Eesti sõduritund. Noorkotkas on rõõmus, on julge ja naeratab raskustele. Nii on sõnastatud üks noorkotkaseadustest. Meeldetuletuseks ülehomme, 27. mail on noorte kotkaste organisatsiooni sünnipäev. Mina olen nüüd nagu Võrumaa noorkotkaste maleva pealik ja siis käis siin just läks pool tundi tagasi ära oma noorkotkaste maleva vanem härra Karl Sirel. Tema rääkis siin sihtimise teooriast ja relvaõpetusest. Nii et meie Noorema põlvkonna kaitseväelased on seda väga teinud kas väga raamatulikult või siis väga praktiliselt tema siis rääkis nii. Grammi pealt, kuidas püssi peab hoidma ja vana saksa sõjakool ja Eesti kaitseliit on mehel selja taga ja noorkotka põli nooremas eas ja ja tema rääkis siis nüüd üksikasjaliselt seda noorkotkaid on võru 161 või 162. Ja üldse on siis 13-st koolist tähendab 13 rühma. Mõni rühm on veega jagunenud kaheks algaks nii, nagu see eeskiri ette näeb. Kodutütreid on natuke vähe, aga ka üle 100. Kas need põhjused on tulevane eesti armee? Ma arvan küll, et keegi neid ei käsi ega, nii nagu vanal ajal tähendab vene ajal keegi neid teibaga jaja siia organisatsiooni. Just vastupidi, mõneski koolis peab nii murdma niisuguse vaikse vaenulikkusegi kooli konna poolt siin noh, iga päev tuleb kahjuks neid ilmseks, ma ei tea, kas ta seda kirja nüüd panete, äkki poisid saavad minu pärast peksa? Nemad võtsid salaja ühendust kaitseliiduga ja küsisid, et kas leht ikka ei saa noorkotkast, eks. No miks ei saa, mis on vaja teha noole, ütled kooli direktorile nii kooli direktor, ütle seda asja ka sinna, kõik juba katsu, kuna sellest kõrvale hoida, esialgu vaatame, mis saab. Ja ega pole väga imegi, kui ikka tema haridus on kõrgem, aga ainult parteiline. Nii. Ja nüüd siis nagu ma ütlesin, terveks aastaks on see kalentaarne, äraplaan ära tehtud. Nii kava kui siis jõulu juuni detsembrini välja, need on siis mitte ainult laagrit, mõnikord on ka päevaliselt matkata kus me siis rändame kogu aeg ja nii söögivaheti, siis peatame jällegi ja aga nii me oleme seni teinud. No siis on meil veel plaanis üks suurem ja kulukam üritus, tuleb juba hakata varakult raha koguma. Tahtsime teha jaanipäeva paiku, kohe, kui lahti saab ühe kolme päevalise ringreisi mööda Eestit teemal minu kodumaa piirjooned. Nii kaugelt mööda kõikidest suurtest linnadest nagu Pärnu ja Haapsalu ja rääkimata Tallinn ja ja aga kõik need siis läbi need väiksed kohad, et siin noh, Virtsu ja Matsalu ja Paldiski ja Vääna-Jõesuu ja siis edasi siis muidugi see tools ja Sinimäed ja Toila ja ja Narva-Jõesuu siis jällegi mööda Narva jõge sinna alla. Üle Kuremäe siis Vasknarva ja sealt niimoodi, niikaua kui vööpsunija siit läbi tagasi, nii et me saaksime noortesse istutada seda tunnet, et me ei ole väike maa ja me ei ole väike rahvas. 10. tegevusaastal 1940 kandis noorkotkavormi 21000 eesti poissi kuid siis tuli saatuslik juuni ja vägivaldne lõpp. Nii saabusse Valgamaal. Seda ma mäletan hästi, siis oli küllalt kuiv suvi oli ja siis maanteed, mille tolleaegsed maanteed, ega nad asfalteeritud ei olnud, Nad olid puht kruusateede. Ja siis suur kontingent, nendest väeosadest tuli jälle Petseri Võru, Antsla, Valga kaudu. Ja siis, kui need kolonnid tulid, siis juba kaugelt oli hirmus müra ja tolmupilv oligaid taevaalune, täis tolmu, maanteed on maanteed, meil oli küllalt kitsad ja küllalt kõveratega meie maanteed Dioldweitud motterialiseeritud liiklemise jaoks tol ajal oli rohkem, ikka ütleme. Ja siis ma mäletan, et vene ise nägin oma silmaga terve rida neid vene tanke ja sõitis välja kurvilisest, eukerdasid seal seal heinamaad raamikut ära ja seal nad siis parandasid ja senikaua kui jälle edasi said. Ja siis parajasti tol ajal oli meil noorkotkaste laager oli koik külas, see on just seal Koiva jõe ääres Valga Kaagverre, Mõniste maantee ääres. Mina olin ka seal tegev noorkotkaste alal ja siis no siis, kui me juba nägime, et vene väeosad tulevad siis kiires korras organiseerisid autosid Valgast ja saime veel enne seda tulekut. Kui nad sinna jõudsid laagri ära likvideerida ja poisid ära kodu saata. Siis ma mäletan, kui nad mööda läksid, siis inimesed tee ääres juba lähedal oli kohe nii juba pisar silmis, et tohutud kolonnid tulevad sisse. Et ei teadnud, mis üldse saab. Oli 40. aasta suvi ja noorkotkad laagris ka Virumaal. Laager, millest ma osa võtsin koos ühe oma koolikaaslasega, sama oli minust aasta noorem talid annab nooremas klassis Eevalt pärg, muide ta sai Narva rindel surma märtsis 44 ja see laager toimus see malevkonna, vot seda ma ei mäleta, kas see nüüd oli Haljala malevkonna laager või oli ta Viru maleva laager? Igal juhul olid vähemalt malevkonna laagri, aga see oli koos kaitseliiduga. Need selles laagris osalesid nii kaitseliitlased, naiskodukaitse, naiskodukaitseosa oli nagu siis toitlustame ja vajalikul korral ka esmaabi ja noorkotkad ja see toimus siis Altja rannas mustoja ääres ja oli 15. ja 16. juunil 1940 lõppes ära just päev enne seda, kui Vene väed Eestisse sisse tulid. Seda õhtut, kui seal istusime seal selle nõlval ojanõlval seal ja lõkketule ääres ja nähtavasti ma ei mäleta, aga ja ma ei tea, mis selle kaitseliidu ohvitseri nimi oli, aga üks kõrgem ohvitser igatses, pidas seal kõnet. Ja noh, ta ei öelnud lausa välja, aga minagi nüüd. Ma ei olnud veel kuueteistaastane, siis natuke oli puudu. Poisikesena sain siiski ikka asjast aru, et ühesõnaga asi on tõsine, vaenuväed on tulemas. Ja, ja muidugi mingisugused otsused ega, ega käskusid. Ei seal ei olnud, aga informeeriti ikkagi see kõik need kohalolijaid sellest, et nii et ilmselt oli juba neil midagi teada. Et ultimaatum on esitatud ja ja Vene väädvusesse tulemus ele anti siis mõista, et rasked ajad on ees. Seda anti mõista küll. Mis oli huvitav minu jaoks tolles laagris see, et Ma sain esmakordselt teada, et kaitseliidul on ka oma suurtükivägi, sest Haljalas oligi üks välisuurtükipatarei nelja, nelja välisuurtükke K kolme tollistega ja see patarei oli ka seal Altial. Nii et sai siiski käega katsuda neid, neid suurtükke ka juba seal. Minust sai ka siis hiljem sõja ajal suurtükimees Ma olin tankitõrje kolme tollise tankitõrje kahuri peal. Aga noh, üldse on mind need relvad ja masinaid ja tehnika huvitanud, need tookord ma ikka tiirutasin seal nende ümber. Sama aeg sama suvi ühe Viljandi poisi elus. Mina olin hundipoega skaut, noorkotkad olid nagu kaitseliidu alluvuses, aga skaudid olid ülemaailmne organisatsioon ja mina, mees koolis oli skaudiorganisatsioon ja mina olin selles. Minul on meeles jutt minu emaga, see oli noh, mõned kuud enne nende sissetulekut. Vot ma olin spordipoiss ja, ja siis noh, tegelesin oma asjadega seal ja, ja siis nagu neist poliitilistest sündmustest täiesti kõrvale, mind nagu tol ajal ei huvitanud eriti. Ja mina veel noh, ema ütles mulle, et venelased on tulekul ja mina ütlesin, et mis need siia otsivat. Seda juttu ma mäletan, aga saksa sõjaväe läksin, mina Saksa sõjaväkke läksin ma sellepärast, et noh, Viljandi lossimäed nagu te teate ja väga ilusad järv ja ja siis seal hakkas toimuma öösel tapmised ja naiste vägistamist, sellised asjad, meil olid ka sellised kussid lõunamaalt pärit üksused, kes seda Viljandi Viljandis oma valdusse võtsid ja ja siis noh, nii et seal tehti ränki tegusid ja mina vaatasin ka, ma olin lõputuks ikkagi eesti vaimus kasvatatud ja koolis käies oma veendumusest saanud ja ja mina vaatasin, et no et siin ei ole midagi muud teha, et selle terrori vastu tuleb võidelda. Enamus minu klassivendadest ikkagi läksid 47. aastal koe. Viimase mehe jutule juhatas meid eesti sõduritunnile saadetud kiri. Jutustaja kirjutas. Otsinud kontakti kunagiste sõjakaaslastega politseid, tankitõrjepataljonist, milline formeeriti käravetel 1943 44. Neid mehi on elus väheseid eriti neid, kes võtsid osa lahingutest Kärevere mõisa Laeva-Puurmani joonel ja Põltsamaa linna pärast. Teie abile lootes. Mina teenisin 40 teises pioneerpataljonis sapöör, pataljon tähendab miinide koordiiamine ja kui vajalik ka õhkamised ja kõik sellised asjad. Ja siis minu ülem oli, tähendab minu kompaniiülem, mina olin seal komponeerime autojuht, esialgu oli kapten argus. Tema hiljem, õigemini ta õigel ajal läks ära Lissaboni staabi juurde. Tähendab, palavaks läks enne kui väga palavaks läks ja. Thor Stara Russaal me olime temaga koos seal ju niimoodi, et kui on kuumad ilmad, siis on 40 sentimeetrit tolmu. Ja kui sisi tuleb, siis sisse astudega saavalt kätte ei saa enam, saabas jääb linna ja siis tankid vedasid masinaid läbi, seda teed pidi. Nonii, see on nüüd selles pataljonis. Aga nüüd on niimoodi, et kui see kapten argus läks ära, tuli Meile kompanii ülemaks, üks vist oli leitnant testi. Ja see mees miskipärast noh, seal olid omad põhimõtteliselt ka, aga miskipärast ta mind ei sallinud. Ja siis mina, aga noh, tema autojuhiks ei jõudnud nõus hakkama, aga nüüd endist ohvitseri, kõik, kes mind tundsid, keda ma kõikjalt sõidutasin. Nonii, võtsid mind siis oma käskjalaks ja aga pärast ma vaatasin, et sellest asjast midagi välja ei tule. Ja testi saatiski minul tankitõrjepataljoni mee saime tankitõrjeväljaõppe kärevete ligidal Amblas. Seal oli staap ja seal ümbrus, käisin, tankide väljaõpe meil ja mina teadsin või mäletasin niimoodi ikkagi 50 aastat tagasi. Mina mäletan seal üksik tankitõrjepataljon. Aga nüüd see mees, Rakvere mees, kelle käest ma sain kirja, tema ütleb, et see oli tankitõrjerügement. Ja moodustavad ilmselt tema pidi siis alluma ju Eestis soomusvägede ülemale, sellele Felix Steiner dile. Et ilmselt enne sõja, kui siin juba Eestis läks ka väga palavaks, siis moodustati selline üksus, need mina sattusin sinna 44. aasta. Kuskil märtsis, aprillis ja siis olime väljaõpe kuni juulikuuni 44. Ja siis meil olid 40 Vene 40 viieselt need tankitõrjekahurit siis panime neile hobused ette ja sõitsimise Kärevere mõisa juurde siis lahingutesse, sellepärast et venelane lasi silla puruks ja jättis üle 30 tanki sinna pakilised kotid. Ta üritas küll seal luua sillapead, aga see Sillamäe purustati ja need jäid ainult tankid ja nende tankidega mees seal siis maadlesime. Ja sel ajal tähendab, selles rindelõigus olid sakslased, seal oli üks rüütliristi kavaler, oli seal esindajad lõigu ülem ja ma ei ütle täpselt, oli ta täis hoobest. No igal juhul ooberst täis ooberst või mitte, ma ei mäleta enam. Ja siis tema juhtis seda. Ja siis, kui meie sinna jõudsime, noh, lahing seal parasjagu tankid ründasid lahing, käis siis mee kohe kribinal-krabinal siit hobuseid tankitõrjekahurite eest 100 koe tulejoonele. Kas see väike 45 millimeetriline vene tankitõrje kahur tegi nende tee 34-le midagi seda minu käest juba küsitud. Otse soomustornis tema läbi lüüa ei suutnud, aga külgedel droomikust ja veidike allpool torni sealt lõid läbi need praktiliselt ikkagi seal. No seal oli küll, palju neid Ameerika sees on ja need nõrgemas hobusega. Nii et noh, need olid ohvrid kõigepealt muidugi. Ja nüüd oligi niimoodi, et esimees lahingus. Meil oli üks spetsi poiss, keda ma mäletan, tema nimi oli, roni. Neli kahurit oli, meil vist. Tähendab meie kompanii seal oli seenekompaniil eemal, meie tähendab meie pataljoni oma ka olid seal oli vist viisaga Need ei olnud otseselt tulejoonel, aga ikka ei ka tankide pihta, sealt tulistasid. Siis esimese lahingusse roni. Lasi ära viis tanki järjest, viis pauku ja viis tanki ja siis selle rindelõigu ülemise sakslane, see tuli lahingu ajal. Seal on praegu, tähendab kärevee selle endise mõisa või koolimaja hoone, mis seal täpselt on, ma ei mäletagi ikka mõisahoone vist oli seal ligiduses oli niisugune punasest sellest kivist kaarjas poolmaa-alune pool maapealne telliskivi, kellel see on, praegu kahanes. Tema komandopunkt oli seal muidugi uks oli otsekohe tule suunas. Ja siis tema tuli sealt välja lahingu ajal tulisele kahuri uute ja pani selle mehele siis nööpauku seal teise klassi raudristi selle viie paugu eest. Ta nägi ise pealt, ju ta ju tööd juhatas ju praktiliselt kindel lõiku ja need tulejoonest oli tema, see komandopunkt. No ma arvan, et kas sadat meetrit jooni? Ta oli ise kõva lahingu, ikkagi rüütilist ei kao nii palju kui mina mäletan, nii et see oli ka tõsine, tõsine rindemeest tõsise sõjamees ja ja tema Tieto täitsa täiesti lahingu ajal, kui tankid ründasid, tuli sinna ja ja pani sellele mehele. Aga asi oli selline, et. Need ei saanud see mees Nende tunnistust audisti kohta. Ja kaheksanda tähendab kaedsas tank, õieti, nii palju kui mina mäletan Tasisele kahuri puruks vaata paistis väga silma sahinad, et üks üks kahur laseb nii täpselt ja, ja vist kahe tanki tule sattus siis üksnes niimoodi, et see tasaid kindlasti haavata. Ma olin seal küllalt ligiduses, mina olin siis, ma olin ühtlasi ka mootorrattur, aga noh, mootorrattaga rindel midagi teha ei olnud. Smuul. Automaatse, saksa tavaline saksa püstolkuulipilduja. Tankide järel tuli seal mõni jalaväelane ka Exneesis. Neid aitasime seal ja. Ja siis noh, seal käis niikaua, kui need tankid olid seal ära hävitatud ja siis paar viimast tanki veel püüdsid välja murda siis sinna Puurmani Laeva Laeva-Puurmani suunale. Aga need saksa, need iseliikuvad Kauline Fertindandid sõitsid nende järel neid ka tee peal, seal hävitati siis ära ja meile tuli kohe, see jäi, seega me ei olnudki seal kaua. No mul ei ole meeles, eksad, käisid lennukit ja peakool ja, ja siis need tankid ikka iga päev ka proovisid, meil ei olnud seal kaua, kas me olime seal kolm nädalat tunnini nädalas või nii me olime, ma olin ka mootorrattur ja siis, kui meile anti taganemise käsk Silvest meid ähvardas faktori paat, ümberhaaramise oht siis kompaniiülem. No ma olin ka pillimees mulle Väike-Saksa akordion hoidis minu akordioni süles, istus minu mootor ta pära pääl sealt Käreverest liigoga Põltsamaani. Ja Ma ei mäleta, nägu, ei mäleta nime. Ometi ma sain tihtipeale sain temalt korraldatud ja ja ei mäleta. No siis oli ta, see oli muidugi niimoodi, et meie siis tantsime Laeva-Puurmani, Põltsamaa, aga Põltsamaal sattusime nii tugevate vene jõudude peale. Kusjuures Põltsamaalt välja Tallinna maanteed olid need saksa tanketid, mille pääl olid need niinimetatud uduheitjat. Neid oli seal niipalju, kui silm ulatas üldse Tallinna. Kas need olid kuueraudsed, reaktikuminiori kuuesel, kuuliaugud just nimelt kuue raudsed. Ja siis siin hakkame vastu. Kui hommikul hakkasid lahingud pääle, siis neist joonud õhkugi enam seal. Ja meie pataljoni sai seal nii ränga löögi, et noh, meist väga vähesed jäid seal järgi jääda, oli veel sellised. Meie voor, jooki hirmuga sealt ära ja ma sain nad kätte, mind saadeti otsima neid Masainat kätte Viljandi esimese keskkooli staadionilt Tartu maantee piinantsi siis sõita, ma olen isegi pidanud ise Viljandist pärit niipea sisse sõita, siis vasakut kätt jääb koolidesse, ometi on ja, ja noh, seal nurgas ma nägin kohe ära sõjaväelaste vool ja vaatasin, et kes Alonsot juurde meie oma meed saatsin järele. Aga enne Põltsamaalt ära tulekut ma sain juhuslikust kuulist sain haavata. Ta läks siit sisse, siis on tarvitanud halvasti, näe, siit läks sisse, siit tuli välja vasakust peopesast, läks siis jah, siit päris siit sellest käe tagasi, nii et mul oli väga raske seda sidurit käsitseda. Aga miskitmoodi kapoolsete käega tilisena jõudsin ära. Ja nüüd oligi niimoodi, et kui ma need voorimehed ja saatsin noh, järeldanud laskemoona, küksus, jäiu, laske Moorata. Ma läksin Viljandis haiglas, see vist on praegu veel see haiglahoone alles. Läksin lasina siduda ja see nii palju, kui mäletan, ta oli täiesti erahaigla. Või tähendab noh, kuivõrd tollal ta erahaigla või mis ta oli, igatahes sõjaväehaigla ta ei olnud. Noh, sõjaväearst ei olnud, aga mul hakkas minema juba siit veremürgitus. Ja siis nad hoidsid mind seal sees muideks nädalat poolteist või nii kaua, kui mina kaotasin üksusega igasuguse kontakti. Ja minu minu see sõjatee lõppeski niimoodi siis Viljandist seal selle. Ja nüüd te ütlesite oma relvavendi jälgi. Ja. Töötav. No ma. Veel ei. Räägi. Avaldame veel ühe sõduritunnile saadetud kirja. Minu abikaasa Aleksander Pihlak sündinud 1913 Viljandimaal endises võisiku vallas mobiliseeriti Saksa sõjaväkke veebruari algul 1944. Minu teada oli ta Narva rindel, kui algas Vene vägede pealetungi ja toimusid lahingud Põhja-Eestis. Üks rindekaaslane saatis mulle kirja ja teatas, et ta sai haavata. Ta lennukipommist kusagil metsas ja kanti kaaslaste poolt esmaabi punkti. Kuid kas sinna ka jõutud d ja mis sai edasi, on teadmata. Viimane kiri temalt on 21.-st juulist 1944. Üks rindekaaslane, kes praegu on surnud, teadis, et ta oli cootenhafeni haiglas. Mul ei ole saadetud mingit teadet tema saatuse kohta saksa sõjaväe poolt. Palun rindekaaslasi, kes tema saatusest midagi kuulnud, teatada. Olen tänulik iga väiksemagi teate eest, kes temaga koos on olnud. Allkiri Olga Pihlak. Jäägem lootma ehk keegi mäletab Aleksander pihlakat. Eesti sõdurid on, toimetus võiks olla vahendajaks. Samasisulisi kirju kallastelt vendadel-õdedel on rohkem. Paraku ei jätkuks kõigi ettelugemiseks sõduri tunni saateajast. Oleme eeskätt avaldanud nimesid, mille avaldamisest võiks koostöös juristiga olla sõjas kannatanule kasu. Välisõigusabi advokaadibüroo juhataja Ivo Mahhov. Nagu ka varem juttu on olnud on õigus taotleda sõjaohvrite pensioneid Saksamaalt eelkõige leskedel, kelle abikaasa langes Saksa sõjaväes või suri Saksa sõjaväes teenimise tagajärjel vanematel ning väga harvadel üksikutel erandjuhtudel ka lastel, kui nad on olnud lapsest saadik, invaliidid ja muidugi ka haavata saanud meestel endil ka need, kes ise lahingutest osa võtsid või saksa säärast vangi langesid ja selle tagajärjel praeguseks hetkeks vähemalt 25 protsenti oma tervisest on kaotanud Saxo normide järgi 25 protsenti, kas on oluline, kus tervisekaotus aset leidis lahinguväljal kui ka hiljem vangilaagris, see võib olla ka vangilaagris juhtunud kui ta langes vangi Saksa sõjaväest. Kui ta püüti näiteks hiljem kinni 45. 46. aastal või ka kohe pärast sakslaste lahkumist ning talle on fabritseeritud mingisugune kohtuotsus, mis otseselt ei ole seotud saksa sõjaväega siis sellisel juhul vangilaagri terviserikked arvesse kahjuks ei lähe. Milliste raskustega tuleb kokku puutuda selliste asjade lahendamisel ja nende asjadega, aga mis seal Saksamaa-ametivõimudega kõige suurem probleem tavaliselt on tõendamise küsimus leida andmeid ja tõendeid mis näitaksid, et see või teine isik on tõesti langenud lahingus või lahinguväljal teadmata kadunuks jäänud või tõendada üleüldse, mis inimesega juhtus, sest väga sageli inimesed isegi ei tea, kuhu nende lähedased täpsemalt siis jäid. Ja kui täpsemaid andmeid ei ole, siis ka sakslased ei loe tõendatuks, et ta nüüd just tingimata lahinguväljal kadunuks jäid. Mida inimene ise võiks teha enne seda, kui ta pöördub juristi poole. Kõige õigem on konsulteerida kasvõi helistada büroosse et läbi rääkida, kas üldse on mingisuguseidki perspektiive. Asja lahendamiseks ei ole õige alustada andmete otsimisest sest andmeid otsida võib ka pärast seda, kui pensioniavaldus on sisse antud. Sellisel juhul makstakse summad kogu otsimise aja eest tulevikus välja, kui asi peaks lahenema. Nii et kell hakkab tiksuma avalduse saatmisest Saksamaale, õieti Saksamaale jõudmisest avalduse Saksamaale jõudmisest. Nii et otsida võib ka hiljem kõikvõimalikke andmeid, tõendeid ja dokumente. Alustada tuleks just avalduse andmisest, aga selleks, et kindlaks teha, kas üldse on mõtet avaldust anda. Kas üldse on lootust fakte tõendada? Võib lihtsalt helistada. Teie telefoninumber on Tallinnas 44 44 11. Telefon 44 44 11 eesti sõduri tund küsib, kas keegi mäletab järgmisi rindemehi. Antson Karla sündinud 1924. aastal Leningradi oblastis teenis Saksa sõjaväes ja sai paremast käest haavata Falkenbergi lahingus aprillis 45 käsi amputeeriti. Mees elab praegu Eestis, kuid oluline oleks leida relvavenda, kes mäletaks teda 1945. aasta kevadest Lillemäe Vello enne nime eestistamist. Felix Linberg oli kas esimese või teise piirikaitse rügemendi mees ja langes hilissuvel 44 Narva rindel permis külas. Otsitakse teenistuskaaslasi, kes mäletaksid teda. Kas keegi teab tema langemisest. Kaljuste Hugo esimese piirikaitse rügemendi allohvitser tagavarapataljonis kadunuks jäänud või langenud pärast augustikuu 23.-lt 1944. Kes teab tema saatusest. Kaljumäe Konstantin reamees mobiliseeriti veebruaris 44, viimane kirik Loogalt 18.-st septembrist 44. Kes teab, kuhu mees jäi. Kallaste. Henrik ärni teenis Tallinnas Toom-Kuninga 13, kes teab tema teenistusest või saatusest mehe kohta puuduvad teated augustikuus 1944. Võimalik, et ta langes Tartu rindel. Kanep Felix Leonhard. Tema piirikaitse rügement oli Vasknarva narva vahelisel rindelõigul pühatu soos, kus langes vangi septembris 44. Kanep suri sama aasta detsembris Novosibirski vangilaagris. Hädasti vajatakse andmeid tema teenistuse kohta. Arvatavasti neljandas piirikaitse rügemendis. Keridan Richard Erich, teise piirikaitse rügemendi kapral sai augustis 44 haavata. Ei ole teada, kas ta suri Haapsalu haiglas evakueerida Saksamaale või hukati Eestis, kes teaks tema tegelikku saatust. Kibe Feliks sai kolmandas piirikaitse rügemendis haavata ja evakueeriti Saksamaale. Viimased teated Varns Darfi laatsaretis Sudeedimaa Alt. Detsembrist 44. Oodatakse teateid tema edasisest saatusest. Kivi Osvald läks vabatahtlikuna sügisel 1941 hiljem 20. diviisi alljuht langes Narva rindelt taganemisel Roosna-Allikul vangi ja lasti koha peal maha. Vajatakse andmeid tema teenistuse vangilangemise ja hukkumise kohta. Kivilo Aksel Aleksander neljanda piirikaitse rügemendi 13.-st kompaniist. Virgats langes septembris 44 vangi oli Kiviõli vangilaagris kuni järgmise aasta jaanuarini. Kas keegi teab tema vangilaagri ajast või oletatavast hukkumisest? Kordan nimesid. Karla Hansson, Vello Lillemäe, Hugo Kaljuste, Konstantin Kaljumäe, Heinrich Ärnik, Kallaste Felix Leonhard kanep, Richard Erich, keridan, Felix kibe. Osvald Kivi, Aksel Aleksander Kivilo. Ootame teie teadet Eesti raadio aadressil Tallinn, Gonsiori 21, postiindeks e-null üks 100 Eesti sõduritund. Algas pill ka seal. Kui pime, lõputu une. Siis lakkusin luust. Ning ema, kes uksele jäi, jäi ju koib. Siis lootsin, et tuleb nii ka võõrkeelne kuid kauguge läbi jäi lootus kikka asina. Et ootab mind, armaastusime. Kui saagaazeeviibik soord. Ruumes. Ei oodanud kodude sest võitja siis seal oli, see läks seal taga ka. Ei iga otsimas. Kuna need aeg on küll ta ehk koduma piima pime Tema mullas. Ja minu hinge. Täis. Stiimad sügavas. Sõduritunnis rääkisid Valdur Raudvassar, Oskar Teelahk, Valter Lehta, Ivo Mahhov arhiivilindilt värdi Velner ja saate koostaja Lembit Lauri.