Tere hea vikerraadio, kuulaja, rahva teenreid eetris esimesel detsembril ja siin Tallinna stuudios Sulev Vedler Eesti ekspressist, Lauri Hussar vikerraadiost ja ütleme tere hommikust ka Võrumaale hangede taha, kus on kolleeg Sulev Valner, tere päevast, Sulev. Tere, tere. Ja ma saan aru, et Võrumaa inimesed said täna eile rohkem lund kühveldada kui muu Eesti, et teie saite siis selle talve alguse avapaugu nii-öelda seekord endale. Nojah, ikka väga ilus on aknast välja vaadata, praegu igatahes Katariina kirik ja Võru linn lumega on väga armas ja kui hommikul Haanja poolt tulla ja vallamäge vaadata veel lumisena, siis on kohe eriti uhke vaatepilt, et et selle tõttu mulle tundub, et vähemalt tänaseks võiks küll juba võtta selle tooni maha, et nagu Eestit oleks tabanud mingi tohutu loodusõnnetus. Et tegelikult tabab see ühtepidi meid ju igal iga talve alguses, et lumi tuleb maha ja ja, ja tegelikult, kui see esimene ehmatus üle elada, siis on ju kõik väga ilus. See on muidugi väga huvitav, et ma olen kuulnud ka kolleege, kes ütlesid, et oi, et oleks pidanud sellest lumest veel rohkem rääkima ja tormituulest veel rohkem rääkima ja, ja samas ma olen kohanud kolleege, kes ütlevad, ütlevad, et et Eesti meedia pingutas eile tormist rääkides ilmselgelt üle. Tea jah, ega ei, miks mitte rääkida, ega see ju puudutab meid kõiki ja ja ütleme, et valdav osa inimesi, mina sealhulgas eilsel päeval näiteks nii hommiku kui õhtupoole mingi aeg läks kindlasti selle selle nahka, et kas või õhtul Mul oli vaja Tartus käia, siis hommikul et autot kätte saada oli, oli, läks tunnikene vast rohkem kui tavaliselt ja õhtul Tartust Võru poole bussiga sõitma hakata, selgus, et buss Tallinnast saabus umbes tund ja veerand hiljem, kui sõiduplaanis oli ette nähtud, et no niisugused asjad on, aga samas jälle selles nüüd iseenesest ei ole midagi traagilist, kuigi ma muidugi tean peresid, kes tõepoolest eile hommikul täies koosseisus jäid koju sest teeotsa oli ikkagi lumest lahti lükkamata ja noh, see on ka tegelikkus, kuigi noh, see on ka jälle oleneb muidugi, et noh, kindlasti see tekitab probleeme inimestele. Kas nüüd päris traagiline ja alati on, et võib-olla lastele ei olegi midagi väga hullu sellest, kui nad mõni päev sellisel puhul koju jäävad? Tere, mina olen Tallinna Sulev, minu meelest ei olnud tegemist sugugi lumeõnnetusega, vaid pigem lume õnnistusega. Vaatasin juba hommikul rahvusringhäälingu spordiuudiste all olevat lumeinfoportaali. Mind huvitab näiteks suusatama minek, sinna oli sissekandeid tehtud ka südaöösel siis sellest hiljem veel öösel, aga kui juba varahommikul, kuskohast saab suusatada ja vähemalt nõmmeringi kohta ma sain aru, et seis on viis miinus. Võib minna küll. Nii et minu arusaamine äsja toimuvast on väga-väga positiivne. Sedapidi, et kui, kui praegu, eks ole, täna on ikkagi detsembri algus ja kui nüüd detsembrikuu oleks ilma lumeta, eks ole, siin linnades pannakse jõulukuuski püsti praegu. Ja kui see kõik toimuks, selline advendiaeg tuleks ilma lumeta, Ta, see oleks nukker, tegelikult palju ilusam on ikkagi see, mis praegu väljas paistab. No kui see torman lõppenud ilusa, mitte küll veel lumeuputusega, aga kuuldavasti seal lõuna pool on seda ka rohkem siis ma ei tea, kas kõik tormid just nii lõpevad, aga aga see torm, mis Eesti poliitmaastikul on need juba möllanud viimased pool aastat, et see ei ole näidanud siiski vaibumise märke ja see nädal on siin jälle toonud uusi sõnumeid, kuigi tundub, et et jah, selline selline tsüklon on üle läinud, aga, aga tuuleiilid käivad ikka üle ja, ja puud on, puud on lookas ja see nädal on toonud mu meelest siin kogu selles arutelus, kuigi ma ei nimetaks seda enam tormiks. Et siin arutelus on on toimunud üks huvitav nihe, et nüüd analüüsitakse juba ikkagi väga kaugeleulatuvalt ja, ja väga laialt ja ja ma lugesin sellel nädalal kahte väga põnevalt teksti. Ja üks neist pärineb professor Tiit Hennoste sulest kes on siis sirbis väga pikalt ja põhjalikult analüüsinud seda, mis, mis on tema hinnangul toimunud ja toob ta välja mõiste. Olime siiani eliidi demokraatias, aga nüüd on toimunud sotsiaalne ärkamine ja, ja täpselt samal ajal on väga sarnase mõttega välja tulnud ka politoloog Tõnis Saarts, kes eilses peaministri Tunniintervjuu või kommentaaris, täpsemalt siis vikerraadios. Eile oli see eetris kella kahe ajal. Siis Tõnis Saarts tõi täpselt sellesama välja, et kui pikalt väga valitses Eestis eliidi demokraatia, et siis viimaste kuude sündmused on näidanud, et me oleme väga kiiresti liikunud osalusdemokraatia suunas ja ta toob veel ühe väga huvitava mõtte välja, et et see, et me oleme liikunud osalusdemokraatia suunas on tegelikult meid lahti haakinud sellisest postkommunistlikust pildist ja et ja et see on, on märkimisväärne areng, mis Eesti ühiskonnas Ühest küljest, kui need lähiajalugu meenutada, võiks muidugi vaielda selle üle, et kas see selline vahetu postkommunistlik kogemus meil oli, oli vähene osalusdemokraatiat, pigem ütleme see 80.-te lõpp ja 90.-te algus oli ikkagi Eestis tõeline osalusdemokraatia pidupäev. Et nüüd see vahepealne aeg on, on pigem Ma võib-olla tekitanud mingi mingi sellise võõrandumise, et et las rahvas on oma liistude juures ja meie seal üleval teeme mingit oma asja ja laske meil teha. Et praegu toimub mingis mõttes kuidas, nagu ju just tagasiminek sellesse 20 aasta tagusesse aega. Et meeldetuletamine, kuidas, kuidas siis tehti, et et selles mõttes ma, ma nagu võib-olla seda otseselt selle postkommunistliku pärandiga nii väga ei seostaks. Siin on võib-olla asi ka selles, et üks põlvkond ei ole vahepeal väga palju poliitikasse sekkunud et tal puuduvad kogemused ja see aktiivsus on hakanud välja tulema. Teisest küljest on hästi suur osa ka sellisel sotsiaalmeedial internetile. Et kui seda varem kasutasid inimesed töö juures üksteisega lihtsalt suhtlemiseks, siis nüüd on hakanud selle kaudu käima ka poliitika tegemine. Ja erakonnad ei ole seda väga hästi ära tabanud. Et nemad ei ole seal sugugi aktiivsed. Aktiivsed on siis need inimesed, kes seda osalusel otse demokraatiat tahavad arendada. Huvitav on muidugi, mis puudutab seda, et sa väitsid siin, et mingi osa või üks põlvkond ei ole poliitikas saanud kanda kinnitada või neid on tõrjuv, et kõik kohad on juba ees täis ja pole kuhugi kuskile tulla. Et ega see ei ole Eesti poliitikas midagi uut. Meenutame siin 90.-te aastate lõpu, kui, kui toonased nii-öelda Res Publica noored oli, püüdsid kanda kinnitada isamaaliidus ja püüdsid läbi kohalike valimiste ja läbi aktiivse tegutsemise isamaaliidus mingeid positsioone võtma ja kuidas toonane isamaaliidu ladvik neid tõrjus, kuni ühel hetkel need toonased noored said aru, et neil ei olegi võimalik sealtkaudu enam edasi minna ja siis tekkis idee, et aga teeme Res Publica, teeme, teeme suuremalt, teeme, teeme kõlavamalt, teeme lubavamalt ja, ja nii see läks, et, et see on üks põhjus, miks Res Publica sündis, kui isamaaliidus oleks, oleks seal, ütleme Res Publica toonaseid liidreid kuidagi teistmoodi vastu võetud ja oleks neile antud antud mingisugune positsioon, oleks nad saanud parteisid kääri teha. Vaevalt et see Res Publica oleks ka toona sellisena sündinud. Ei, no aga see juhtuski 10 aastat tagasi juba. Et selles mõttes see ajalugu käibki niimoodi sinusoidil veidi, et korraga on tõusud ja mõõnad ja 10 aastat enne Res Publica sündina natukene võib-olla rohkem oli siin Nõukogude Liidu lagunemine, et seda aktiivses vahepeal kadus ära. Ei olnud sellist suurt konkurentsiparteide vahel ja parteide sees ja elutundes ja tegelikult Eestis väga ilus majandus õitseks ja nüüd on teine aeg. Rahvas tahab muutust. Mulle muuseas meeldis ka väga Tiit Hennoste artikkel, aga, aga seal on ka üks suur häda. Tegelikult no ma ei saa öelda, et see on häda, võib-olla see pole õige sõna. Et seal ei ole retsepti, kuidas siis edasi peaks toimima ja seal on hästi palju kriitikat. Ja selles mõttes ta on kriitilises mõttest, on tõesti väga, väga hea artikkel. Aga kuidas edasi minna? See on siit puudu, samuti nagu harta 12.. Kuidas me edasi peaksime? Sa juhtisid tähelepanu muuseas ühele väga huvitavale nüansile ja ma olen seda viimase nädala jooksul päris palju ja mitmest suust kuulnud. Ja nimelt päris mitmed hartale allakirjutanud on, on praegu väga kurjad, et president ümarlaua kokku kutsus. Et nad ütlevad, et president mõjus pikse vardana. President võttis justkui selle kriitika kriitika sinna laua taha ja nüüd hakatakse seda arutama, aga nende hinnangul justkui enam diskussiooni edasi toimu, et kogu see asi asi justkui sumbub. Ja ma püüdsin ka pisut selle üle järele mõelda, et mis nüüd, mis nüüd siis tegelikult juhtunud on. Aga, aga vaatame seda asja teisest küljest. President on oma autoriteediga kokku kutsunud ümarlaua, president on seostanud selle väga selgelt oma nime. Ja, ja, ja nüüd, kui kellelegi poole vaadatakse, siis vaadatakse Eesti vabariigi presidendi poole, ehk siis Eesti vabariigi president on nüüd see institutsioon kelle, kelle autoriteedi all ja kelle nimega seostatakse kogu seda edasist arutelu. Kui see arutelu läbi kukub, siis saab ka presidendi institutsioon pihta, presidendi nimi saab määritud. Kui president õnnestub ja ta pakub välja mingeid selle, selle tulemusel on mingeid lahendusi, siis võivad osapooled öelda, et, et see, see missioon on õnnestunud, kuigi ma ma juba praegu vaatan seda, et kuhu poole ja millises suunas keegi tekki kisub, et see on see on väga raske, kui mitte lausa võimatu ülesanne millestki kokku leppida, kuigi tõenäoliselt on mingid kokkuleppe punktid tulevad ja nüüd kui vaadata edasi, et kuidas see, kuidas see kokkulepe võiks sündida ja mis võiks anda ka nii-öelda nendele harta esindajatele lootust, et see asi päris soikunud ei ole, on see, et, et kui on millestki kokkulepitud selle selle suure arutelu käigus, mis nüüd toimub avalikkuses läbi internetikeskkondade ja, ja samal ajal ka väiksemates ringides, kui on juba milleski kokku lepitud, sõnastatakse mingid põhipunktid, millega edasi minna ja, ja võib-olla ka täpsemad ettepanekud, siis saab president oma omakorda kasutada oma autoriteeti, esitada need riigikogule arutamiseks. Ja seetõttu on juba preisi ja presidendi ettepanekust juba riigikogu sundviskes, et ta on sunnitud arutama. Riigikogul on väga keeruline öelda. Ta ei saa ühte või teist ettepanekut väga tõsiselt kaalumisele võtta ja tõenäoliselt neid ettepanekuid ka muuta. Riigikogus on selle tõttu oluliselt keerulisem, nii et me ei saa kindlasti öelda, et see diskussioon on, on nüüdseks sumbunud või et president tõmbas, tõmbas tule pealt ära ja nüüd justkui enam mingisugust arutelu ei toimugi, toimub. Küll mina olen ka seda meelt, et arutelu toimub, aga ma ei arva, et president siin kuidagipidi kaotaja oleks. Sest mida siin tahetakse siin tahetaksegi ju selles protsessis, et asjad selgeks räägitakse omavahel ta arutelu ongi oluline. Ja seda ju siit saab. Pealegi president ei olegi kaotajaga president võib sattuda ühel hetkel väga terava ründe alla, kui, kui mitte mingisuguseid kokkuleppeid ei sõlmita või minnakse väga tõsiselt. Tülli, ega neid ideid ei paku välja president, neid pakuvad need osapooled seal kusjuures on väga raske öelda, et kumb siis on seal võitja või kaotaja. Mõtleme nüüd, et mitukümmend 1000 inimest on alla kirjutanud hartale. Aga ega see seltskond ei ole suurem, kui ütleme, nelja valitsuspartei liikmete arv kokku. Sageli nad isegi omavahel kattuvad. Et mina küll ei saa seal nagu välja lugeda, kumb siis on võitja või kumb on kaotanud, et need on erinevad poliitikad lihtsalt üks jääb võib-olla peale teine jää küllaga. Aga see on lihtsalt erinev poliitik, erinev nägemus maailmast. No praegu kindlasti on hästi vara ju hinnata, kas presidendi jääkeldrialgatus on edukas või väheedukas, et ja ilmselt kogu selle protsessi puhul oodata kiiresti nädalaga leitaksegi retsept on, oleks natukese võib-olla liiga ilus ja ja võib-olla isegi vale selles osas, et, et sellised liiga kiiresti leitavad, justkui kiired lahendused ei pruugi pikaajaliselt olla. Noh, on on ongi sellised kriisi lahendused, et saada nii-öelda esimene tuli pealt ära, aga, aga mitte võib-olla pikaajaliselt kõige paremad, alati läbi kaalutumad. Et selles mõttes presidendi poolt seatud selline ajaraamistik, et, et kevadeks peaks mingid lahendused olema, tundub niisugune päris mõistlik selles osas, et ta ei ole selline tohutu rabistamine, et nüüd nädala-kahega peab midagi valmis saama. Aga ta ei ole ka kuhugi määramatusse aastatepikkust tuleviku asja edasilükkamine, vaid vaid et tõesti peaasi, et me nüüd ise seda seda nagu silmast ei lase ja kevadel kevadel läheks kuidagi sujuvalt üle suveks niiviisi, et tegelikult midagi ei olegi toimunud. Et selles mõttes jah, ma arvan, et president kindlasti tahab parimat, aga aga ega ta käed nüüd nendes küsimustes ei ole ka väga vabad või väga pikad, et et selles mõttes me peame ka realistlikult aru saama, et president võib anda väga väga mõjuvaid soovitusi, kuidas poliitikud peaksid käituma, aga, aga otseselt alluvussuhet seal ju kuidagiviisi ei ole. Kas meil ikka selles süsteemis ongi nii väga palju, palju hädad, tuletan meelde, et otsedemokraatiat siin Eestis ka ikkagi päris palju harrastatud, eriti teeb seda just Tallinna linna näiteks üks selline kodanikuväljenduse vili. Seda me näeme tulevast aastast, kui Tallinnas hakkab tasuta ühistransport. Et Tallinna linn on inimest inimeste käest oma elanikke, kes korduvalt küsinud, et kas te tahate seda või tahate toda ja ei ole need väga palju siis ütleme, ülejäänud rahvale meeldinud, et ei ole seal väga suur olnud nendel küsitlustel ka osalejate arv. Et meil ei ole ju Eestis minu meelest niivõrd häda poliitilises süsteemis, vaid pigem inimeste enda mõtteviisis, et neil on liialt palju tigedust meie sees siis ärategemise soovi koostööd on liialt vähe ja võib-olla rääkimist liialt lähedale süüdistama, selle asemel, et rõõmu jagada ja üksteisega hästi läbi saada. Pigem on küsimus inimeste suhetes. Just ja küsimus ei ole näiteks ka parlamentaarse demokraatia puhul süsteemis, et parlament peaks ju olema see koht, kus inimesed omavahel läbi räägivad ja kus leitakse pikkades sisulistes diskussioonides mingid Eesti riigile parimad lahendused. Ja parlament meil ju töötab, ütleme, võtab vägagi, me nägime, eks ole, mitu ööd järjest töötas palju rohkem, kui ta nagu normaalse päevakorra järgi peaks töötama, et me ei saa, et hetkel ei saa ju Eesti riigikogu liikmetele ka, ütleme väheseid töötunde kuidagi ette heita erinevalt võib-olla mõnest varasemast ajast, aga külm samas ütleme, et, et töötab ja ei tööta ka selles tähenduses, et seda sisulist, üksteisega arvestamist ja diskussiooni ikkagi ilmselgelt nagu ei ole ja seesama ööistungitel ju suuresti viitab ka sellele ja eks selge on, et Keskerakond tahabki seda ka näidata, et et näete ju see valitsuskoalitsiooni ei tahagi kedagi kuulata. Et ja, ja selles mõttes, kui küsida, et kas näiteks ööistungitega Keskerakond saab, mida ta tahab, siis ma arvan, et suuresti saab seda, kas ta selles elektriaktsiisis midagi saab või ei saa, see ilmselt ei ole ka nende jaoks väga, väga peaküsimus, aga et just nimelt, et näidata seda, et näete, et et meie siin kui justkui nagu tahaksime milleski millestki rääkida ja meid ei võeta jutule, seda nad näitavad ju väga kirkalt ja ja ega Kadri Simson eile õhtul juba aktuaalses kaameras hakkas ju ennast vägagi nagu sättima ühel ühte rivvi harta 12 ja arstide streigi õpetajate meeleavaldustega, et et näete, meie ajame ka sama asja ja meid ka ei kuulata. No võib-olla siin on häda selles, et Keskerakond on lihtsalt viimasel ajal täiesti kõrvale jäänud, et Edgar Savisaar on ka teinud mitmeid avaldusi viimasel ajal, mis on täitsa teravad, asjalikud aga ei ole ühiskond neile eriti palju tähelepanu pööranud, otsest teravik on kuskil mujal. Aga mina vaatasin, mõtlesin lihtsalt huvi pärast, et kuidas teistes maades need ööistungid toimuvad. Näiteks sellises riigis nagu Kanada, mis on päris pika, demokraatliku ajalooga, käib täpselt samasugune asi. Läbi arutatakse mõningaid küsimusi ja opositsioon ütleb, et noh, mida me siis ikka teha saame, et võimuliit on lihtsalt nii ülbe ja me oleme sunnitud neile koha kätte näitama sellega, et istume siis öösiti parlamendis ja tuletame meelde oma üliõpilaste aegseid kogemusi, kuidas kuidas võimalikult kaua kohviga või mõne muu joogiga üleval püsida ja mõni võtab raamatut sinna kaasa, mõni kiidab, et näed, pea Naipäädi lugeda. Et ei ole siin vahet, kas oled sa siin siinpool lompi või teisel pool suurt lompi. Siis demokraatia käib täpselt samamoodi, et ööistungid on juba tuntud sealt Vana-Rooma ajast. Ma olen sinuga ühes mõttes nõus olevat, obstruktsioon ju ongi üks, üks parlamentarismi või parlamentaarse võitluse vorme, et, et seda kasutada tähendaks äärmuslikul, juhul kui te, kui seda kasutatakse liigselt, siis, siis ta ei pruugi oma oma efekti anda, aga aga kui, kui ta on, kui ta mõistlikus mõistlikum määral välja pakutud, siis siis on, siis on see täiesti arvestatav, et nüüd me võime arutada seda selle üle, et kas see, kas see, mille üle mäng käib ja mäng käib elektriaktsiisi langetama tagamise üle. Me räägime siin kuni miinimummäärani, ehk siis elektriaktsiis võiksin langeda siis siis jah, selliselt, et näiteks 50 eurose elektriarve puhul tuleks tuleks sääst inimesel, kellel on selline arvata, temal tuleks siis üks eurot kuus tuleks seda säästu või 25 eurose puhul, oleks, see oleks igakuine sääst 50 eurosenti. Vaatame nüüd seda eilset uudist, mis puudutab taastuvenergia tasu langetamist seoses sellega, et hakkepuit ei aeta enam Narva elektrijaamades ahju siis see kokkuhoid on, kokkuhoid on 0,1 sent tee kilovatt-tunnilt ehk siis 50 eurose elektriarve puhul oleks palju siis 25 senti. Jah, jah, niimoodi oleks, see, oleks see, oleks see, oleks see võrdlus, et et need need summad ei ole, ei ole suured, aga, aga seda enam noh, me räägime siis, et tegu on, on nagu põhimõttelise vaidlusega, et kas tullakse vastu või ei, tuld. Ja mina vaatasin huvi pärast, et millal siis oli Eestis elektriaktsiisi Euroopa Liidu keskmisel tasemel. Arvake ära, millal see oli? Mis aastal? Millal ta oli, vabandust, mitte keskmisel, vaid miinimumtasemel. Võin õige vastus ära öelda, sellist aastat ei olegi kunagi olnud. Elektriaktsiis kehtestati 2007. aastal oli kohe kolm korda kõrgem Euroopa Liidu miinimumist ja tollal oli rahandusminister Ivari Padar, kes on hoopis sotside Elerist. Nii et Neil ei ole kunagi sellist sellist aega olnud, kus oleks väga madalad. Elektriaktsiis kehtestati meil väga lihtsal põhimõttel. Ta kehtestas tee koos sellega, et elektrijaamad, Eesti elektrijaamad, ka ei pidanud enam maksma õhusaastetasu sellega Eesti valitsus tahtis teha Eesti elektri konkurentsivõimelisemaks võrreldes vene elektriga. Sest venelastel oleks võimalus Eestisse elektrit müüa ka nendele ei toimi, samasugused. Samasugused elektri tootmise skeemid nagu nagu Euroopa liidus. Nemad ei pea maksma õhusaastetasu ja siis, et asi oleks võrdsem, siis kogu elekter, mis Eestis müüakse, selle peale tuleb ka elektriaktsiis. No muidugi me võime öelda, et elektriaktsiisi võiks vähendada. Aga teistpidi jällegi kõrgele aktsiisile on ka teatav pluss olemas. Aktsiisiga maksustatakse kõiki neid kaupu, mille tarbimist tahetakse vähendada, seal küljes, bensiinil, seal küljes, tubakale küljes, alkoholil samovariga elektril sunnib tegelikult inimesi vähem tarbima. Sunnib elektrit kokkuhoidla. Jah, ei, mina olen rohelise mõtteviisi seisukohalt täitsa nõus sellega, et et sellel elektri kõrge linna on see, mida ma praegu ütle enam midagi hästi ebapopulaarsed. Aga et elektrikõrgel hinnal on üks hea külg. Ta tõepoolest sunnib meid natuke säästlikumad olema, läbi mõtlema oma tarbimist ja võib-olla see pikas plaanis on see kui globaalselt vaadata isegi isegi kliima soojenemisele ja millele kõigele, eks ole, ja üldse jätkusuutlikule inimkonna elule natukese natukese väike samm. Väike samm, pigem heas kuju kui halvas suunas. Aga noh, antud juhul muidugi, et võiks selle elektriaktsiisi üle ju tegelikult sisuliselt koalitsioon ja opositsioon siis arutada, aga ega tundub, et ega kumbki pool väga nagu seda selle selle asja sisusse ei ole tegelikult tahtnudki arutlema minna, et kui see nädal foorumis pikalt nad rääkisid justkui rääkisid sellel teemal, aga tegelikult sisuliselt väga ei rääkinud ja noh, siin uudistes kui loed või kuuled neid riigikogus neid kommentaare nendel teemadel, siis koalitsiooni põhiline vastuargument on olnud lihtsalt see, et, et kuulge, et kui te tahate sellist ettepanekut teha, siis näidake, kust see raha tuleb. Noh, mis mis iseenesest ei räägi üldse asja sisust, vaid on umbes see, et teie ettepanekul pole katet mis, mis puht jälle formaalselt, et võib-olla on ühtepidi õige teisipidi, kui me vaatame, kui eelarve mahtu siis tegu on ikkagi pigem suhteliselt mikroskoopilise summaga kogu eelarvest. Ja siin võiks ju sedapidi jälle öelda, et kui, et kui see on kõik, mida opositsioon eelarvest nagu küsib, siis nii palju võiks ju koalitsioon tegelikult noh, suuremeelne olla, eks ole, ja öelda, et no nii palju katet äkki ikka leiab, et see on nagu, nagu asja mingi pool, aga teisipidi tõesti, et, et kas sisuliselt on vaja seda elektriaktsiisi vähendada, kas seda on õige vähendada, et see selle, selles osas võiks muidugi ju tõesti sisulist vaidlust pidada, kuigi ma ei tea, kas siis praegu jahedam tundub ka, et see vaidlus on nagu väga hiljaks jäänud, et erakonda oma selle jutuga on tulnud ikkagi põhimõtteliselt nüüd jälle see eelarve arutamise ajal, et ega see, see, see aktsiis on ju kogu aeg olnud. Nädalal seda on ikka varem ka rääkinud ja rääkinud Keskerakond, et see ei ole ainult praegu välja tulnud. Aga, ja kusjuures Lätis ja Leedus ta ongi tunduvalt madalam, ongi seal Euroopa miinimumtasemel, et selles mõttes noh, kui naabrid seda saavad, siis miks mitte. Aga kas see on jällegi poliitika küsimus, et üks partei tahab ühte, teine part liidab teist? Ma juhin tähelepanu. Seda võiks nagu jah, et seda võiks nagu arutada iseenesest, et võib-olla see on nagu see koht, mida tõesti võiks, võiks arutada ja ja selles mõttes see on tegelikult kurb. Et ikkagi selline kummiratastega teerull seal riigikogus sõidab, eks ole küll aeglaselt küll teda 10-ks minutiks peatatakse kinni, aga ta ikkagi sõidab rahulikult edasi. Et nagu võiks, võiks eluvorm ja viis võiks vähe teistsugune olla, kuigi mulle tundub, et samamoodi võib selle palli visata opositsiooni kapsaaeda, et ega need ette pane, kui ta on, ütleme, väga jäigad, mida nad teevad. Et kui näiteks sotside põhiline ja pea ettepanek on olnud see, et lastetoetust tuleb tõsta kolmekordseks siis iseenesest ütleks ma, et lastetoetuse tõus on kindlasti üks õige õige küsimus. Õige noh, või vähemasti arutamist väärt nõue. Aga et kui nüüd jääda mantrana kordama igavesti seda, et tuleb tõsta täpselt kolmekordseks ja punkt ja mitte midagi rohkem ega vähem siis võiks ju samamoodi küsida, et aga miks ei võiks miks ei võiks näiteks tegelikult liikuda selle asjaga edasi selliselt, et mulle võib-olla meeldiks, kui lastetoetus tõuseks näiteks pooleteistkordseks praegusega oleks ka nagu samm edasi. Aga sellist ettepanekut sotsid pole eelarvesse või läbirääkimistel teinud, et võib-olla seal leiaks juba mingi kompromissi, kui öeldakse, et kolmekordne tõus on nagu jälle Eesti riigieelarvele üle jõu käiv ja seda ei saa lubada. No aga võib-olla siis natuke vähem tõsta. Aga siin ei paista aga nagu opositsiooni poolt mingisugust soovi tegelik kokkulepped saavutada, vaid on kogu aeg selline. Et näete, ütleme teile ultimatiivseid nõudmised, kui ta neile vastu ei tule, siis me hakkame ööistungeid korraldama või lihtsalt oleme jäigalt vastu. Ma juhin tähelepanu, et ma ei teagi, kas Andres Herkel on nüüd IRL-i mees või Vaba isamaaline kodanik, mees, aga, aga praegu ta veel IRL-i kuuluv ja IRL-i fraktsiooni ka, et tõenäoliselt ikkagi IRL-i seisukohta esindan, et tema hinnangul on seda juntimist riigikogus vaja selleks, et soojendada üles vana vastasseis Reformierakonna ja Keskerakonna vahel ja et juhtida tähelepanu kogu selle harta ja, ja presidendi jääkeldris toimunud diskussioonil muudele teemadele. Ja et, et tõmmata Ta Se diskussiooni fookus jälle reaalses elus toimuvatele asjadele rahadele toime tule kuule, sissetulekutele, karikariigieelarvele ja nii edasi, selle asemel et me räägiksime siin sellest, et kuidas meie demokraatia toimib ja kasta, toimib kuidas toimivad erakonnad ja kas see, mis seal toimub, on aus ja läbipaistev, et see on, see on praegu selline selline huvitav, huvitav tähelepanu juhtimine ja siin võib Herkeliga nõus olla või mitte nõus olla. Aga, aga kindlasti oma valijaskonna jaoks on Keskerakond selle tulemuse saavutanud, ehk siis nende jaoks. Aga selgelt see sõnum on kindlasti kohale jõudnud, nii et, et see, see riigikogus vaheaegade võtmine ja pikkade kõnede pidamine on nende jaoks vähemalt oma eesmärgid. Eks ole huvitav, et mis see reaalne elu siis on, et kui me vaatame jällegi Neid demonstratsioone, siis sealgi pigem jutumalelikus poliitikast ei käi elektriaktsiisist ei ole näinud ma neid lastetoetuse, elektriaktsiisi, võimsaid demonstratsioone viimasel ajal. Just sellel ajal, kui nendesse arutatakse. Et ju siis on see On on riigikogu ees küll toimunud väiksemat sorti meeleavaldused. Need on, aga sellist üleriiklikku ei ole viimasel ajal küll toimunud. Aga kui me vaatame seda maksupoliitikat, siis Eesti on selles mõttes huvitav riik, et et meil on päris väga, väga suured tööjõumaksud ja meil on tarbimismaksud suured maksutuludes. Aga väga väikesed on kapitalimaksud. Ja kusjuures kapitalimakse Eesti riiki vähemalt praeguses praeguse valitsemise all ei kavatse niipeagi vist kehtestada ja seal on ka väga lihtne põhjus väga palju. No võtame näiteks kinnisvaramaksu. Väga paljud eestlased on soetanud endale viimastel aastatel uusi kortereid, maju neil on, et ostetud mitte niivõrd säästude eest, vaid laenude eest. Säästud on kangel kinnisvara ostmiseks ära kulutatud, kui nüüd sinna tullakse otsa kinnisvaramaks. Kui sul on juba nagunii kaelas suur laen, siis mis saaks olla veel ebapopulaarsem? See on üks põhjusi, miks näiteks ei ole seda sedasorti maksu Eestis kehtestatud. Jah, liikumine käib selles suunas, et kohe maamaks suures osas, eks ole, kaob ära ja ega see maamaks ju olemuselt ka väga palju midagi muud ei ole, kui üks kinnisvaramaks ütleme, kui me räägime mingist Tallinna kinnistust kusagil suhteliselt kõrgelt kõrgema maksuga piirkonnas, siis eks ta ju kaudselt ikkagist sama kinnisvara maksjon. Täpselt nii ja samamoodi on ka automaksudega. Et noh, mis, mis meeldib, eestlased on rohkem kui üks auto. Testiautopark on ikka nii võimas, et ega keegi ei taha aga automaksu kehtestama. Ja kui me siin juba elektrist rääkisime, siis võiks natuke rääkida ka nendest järjega kordadest, mis praegu Eesti Energia teenindusbüroodes on tõenäoliselt ka ka mõne teise energiaettevõtte ruumides võib võib-olla midagi järjekorralaadset arvestades, et siin ka näiteks Ford. Tal on küll nüüd uus nimi, on on tegutsemas nii Viimsis kui ka kui ka Lääne-maletaja. Et, et see on selles mõttes huvitav, et inimestel on, on räägitud ja, ja on koju tulnud voldikuid, et teemast on väga palju juttu olnud ja inimesed jätkuvalt tormavad Jaan paanikas ja istuvad tunde ja nii edasi, et siin siin on selles mõttes natukene õnnetu olukord, et tõenäoliselt on, on mingisuguses plaanis jäänud mingid asjad kommunikeerimata ja inimesed päris täpselt ei tea, mis neid ees ootab ja, ja seetõttu on veel aega natukene selgitada, aga tõenäoliselt ka see järgmine nädal siinkohal leevendust ei toovad. Need järjekorrad võivad pikeneda veelgi, sellepärast et ta on ju öeldud, et 10.-ks detsembriks tuleb valida pakett. Aga inimesed ei, ei tea, et kui nad seda paketti ei vali, siis hakkavad nad saama elektrit üldteenuse korras ja võivad ka 11. detsembril sõlmida siis mingi kindla lepingu, selle elektrimüüjaga, kes, kes talle sobib ja sellisel juhul ta ostaks ühe kuu elektrit üldteenuse korras. Võib-olla see läheb talle seoses börsihinnaga natukene kallimaks ja võib-olla võib-olla mitte väga märkimisväärselt ei alates veebruarikuust hakkaks siis juba paketipõhist hinda saama. Nii et siin on, siin on väga palju sellist seletamatust ja ja võib-olla ka vääritimõistmist inimeste poolt. Aga olukord on väga sarnane mõne aasta tagusega, kui me hakkasime prügi sorteerima. Ka tollal tehti väga palju sellist teavitustööd, aga kui jõudis kätte esimene jaanuar siis oli põhiline kõne teema, kuidas sina seda prügi sorteerida, mitu erinevat ämbrit sul on, kuhu sa neid viidia, see, kes pikka-pikka aega, kuni lõpuks lihtsalt harjusid inimesed sellega ära. Täpselt sama olukord on ka praegu. Nüüd, mis ajakirjanduse roll on siin? Kindlasti ei tohiks ajakirjandus öelda, palun. Palun helistage seda või teist pakki, et seda ei tohiks ajakirjandust teha, see oleks sama libedale teele minek nagu öelda inimesele, et pane oma säästud firma x aktsiatesse või osta firma y võlakirja. See kõik sõltub sellest, et mis on iga inimese tarbimine ja missugune on tema riskitaluvus. Kui armastad rohkem riskida, siis mine börsihinnaga, kui sa oled selline kartlikum, siis pigem võta sundkindel fikseeritud hinnaga pakett. Nii ta käib. Ja kes on eriti lassi, jääb siis siis üldteenuse juurde. Aga Flata üldse aru saanud, mis see üldteenuse hind on? See on minu meelest seda ei ole nagu selge, päris. Ei olegi hetkel see seal sellepärast et see sõltub börsihinnast omakorda, millele pannakse juurde mõistlik mõistlik marginaal. Aga see mõistlik marginaal ei erinenud väga palju sellest, mida nendes erinevates börsihinnaga seotud pakettides ettevõtted pakuvad. See võib olla kõrgem, aga, aga. Mitte märkimisväärne, aga üldteenusele on üks suur pluss. Üldteenus on mõeldud ka selliseks olukorraks, näiteks, kus väljavalitud elektrimüüja lõpetab tegevuse läheb pankrotti. Et sellisel juuru juhul rakendub üldteenused. Inimene saab igal juhul oma elektri kätte ja ta ei saa seda mingi ebaloomulikult, mõistlik tähendab ebaloomulikult suure hinnaga rakendubki süld teenus. Et selles mõttes on süsteemi üles ehitatud väga hästi. Isegi kui midagi elektrimüüjaga juhtub, siis inimene saab mõistliku hinnaga ikkagi elektrit. Et ei ole nii, et sa pead minema järgmine päev hullunud kuskilt uut elektrimüüjat otsima, et elekter tuleb sul ikka koju. Aga võib-olla siin ongi see kommunikatsiooni kõige nõrgem koht või see kõige suurem prohmakas, mis riik teinud on, et ei ole, see, selle üldteenuse kommunikatsioon ei ole olnud nagu lihtne ja selge, et tegelikult tegelikult ärge muretsege, et te saate põhimõtet taliselt, vot sellistel tingimustel elektri igal juhul, kui te nüüd leiate paketi, mis on sellest kindlasti soodsam, eks ta siis nii-öelda tehke parem valik, aga põhimõtteliselt nii-öelda ärge paanitsega, see võiks ju see oleks pidanud olema juba kuid riigi riigi selline loomulik kommunika. Ja sa unustad ühe asja ära, millal turg avaneb, turg avaneb jaanuarikuus ja üldtõenäosus on meil väga selgelt seotud börsihinnaga ja nüüd, kui jaanuari koos turg avaneb väljas on külm, elektriga kütjad vajavad palju energiat. Soomes odavat elektrit ei ole, Estlink on üle koormatud ja nii edasi. Börsihind hüppab üles ja, ja jaanuarikuu börsihind tuleb väga kõrge. Sellisel juhul on on need, kes seda sellist soovitust jagasid väga tugeva surve all ja, ja ma arvan, et see on ka põhjus, miks üldteenusega seoses ei ole julgetud seda avalikkusele nii kommunikeerida nagu ta, nagu ta paistab. Vastupidi, minu meelest on just riik teinud hästi, et ta ei ole suuremat peale sellist üldteenust, sellepärast et üldteenus peaks olema kallim kui börsihind. Teoreetiliselt vähemalt, kui me võtame keskmise. Ja juhul, kui inimesed eelistaksid üldteenust, siis ju ei toimugi turu avanemist, kõik jääb nii, nagu ta praegu on, siis kaob mõte lihtsalt ära. Ei, ei teki konkurentsi ja konkurents peaks olema see, mis hinnapoliitikat kõige rohkem mõjutab. See ongi kogu asja mõte, turg avaneb ja seal hakkavad erinevad firmad konkureerima. Et hinnad ei saa öelda Eesti tingimustes, et hinnad kukuksid, vastupidi, nad edaspidi nii palju ei tõuseks. Ja ei, selles mõttes ma olen nõus, et, et et ei ole mõtet inimestele nagu anda petliku lootust, et jääge üldteenuse peale ja kõik on väga hästi. Aga samas ka see paanika tõepoolest need järjekorrad, millest Lauri rääkis, see on nagu jälle teisipidi natukese nagu liialt, et seda, seda võiks nagu leevendada. Ja aga väga lihtne põhjus on sellel, miks, miks järjekorrad nii pikad on need pikka aega loodeti, et elektrienergiamüüjad ise kommunikeerivad seda, kuidas turg avaneb ja ühel hetkel avastati, et oi, et siin oleks vaja oluliselt teistsugust lähenemist ja siis hakkasid tulema ka ka kohalikelt omavalitsustelt, voldikud hakkasid tulema riigilt voldikud ja nii edasi. Aga, ja need Ühel hetkel inimese jaoks ikkagi juba juba niivõrd keerulised, et kui ta, kui tal on, kui tal on tunne, et ta peab kiiresti otsuse tegema, siis ta, siis ta lihtsalt ta eelistab ikkagi ühel hetkel kohale minna teha oma otsus pärast pikki ka arutelu klienditeenindajaga ja see on täiesti arusaadav, miks ta seda teeb, et, et väga paljud inimesed ei ela internetis ja ei, ei võrdle hindu internetis ja ei tee põhjalikke kalkulatsioone, et selles mõttes on, see on see täiesti arusaadav ja, ja see voldik ei vasta ka kõikidele küsimustele, mis inimestel tekkinud. Arusaadav. Poldikus ei olegi sees näiteks 10. detsembrikuupäeva seal riiklik voldik, mis meile saadeti. Aga ja paljudel inimestel ei ole ka pääsu internetti eriti just vanemad inimesed, kes ei kasuta internetti ja mõned elektrifirma näiteks ei taha sugugi sõlmida lepingud, kellel ei ole inimesega, kellel ei ole meiliaadresse. Oluline on see, et, et on osa inimesi, kes kardab just selliste uute tulijatega lepingu sõlmimist, sellepärast et nad mõtled, kas see firma Ma ikka jääb püsima, see hirm on neil olemas, et kas mina saan ikka oma elektrit, Eesti energia on ju aastakümneid kogu minu elu elektriga varustanud, tema on kindel firma. Vot see mõtteviis on minu meelest kehva just sellele üritusele kehvad. Eeldaksin mõtlema, et üldteenuse korras nad saavad selle igal juhul ja alati proovida ka ühe teise firmaga. Et siis tekib konkurents? Ei tasu, ei tasu karta neid uusi tulijaid. Ja teine muidugi tuleb sellest eestlaslikust võltshäbist või liigtagasihoidlikkusest üle saada, et et lepingu vahetamine ongi täiesti normaalne tegevus, et ma, ma võin öelda, et ma olen ise juba jõudnud ühe lepingu sõlmida telefoni teel, mida mulle väga ilusasti esitleti. Ja kuna ma mõni hetk hiljem või natuke hiljem leidsin, et tegelikult seesama firma juba pakub odavamat hinda, siis ma selle lepinguga tühistasin. Ja praegu vaatan uuesti ringi ja, ja ausalt öeldes ei esimesel hetkel noh, ikka nagu ebamugav, eks ole, et sa oled nagu lepingu sõlminud ja kuidas sa seda nüüd tühistada, aga kui siis hästi järgi mõelda, siis tulebki nii käituda, ilmselt päris paljudel, et et vaat sellise nii-öelda, et kui teile ka määriti mingeid leping näiteks telefoni teel, ütleme nii-öelda määriti pähe ja te nüüd tunnetajate tahaksite seda muuta, siis peaks olema väga normaalne käitumisviise. Seega survestab neid firmasid siiski oma praegu mitte väga soodsaid, tihtipeale pakkumisi natukese allapoole viima. Kõik sõltub ikkagi sellest, et kui suur on inimese elektri tarbimine et kui ta on suhteliselt väike, siis tegelikult ei olegi erilist vahet, missugust vihmasse seal kasutada. Aga kui ta on juba suurem, kui sa oled elektriga kütja, siis tuleb vahe küll sisse. Kas osalise börsipaketiga viina juurde minna või, või valida midagi muud? Need võimalused on kõik olemas, aga aga vahetame siinkohal teemat ja räägiks ühest sellisest üsna elektrit täis õhustikust või sündmusest viimase nädala jooksul ja puudutab see Eesti rahvusringhäälingut. Nimelt Eesti rahvusringhäälingu nõukogu liige Igor Gräzin on kirjutanud ringhäälingu nõukogu liikmetele. Pakuks päevakorrapunkti, mida arutaks ilma ühegi juhatuse liikme juuresolekuta ülemäärasest kriitikast riigi kui terviku Eesti vabariigi kui rahva poliitilise enesekorralduse vormi vastu. ERR-i saatejuhi korrektsuse koodeks, sõnavara ja Igor Gräzin on seda siis pärast ajakirjandusele selgitanud, et teda häirib rahvusringhäälingule toon ja ta on toonud ka mõned näited mille puhul mõnede puhul küll küsimus on selles, et, et kas toon on käinud riigi kohta või, või, või kellegi teise kohta ja ega päris täpselt. Ta ei ole ka aru saada, et mis siis on see, mis Igor Gräzini rahvusringhäälingutoonis ei meeldi peale selle, et et on olnud kriitilised Reformierakonna aadressil. Väga huvitavad arengud. Sulev, sinul on meie seast ainuke kogemus rahvusringhäälingu koguga suheldes, kui sa olid Eesti Raadio juht. Et kuidas sina hindade selliseid selliseid käike või, või, või küsimusi tooni tõstatamise asjus või kuidas tuleb seda üldse üldse lahti mõtestada? No selles mõttes ma võtaks seda asja väga rahulikult võtta, ega selles ei ole midagi enneolematut uut. Et neid arutelusid on erinevad poliitikud antud poliitik sealhulgas ka varem tõstatanud ja ringhäälingu nõukogu on tegelikult aastate jooksul korduvalt arutanud ka näiteks üksikute raadiosaadete eriti ühe raadiosaate teemal, mis on ühes teises kanalis hom. Et seda on nagu sageli on, kui neid, seda saadet ja neid saatejuhtide mingeid väljaütlemisi ja toone on, see on, on tegelikult tõstatatud. Aga õnneks on see arutelu alati tänud lõppkokkuvõttes sellega, et et, et ta väga mõistlikul viisil ei olegi mitte kuhugi viinud, nagu ta, nagu ta peabki olema. Et ehk siis nõukogu enamus on aru saanud, et et selle et nagu nende volitused ei ole ringhäälinguringhäälingu sisusse sellisel sellisel kujul sekkuda ja mis on ka absoluutselt õige ja ainuõige, arvestades selle nõukogu üsnagi politiseeritud poliitilist olemust. Ma arvan, et antud juhul ka, et see see iseenesest ei vääri võib-olla üldse üldse nagu liigset tähtsustamist, see üks vähe võib-olla mitte kõige tasakaalukama poliitik kokku üks selline uitmõte, mis, mis on taas nagu üles tulnud ja mis tegelikult on tänaseks juba paari päeva jooksul noh ütleme, saanud piisavalt reaktsiooni, et ega meil siin pole võib-olla päris lahtisest uksest tarvis nagu sisse murda, nii et see, et see on suhteliselt üldine suhtumine, on olnud suhteliselt selge ja ma isegi võrdleks võib-olla mõnes mõttes Igor Gräzin tegi, tegi siin teene rahvusringhäälingule, ta tõstatas sellise rahvusringhäälingu noh, teatud sõltumatusega tud probleemid sellises vormis, et, et see reaktsioon sellele saabki olla väga ühene. Ja see on mõnes mõttes nagu selline iga-aastane vaktsineerimine, et mis, mis iseenesest, et võtab võib-olla tükiks ajaks selle teema päevakorrast maha. Et kuna kuna kokku on teda sellisel kujul üles tõstetud. Aga teiselt poolt muidugi ma ei ütleks, et seda ei saa võtta väga kergelt just sellepärast, et tegu on ikkagi ringhäälingu nõukogu liikmega ja, ja, ja see see, mida ta väljendab, ilmselt ei pruugi olla ainult tema isiklik arvamus ja ja ei saa kuidagi välistada, et ka poliitikud mõnedest teistest erakondadest tegelikult mõtlevad mingis aspektis suhteliselt sarnaselt, võib-olla natuke teises kohas ja teises asjas, aga aga et see mõttemuster ei ole, ei ole võõras väga paljudele, et mitte öelda võib-olla isegi vägagi paljudele poliitikutele. Jaa, jaa, ja see koos sellise väga politiseeritud nõukogu koosseisuga, mis minu meelest on, on sama õnnetu nagu need paljud teised politiseeritud Nõukogude Eesti riigis teistel elualadel. Et see on teatud ohumärk küll jah. Eks siin ole tegemist ka sellega, et kas kas kriitikat tehakse sellises saates nagu meie praegu või ütleme siis selles saates, kus Anna Muuli ja Samost või kriitikaga kostuma ka uudistesaatest seal on väga, väga suur vahe ja ütleme kriitikaid erinevalt mõni saade mõnes teises kanalis hoopis hoopis hullem. Mina küll ei näe, et rahvusringhäälingus nagu midagi oleks selle sõnavara sõnakasutusega ka viltu. Vastupidi, rahvusringhääling teeb väga tänuväärt tööd ka keeleminuteid hommikuti eetrisse lastes. Minu arvates on täiesti vastutustundetu see, et rahvusringhäälingu Ma rõhutan, rahvusringhäälingu nõukogu liige kasutab rahvusringhäälingust rääkides mõistet riigi ringhääling ja ta läheb veelgi kaugemale oma oma aruteludes, ta ütleb, et rahvusringhääling peakski olema erapoolik, ta peakski olema riigi poolel ja, ja Ühel hetkel me ei saa justkui aru, et kas siis rahvusringhääling ei olegi riigi poolel, et, et kui me nüüd ikkagi nagu väga selgelt vaatame ka seda kriitikat, et ülemäärane kriitika riigi kui terviku suhtes, et kas me oleme seda ikkagi rahvusringhäälingus näinud, et mina küll ei ole ülemäärast kriitikat riigi kui terviku suhtes näinud, mitte ükski rahvusringhäälingusaade ei ole kahtluse alla seadnud ei Eesti iseseisvust Eesti riigi institutsioone, küll aga on räägitud institutsioonide juhtimisest, pädevusest, inimestest ja nii edasi, mis on täiesti loomulik rahvusringhääli lepingu osa. Ja, ja kui rahvusringhäälingu nõukogu liige kasutab oma oma sõnavõttudes seisukohti, et rahvusringhääling peaks olema erapoolik siis, siis noh, juba juba sellise lähenemise sellise formulatsioonid kasutamine, ükskõik mis oli selle eesmärk, on, on, on sügavalt väär. Sellepärast, et see läheb kogu selle kogu selle avalik-õigusliku kuvandiga vastuollu, mis on kasutuses valdavas osas Euroopas vabariikides, kus rahvusringhäälingut toimuvad, toimivad just sõltumatute avalik-õiguslik organisatsioonidele ja see on minu hinnangul kõige kõige masendavam kogu selle loo juures, et ma jätaks siinkohal kõik kõrvale kogu selle esinemise kuskil eratelevisioonis ja nii edasi, et, et see, see kindlasti vääriks võib-olla ka arutelu, aga, aga just nimelt selline selline lahmiv ja, ja vastutustundetu elustiil ja, ja, ja, ja ma ütleks, et isegi organisatsiooni mittetunnetamine, see on, see on selle, selle puhul kõige hullem. Nojah, mu meelest ju rahvusringhääling nagu iga korralik ajakirjandusväljaanne peab, ennekõike oleme aus et see selle juures rääkida kellelegi, et üldse selliseid mõisteid nagu mängu tuua, kellelegi poolt kellelegi vastu ja tasakaalus ja need viivad nagu natuke valele teele kogu seda mõtteviisi, et kui kui ausus nõuab olla kellegi suhtes kriitiline, siis tuleb olla kriitiline, kui ausus nõuab, kedagi tuleb kiita, siis tuleb kiita, aga siis selle konkreetse asja eest ja ja siin ei saa üldse olla nii, et et nüüd Reformierakonna kohta kriitilise ütlemise järel tuleks kindlasti kirjutada või rääkida midagi kriitiliselt sotside kohta või et ütleme siis kellelegi kiitmise järel tuleks kindlasti leida ka midagi kiiduväärset kelleltki teiselt poliitiliselt skaalat, et see on selline väga kitsas poliitiline ühiskonna nägemine tegelikult, et rahvusringhääling peab ausalt peegeldama seda elu, mis, mis Eestis on ja ja suurem jagu sellest elust üldse ei mahu sellisesse poliitilise lahterdamise skaalasse, et kas see, et kas eilehommikune suur lumesadu oli poliitiliselt nii-öelda kasulik või kahjulik, eks ole, ta ei olnud ei seda ega teist. Aga et kuidas seda nagu poliitiliselt korrektselt käsitleda. Aga mis mulle kogu selle diskussiooni juures rõõmu valmistada, rahvusringhäälingul on nii palju sõpru. Ja, ja see on, see on küll väga hea ja positiivne teadmine, et et isegi isegi need, kes on olnud rahvusringhäälingu mõningate tegemiste suhtes kriitilised ja see tuleb juba võib-olla nendega sellisest meedia vormistati ka nemad nägid, et sellisel kujul küll küll tegevust heaks kiita ei saa ja tuli ikkagi väga taunib hinnang, hinnang, nii et mulle tundub, et me võiksime siinkohal selle jutuga sulgeda, aga, aga kui siin Sulev eelnevalt rääkis sellest, et et igasugune politiseeritud avalik-õiguslikes nõukogudes on probleemiks, et siis siis kindlasti tasub Eesti ajakirjandusel ka tulevikus sellistel teemadel pilk peal hoida. Me jõuame veel lühidalt rääkida ühest, ühest põnevast teemast puudutab see riigikontrolöri kandidaati president Toomas Hendrik Ilves on siis endise Tartu Ülikooli rektori Alar Karise nimetamas, võin nimetada Ta andnud riigikontrolöri kandidaadiks ja ja see on selles mõttes huvitav käik, et et tõepoolest, see tuli üllatusena. Ja kui me vaatame, kuivõrd varakult on välja käidud kandidaati, et millises olukorras on see välja käidud ja, ja kuivõrd väärikas kandidaat siis, siis ma arvan, et see kindlasti väärib arutelu ja ma vaatan tänases Postimehes. Alar Karis on ise ka öelnud, et et see, et ta presidendile jah, ütles, tuli talle endalegi mõneti üllatusena. Minu meelest on tegu väga meeldiva üllatusega ja ka väga hea sammuga selles ümbritsevas õhustikus võib-olla ka kõigi nende teemade taustal, mida me siin arutame pidevalt, nii see eelmine teema kui kui, kui see ühiskonna üldine ütleme, harta õhustik, et et see on kindlasti jälle samm vähema politiseerituse suunas. Et tuua kõrges riigiametis just nimelt keegi akadeemilisest ringkonnast, kellel sellised otsesed poliitilised seosed puuduvad. Et see on minu meelest presidendilt väga märgiliselt väga õige käik ja ja ma väga loodan, et erakonnad ei hakka isegi väga mõtlema tõsiselt sellele, et peaks hakkama nagu jonnima ja mõnda poliitikut suruma selle koha peale noh, nii nagu siin on tahetud ühele ja teisele ametisse võib-olla ilmtingimata erakonnad tahtnud mõnda poliitikut panna, noh nagu näiteks, kui me mäletame Eesti Panga presidendi valimist, siis minu meelest oli väga hea, et selleks sai Ardo Hansson, mitte et selleks oleks saanud näiteks keegi poliitik Minu meelest me lähme natukene siin ikkagi rappa et ühtegi inimest ei tohiks tema poliitiliste veendumuste pärast need maha teha. Kui inimene tahab olla parteis ja ta on samal ajal ka ei saa öelda, et on erapooletu, aga ta on ikkagi mõistliku kriitikameelega siis see ei tohiks olla küll ühestki takistuseks inimene kuul ühte parteisse, seda nimetatakse diskrimineerimisega. Ja see on väga vastik. Et selles mõttes ei, ei ole see asi väga hea, kui me hakkame neid inimesi maha tegemata, kuuluvad ainult erakonda. Mäletad ma olen sinuga nõus? Teistpidi jah, teistpidi on jälle ikkagi see, et kui me näeme, et kuidas mingeid kohti riigis jagatakse selgelt ainult parteilise alusel, siis minu meelest on nagu väga-väga mõistlik et kus võimalik seda mitte teha. Ja sundparteistamise ja see on väga halb asi, kui inimesele sunnitakse tema peale, et ta peab ühte või teise parteisse astuma. See on väga vastik asi. Aga see, et inimesele tõmmatakse kriips peale selle eest, et ta kuulub erakonda. See on endas küll täielik lubadus. Täitsa nõus? Nii paneme siin punkti jõuti konsensusele ja olgu siis öeldud, et mis puudutab tänase arvamus, saate tooni, siis meil on intelligents rahvusringhäälingu nõukogu liikme poolt välja öelda on olemas, ta ütles, et arvamussaates Toivama toon ise valida. Pärased rahva teenrid OlyBet Sulev Valner, Sulev Vedler ja Lauri Hussar.