis, kas ta on halvemaks läinud, paremaks? No viimastel aasta võib julgelt öelda, et on aina paremaks läinud, kui nad, tööstus siin vahepeal tööstuse kasv ja tööstuse nii-öelda tempo linaga aeglasem mis nüüd edasi saab, on muidugi iseasi, aga üldisemalt paremaks läinud. See on selle poole pealt, siis hakkasime välja andma oma ajakirja, kus me saame siis oma artiklid avaldada. Aga kõige vajalikum minu meelest on hoopis võib-olla geoloogiliste kaartide väljaandmine ja vot see on nüüd siis see koht, kus me saame kasutada seda kogumisperioodil talletatud kaasavara. Ja siin on meil oleme muidugi baseerunud eeskätt arvutitel, sest noh, käsitsi ei tule enam kõne alla. Ja me oleme praegusel ajal võimelist andma väga erinevaid kaat välja mitte lihtsalt geoloogilisi, vaid me oleme siin keskkonnaministeeriumi tellimusena andnud välja ka näiteks prügilate kaadi, mis samuti põhineb üht äärt pidi geoloogilisel infol, kuna need prügipanemise kohad või prügilad, Nad, kõik on ikkagi mingisuguse geoloogilise aluse peal mingi kivimite mingi sätete peal. Ja tundub, et see on väga populaarne olnud, sest väga paljud erinevad asutused lausa imekspandav, kui suur huvi valitseb selle vastu. Ja nüüd on siis järg Helle Berensi käes. Võib olla kuulaja mäletab meie saadetest, et tegu on jälle Berensi ühe huviala või rahastusega, kus ta paljudes hoovidest otsib siis nagu pilti ja lihvid need ümmargused pinnad lapikuks ja, ja tõesti, kui vaatad siin, oleks justkui merd ja taevast ja ei oleks mingeid pulbitsemist ja nii on ka nimed, õitseng, krahh, toibumine. Kuid veel enne kui minna Nende kivi piltide juurde ei saa mitte rääkimata jätta pealkirjadest. Vasakul stendil on Eesti geoloogiakeskus 60 40. Ka pidi võib seda vanust lugeda ja Tal on aeg 40 ja siis on seitse nulli veel takkaotsa. Nii et keskus on neljakümneaastane. Aga see aeg, mille te olete siin välja toonud, on 400 miljoni aasta vanune. Ja võrreldes varasemate piltidega, mis kõik ilusti ka raamis on nüüd minu jaoks täiesti uued, need valge musta söelda värviga. Kivimid, mis neelata. Need ma päris täpselt ei olegi koostist uurinud, tundub, et see on üks väga haruldane variant Stromatut pooridest, mis mingi hilisema muutuse käiguks käigus on siis mustaks värvunud. Isegi geoloogia instituudi endine direktor Dimitri Kaljo eile oli hämmastunud ja tundis huvi, palju läinud inimene, et meil selliseid kivid üldse olemas on. Seeria siin üldse väljas on, sellepärast et siit nagu järjestikku läbi lõigetele, mis need puursüdamikud lõigatud on nagu moodustunud nagu üks loodus, nagu oleks loonud ühe kunstiteose mitte millestki nihukest ebamäärasest kujustan siis tekkinud välja nagu üks paar, mida võiks siis nimetada kas kihistunud Aadamat ja Eevat või ükskõik siis kuidas läheneda nagu maailmaloom. Ja siin on jah, nagu mingist pulbitsemisest või või tulest või tuhast hakanud midagi kujunema, siis oleks justkui naisekuju tulnud ja siis ta endale leidnud ka elukaaslaseks. Seekord vastupidi, üldlevinud seisukohta sellega peale selle nende kohal siis üks niisugune natukene hirmuäratav must joon ja ümber niuke ilus valge foon, mis siis võiks näidata seda, et elus on nii ühte kui teist, mis meid varitsevad. Ja siin on veel nii korrapärast nagu oleks lausa mingi Või ongi, see ei ole, ei saagi aru, nagu oleks mingi puitplaadimuster. Ja see on ka üks väga õnnelik juhus ja see oligi üldse esimene kivi, mis mul juhuslikult lahti lõigates nagu jättis pildi puidust. Ja peale seda ma hakkasingi neid kive üldse uurima ja sisse rohkem piiluma, mis seal siis toimub ja tõesti meenutab puudega tankivis. See stend ei ole suur, aga ta on väga hea käega kuidagi kujundatud ja on ka jäetud tühja ruumi, jääb nagu pilku kanda ühelt eksponaadilt teisele ja siia alla nurkade olete pannud kas enda jaoks või vaataja jaoks moto või ilmselt väga olulised oliivi are luuleread. Võib-olla teie esituses tuleb see kõige paremini? Ei ole küll ilulugemist harrastanud, aga noh, siin on ilus sisu, tõesti kivide kirjad on lainete valida käekirja ilust. Saakisin hoolida aeg oma jõuga ületab kõiki kividel kirjad risti ja põiki. Kaua siia võib tulla vaatama ja kui on õnnelik päev ka teie käest lisaseletusi saama. Tähendab, meie geoloogiakeskuse siin juhatajad arvasid, et miks mitte isegi suur osa nendest trendidest ja väljapanekutest pidevalt välja jätta, et siis meie asutus omandaks geoloogilisema näo, nii et pikka aega veel paar kuud kindlasti. Advendiaeg on alanud ja eksmäega kaubandusest, et meie mõtteid suunatakse iga päev Vaga järjest värvikamalt jõulude suunas ja eks ole meis endis ka viimastel aastatel jälle süvenenud. Tallinna looduskaitse seltsi inimesed on juba aastaid enne jõulupühi käinud kuuse juures teinud lausa mets on valitud paiku Tallinna lähedal, aga ikka rohelises seal, kus kuuski palju. Tänavu aga minnakse pealinnast kaugemale ja Veljo Ranniku, kes aga on aidanud koostada, teab lähemalt siis, mis tulemas ja Gustav täpselt selline metsas küünlate süütamine on siis meil nüüd juba kuuendat aastat. Ja seekord me tahaksime tõesti linnalapsed, vanaemad ja ka emad-isad viia Kuusalumetsades ja need on Tallinna lähedal kõige kaunimad suuremad metsamassiivid. Ja tahame kaasa tõmmata ka Kuusalu rahva nii küünlaid metsa süütama kui ka metsloomadele toitu metsa viima, teil ka tuleksid? Jõulupühad kohta on meil valitud kuskil poolteist kilomeetrit Kuusalu keskusest. Kogunemispaigaks neile, kes tulevad omal käel, on määratud Kuusalu kirik, bla parkla, sinna peaksime me kogunema 13. detsembril laupäeval kella 12-ks, noh siis me sealt püüame juba kindlat metsarada pidi jõuda ühte ilusasse kuuse ja männi sellisesse segametsa, kus on ka ojakene ja kus siis Harju ja Tallinna matkajad süütavad juba enne meie kohale jõudmist toreda lõkke panevad keema loodusest korjatud taimedest tee. Ja, ja noh, siis me loodame, et on siis rõõmu meil kõigil, nii lastel kui emadel-isadel, kui vanaemadel, kui ka metsloomadel