Vahel on väga hea, kui saab oma koduseid asjaajamisi võrrelda laiemalt sellega, mis maailmas samas vallas toimub. Ja võib arvata, et esinduslik metsanduse ülemaailmne kongress, mis viidi läbi türgimaal andis selleks väga hea võimaluse. Teame juba lühi infost, et meie minister Villu Reiljan esines seal ja Eesti delegatsioon oli. Ütleks isegi, et arvukas üheksas spetsialisti mitmed esinesid veel. Mida nüüd öelda, kui vaadata laia maailma ja igapäevaseid tegemisi Eesti metsanduses? Aga kõigepealt peab muidugi ütlema seda, et Eesti metsandus ei võitle nende probleemidega, mis laia maailma täna murelikuks teevad, sest maailma põhiprobleemid on see. Metsa pindala väheneb aastas umbes 13 miljonit hektarit, noh meil on kaks miljonit hektarit metsa üldse maailma mastaabis. Muidugi see 13 miljonit on siiski mõtlemapaneva teiselt poolt. Just kahju, et see on tavaliselt troopiliste vihmametsade osa. Ja, ja see on nagu meie kopsud, mida siis kirvega nabitakse seal? Metsarikkus on väga ebaühtlaselt jaotunud viiele müügil on 60 protsenti metsavarudest, need on siis Venemaa, Kanada, Ameerika Ühendreisid Kongo ja Brasiilia, teised väikesed metsavalve meistri on ka väike metsavaldaja. Aga Eestis on juba juba siin vanast ajast ja looduskaitsemetsamajandusministeeriumi ajast siiski selline säästlik alustatud kompleksne metsamajandus, kus ei ole mitte metsa ainult nende puudeallikas või alati on ka looduskaitseväe tähelepanu pöörad, siis alati on kaitstud küll lendorava kohta, küll kotkapesi, küll musta toonekurge ja ja loodus. Palju seda, mille pool mujal maailmas püütakse ja ühelt poolt on ka see, et mets on tõepoolest nagu vaese mehe kasukas olnud, aga aga täna vaeseid riigide tahavad siiski rikaste käest kompensatsiooni saada, kui nemad säästvale arengule pöörduvad nad muidugi, see on ka neile omale väga kasulik, aga aga see igavene igavene lahkhelid, teema et ei õnnestu nagu metsandus konventsiooni alla kirjutada, sest huvid on niivõrd erinevad. Siiski ministrid. Kokkusaamisel tehti kongressile ettepanek liikuda seadusandluses ühtlustamise suunas ja leppida põhimõtteid kokku, neid ellu viia. Need on väga olulised olulised asjad, aga jah, maailma mastaabis võib ütelda, et et müüa metsamajandus. Metsanduse tervik paistab siiski välja oma oma, selles mõttes läbi mõelduse ja ja, ja pikaajaliste eesmärkidega tasakaalustatud majandamisega ja seda on väga positiivne muidugi täheldada samal ajal üteldi ka väga kõrgel tasemel välja, et, et et aasia arnika ja Venemaa metsandusega on küllalt teravaid probleeme, nii et see oli selline tõsine tõsine sõnum, muidugi 148 riiki. 4000 delegaati sealt tuli küll 1300 türklast, aga aga ikkagi suured riigid oli seal 100, sajaste delegatsioonidega 70 ministrit. Et. Üle kuue aasta nüüd 91 Pariisis oli viimane, 10. kongress peetav peetav metsanduslik tippüritus tõepoolest esinduslikkuselt väga suur, selle kõrval muidugi veel näitused ja ekskursioonid ja muud sellised tähtsad üritused, töö mitme kümnetes tögama, pidessest. Eks vihmametsade mehed arutavad oma asju, parasvöötmes oma asja põhjamaa mehed, oma asju, teadlased ja töösturid ja tarbijad. Nii et seal on kogu kogu metsanduskompleksi käsitlevas ja muidugi muidugi rõõmu need terves maailmas on omaks võetud see et see metsanduse eesmärgid on pikaajalised ja komplekssed, mets ei ole mingi puude põld, seda, mida meie siin Eestis juba pikka aega rääkinud oleme. Teid kuulates arvan, et mõnedki ägedaloomulised oponendid siiski rahunevad ja saavad aru, et Eesti metsandus, mis on oma ordnungi saanud saksa metsakorraldusest, kus Eesti rahuliku meelega mehed on vaatamata aegadele seda metsandust hoidnud ja edasi viinud, et siia ei ole vaja lausa tõesti niisuguse suure kirvega kallale minna, ta hakkame teda nüüd väga, väga teistsuguseks või paremaks tegema. Ta on küllalt heades kätes. Aga lahkumiseel küsiks hoopis teist asja. Türgi on paljude jaoks niisugune lõunamaine maa, temperamenti on ja ei tea, kas seal muud ongi. Aga samas leiab vihjeid, et Türgi on kuidagi Euroopa näoga. Olite seal nüüd kohal ja käsitega ringi ja nägite ja kuulsite, mida öelda tänapäeva Türgi kohta üleüldse jätame kas või metsa kõrval. Jah, ega siis inimesi ka huvitav vaadata. Kõigepealt peab muidugi ütlema, et Jürgen suurmaad on pea 8000 ruutkilomeetrit. Dünaamilise arenguga maa ja väga suure rahvaarvuga ma 63 miljonit elanikku, see tähendab, et ta on suurem kui Inglismaa suurem kui Prantsusmaa. Itaalia ja näiteks aastast 2050 prognoositakse türklasi või türgi saab 82 miljonit. Need on väga, väga suured juurdekasvud ja seda arengut, mis on kahtlemata siiski valiti demokraatlik islami fundamentalistid on seal mingitel põhjustel on kirja pandud sees see areng on seal silmanähtav, ehitatakse palju, toimetatakse palju, väga suurt tähele, palun turismile pööratud kantaalia kohta, kui ma küsisin, palju seal elanikke on, siis üteldi nii, talvel on seal 750000 elanikku ja suvel on kolm miljonit elanikku. Ja näha on, et, et seal ei ole seda tüüpiliste ütleme naiste. Usulist ahistamist, naised käivad ilma loonidega ja löövad tantsu, löövad laulu ja ja on näha, et neil on koht poliitikas ja mäletame, tantsud, illegaalne naispeaminister. Nii et ta on selles mõttes nendest islamiriikidest ja, ja araabia riikidest erinev riik ja ta ise seda uhkusega tunnistab, muidugi on seal ka väga palju probleeme, suur põllumajandus ja ja noh, ütleme küllaltki ebaühtlane arengutase. Kuid üldiselt on näha, et ta on, on samal ajal tuleb muidugi ütelda, et nad on väga tugev jõu riiki. Me teame seda Küprose okupatsiooni ja Neil on Nato teine armee kuskil 8000 sõdalast ja oli ka tunda, sest sest peaminister pidi liikuma turvameeste eskordiga. Harjumaalt oma ei arvagi, miski seal ohustas. Aga käsk oli, selline seadus oli selline ja nii ta oligi seal, mõnedel ministritel Joosse kümmekond Tungamest kannul automaatidega oli küll hästi turvatud. Nii et ta on, on kahtlemata väga huvitav oma ja, ja kahtlemata väga hea maa puhkamiseks. Ta on täpselt Aasia ja Euroopa, ütleme sellel ristteel selles mõttes, et nii tegevuse meri kui ka Kaspia meri on sisuliselt ikkagi türklaste küllalt suure kontrolli all ja nad tõepoolest kasutavad oma oma geograafilist asendit suurepäraselt ja on näha. Nad on sellise euroopaliku mõtlemise ja demokraatlikku Asjaajamisega saavutanud päris häid tulemusi ja nad on selle ülemusega. Kui hoia Eesti merd, ühenduse aktivistid käisid Soomes Turu linnas ja siis nad nägid mere Vardijatena, tuleks öelda meie mõistes siis merepiirivalvurite juures uut, et veel liiklusteede kontrollsüsteemi selles mõttes, et sinna, kus varem kivisel saarel asusid inimesed tööl jälgisid veesõidukite liiklust, on nüüd paigutatud automaatselt Telega kaamerad ja need pildid kõik koonduvad keskusesse. Neid kaameraid saab pöörata liigutada nii et suures osas nende arvukate saarte vahel. Peamised veeliiklusteed on tõesti pideva, kindla kontrolli all. Seda oli õpetlik tunnetada vaadat Ta ja mõtiskleda, et jah, kas see on just nüüd regionaalpoliitika heaks. Aga kui inimesed ei taha Nendel kivistel saartel päevade viisi nädalate viisi vahel ka pikemal ajal olla ja töötada seal üksinduses, siis tuleb vist aru saada, et mõlemale poolele on lahendus leitud veeohutusele liiklusohutusele jaga inimeste mugavustele. Ja nüüd aga käis meie mereinspektsiooni peadirektor Aado Luksepp uuesti sealkandis ja sedapuhku oli siis läänemeremaade keskkonnakaitsega tegeleva organi Helsingi komisjoni eestvõttel lennukontroll mere kohal päevakorras. Ja ma juba jõudsin kuulda, et oli päris õpetlikku jälle näha ja kõrva taha panna. Ja minu jaoks oli see tõepoolest väga huvitav kogemus. Ja, ja veel kord leidis kinnitust, et tehnilise progressi sammud on nii pikad. Et teinekord on endale isegi raske seda argielus ette kujutada. Seda ei saanud, võiks nimetada õppuseks, seda võiks nimetada operatsiooniks. Sellest võttis osa neli balti riiki. Eesti Soome, Rootsi ja natuke kaugemalt, Poola. Kõik need neli riiki saatsid Turu linna Soome ühe lennuki. See lennuk võttis osa operatsioonist, kus väljavalitud polügoonil hoiti lennuk praktiliselt 24 tundi järjest õhus, see tähendab mitte üks lennuk, vaid iga lennuk tegi reisi Kolmetunnise reisi ja niikuinii-öelda üks Andrus, nii järgmine tõusis või vastupidi, et väljavalitud polügoon oli, oli kogu aeg õhus külje all. Ja muidugi Nende lennukite varustatus oli erinev ja, ja peab kahetsusega ütlema. Noh, et Eesti võimalused selles tehnilises järelevalve osas on, on, on praegu veel piiratud. Aga ei ka, sest ei ole midagi, sellepärast Soome kolleegid ütlesid, et kolm aastat tagasi olid nad veel täpselt samas seisus nagu eestlased praegu. Kui see polügoon päevase lennu juures tähendab, valgel ajal oli täiesti puhas siis niipea kui läks pimedaks, hakati patrull-lendudel avastama, esin esimesi noh, tõenäoliselt pilsivee väljapumpamise. Ja kui arvestada, et selle kontrolli ajal või lennu ajal oli regioonis kuskil 60 laeva mida siis keskusest jälgiti. Ja ja meie soomlastega esimesel lennul õhtu kella üheksast kuni kella 12-ni avastasime neli nisukest õlilaiku siis noh, nii-öelda väga kirvereegli järgi võiks arvata, et kuskil kolm kuni viis protsenti laevadest teeb ikkagi seda musta tööd ja, ja, ja kuna polügoon oli valitud välja Soome vastutusalal siis ei saa öelda, et need olid meie laevad, kes seal käisid, oli välja pumpama, see tähendab seda, et et sõltumata laeva kuuluvusest me võime arvestada, et, et vot kuskil niimoodi niimoodi viie protsendi ringis on neid laevu, kes kes reostavad meie merd. Aga teine asi, millest ma tahtsin rääkida, oli see tähendab kui kaugele on arenenud tehnika, infrapunane, kaamera, kui meil kell 12 öösel lendasime laevast üle, siis andis meile täpselt niisuguse pildi, nii nagu siin mõni aeg tagasi oli mustvalge televiisor. Kui laeva tekkis, kõndis mees, sest see oli näha ja laeva ahtripeeglil oli vaatajat lugeda, tema kodusadam ja nimi. Ja mina isiklikult arvan, et ma ei suutnud seal lugeda ainult sellepärast, et mul valed prillid olid ees. Niiet minule jättis see niivõrd sügava mulje oma, olin ennem näinud. No ütleme seal ööbinokleid ja neid, neid linte, kus Lahesõja ajal näidati lennuki pealt neid objekte ülevalt kõrgelt öelda, öösel vahetult. Aga, aga etta nii noh, nihukese täpselt nii-öelda foto või pildi annab öösel ülesõitmisel laevast. Seda ma küll ei uskunud isegi Neesel laines rooli täiesti nii-öelda noh, nagu nagu oleks vaadanud televiisorit. Ja siin kõlas võrdlused kolm aastat tagasi, soomlastel seda kõike ei olnud. Me jätame nüüd nimelt ütlemata, millal meil nii head vaatamise riistad saavad olema, sest seda ei pea mitte iga laev teha. Vaat ma, aga eks õppusi selleks tehaksegi, et edasi minna. Ja see meie ühine Läänemeri vajab kaitset. Me tahame, et sellest oleme palju rääkinud. Ja kui pimeduse varjus on ikkagi Sublisid, siis need tuleb üles leida, vastutusele võtta, maksma panna oma tempude eest ja selles suunas liigub kahtlematult ka meie mereinspektsioon. Tuleme ka oma mõttelõngaga ja saatejärjega nüüd Ülemiste järve juurde. Ei, me ei hakka siin vaidlema nende leeris, kes ütlevad, et aiad maha ja las rahvas kõnnib, jalutab ja võib-olla ise kujutab koeri seal. Ja ei hakka kaitsma ka looduskaitsjad, kes ütlevad, et seda teha ei tohi. Õigupoolest inspektorid ja looduskaitsjad ei mõtle erinevat moodi, ainult senine seadus üldveekogude kohta jätab kõigile igameheõiguse ja selle järgi justkui jah, aed on ilmaaegu. Aga kõik me taipame, et Ülemiste järv on eriline, ta on meie Tallinna joogiveejärv ja, ja siin ei saa kõike lubada, aga seadus ei sätesta eristaatusega Sõrve, siis tal peaks omanik olema ja nii edasi, see on meie Eesti arengu seaduseloomes veel niisugused augu kohad. Aga Ülemistest räägime küll ja räägime võib-olla isegi natukene ehmatamapanevalt, kui toob piss teisest aspektist. Minu kõrval on härra Arvo naelapea, kes on kümneid aastaid töötanud Austraalias ja Kanadas veekaitsealal tegelenud veepuhastusega alla on käinud siis küll joogivesi ja heitvesi sest nendes riikides ehitusinsenerid peavad sellega kõigega hakkama saama. Ja nüüd on siis naela, pean tagasi oma kodumaal ja ja loomulik, et kui on silma ja kogemusi ja, ja potentsiaali siis märkad ja tahaks aidata. Aga nüüd palun rääkige ise, milliste ohtude ülemiste kohal näete, sest just ma rõhutaksin Ülemiste kohal. Jah, tõepoolest, ma olen siin põhjaliku hoolega vaadanud mõnda aspekti, mis puudutab just Tallinna joogivee olukorda ja see on seotud Tallinna lennujaamaga. Ühelt poolt see, et lennukit väga suurel määral tulevad ja lähevad üle Ülemiste ja et lennuõnnetused avariid on tavaliselt seostatud just kas maabumise või õhkutõusmisega väga suurel määral. Järelikult on siin küllaltki suur põhjus vaadata selle peale, mis juhtuks ülemistega, kui toimuks see kole olukord, et üks suur lennuk ma sellel oleks avarii. Ja loomulikult on sellises olukorras küsimus igal arvatavasti tehnilise alaga tegelenud inimesel, et seal peaks olema mingisugune alternatiiv selle juhuse vältimiseks. Põhiliselt tähendaks see seda, et Ülemiste järvest ei võetaks mitte vett, vaid peaks olema Ülemiste järvele. Üks juhe üks üks torustik ümber järve, juhuks kui see avarii peaks toimuma. Minu teadmist mööda on Tallinna veevärgi inimesed juba proovinud ammu selle mõttega tegeleda ja neil on isegi eelarve olemas. Palju see juhe maksma läheks? Tuleks toonitada, tavaliselt on valgalalt, see oleks siis see piirkond, kust vesi Ülemiste järve on aastate jooksul toodud. Et seal on vesi puhtam kui järves. Nii et oleks tegelikult kahekordne mõtte poolt, ei oleks mitte see mõneti saastatud järv, mis suvel võib näiteks sinivetikate ma all vohada. Ja teiselt poolt siis selle suure avariivõimaluse puhul on oleks võimalik siis veepuhastusjaama inimestel valida üks nendest kahest. Siin ei ole tegu mitte lihtsalt sellega, et me katsume riski vähendada, vaid tegu on siiski 400000 inimese igapäevase joogiveega. Tallinna veemehed on kenasti ütlemas, et meil on ka põhjaveevõimalus. Aga ega just ei ole mõnus nõmmelt näiteks südalinna vett vedama hakata. Juhul. Kui see avarii on toimunud, teie olete oma mõtted paberile pannud ja põhjendanud praegugi võib-olla paberil veel süsteemsemalt, aga te, eriti vastuseid pole saanud oma mõttele või, või soovile või selle ellurakendamisel või mida vastata? Olen proovinud selle koha pealt jah tõesti midagi teha. Mõte on tegelikult olnud ka kahesugune, ühelt poolt on siis otsene huvi selle eest, et meie ainukene suur linn, Ta ei jääks teatavas olukorras, aga teiselt poolt ka see, et On paradoksina juhtunud olukord, kus me Tallinna lennujaama häälega laiendame ja Euroopa, kui ma ei eksi, vist rekonstruktsioonipank on andnud selleks suurema summa, midagi 220 miljoni ulatuses. Minu väide tahab olla siis see, et me peaksime vähemalt samaaegselt, kui me seda lennujaama laiendame ka selle juhtme paika panema ja selle, kui need summad too välja mõlema projekti läbiviimiseks, siis peaks olema need vähemalt kas majandusministeeriumi või rahandusministeeriumi poolt uued summad selleks liidetud kindlasti. Üks põhiline ökoloogiline põhimõtet, mida ma olen alati kogu oma elu jooksul toonitanud, et asjad 1000 üksteisest. Me oleme oma lennujaama osas hakanud vaatama seda, nagu see oleks selle laiendamine ainult üks probleem. Aga seos ülemistega ei ole nagu sisse vajunud inimestele. Ja see seos, see olukord, kus Ühe projekti puhul tekib teisi momente, teises osas on vast üks minu põhiteemasid olnud, mida ma olen tahtnud toonitada, aga siiamaani mõne mõneti edutult, sest ma mul ei ole keegi konkreetselt, vaatamata sellele, et need on ministritele on teatatud, ei ole sellele konkreetset vastust saanud. Ma arvan, et kuulajate hulgas on väga erksaid inimesi, on inimesi, kes mõtlevad ka pisut laiemalt kui ainult oma koduveekraan mõtlevad ka linna ja riigi peale. Ehk teie kõnelus annab nüüd tõuke ja võib-olla kuulajad löövad ka mingil määral kaasa, eriti kes on seda veemajandust ka õppinud või sellega ka täna tegelevad, sest siin on koht, kus võiks ja tasuks mõtteid koondada.