Meretuulemaa talu jaile Milale karu ja mul on kuulikindel. Kõigepealt, ma võtan pojad appi, siis vaatame, mis saab edasi. Pojad, tulge korraabisse. Siin tuleb nüüd paar sõna ilmselt juurde nii-öelda sest väikesed karud üleni pruuni ja torupillid süles, mängivad ümber lõkke laulu, kus siis vana karu tõepoolest väga suur tahe, meetri pikkune karu, kui tagajalgadel ajab lööb lõkke ümber tantsu. Nii see tuju voolab siin üks etteaste naljakam kui teine, saab teoks, vahepeal lüüakse tantsu ja karupojad võtavad siis publiku hulgast endale partnereid, kes on kiigel, kes vaatab kuskile kaugemale metsa suunas, kus noored kased on imeilusad õrnrohelised ja õhtupoolses päikeses veel läbipaistvad. Miks niisugune vaata lõik keskkonnahoiakus? Aga väga lihtsal põhjusel. Meie olemine, tuju sõltub väga palju sellest, milliseks me endale keskkonnaloome. Võtame aja maha, läheme ansamblite kontserdile, kus esinejad 12, Vändra omad ja Vändra ümbrusest loomulikult on kohal, kuid on ka tuldud Audrust ja Saaremaalt. Ja pärast lõunasööki toimubki niinimetatud karujaht, kus siis iga ansambel peabki esinema karujahiteemalise etteastega loomulikult lustakaga. Ja kui kõik see tõstab tuju, meeleolu, naerukurrud Nad kõik lahti painutatud, siis pidise tervisele ju väga hea olema ja seda me oleme vahetevahel kogenud. Miks mitte seda pakkuda endale rohkem. Ja kevadine loodus, see on, kuna need seisad, vaata kuulata, mida ta sulle pakub, alates pääsukestest kuni võimsa kose mühani. Suure tee pealt Narva poole sõites kindlasti märkate, et viit näitab Narva jõesuu suunas. Ja kui te sellele teele pöörate, siis mõne kilomeetri pärast vasakul kindlasti hakkab silmaks puiestee. Ja see on kunagi asfaldiga kaetud kitsas tee, aga asfaldi all jõuate ikka järjest rohkem metsa alla ja lõpuks märkate, et justkui parkimisplats ja sisse sõtkutud. Ta kutsub edasi käima. Astute mõne sammu, kuulete, kuidas oja vuliseb, langeb natukene mere suunas. Siin on liiva, siin on liiva, paljandit, kui kõige rohkem hakkavad silmakivid. Ja siin Ma leidsin küll mitte päris juhuslikult, aga ikkagi pildistamas geoloogia instituudi laaduri Avomiidele ja ja ma tahaks väga pärida. Siin on ikkagi vist küllalt omapärane kivi küll. Ja kahtlemata, see on juba tegelikult enne sõda tuntud Utria või Mummasse saarekivikülvi nime all. Juba tol ajal võeti ta looduskaitse alla. Ja tõepoolest, siin on kivi kivi kõrval üksteise küljes kinni. Ja mitte ainult väiksed, vaid ka üsna suuri kive on siin. Kui tähelepanelikult vaadata, siis on näha, et siin valdavad põhiliselt nõndanimetatud raudkivid mis on toodud kunagi liustiku poolt Soomest ja jäänud siis siia paekalda ette lebama. Tõenäoliselt on osa givega siin üksteise peale lükatud merejää poolt kuid põhiline osa on siiski olnud liustikul. Tänu sellele, et siin lähedal Kaldajasakus paljanduvad ainult kambriumi liivakivid ja muud terrigeelset sätted. Aga ordoviitsiumi taas siin puudub, siis tänu sellele me ja siinsete siinsel rannal praktiliselt ühtegi lubjakivitüki. Viimaseid võib aga leida rohkem natuke oja kaldast ida poole, kus juba Kallas tuleb oma täies võimsuses esile ja kava tema ülemise osa moodustavad juba uuesti ordoviitsiumi lubjakivi ja sealt on siis aegade jooksul mere murrutuse tagajärjel sattunud Leica rannale. Aga nagu ma ütlesin, utro majast lääne pool neid praktiliselt ei ole. Sümpaatsed on need raudkivimürakad, nad esiteks küllalt võimsad, siin väiksemate vahe, nii et hakkavad silma, kas tahad või ei taha ja kisub pildistama. Ja need kivid, mis on sinna randa jõudnud, need on lausa nagu sillutanud selle osaliselt selle esimese liiva rannaosa nagu tänavasillutis, nii et päris hea peal kõndida. Ja kivivärv on valdavalt punakas ja hästi lihvitud, need väiksemad, kõige väiksemad, mida siis kogujad võivad vaadata ja kaasa võtta. Ja tundubki, et see rand on töökatele inimestele, kes päeva esimeses pooles kinni. Aga pärastlõunal hakkab siia päike paistma ja kui siis õhtul on vaba aega, siin on liivaga ka päris ilusti liivast randa, nii et saab päikest võtta. Vesi jah, oleneb siin tuultest ja ta võib-olla alati väga soe ei ole, aga karastamises kõlbab kindlasti suvel. Nii et tasub Utria randa rada otsida. Ja kui te olete selle leidnud, siis ma arvan, et te ei kahetse. See, et traktor käima pandi ja see, et nüüd suures mahutis traktori taga kemikaale pihustatakse praegu. Ütlemiseks see on kõik kuidagi arusaadav ja mõistetav. Aga meie põllumehe jaoks on ilmselt veel uus, et Euroopa Liidu nõuete järgi peab niisugused põllumees testima. Ja testimiseks on jälle omakorda vajalikud väga täpsed tänapäevased testimisvahendid. Siin on arvuti, siin on isekirjutaja lisand skaneerimismasin ja traktori. Alla, mis on nagu töölt lahti tatud vee arutatud, kus siis pihusti teoste kõrval ühel tasapinnal peaksid nagu põldu kemikaalidega pläma siis teostamine langeb testimismasinale ja see omakorda elektrooniliselt joogimis puldis pandid töörežiimile ja nüüd on siis võimalik kõike seda jälgida ja mõõta. Kuidas on surve, kas pihustus toimub ühtlaselt? Ilusti töötab nii nagu ette nähtud, sest kuna tegu on kemikaalidega, ei saa lubada, tahad kuskil kemikaal soriseb ja kuskilt üldse säärasel juhul tehakse loodusele liiga säärasel puhul vähem lihtsalt kallis kemikaal kaduma või ei jõua ütleme näiteks põllul kui vaja ja seepeale. Ja see testimine maksab 488 Soome marka, kuid Ta tuleb võtta kuus tundi loenguid. Ja siis omakorda Ta küsimustele. Nii et lähenemine on küllalt kompleksne ja siis antakse paberid kätte, et sinu riistapuu kemikaalidega põllul töötamiseks on pärast või selle brigaadi poolt korda pandud testimist läbi, nii. Siin päikese käes on hästi näha, et need p täiesti nagu uduõrna vihma õunavad maa poole ja need lehvikud saavad ennem maapinda ilusti kokku. Silma järgi tundub küll, et selle talumehe riista seda puhtam tegu, põlle kooli, näidiskemikaalide teostamist masinaga, kõik lapi ja tänapäeval ütleme väga täpne mõõtmine. Kuid see-eest tuleb ta vaeva näha, raamata, et siis alles teadliku mehena põllule kultuuridele kordi parteis, kemikaal Taali teostama, nii et loodus ei kannata, et vili ei palju ega vähe vastama normidele. Meie jaoks täiesti uus asi. Mulle tundub seda protseduuri pealt vaadates, et ega meie võime tõesti Euroopa suunas läheme, oma põllumajandusega sääraste nõuete vaadata ei saa. Jäi veel ütlemata, et kammerlik masin maksab 70000 marka ja tina Mootilistel maksab. Nii et see, kellele paber- või antakse ja kokkuvõttes need teenused ja need riistad kinni maksma. Niisugune on elu. Niisugused on Euroopa nõuded.