Elamuselamus. Enamus. Tervist minul on Urmas Vadi elamuse saadet on väga hea teha, ütlen kohe ausalt ära ja ma loodan, et seda on hea kuulata. Muidu on ikka nii, et kui millestki räägitakse, siis see võib huvitav olla kõik ja puha, aga kui inimene räägib oma elamustest, siis see ongi see asi, mis on kõige huvitavam asi üldse. Sest ta on enamasti ikka positiivne. Ta on väga isiklik ja tekitab tunde, et see ruum on selline ruum, kus niisama käia ei saa. Aga nüüd saab, milline on Peeter Volkonski elamuste ruum? Saada elamus valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Peeter Volkonski, enne kui ma küsin sinu eluelamuste kohta. Ma küsin üldse, mis asi sinu jaoks elamus on, mida ta tähendab? Imelik tunne ja seda võib saada väga mitmel viisil. Tavaliselt muidugi räägitakse, et elamust saadakse kontserdil, etendusel näitlejal. Aga seda võib saada. Elamuse võib saada ka looduses ja elamuse võib saada ka lihtsalt elu ennast jälgides. Tüvi on ju sõnast elama. Aga on sul selliseid elamusi või selliseid sündmusi, mille kohta sa oled tagantjärgi mõelnud, et need on need elamused või need on need asjad, mis sind on muutnud selliseks, nagu sa oled. Et sa ütlesid elu juba ka. Et mis on need elamused? Hakata varasest lapsepõlvest peale siis vaieldamatult üks suuremaid elamusi oli päkapikunägemine. Sa tegid päkapiku ja ma nägin päkapikku. See oli minu lapsepõlvekodus. Nõmme kandis nõmme Männiku rahume seal kagu tänaval. Ma ei mäleta täpselt, kui vana ma olin neli, viis. Ja ma vaatasin Aiapoolsest aknast välja. See oli ema magamistoa aken. Ja nägin päkapiku, kes jooksis täpselt, mäletan rohu sees paremalt vasemale puuriida taha, seal oli suur puuriit. Ja muidugi ma jooksin kohe välja ka puuriida taha vaatama. Ja loomulikult ei olnud seal enam. Ta oli kass läinud puurida alla. Või oli ta läinud naaberaeda, sale. Kas siis Oorupite juurde? Seal oli poola päritolu vanamees, tema perekonnanimi oli, orub nendele ka hästi suur aed. Üks, teine aeg veel ja ka hästi suur. Et ma täpselt ei teagi, kuhu ta läks. Ja ma ei tea ju ka, kust ta tuli, aga igatahes jooksis ta, see oli aiapäkapikk. Milline ta välja nägi? Ta nägi välja enam vähem niisugune nagu nagu piltidel on aastaraamatutes. Aga ma nüüd tõesti ei julge 100 protsenti väita neid värve, sest et need võivad tõesti mul segamini minna, kasid mõne pildiga või mõne mõne nukuga või. Tal oli nüüd punane müts või. Igatahes Ma mäletan, et mul oli lapsena, mul oli Šveitsist vanatädi poolt saadetud päkapikunokk niisugune pehme. Ja sellel oli kollane kuub. Aga sel nukul, aga sellel, kes jooksis, sellel küll kollane ei olnud, aga mis värvi oli, seda ma ei mäleta, kas oli siniroheline? Ja sa hiljem kalad kohtunud päkavikuga või on su suhe nendesse muutunud? Ei ole muutunud ei ole kohtunud ja ei ole. Muutunud. Aga mul oli küll väga hea meel, kui ma lugesin Aksel Monte doktor Axel Monte ühte tähelepanekut. Aksel Monterson keele raamatu autor. Et tema on öelnud, et inimesel, kes väidab, et ta ei ole kunagi päkapikku näinud on ilmselt midagi nägemisega. Viga. Sa alustasid enda juttu sellega, et, et noh, enamasti saadakse neid elamusi kuskil kontserdil või muuseumis. Aga kas sinu elamused on sul ka selliseid elamusi või on nad ikkagi kusagilt mujalt? Ei, mul on igasuguseid. Igalt poolt saanud räägi. Olen saanud näiteks. Kunstinäituselt. Mis aastal see oli kojali. Hästi kuulus näitus Moskva Pariis Moskvas. Sinna oli kohutavalt raske pääseda. Aga ma sain kuidagi. Ja ma sain. Muusikakriitik Artemi Troitski kaudu, temal oli seal üks tuttav, töötas Moskvas Puškini muuseumis. Ja tema kaudu sain kuidagi tagauksest sisse. Ja siis vedas veel selles mõttes, et läksin sinna sisse ja seal oli sees kunstnik Jüri kass. Tema oskas mind juba seal sees ka niimoodi suunata, et kuu kus, mis on ja? Ja siis sisenesin. Ma ei mäletagi, mis järjekordse oli seal. Ele sisenesin ühte saali ja seal oli üks suur kandinski maal. Ma tundsin täiesti, et ma olen nuiaga pähe saanud. Abstraktne maal Atsa mõjus tõesti tõesti niimoodi et. Võib isegi öelda seda et pärast seda hakkasin ma üleüldse pilte maale teisiti vaatama. Sain kuidagi äkki äkki aru, et, et kuidas. Mitte isegi mitte kuidas, aga väga võimalik, et päike, lapp, Ps vaatab. Teisiti ja vahetumalt pilte. No kindlasti. Alles siis tuleb periood, kus hakatakse pildis otsima mingisugust süžeed ja unustatakse ära kõik muu, et kuidas see pilt on tehtud, mingi muu süzee otsimine, mingisugune niisugune mõistuslik lähenemine. See matab selle ülejäänutele emotsionaalse asja, mis asellest võid saada moto ära jätnud tänu kandiski kus ei olnud võimalik mitte mingisugust süžee otsida, see aitas mul üle saada sellest. Ja samamoodi on ju muusikaga, on püütud uurida heliloojate eluks toimunud mingisugused suured muutused. Ja samal ajal ta on kirjutanud sümfoonia ja ja siis midagi on elus toimunud mitmeidki asju, võib-olla püütud pookida neid sinna teosele külge. See on, on aa vaat see on nüüd siin. See on nüüd see koht siin, tal oli lahutus ja ei, see on hoopis midagi muud. See see helilooja kirjutavad. See ei puutu üldse, et võib-olla mõjutavad need kuidagi mingitmoodi, aga vaata nüüd, siin on see niimoodi see ei ole. See on hoopis teine loogika, hoopis hoopis muu asi. Peeter, ma tahtsin küsida, vaata seal koer on siin, ta teeb ka häält ja raadiokuulajad kuulavad seda huvitamist. Tema elamus võiks olla. Ema elamus. Oi temal ju kogu aeg elamuse, elamuse, elamuse otsa. Täna tuli lumi maha ja see oli elamus, kuidas, kui näiteks iga kont erinev mingi uus lõhk, mõtle, kui palju tuua. Et oled sa ise nagu teadlikult endal elamusi tekitanud Mismoodi no ma ei tea, tuleb pähe. Oleks vaja elamust ja siis tekitad elamuse. Ei ole, ega ei tahagi. Sest elamus on ikka niiviisi, et ta peab olema ootamatu. Kui saab planeerida Lähen nüüd kontserdile, elamust oma. Ega ta siis ei pruugi tulla, ei tohi minna mingisuguse hoiakuga või soodumusega võimalikult nivoode puhtana tuleb ennast hoida. Rääkisin, et vot kui eks mina teadnud, et see, ma teadsin küll, et kandenski on seal, ma olin enne ka kandenskit näinud jerevani muuseumist näiteks järjekordne juhus. Aga vot see pilt ja nii suur oli. Jäädki ootama? Sinu võta ta kogu aeg sellele kontsentreeritud sellisel puhul, et noh, millal nüüd elamus tuleb? Võib-olla seda võib ka nimetada elamuseks, aga see on arusaamisega seotud mingi krõksuga, mis, mis seal käib. See oli ka lapsepõlves. Õhtul mängisime ja äkki ma sain aru. Nägin seda lauda, nägin nuppe, sain aru, milles on asi. Ja pärast seda ei võitnud mind vanaema enam kordagi. Aga näiteks Maleega, mul ei ole seda krõpsu käinud. Ja neid niisuguseid arusaamisi on toimunud veelgi. Ka see oli arusaamine kandinskiga. Eks ole? Aga näiteks üks väga esmapilgul idiootlikuna tunduv asi maalingas kaheksandas klassis või üheksandas või seitsmenda suguseid. Igatahes Keilas. Keila hommikul pesin hambaid ja hambaharja pealt kus hambapasta vanni põhja Ja ma mõtlesin, et oot, see on niisugune täiesti ebaoluline sündmus. Aga et mis juhtub, kui ma jäta andnud selle täiesti ebaolulise sündmuse meelde? Huvitav, kas jääb? Aga kuidas see siis ma mõtlesin, et see ei mõjuta ju üldse mitte midagi minu elu ja midagi ja tammel. Läks mööda aastat 10. Kui ma olin esimest korda Kihnu saarel läksin hommikul mere äärde hambaid pesema ja astusin ühe Kimi peale. Ja hambahari pasta seal peal. Ja mõtlesin, et kas ma astun nüüd ka järgmise kivi peale. Edasi Jeans selle kivi peale või jätan ühe jala selle kivi peale ja panen teise jala järgmisegi peale või oleks ikka parem selle kivi peale. Mõtlesin, ja mõtlesin. Siis vaatasin seda hambaharja, mille peal pasta veel oligi. Ja mul tuli meelde, kuidas mulk Keilas oli tol hommikul see pasta maha kukkunud, harja vihal. Mõtlesin Petar, nii. Kui sa nüüd kohe ei otsusta, kas ajad selle kivi peale, lähed järgmise kivi peale või oled ühe jalaga ühe kivi peal, ta esialgu isegi peab. Ja ei hakka kohe hambaid pesema. Tänu otsustusena, siis kukub see pasta sul samamoodi harja pealt. Seekord mitte vanni, vaid merre. Ja sa pead uuesti minema tagasi sinna oma ööbimiskohta panema uuesti. Hambapasta Ta harja peale tulema uuesti mere äärde tagasi sellesama kivi peale ja hakkad siis uuesti mõtlema, kas toda. Järgmise kivi peale ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja Peeter. Tee seda ja ma isegi ei mäleta, kas ma läksin teise kivimi peale, jäin selle kivi peal. Panin ühe jala järgi, jätsin selle teise ala esimese peale. Igatahes ma tegin kohe otsused, pesin hambad ära, saigi veskit. Ja ma sain aru, et see, mis viib elu edasi, tähendab tsivilisatsiooni edasi. Et need on neli tähte. Selle see, et samamoodi meelde sellepärast, et noh mind siis veel ei olnud olemas, arvatavasti kui sa neid hambaid pesid, aga praegu, kui ma sind tunnen, ma, ma tean, et sa käitudki niimoodi, et sa tegutsed kohe, kui tahad tegutseda. Jah selle oled sa kirjutanud ka oma näitemängu sisse näitemängu Peeter Volkonski viimane suudlus. Tegutseda tuleb ikka, kui tahad midagi ära teha. Mitte oodata just. Aga Peeter, ma tean, sa oled palju reisinud. Kas sa alustasid juttu sellega, et noh, et loodusest võib saada väga palju elamusi on seal midagi kirgast ka? Sinu reisimistest ikka on? Ma pean tunnistama, et, Don ju kunstis on marinistid, mis meres puutub. Ma ei. Ma ei oska merega kõnelda. Nii et marinist ma ei ole, küll aga olen, ma võiks öelda. Moutinist. Mina kõnelen mägedega. Mäed kõnelevad minuga. Mägedes, ma tunnen ennast kodus. Ja tal on niisugune tunne, et elu kui niisugune on ja võib võib-olla merest nagu möödan, kunagi õpetatud. Aga inimene mägedest. Ja näiteks ma mäletan, Dagestanis oli üks niisugune. Näginud Sa võid olla umbes 20 aastane, kohalik. Lennikene. Me olime Terve päev selles olen. Me olime paar päeva selles külas, aga ühel, üks päev üks päev oli niimoodi, et Aadsin hommikul lihtsalt kükitas. Ühe. Künkakese näe, mingi nuki otsas. Vaatas üle oru mägesid lihtsalt. Vaat. Ma alguses mõtlesin, et, Noh, hea küll, et kükitab. Aga ta jäigi. Niikaua, kuni hämarduma hakkas, kui. Enam ei olnudki midagi. Lihtsalt kükitas ja vaht ja ta oli kohalik. Sündinud iga päev tõuge põhistada. Ja. Vaat niimoodi kükitada. Ja vaadata. Kus sa oled, mida sa oled 20 aastat sünnist saati oled näinud? Väga võimalik, et ta ei olnudki üleüldse kusagil mujal käigud, aga ta vaatas ikka? Jaa. Tal ei olnud vigav, vat tal ei olnud neid nelja tähte k o hash. Õigemini see oligi, aga ta ei pidanud selleks midagi. Ja vot sellepärast ma ütlesin enne et need neli tähte viivad edasi tsivilisatsiooni, kui sa midagi teed, aga kui need neli tähte on siin ja praegu, kui sa Oled nende mägedega sama. Vaat siis sünnib kontuur. Te kuulsite saadet elamus rääkis Peeter Volkonski. Kõlas ansambel hõim, kus laulis samuti Peeter Volkonski. Saate panid kokku Evelin Voodla ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.