Tere eesti keelest eestikeelsest luulest, eestikeelsest kirjandusest ja eesti keelde tõlkimisest räägib meile täna luuletaja ja tõlkija Kätlin Kaldma. Tere. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja jutuajamise ajendiks on Kätlin Kaldma luuletus, mis ilmus ajalehes Postimees. Selle luuletuse pealkiri on tõlkimatu luuletus ja ma loen selle ette, siis ütlen ka, mis mind selle luuletuse juures paelus ja miks see luuletus minu tähelepanu äratas. Tõlkimatu luuletus. See on oma keelt igatsen inimesi, kes räägivad minu keeles. Minu keeles võib öelda, kurat, minu keeles võib öelda saabas. Minu keeles võib öelda, olen olnud ära ja olen nüüd tagasi. Et öelda oma keeles olen olnud ära ja olen nüüd tagasi. Mina hakkasin pärast selle luuletuse lugemist mõtlema selle peale, kui palju on eesti keeles tegelikult võimalik ära öelda grammatiliste vormidega, erinevate grammatiliste vormidega. Ja minul tuli kohe meelde see, kui vähe me kasutame tänapäeval enneminevikku ja täisminevikku. Aga kuidas see luuletus sündis ja millest ajendatuna see luuletus sündis? No see on selline pikk lugu. Olin sügisel Kanadasse luulefestivalil solitruaaribeeri 28. rahvusvaheline luulefestival ja see on siis Kebeckis ehk Kanada prantsuskeelse poole peal täpselt Mandrallija keppeki vahel, et mõlemasse linna no kilomeetri pealt üha palju maad. Ja see on selline väikene Tartu suurune kohakene, kus on ka ülikool. Ja festivali oli väga rahvusvaheline, et lisaks ütleme umbes 40-le Kanada kirjanikule luuletajale, kellest ainult kolm olid inglisekeelsed, ülejäänud kõik prantsuskeelsed olid ka siis 20 väliskülalist, kes kõik lugesid luuletusi. Ja see oli üks hullumeelne festival, sest mina ei ole sellisel veel enne käinud, kus luuletajat esinema kolm korda päevas. Nii et selle 10 päeva peale lõpuks mõtlesime endale välja sellise taustaloo, et tegelikult me oleme kõik Bob Dylanit ja ei ole midagi, et see tuur tuleb üle elada. Et see on päris raske tegelikult, kui sa esined, siis iga kord sa pead vaatama, missugune on publik, kes on need inimesed seal, mis kellaajal sa esined, et see on ka väga oluline, sest näiteks minul selgus, et mul ei ole hommikul luuletusi. Tegelikult mul võib-olla oleks, aga ütleme, et see valik, mille tegi tõlkija ma lasin tal päris palju endale valida, et siis selle valiku hulgas ei olnud selliseid hommiku luuletusi. Jaa. Me väsisime seal väga ära seal seal festivalil, sest pidime jooksma, adrenaliin on sul päev otsa laes, õhtul nagu noh, põhimõtteliselt nagu bändimehed. Väga huvitav, et luuletajatel eriti tihti seda ette ei tule tunda ennast nagu bändimees. Ja kui sa kuuled seda keelte Babelit, siis selle 10 päeva peale lõpuks on sul põhimõtteliselt peas ka kõigi teiste esinejate luuletused nii selles keeles, millest nad ise loevad kui ka prantsuse keeles juba minu prantsuse keel ei ole kuigi hea, aga no eks see paraneb, kui seal keskkonnas. Ja kui me siis oli lõpetuseks selline suur kalaõhtu keset seda ka lahti, et ma selle luuletuse kirjutasin, kui me kõik järjest lugesime oma tekste seal ja mängiti natukene muusikat siis mis mind nagu hämmastas selle Kanada prantslaste juures, nende Kanada prantslaste juures oli asjaolu, et kui hullumeelsed nad oma keelt kaitsevad. Ehkki ta on muidugi inglise keelest natukene läbi põimunud nagu kõik keeled juba tänapäeval siis nad kaitsevad seda nagu kõigi teiste maailma keelte eest. Et mitte ainult ei laiene mitte ainult nii-öelda inglise keelele, mille, mille sees nad elavad vaid, vaid ka kõik teised keeled oleksid nagu vaenlased. Ja sa kuidagi nagu tunnetad seda, sest kogu aeg on, on see suhtumine, et prantsuse keel üle kõige prantsuse keel üle kõige. Tavaliselt, kui sa käid kuskil festivalidel, siis see on ikkagi nagu austus ka sinu keele vastu ka seal kuidagi seda ei olnud nagu väga tunda need sellid, noh tõesti, ma ei ole sellist asja varem näinud, et kui ma vaatan selle järgi ja see, mis ma lugesin seal Lehtedest ja niimoodi siis siis neil siin need, kes eesti keelt väga hästi räägi, elavad ikka väga hästi. Et ma ei, ma ei kujuta ette, et meil ei ole ära keelatud avalikus kohas vene keeles rääkimist võiks kõik, mis teises keeles rääkimisest rääkima peab, ainult ainult eesti keeles. Ja lõpueksamid on ka võimalik teha, eks ole, teistes keeltes. Nii et meil on ikka väga hästi. Aga seal Quebeci provintsis tohib ainult prantsuskeelt rääkida. Praegu nad on läinud natukene leebemaks, aga põhimõtteliselt Liinades meie ühtegi silti ei ole inglise keeles ainuke koht, kus nad räägivad inglise keeles on turistikauplused, et kui on vaja inimestelt raha ära võtta, siis me räägime ka inglise keelest. Muul juhul me räägime ainult prantsuse keelt. Ja niisugust pilti ei ole nagu Eesti linnades, eriti Tallinnas, et poodide ja asutuste ettevõtete sildid on inglisekeelsed. Ei, absoluutselt mitte. Et viimane valitsus, mis seal nüüd tuli, oli nii on niivõrd parempoolne, et Montrealis, mis on siis nagu kakskeelne linn, lahkusid enam-vähem kõik suuremad ettevõtted, mis olid seotud selle ingliskeelse poolega sest maksud on nii palju kõrgemad ja, ja et keskkond on natukene ebasõbralik. Aga ühesõnaga, see on teine äärmus, see on nagu natukene teine äärmus. Jaa, jaa. Ja muidugi me kõik peame kaitsma oma oma keeli nende suuremate keelte eest, et. Aga see jah, selle luuletuse pealkiri tegelikult tõlkimatu luuletus ongi, sellepärast et et seda luuletust tahaksime, tekitaks kellegi teise keelde tõlkida. Mõtlesin, et peaks ära keelama. Üheski teises keeles ei saa öelda, kurat, ei suhelda, vabadused seal. Nii toredad asjad. Et küll on ikka hea, et meil on see keel. Aga kui te seal oma luulet lugesite, siis te esitasite selle emakeeles ja tõlge oli siis. Ja tõlge prantsuse keelde, jah, et seal tavaliselt kuskilgi teine, sest kuna seal on veel teistmoodi hääldus kui, kui Euroopa prantsuse keelel, siis ma küll õppisime mõnda luuletust lugema, aga igaüks õpetab sulle isemoodi. Nii et et see, mis Euroopa prantsuse keeles on normaalne, see jälle seal ei ole normaalne, nii et igale igale oma kui kerge või raske on luuletust tõlkida. Raske, üldiselt on ikka raske luulet tõlkida siis luule on selline asi, kus sa pead minema luuletaja sisse. Et iga luuletaja kirjutab ju nagu oma südamega perega ja seda kuidagi tundma ja tunnetama ja hästi palju aitab tegelikult see, kui Sa luuletajat ennast ka tunned. Et muidugi saab tõlkida ka nii-öelda külmalt, et talle meeldib kangesti mõni luuletaja, Sa tõlgid tema luuletusi. Mina näiteks näen juba aastaid vaeva inglise luuletaja Alice asfaldi luuletustega ja siis tal on niivõrd omapärane rütme niivõrd omapärane lähenemine inglise keelele, et on tunne, et seda nagu peaaegu ei olegi võimalik eesti keelde ümber panna, aga samas ikkagi jälle tahaks nii väga. Luuletused tõlkimise puhul. Jah, see ühtepidi on oluline keel ja teistpidi on oluline, eks ole, kõik see inimene, kes kirjutab see maa, kus ta kirjutab selle inimese ütleme siis nii isiklik ajalugu. Sest tegelikult me kirjutame oma elu baasilt sõna-sõnalt luuletuste tõlkida ei saa, ei tohi, sõna-sõnalt ei tohi mitte midagi, tõlkija on see kõige hullem tõlkimismeetod, mis praegu suuresti ka tänu Google Translate-ile võtab maad ja see on täiesti katastroofiliste tulemustega ühel ühel heal või halval ajal eesti keele jaoks. Kui see googli tõlge internetis, siis automaatne tõlge, kui see lähiajal ei parane, kui palju ta võib mõjutada eesti keelt? No see, mis inglise keel praegu ütleme viimase 10 aastaga ma ei ütleks 20 aastaga, sest alguses aastad ikkagi see, see pealetung ei olnud nii kõva. See, mis on viimase 10 aastaga juhtunud eesti keelega, on juba peaaegu katastroofiline. Et mitte ainult ei tule meile sellised toortõlkeväljendid nagu üks kõige jubedamaid, mida kogu aeg kasutatakse, on ju päeva lõpuks. Eesti keeles on lõppude lõpuks, mis eesti keeles tähendab lõppude lõpuks jah, ja mis ka inglise keeles tähendab lõppude lõpuks seda lihtsalt öeldakse see nii, see on vana idioomaga. No eesti keeles ei ole mingi mingi idioot, see on lihtsalt rumalate inimeste tuletis ja, ja teine sõna, mis on täiesti kohutav, on näiteks tõusetuma inglise keeles keegi saab mingi ametikohale, siis öeldakse, et HIV, reisistu Tampere ja eesti keelde tõlgitakse seda tõusetumiseks. See täiesti. See on täiesti käsitamatu. Ja ma ei saa aru, kuidas on niivõrd aktsepteeritav, noh, see on ainult noh, see on nagu jäämäe tipp, tegelikult, mis seal jäämäe all on, on süntaks Noorte inimeste süntaks on juba inglise keeles niivõrd ära rikutud, et eesti keele lause muutub ja see on see, mille vastu on väga raske võidelda. Et kui siis nõukogude ajal see võitlus vene keele vastu toimus nagu noh, mõistlike inimeste puhul kogu aeg ja pidevalt siis selle inglise keelest tuleneva kas kantseliidi vastu või need tõlkemeetodid, mida peavad kasutama tegelikult kõik need dokumendid, tõlkija noh, neil ei olnud, sellel ei ole eesti keelega enam mitte mingit pistmist. Ja ja teine pool on, on see kiirmeedia et kõikvõimalikud Pealt halvasti tõlgitud uudis, et kõikvõimalikud kohutavalt halvasti tõlgitud teleseriaalid, mida noh, noored inimesed ja kogu aeg vaatavad ja loevad siis nende puhule lause ehitusel ei ole kohati eesti keelega enam mitte mingit pistmist, sest just nimelt need on tõlgitud sõna-sõnalt. Kas see tähendab seda lause muutub lihtsamaks või muutub kohe valeks? Ei, ta alati ei muutu valeks, sest et eesti keeles meil on ju noh, selline rõõmus võimalused. Et sõnad võivad olla lauses peaaegu ükskõik, missuguses järjekorras, me saame tegelikult ikkagi aru, mida see tähendab. Inglise keeles on väga konkreetne lause, sõnade asukoht lauses, see on seal sajandidega paika pandud, eesti keel on nii noor keel kirjalikus mõttes, et meil ei ole, need asjad on, on palju vabamad inglise keeles on need nii tugevalt paika pandud, et seal ei ole võimalik kuidagi teistmoodi asju öelda. Sest noh, eesti keeles, meil on verbid, meil pöörduvad, meil on pöördelõpud, eks ole, me saame ainult verbist aru, kellest jutt käib, inglise keeles ju nii ei ole, seal on ainult kolmas pööre, mis tähendab seda, et alati peab olema see tegija ees, mis tähendab seda, et meile tuleb meeletult palju neid isikulise asesõnu, meile tuleb meeletult palju omasid, Sinusid minusid, sest et inglise keeles ei saa teisiti aru. Eesti keel on palju parem ja informatiivsem selles mõttes. Et me oleme sellest rääkinud kõikvõimalike inimestega, aga no lihtsalt ei ei noh, ei tea, ei saa. Tegelikult mida, mida nooremaks inimesed lähevad, seda rohkem seda hakkab sisse tulema ja seal ei saa nagu kätt ette panna, et kui juba koolidesse lähevad õpetajad, kes ei oska keelt korrektselt ja siis noh ma ei tea, mida sa, mida seal teha. Tegelikult toorlaenud on ainult väike osa sellest probleemist, mis eesti keeleruumis praegu on. Sa oled tegelenud tõlkimisega, sa oled tõlkinud kirjandust, oled tõlkinud ka filme. Ja ehk teinud subtiitreid Sibelda ja tuhandete kaupa, mis on selle töö juures oluline ja, ja missugune on see seltskond, kes praegu Eestis tõlgivad filme. Kuidas seda valitakse? Pääseb tõlkima, kas tõlkida tahtjaid on piisavalt, kas on konkurents, mis võimaldab nõudmisi tõsta? Praegune olukord tundub olevat, et väga kehv. Et mina ise hetkel enam subjektid ei tõlgi, aga ma olen seda teinud aastaid ja aastaid. Nii et see on minu jaoks väga tuttav teema ja ma armastan seda. Vägasestub tiiter, tõlge on täiesti teistmoodi tõlge kui ükskõik milline teine. See on põhimõtteliselt nagu seal peaaegu nagu luuletuse tegemine subtiitrite puhul kõige tähtsam on kõige tähtsama mõte. Et seal ei mängi erilist rolli see, et mis on täpselt need sõnad, mida inimesed seal ekraanil kasutavad. Kõige tähtsam on mõte. Aga kui vanasti oli meil lisaks STI medi Estoniale rohkem, ei olnudki kedagi, kes oleks tegelenud eraldi nii-öelda teletõlkega, et ETV ja Kanal2 mõlemad tõlkisid maja sees, eks ole. Praeguseks on see pull kuidagi laienenud, ma täpselt ei tea neid uusi tegijaid. Aga mul on tunne seoses selle konkurentsi kasvuga on väga tõsiselt langenud näiteks töötasu, mida makstakse 17. See on ikkagi naeruväärselt väike ja enam-vähem tõlgivad koolilapsed mida on ekraanilt ka väga hästi näha, kummasid ei kasutada, mitte mingit stiili ei ole. Kõige paremad on ikkagi endiselt nagunii-öelda vanade ametlikke kanaleid ja tõlked kus on ikkagi veel toimetajad, kes loevad tekstid üle. Aga kohati, kui neid vaadata, siis noh, lihtsalt lihtsalt ei saa aru, et, Jutt käib tegelikult põhiliselt inglise keeles tõlkimist põhiliselt inglise keelest tõlkimisest. See on teine mure, meil on mure eesti keele pärast, aga tegelikult on osa murest ju see, et me arvame, et oskame inglise keelt ja saame kõigest inglise keeles aru, sest inglise keeli ümbritseb meid kogu aeg. Aga tegelikult ei ole see ju sugugi niimoodi, sest inglise keele tõeliseks oskamiseks on ilmselt palju rohkem vaja. Ja no loomulikult see, et sa saad aru sellisest igapäevakõnest, see on väga oluline samm, aga et selleks, et seda nii-öelda tõsiselt osata, peab sellega ikkagi aastate kaupa tegelema ja ütleme, inglise keel on tegelikult palju, mina helistaksin Ameerika keele nagu täiesti eraldi ära näiteks Saksamaa seda juba tehakse, kirjutatakse raamatute sisse, et Ameerika keelest tõlkinud see. Sest neil keeltel on väga oluline vahe vahel ja mida meie inimesed tegelikult enam valdavalt oskavad, on ameerika keel. Et inglise keelt tegelikult ei osata ja no eks sealt tulevadki sellised tõlkidelt päeva lõpuks. Tõlk apsude kullafondist mõni näide võib olla näiteks kui tekstis on öeldud, aimu Reili pista, et ju siis on tõlgitud eesti keelde. Ma pissin Su peale. Et, aga tegelikult tähendab ju see, et ma olen sinu peale vihane ja, või siis teine näide, õu piinuekinga out. Ja tõlgitud on see filmi subtiitrid, ohoo, sa oled väljas tööl käinud. Mis tegelikult tähendab, joo, sa oled trenni teinud ja et filmi tõlkimine ja subtiitrite tegemine ei ole ainult selle konkreetse lause tõlkimine, vaid see peaks eeldama tegelikult tõlkijalt ka laiemat silmaringi. No ütleme, tallita näidete puhul ei ole isegi silmaringi, vaid põhimõtteliselt on vaja vaadata, mis ekraanil toimub. Sest teletõlke puhul on äärmiselt oluline see kogu aeg, näed, mis toimub, kui sa tõlgid raamatut, kui sa tõlgid luuletust, sa ei tea, mis, mis seal taustal on. Aga teletõlke puhul, see on ju kogu aeg näha, et see on jah, et sellised, sellised toredad kohad jah, et ma lähen teisele korrusele, muutun, eks ole, selle asemel, et, et ma lähen teisele korrusele, vahetan riided ära. Ja see muutumine on ka üks, üks sõna, mis on juba peaaegu parasiidiks saanud, et kogu aeg, kõik muutuvad igal pool, kõik muutuvad. Nii et aga kuidas seda asja võiks parandada? Ma olen sageli tahtnud vaadata, kes on tõlkinud filmi. Aga iga kord ei ole tõlkija nime. Jah, nad ei pane neid enam. Ma väga imestan selle üle, sest kui mina veel töötasin sel alal, siis siis alati pidi olema tõlkija nimi. Ja võib-olla ütleme nii äärmiselt erandlikud juhud, kui juhtus mingisugune äpardus ja näiteks pidid Neli inimest kahe tunniga ühe täispika filmi ära tõlkima igaüks ühe jupikese, et siis võib-olla panime sinna mingi vale nime, mõtlesime välja midagi, sest siis ei olnud nagu mitte kellelegi mitte kellelegi töö ja kõigi töö. Aga praegu, kui ei panda isegi tõlkija nime, siis see on ju täielik vastutuse puudumine. Eestis ollakse kuidagi millegipärast leebed selles mõttes, et näiteks Leedus on keeleseadused sellised, et kui telekanalis ekraanil ilmuvad niisuguste vigadega tõlked siis nad maksavad sadade tuhandete kaupa trahvi selle eest, et nad keelest ei hooli selle eest, et nad lasevad vigadega keele ekraani peale. Nii et Eestis on olukord väga leebe, ikka selle eest tuleks vastutada, tuleks vastutada, selle eest peaksid vastutama need kanalid loomulikult ise. Ja noh, ütleme nii, see ikkagi tähendab seda, et neid tasusid tuleks natukene tõsta, et saada inimesi, kes oleksid nii-öelda professionaalid ja on sellega juba tegelenud ja ja mõistavad seda ja oskavad lisaks kõigele ka eesti keelt, mitte ainult Google Translate'i kasutada. Iga ajakirjanduses on teinekord artiklid ei pandud internetivälja, kus mõni lõik on alles Google Translate. Nii et mõni mõne lõikonnad jõudnud üle käia ka mõni lõik on alles nagu selles selles keeles otse kopeeritud, et noh, et see on täiesti. Ma ei kujuta ette käsiteldamatu. Ja kui oluline on siiski, et me räägime ja kirjutame eesti keeles loeme eestikeelset kirjandust. Miks seda vaja on, üleilmastuvas maailmas? Ja põhimõtteliselt seda ei olegi vaja. Aga kui me nimetame ennast eestlasteks ja kui me elame Eestis, siis Eesti ei ole minu arvates vähemalt mitte mingi aktsiaselts, mis peaks teenima kellelegi tulu, vaid Eesti on ikkagi koht, kus me peaksime säilitama selle keele ja kultuuri ja meid on vähe ja see on keeruline ja nagu muutubki järjest rohkem selliste üksikute fännide pärusmaaks. Tegelikult peaks olema natukene laiem see põhi, et jah, et praegu on keerulised ajad, on ka üks asi, mis meil on, vähemasti vähemalt siis ei keel, meil on see kultuur, meil on, et sellele ei saaks, kogu aeg ei tohiks selle kultuuri peale sülitada. Et kui teinekord ikka juhtub lugema neid kommentaare, see on, see on väga kole, kui meil oleksid ainult tehasetöölised. No hea küll, et teenivad palju raha ja, ja käivad välismaal reisimas, et mis me siis sellest eestist inimesi, kes tegelevad kunstiga, kes tegelevad kirjandusega kes loevad, kes teavad, et nagu see materiaalne pool ei ole, ei ole kõik, see on loomulikult ka oluline ja, ja noh, kõigest, mis inimesed teevad, on nad tasu väärt, aga, aga me ei saa ära unustada seda seda väikest, väikest, väikest, suurt kultuuri, mis meil siin on. Tuleme kirjanduse tõlkimise juurde ja ikka seesama inglise keel jälle. Kui suurem enamus eriti nooremast põlvkonnast oskab inglise keelt mõistab inglise keeles lugeda, siis kas inglise kirjandust üldse peaks enam tõlkima? No muidugi peab tõlkima ikka tõlkima, sest enamus inimesi, kes nii-öelda oskavad seda keelt nii-öelda, loevad seda keelt, nad ei saa sellest aru, kui nad loevad näiteks kõrginglise keeles romaane, nad ei saada lihtsalt aru, sellepärast et nende igapäevakeel ei ole sellisel sellisel tasemel, et tegelikult nad lugemine ja tõlkimine on suurepärased keele õppimise viisid, eriti eriti tõlkimine, sest kui sa pead ikka igast pisiasjast läbi närima ennast, teine asi on see, et see kultuuritaust, mis on selle teose taga on nii suur. Kui sa võtad, võtame siin praegu ühe inglise keelse romaani, siis siis selle taga, kui ta ei ole mingi naisteka, siis selle taga on, eks ole, 1000 aastane kultuur ja see inimene, kes arvab, et ta teab kõike inglise keeles, oskab kõike, tegelikult ei tea seda kultuuri ja tõlkija on see, kes vahendab kas seda kultuuri, kes, kes annab seda edasi, et kui on tarvidus, siis ta selgitab midagi, eks ole, tal on võimalust kirjutada järelsõna ja et see vajadusi ei tohiks kusagile kaduda. Jah, et probleem on muidugi meil selles, et kuivõrd nii vähesed inimesed ostavad raamatuid, siis siis tiraažid on väikesed ja raamatute hinnad on kõrged, et siin on üks koht, kus, kus võib-olla kultuuriministeerium loodetavasti tulevikus sekkub mingi seal mingisuguste toetussüsteemidega. Maailmas on ju palju selliseid rahvaid, selliseid keeli, mille oskajaid Eestis on väga vähe ja, ja veel vähem on neid, kes oskaksid näiteks luulet tõlkida teistest keeltest, siis kasutatakse ikkagi taas jälle inglise keele vahendust. Et kui palju säilib luuletaja algne mõte, kui ta läbi mitme keele tuleb meile. Keelevahetusega ei tohiks kaduma minna mõte, et keelevahetusega läheb kaduma. Sõna et muidugi on luuletajaid erineval erineval tasemel ja, ja näiteks Doris Kareva värsse on väga keeruline teise keelde panna, kui seal on nii palju tähendusi kätketud ühte ritta, et siis ikkagi tõlkija peab valima valima oma oma varianti tiimis tema keeles võimalik on. Mis mulle meeldib, nende erinevate keelte puhul on see, et nad on kõik ju erinevad, igas keeles on omad võimalused tiba näiteks ka noh, just näiteks inglise keeles on võimalik asju öelda ühtemoodi ja eesti keeles niimoodi ei ole võimalik, et mina ise kirjutan mõnikord luuletusi ka inglise keelele just nimelt sellepärast, et mitte sellepärast, et eesti keele kuidagi ära teha, vaid sellepärast, et on asju, mida on inglise keeles parem teha ja on asju, mida on eesti keeles parem teha. Et need on nagu puhtalt sellised vormilised küsimused, mitte mitte niivõrd sisulised. Nojah, näiteks tõlkimise puhul aitab meid väga see, kui mõni kirjanik näiteks ise hakkab teises keeles kirjutama ja seda juhtub väga sageli immigrantide puhul. Et kes on läinud pakuga sõja eest või on tagakiusamine kodumaal ja, ja peab lahkuma, et väga sageli sellised kirjanikud hakkavad ju kirjutama oma uue emakeeles selle pärast, et neil on tarvis Kuuluda kusagile, et üks selliseid kirjanikke näiteks on Bosnia luuletaja Koranz imidž, kelle raamat ilmus äsja penni raamatukogu esimese väljaandena ja korraldasimitsion Bosnia luuletaja, kes Bosnia sõja lõpus pääses Sarajevost põgenema. Tänu suusansontagi sekkumisele õnnestus nende perekonnal minna Kanadasse ja temast sai Kanada penni esimene. Freedom to Vrait stipendiumi saaja ja aastatega hakkas ta järjest rohkem ja rohkem kirjutama inglise keeles ja kui mina teda mõne aasta eest kohtasin, tema luuletusi esimest korda lugesin, siis mind jahmatas see kuidas selline suur ja nii-öelda näiliselt tugev mees saab ühe korraga olla ka nõrk ja haavatav ja ja see kõik tuleb nagu tema luuletustes läbi, et see, kuidas, Inimeste elusõjaga kokku põimub ja kuidas igapäevaselt selle sõjaga olukorraga hakkama saada ja kuidas ikkagi säilitada oma inimlikkus. Et see on selline natukene jahmatav seda lugeda ja kui sa noh, mina olin noor, suhteliselt kui Bosnia sõda oli ja ja kuna meil olid siin enda võitlused käimas, siis, siis ei pööranud sellele niivõrd palju tähelepanu, tollal aga praegu loed neid luuletusi või ma olen lugenud ka teisi raamatuid ja teiste autorite töid, siis küll meil läks hästi. Et ajaloolises mõttes küll meil läks hästi, et meie vabadus tuli ikkagi niivõrd lihtsalt kätte ja ilma igasuguse verevalamiseta. Meil on nii kohutavalt vedanud. Selle järelduseni võib jõuda, kui tema luuletusi lugeda, korran silmitsi luuletusi lugeda. Mina jõudsin küll, no see oli, talle tuli ka tõlkimine, neid tõlkida oli väga raske, Nad on sõnade poolest nagu suhteliselt kerged. Noh, ütleme niimoodi, et seal ei ole nii meeletut keerutamist tähendustega, et selle poolest see ei ole nagu raske, aga psühholoogiliselt väga rasked. Ma teadsin, et ma suudan nagu ühe sessiooni kestel tegeleda maksimaalselt nagu viie-kuue luuletusega ja samal ajal mängis mul kogu aeg üks ühe Islandi filmi helitaust, nii et niipea kui ma seda muusikat kuule, nüüd siis hakkab korran mul kõrvas rääkima. Mis oli kõige Raskem kujund, mis tuli ära tõlkida või kõige kõige ilusam või kõige põnevam. Ühesõnaga kõigega. Romeo ja Julia on üks luuletus roomest Juliast. Jah, luuletus kahest noorest inimesest Poskast jaamirast, kes tahtsid saada laevast põgeneda, et, et nii-öelda ellu jääda, aga nad lasti silla peal maha. Ja luuletus sellest, kuidas. See miski, ta kirjutavad, ajalehed ja see, mis toimub tegelikult ei ole omavahel üldse mitte mingis seoses. Et see, kuidas, kuidas Romeo ja Julia vaata seal sillal raiskuvad, sest ei ole võimalik neid ära koristada, ära viia kusagile. Siis teisel pool on serblased vastas, kes kohe maha lasevad kesiganes sinna sillale, astub. Aga luuletaja Kätlin Kaldma kui luuletaja tahab ise näiteks, et tema luuletusi tõlgitaks ja mõtleb mingi teise keele peale siis kuidas see protsess käib, kuidas leida tõlkijat näiteks armastuse tähestik, mis keelde võiks seda tõlkida ja kes võiksid? Seda võiks tõlkida ükskõik millisesse keelde ja see oleks väga huvitav mäng, et kuna luuletused on armastuse tähestikus tähestikku järjekorras, siis igas keeles tuleb oma oma raamat, et igas keeles tuleb see raamat natukene isemoodi. Tõlke leidmine ei ole üldse niivõrd keeruline, kui on kirjastaja leidmine, sest luulet, tajaid ja luulet on maailmas tegelikult meeletult rahase, kellelegi sisse ei too, et luule kirjastusi on ka meeletult, et selliseid väikesed. Mina muide kaks nädalat tagasi kirjutasin alla ma esimesele välislepingule tuleb inglisekeelne raamat, mitte nüüd selle raamatu baasil natukene väiksem. Aga jah, et kui on olemas leping mõne kirjastajaga konkreetselt, siis tõlkijad saavad Kultuurkapitali juurest olevast troduks Ta fondist. Tõlkestipendium, et selles mõttes on, on hästi positiivne, et kui on olemas kirjastaja, siis saab Eestis ka nagu tõlketoetust, nii et tõlkijal on võimalik võimalik töötada. Ja see, mis tõlkimisel juhtub luuletustega on väga huvitav, et inglise keel on noh, minu jaoks selline väga kodune keel, see on nagu teine keel. Aga prantsuse keele puhul, kui ma läksin sinna traariveeri, siis ma andsin tõlkele vabad käed, et kolme raamatu piirest valida, mida tema tahab rohkem tõlkida, sest Ma tean, ise tõlkijana hean tõlkida seda, mida sulle meeldib tõlkida ja mõne asjaga lihtsalt ei saa kontakti, et selle võib nagu kõrvale jätta. Ja ütlesin mõned luuletused, mida ma kindlasti tahan. Et neid ma tahan lugeda, et neid on vaja. Ja see vali täiesti lõpux üllatas mind. Et kohe ei saa sellest nagu aru, aga kui päev neid iga päev kolm korda pärnad läbi lappama, siis siis prantslased nad ikkagi prantslased. Selgus, et prantsuse keeles Kätlin on selline luuletaja ja kes käib paljalt mööda tuba, job teed ja siis aeg-ajalt juhtub seal midagi erootilist. Et kõik sellised luuletused, kus oli vähegi vähegi midagi sinna nii-öelda nagu tänapäeva noored ütlevad vasakule, siis kõik need luuletused oli temaga ära tõlkinud. Läks mulle endale, Ma juba lõpuks imelikuks. Nii et see on väga huvitav näide sellest, kuidas tõlkija saab luua nii-öelda oma käe järgi luuletaja. Tõlkimine kui protsess, kui tegevus iseenesest mitte ainult see, et me peame teise rahvaesindajale andma võimaluse teada saada asju või, või nähtusi. Tõlkimine iseenesest, miks on oluline ühele kultuurile? Miks on eesti kultuurile oluline, et tõlgitakse teoseid, raamatuid, filme? No ikka ju selleks, et seda kultuuri tutvustada, et. Ülejäänud maailm on õnneks võimalik suhelda meiega. Et see tekstid ikkagi kannavad väga palju kultuuri edasi. Ja no praegu juba ka selleks, et need eestlased, kes on veel hingelt eestlased, aga aga elavad kusagil mujal, saaksid saaksid näiteks lugeda mina Kanadas kohtunud perekonnaga, kes on nii eestlased kui eestlased, aga eesti keelt nad üldse ei räägi. Aga need ema oli eestlane ja isa oli eestlane ja ja kui sa näed neid, suhtled nendega, siis neis on nagu nad on hoopis teistsugused, kui, kui selline keskmine keskmine ma ei teagi öelda, inglise kanadalane, seal on muidugi nii palju neid erinevaid rahvusi. Me oleme rääkinud tõlkimisest ja muuhulgas ka luule tõlkimisest, aga kui palju tänapäeval üldse luulet loetakse? Natukene ikka loetakse, et minu raamat armastuse tähestik on täiesti ootamatult läbi müüdud mõne mõne kuuga ja näiteks noored loevad praegu leiavad mingeid selliseid tekste, loevad neid järjest rohkem ja mulle teeb väga suurt rõõmu, et nad on uuesti avastanud Alliksaare minu jaoks muidugi Paeda kunagi kusagile kadunud. Ja ma mäletan, et kui siin käis Portugali ajakirjanike delegatsioon kui enne seda, kui Eestis tuli euro siis üks raadioajakirjanik, seal ma rääkisin temaga tund aega oli ääretult imestunud, selle ülepessa on Eestis niivõrd elus luuletaja, et ta kogu aeg kohal, et nende jaoks ta on selline surnud klassikaga, Eestist on kogu aeg kohal ja ma rääkisin talle, missugune tähtsus on Pesson. Kas meie põlvkonna jaoks raamat esimene raamat ilmus 72, eks ole, kui osad osad meist polnud veel olemaski ja kuivõrd tähtis raamat tegelikult on järjest olnud ja ja tööd näiteks Alliksaar, kes on minu isiklikult minu jaoks olnud väga oluline kirjanik ja ja ma näen, et minu tütar loeb tema raamatuid järjest ja Chimmasi levile oli just etendusse Alliksaare luule baasil sinihabe Mess Alliksaar, antiidolo, Roosume, et see on niivõrd sea näha tikaks ja liigub ja loob ja lehvitab, et see sõna, mis on kirja pandud, noh, Alliksaar, tõlkimisest ei maksa üldse rääkima hakatagi. See on põhimõtteliselt võimatu, et selleks peavad inimesed eesti keele väga korralikult ära õppima. Vaata, kui korralikult peab inimene oskama eesti keelt selleks, et aru saada Alliksaar. Et see nagu väga hästi illustreerib seda, et kui palju inimesed tegelikult peaksid oskama inglise keelt, et aru saada inglise kirjandusest, et et see on ju keeleliselt niivõrd mänglev ja, ja samas ütleme vähem keldaskavale inimesele väga keerukas. Loetakse loetakse, kus nad pääsevad, loetakse lahedaks. Tänan. Eesti PEN-klubi esimees, luuletaja ja tõlkija Kätlin Kaldmaa ja head aega.