Eesti sõduritund. Elustame vabariigi aastapäeva tervitus eesti sõduritele aastakümnete kauguselt. Oli 24. veebruar 1939 Eesti iseseisvuse viimane aasta. Tallinn Vabaduse väljak raadiks rivistunud väeosadele peetud kõnes ütles president Konstantin Päts. Aastapäeva öö on soovinud meda sõduritele meie rahvale riigile köige paremat tulevikku, sest ei ole veel kallimad kui meie vaba loodud vere ja ohvritega riik. Temale pühendame ka tuleva aasta parimad tunded ja toome temale oma parema tahtmise vilja. Eesti sõduri tund avaldab kaitseväe juhataja tervituse Eesti vabariigi 77.-ks aastapäevaks. Kaitseväelased ja kaitseliitlased. 24. veebruaril 1918 kuulutati Eestimaa pealinnas Tallinnas välja Eesti vabariik. Vaprad ja teotahtelised eesti mehed otsustasid heita endilt meid sajandeid rõhunud orjuseike. See üllas idee ja vankumatu tahe viidi ellu vabadussõjas. Kuulsusrikkad, lahingud vabadussõjas ja teises maailmasõjas on vääramatuks tõendiks teie isade ja vanaisade vabadusihast ja sõdurivaprusest. Kaitseväelased ja kaitseliitlased. Täna on eesti rahva priiuse kaitse usaldatud teie kätte. Hoidke ja kaitske seda kui oma silmatera. Õnnitlen teid vabariigi 77. aastapäeva puhul ja soovin edu teie vastutusrikas ja auväärses teenistuses. Kindralmajor Einseln. Mälestusi elab meie keskel veel sellestki ajast, mil eesti sõduril tuli 24. veebruari vastu võtta rindeolukorras meenutab kaitsejõudude peastaabi pressiosakonna ülem major Harri Rent. Seda peab ütlema, et rindeolukorras konkreetselt mingit erilist tähistamist nüüd küll ei olnud, ütleme 50 aastat tagasi 1945 mina olin parajasti laatsaretis, siis tähistati, võiks öelda tolleaegse olukorra kohta vägagi pidulikult, aga aasta varem 44 narval no see oli nii-öelda suurim kink vabariigile, siis meie pataljon likvideeris riigiküla sillapea ja vastane kandis seal muidugi väga ränki kaotusi. Sellest on olnud varem ka juttu, et kaeviku põhi oli vastase laipu nii palju täis, et sadade meetrite viisi ei olnud võimalik maa peale astuda. See hakkas hommikul vara pihta. Kerge suhtlike tulelöögiga ja siis kahelt poolt otsast. Kaevik on, teadupärast on noh, nii jõnksu kujuline siksak siksak ja kuskil seal kaheksa, 10 meetrit on sirge lõik siis tuleb jälle üks nurk. See käis oli niimoodi, et visati sinna nuka tagant üks granaat, nagu see oli lõhkenud, siis kohe teine tagantjärele, et see, kes nüüd veel kuidagimoodi püüdis seal midagi abi leida või toibuda, siis teine granaat tegi lõpliku ja siis esimene mees läks turgabelandis valangu. Ja nii ta käis ja nii ta käis, mitmed saad meetrit, see ma ei mäleta täpselt, aga vist oli. Kuskil 1200 meetrit oli see riigiküla kaeviku pikkus see Saises ära rullitud niimoodi, et kui hakkas videvikuks minema 24. veebruaril siis see võib-olla kuskil nii pole, nelja neljaaeg. Siis kui lahing läbi oli, siis olid vastas, et kõik seal maas jõe peale võib-olla põgenesid seal paarkümmend, kes üritasid pääseda üle, kui neist pääses siiski mõni üksik. Sellepärast Flankeeriga tulega likvideeriti need aga vangi andsid ennast ka seal. Ja siis järgmine öösse, kui karistuskompanii mehed, kaevikud hakkasid laipadest puhastama, siis saime nende käest pahandada, et mis kurat need kõik maha tapsite, võtnud vangi, nüüd meil nii ropp ja vastik töö. Aga peab ütlema. Sõdur oli nüüd, mis ta oli, millest see tingitud oli, kas vaprusest või? Või hirmust NKVD ülemuste ees, aga allaandmist nemad suurt ei tunnistanud, vähemalt seal küll mitte. Noh, see oli siis ja, ja 50 aastat tagasi aasta hiljem, siis ma olin parajasti Prahas. Laatsaret Felsenkondse oli suusajava laatsaret, muuseas kolonelleitnant Riipalu oli ka seal operatsioonil, mina olin juba nii-öelda paraneja, parandajatele tehti siis ettepanek, tähistatakse pidulikult Eesti vabariigi 20 seitsmendat aastapäeva 24. veebruaril. Ja see oli mõeldud just Prahas olevatele pimedatele sõduritele. Neid oli kuskil umbes paarkümmend meest, Eesti poisid, Eesti poisid, kõike. Ja siis nendele kõrvale toodi sama palju niisuguseid parandajad juba, kes söövad latsevatest väljas käia haavatuid ja haigeid. Ja ühtlasi Prahas oli väga palju eesti tüdrukuid. Noh, tollal nimetati plits meelde, et see on noh, nagu välgutüdrukud, kes töötasid sides. Ja siis ka võib-olla õhutõrjeüksustes olid seal igatahes tüdrukuid oli palju, suur ühiselamu oli kohe täis tüdrukuid. Ja siis oligi niimoodi tehtud, et kui pimedad sisse juhite laud oli pidulikult kaetud tolle aja kohta rikkalikud road ja, ja napsud muidugi ka sinna juure siis pandi see pime sõdur istuma kahe vahele, vasakul poolistusse nägija sadul, paremal poolistus tütarlaps ja niimoodi siis kõik need 60 inimest olid seal laua paigutatud. No mis kõigepealt mind nii-öelda tollal noore mehena jahmatas, oli nende pimedate erakordselt hea tuju ja kõrge moraal. Meie muidugi eraelus siin tänapäeval mõtleme, et see on kohutav õnnetus, kui inime pimedaks jääb, nii ta tegeletud ju ongi. Aga need poisid olid küll nii elurõõmsad ja lusti täis. Ühtegi niisugust Norrutamistega solvumist kuulda ei olnud. No ja kui seal siis olid päevakohased tervituskõne töödud, ma pean ütlema, kõrgeid ülemusi ei olnud, mina olin kursant sõjakooli kursant tollal. Ja kui ma mäletan vist isegi mitte ohvitseri auastmes ei olnud kedagi. Ja siis läks siis napsu võtmiseks ja posidega küsis, kuule, kuule, pane nüüd see klaas mulle kätte, näiteks klaas on siin, eks ole. Noh, võtsin selle klaasi ära, siis no räägi, räägi, mis siin siis söögipoolist on? Sai siis räägitud, siin see teine aha tõsta mul 100, tõsta mulle teist tüdrukut ka ja noh, kui seal olid juba ütleme, nonii, ega meie tollal napsuga eriti kokku ei hoidnud, viis, kuus laps oli võetud. Siis läks juba lauluks ja, ja hakkasid käed liikuma. Mina vaatasin minu kõrval üks poiss siis istus ta võis olla ka nii 20 kaks-kolm aastat vana. Selle käsi läks nagu kogemata kõrval istuva tütarlapsepõlve peale. Teda, laps oli tubli selles mõttes, et ei, ei reageerinud üldse kuidagi nii pirtsakalt. Ma pean sealjuures siiski ütlema, et paljud arvavad, et need tüdrukud, kes olid seotud sõjaväega olid noh, võib-olla kerge meelsemalt kui tavaliselt, see on täitsa vale arvamus. Minul on isiklikult nendega olnud kokku puutusid ja ma pean ütlema jahmatavalt kõrge moraal olin neil tüdrukutel. Ja oma poiste kohta peab ütlema seda, et ega need ei kuritarvitanud ka seda. Te kuulete Eesti sõduritundi. Toimetus tänab kõiki kuulajaid, kes on võtnud vaevaks kirjutada ja vastata meie järelpärimistele kadunud rindemeeste saatuse selgitamiseks. Eesti sõduritund on kavas iga kuu viimasel kolmapäeval kell 21 20. Mõned ajalehed on viimasel ajal avaldanud kirjutisi Saksamaa sõjapensionide kohta. Nendest võib jääda ekslik mulje, et ühelgi saksa vormi kandnud endisel Eesti rindemehel ei ole Saksamaalt võimalik midagi saada ega pole mõtet ka midagi taotleda. Räägime juristi juures asja selgeks. Mida saab, mida ei saa. Kes võiks saada, kes ei saa. Ivo mahov. Jah, teil on õigus, üheksanda veebruari lehtedes tõepoolest avaldati teade, mille kohaselt eestlastest Saksa armee võitlejate lootused Saksamaa hüvitustele olevat alusetud. Tahaksingi seoses sellega täpsustada. Et päris nii see siiski ei ole. Võitlemise eest saksa armee koosseisus tõepoolest pensionit ei maksta. Kuid väga paljudel juhtudel on õigus taotleda pensionit ja nimelt eelkõige nendel juhtudel, kui selle teenimisega kaasnes tervisekaotus, haavata saamine ka vangistus ning seoses sellega tervisekaotus aga ka toetused perekonnaliikmetele, kui Saksa armees teenimise tagajärjel isik suri haavadesse või langes saksa mees. Nii et seal nendest artiklitest jäi minu arvates natukene eksitav mulje selle kohta, nagu Saksa riik ei abistaks üldse mitte mingil juhul seda kategooriat isikuid millisel juhul on haavata saanud mõtet taotleda Saksamaalt hüvitust, mõtteton, taotleda hüvitust juhul, kui haavatasaamise tagajärjel või vangilangemise ja vangilaagrist saadud vigastuste tagajärjel on isik kaotunud praeguseks hetkeks vähemalt 25 protsenti oma tervisest Saksamaa normide järgi, mitte meie normide järgi. Kas sama õigus laieneb ka lesele lesk võib taotleda pensioni, et juhul kui endine rindemees langes otse Saksa sõjaväes langes vangi ning suri vangilaagris. Või Ta suri aastaid hiljem, aga tema surma põhjuseks on olnud eelpool nimetatud haavatasaamised või vigastused või haigestumine vangilaagris. Või need vigastused on lühendanud selle inimese eluiga vähemalt ühe aasta võrra. Me ajame juttu välisõigusabi advokaadibüroos Tallinnas kui pikka aega te olete endiste rindemeeste. Huve esindanud praeguseks umbes viis, viis aastat. Ja milliste tulemustega? Eestis on saanud pensioneid meie büroo vahendusel ligikaudu 400 inimest. Kirjavahetus ja asjaajamine Saksamaaga nõuab suurt täpsust ja seepärast olekski otstarbekohane ehk seda teha juristi abi kasutades. Jah, kui seda soovitakse teha meie büroo kaudu siis meie postiaadress on Tallinn peapostkontori postkast neli, kaks, viis, välisõigusabi advokaadibüroo või veel parem. On mõtet eelnevalt asjaolud läbi rääkida telefoni teel telefonil 44 44 11 neli nelja 11. Asjaajamise eest meie mingisugust ettetasu ei kasseeri. Ninge tema tasu ainult juhul, kui meil õnnestub asi võita ning sellistes pensionäridest gaseerime viis protsenti nendest summadest, mis meil õnnestub inimesele kätte saada. Kordame veel kord postiaadressi ja telefoninumbrit, telefon 44 44 11. Ja postiaadress Tallinn, peapostkontor, postkast 425, indeks e-null null, 90. Eesti sõduri tund ootab teateid järgmiste rindemeeste saatuse kohta. Oruvee Heinrich teenis politsei rindepataljonis number 29, viimased teated Yammeri õppelaagris 1944. aasta lõpust. Kes teab mehe hilisemast saatusest. Beekman Julius pärit Harjumaalt. Mobiliseeriti suvel 1944, viibis uuringutel diakonissi, haiglas, saadeti Narva rindele, langes Griva soos. Ootame teateid teenistuse ja langemise kohta. Wacker Priit Virumaa mees, kes mobiliseeriti veebruaris 1944 olevat viibinud väljaõppel Luunjas teeninud esimeses Eesti piirikaitse rügemendis koos kellelegi vilu nimelisega, langes Emajõe lahingutest 1944. Eduard mobiliseeriti veebruaris 1944 teenis neljandas piirikaitse rügemendis Bent Nurme konnakompaniis langes augustis 44 permis küla lähedal ja maeti kivinõmme kalmistule. Vajatakse täiendavaid teateid teenistuse ja langemise kohta. Orav Evald Johannes. Teenis 40 viiendas rügemendis, oli Narva rindel, suvel 1944 Königsbergi haiglas, mingis trahvikompaniis, Tartu rindel ja Tartu haiglas, kust saadeti edasi teadmata, kuhu ootame teateid kõigilt, kes on näinud teda pärast 1944. aasta juulikuud. Palume kirjutada eesti sõduri tunni toimetusele aadressil Tallinn, Gonsiori 21, Eesti raadiopostiindeks e-null üks 100. Veel kord, kes teab nimetatud meestest Oruvee Heinrich. Priit Vessel Eduard orav, Evald Johannes. Iga teade on kellelegi vajalik. Jaa. Põgus pilguheitpoole sajandi taha. Kolmandal veebruaril 1945 sooritas 1000 lendavat kindlust teise maailmasõja suurima õhurünnaku Berliinile. Järgmisel päeval algas Jaltas grimmikonverents. Stalin, Roosevelt ja Churchill jagasid maailma võitjate vahel. Euroopas muutuvad riigipiirid, Jaapan kaotab Kuriilid. Öö saabudes mattis Inglise lennuvägi kahes laines Dresdeni ninna pommivaipade alla kui teisel päeval korduvat rünnakut. Ameerika raskepommitajad on linnast 85 protsenti hävinud. Ooderini jõudnud punaarmee vastu paisati ka Saksamaal asunud eesti üksused, meenutab Ants Teetsov. Veebruaris 1945 alguses, veebruari algusest kuni 10. kuupäevani olime tortimundis sealses õhutõrjekoolis eesti lennuväeüksused, mis 44. aasta sügisel tomati Eestist ja viidi Saksamaale Nendest siis mitmel poole oli üksused laiali saadetud. Ja lõpuks detsembri alguses jõudis siis üks osa umbes üks neli-viissada meest Dortmundi, kus siis õpetati välja 88 millimeetrilise õhutõrje peale. Toimusid õppused ja tihtipeale tuli õppuste ajal ka nii-öelda tõsiselt tegutseda lahes võrsudega lahingmürskudega. Saade üks suurim ülelennu allpatarei lasi 64 kogupauku. Ja see oli siis Suur-Patarei 16 toru detsembrist veebruarini. Tort monti kui niisugust peaaegu ei pommitatud, siis ta oli juba enne pommitatud. 500000-st linnast elas veel umbes 100000 inimest. Õhutõrjekool asus linnale ääres. Hindenburg Gazerne eks nimetati seda. Ja sinna ei visatud ühtegi pommi ümberringi, mitme kilomeetri ulatuses oli elamurajoon, nii kui habemenoaga puhtaks tehtud. Õhu alarm oli täpselt, võis nii sekundi pealt iga õhtu jälgida. Kell seitse. Täpselt minu sekundi pealt algas õhu alarm ja selle tõttu viidi siis ka õhtusöök kella kuue peale. Kui ma kuulan härra Teetsov juttu, siis tuleb mul meelde, et kummaline laatsaretis siis lendasivad ka nelja lendavad kindlused sealt üle iga päev, täpselt kell 12. Meile anti laatsaretis lõuna täpselt kell 12. Ja kumbki ei muutnud oma kellaaega. Ei inglased, ameeriklased ega laatsareti personal ja siis oli alati häda, see meil oli lõuna, siis tuli õde ukse peale, ütles, et eelalarm ja poisid keldrisse. No meie muidugi ütlevad, jäta nüüd Jantu, süüa niikuinii ei pommita, ei, ei toodud, no siis tihtipeale tulime leppida, eks ju, pool pool sooja toiduga. Kuni noh, see oli veebruaris ma ei või öelda, kas kuskil kuskil seal Dresden pommitse ümbrus ka kas veebruari keskel või, või isegi võib-olla varem, mõni päev, ühel heal päeval, siis pandi maha pommivaip, see tähendab seda. Nad lendasid umbes neli 50 lennukit grupis. Niisugused grupid ja siis mitmed grupid, nii et Sarneti ruumis sees pidid kõvasti rääkima, et naabrimehele ennast arusaadavaks teha. Ja siis, kui see pommi pommivaip oli maha pandud, kestis ainult seal mõningad minutid. Üks, üks hirmus, Medin algas nii, et ei kuunsel viletega pauku midagi, ainult üks Medinali. No me olime kõik voodis ja vana sõdurina esimene mure oli varjuda, ainuke koht, kus oli voodi alla sellepärast, et nagu lagi kaela kukub. Raudvoodiga võtab midagi vastu. Kõrvaltmaja õdede kodu sai pihta, aga kuna see asi oli nii lühiajaline, seal võib-olla neli, viis minutit, kui ta oligi nii kaua, mõtlesin võtta suurt midagi ikka saanud olla. Aga siis, kui paar nädalat hiljem laatsaretis välja läksime, nägime, et terved kvartalid olid kohati niimoodi, et paljad kuue seitsmekordsed majad, paljad müürid olid püsti. Ülekaal õhus oli siis juba ikka liitlasi. Täitsa masendav ja. Ja siis üheksandal veebruaril sai osa mehi marsikorralduse, nende hulgas olin ka mina ja 10. veebruari õhtul asusime teele raudtee vagunitega viidi meid siis nii-öelda idarindele. 11. hommikul olime meie ühes sõlmjaamas, Soest on selle nimi küllaltki suur sõlmjaam. Ešelon seisis seal teel, kui üks ameerika jahi lennuk, jaak Bomberni nimetatakse, tuli ja lasi oma 20 millimeetriliste kahuritega vedurisõelapõhjaks. Ja me pidime siis ootama see päev ja alles järgmisel hommikul 12 10. saime meie siis uue veduri ja sõit läks siis edasisõit pidi minema üle treesteni. Aga kuna meil tekkis niisugune pikk viivitus, siis me olime 13. hommikul alles nord hausenis. Ja õhtul jõudsime Hallesse ja sealt pidime edasi sõitma siis treesteni peale. Aga siis tuli teade, et Kristjanil on õhurünnak. Treesteni asukohta sai väga hästi, taevas olevat tulipunase kuma järgi ära märkida, taevas oli seal absoluutselt punane tulekahjudest pommitamisest. Harilikult see süsteem töötas, nii et ene tulid moskiitotüüpi kahe mootoriga rajaleidjad, kiirpommitajad, need panid tuled üles või ühesõnaga panid parkeerimis tuled üles taevasse ja pommitusüksus, mis tuli, oli siis vastava ruudu peal ja ainult siis lasid pommid tulla. Seal siis muidugi üksikud plahvatust ei olnud üldse kuulda, oli ainult üks ühtlane mürin. Jah, ja õnnestus hinged, kes seal all sel ajal olid sellepärast loetaksegi seal vist tuhandetega neid hukkunuid, Dresdeni pommitamise ajal oli üle 30000. Nojah, see on ametlikud andmed ütlevad 30 35000 aga teadmata on see arv idapõgenikke, kes olid tol ajal Dresdenis. Streestlaneid pommitati seekord esmakordselt kogu sõja vältel pommitatud selles suhtes oli arvamus, et reetsidenud nii kui lahtine linn Veebruaris 1945 tegutses Opelini lõigus võitlusgrupp Telliskivi koosseisus 150 väljaõppinud pioneeri. Täna kannab Robert Telliskivi Eesti kaitseväe majori tunnuseid. Kuna see oli pealöögi suund sisse, ta rünnati väga tugevate jõududega. Aga ega meie mehed ma pean ütlema, olgu ta seal Rebase pataljon ja noor seal Maita pataljoni või rügemendi järele kuskil niimoodi ei anna, kauts toimis, olid aga, aga me seisime seal, kus me, kus me siis seisime ja siis sellepärast tuliseks, raske lahing ära ja siis kanal sisse jäid paikseks ja siis juba järgmine hommiku kuskil rünnati uuest. See asi oli nii hull, et nagu seal, noh, Rebalutsunud kolm kilomeetrit ees lahti ja siis oligi nii, et kui mina sain sellest selles linnas oli neli päeva, olid selles külas, mis kästi mul seda hoida, kinni, seda, sest nad jätsid sealt selle depressi järele ja hakkasid mööda minema. Siis siis sellest külast oli andeks kivimulik järel. Või siis paar asja veel, mis siis oleks niuksed märkimisväärselt, vot siis oli üks sissetuumas rebasel taga, sain. Ta ütles mulle, et nüüd on see üks päev, saab puhkust, mina valusin nüüd meisteritel enne magama keegi, olgugi et kolm-neli päeva seal üleval oldud ööd läbi magama, keegi ei tohi enne minna, kui on absoluutselt relvad puha puhtaks. No ja siis läks rebase, rebarutasid nuiana kurandaja lubasid sulle küll, aga näed siinsamas mul kõrvalstaap terve staapoiti ära praegu pataljoni mondeol kohalaga. Aqsa adjutant oli seal see üks korrapidaja ohvitseri ja siis kuus haavatut ja need äkki venelased olid õues ja ja, ja siis kohe adjutant lasti koha maha. Käsundusohvitser seal üks minu koolivend ja sõjaga oli kaasnenud, see hüppas teise korruse aknast välja ja siis niukseid, väike vajadusi. Vibrogruus, kruvimaad, see seal roomas sedasama oja mööda seal kaks-kolmsada meetrit eemale, siis sealt pääses sealt tulema. Aga no ma ei saa ju nüüd niimoodi jätta, et esiteks kõik meie ühendusteed on kõik, et ole hea mees, tee see asi siiski ära, selle eraldi võttase küla taas. No ja siis mina ütlesin küll, aga kui palju sul neid pioneeri siis järele osalduks lageda välja peal küll ära võtma, et kahtled, võetakse küll, aga, aga mis hinnaga temale ütles mulle, et sina, asi on paremmehed, kõik nii valmis, et vaat nad on oma hommiku kell. Siis viis minutit enne kuut on nad võimalikult nendel jooksta seal kurat, 400 meetrit tõkkeid, niipalju kui kihkamis jõuab. Ja siis siis siis need ja siis jäi sinna veel istuma ja siis tema tegi siis niukse plaani, et tema siis kogu kõik oma ja kahurväe ja miinipilduja siis raskendanud kokku. Ja homme hommiku neljamgi anti mulle siis ka see sõitsid päeval kohale juba ja siis ütles, et vot hommiku kell viis kuud, kui sa kuuled iba vihine, tõhus tähendab siis on juba teel, et ma organiseerin niimoodi, et 200 mürsku läheb Sernav mõisa õue, selle keskväljakule, aga see pitsiline kahe-kolme jooksul. Ja selle aja jooksul siis ei, ei tohene luuret tegema, et nad näevad, et see mängib nii. Sa oled selle jooksul tankid käima ja sisse, kes tankide peale, kes jalad need siis jooksevad sinna ummisjalu külla sisse siis nii ühe küla otsast sisse, teised külastajad, tankid hakkavad siis vete tuld andma ja siis TTT parast puhast tööd seal taga. Ja siis oligi niisugune asi, et et pidin valge raketi anda ja kell pool seitse valge raketi ülal käes magi tund rivis. Kahurid on ka ja väga suur sõjasaagi saime, siis nad ei osanud üldse arvata. No vot, ja siis siis sai see, see, see asi niimoodi ära tehtud ja selle rebasega selles mõttes oli hea koostatud, ta ei tormanud kunagi, ta andekad inimesed olid need, ma pean ütlema, et need kaks meest, eriti andekad inimesed, Maidla oli rindeohvitser battle rindeohvitser, Maidle olid niuksed, puit, seisad siin siis tema mumised kuskil leid ja kui tema ütlesid, et ei siis või tuleb minna, siis tema läks ema niisugust niukseid vahel täheldanud, et ta niukseid peenikesi asju välja mõttes või või nagu rebane näiteks viriipaluva. Lahingud jätkusid ja, ja siis. Diviis jäi ju kotti, kuna tiiva tantsivad järele. Ühel pool oli siis olnud diviis, Galiitsia, teisel pool folk Storm ja tulemus oli see, et meie poisid jahivad koti. Aga vaatamata küllaltki suurtele kaotustele räägitakse midagi paarist 1000-st mehest ja muidugi relvastusest ei maksa üldse kõnelda raskerelvastuse ja kõik sisse. Tuli tuli sihuke enamus tulid sealt suures osas tulid kotist välja. Ja siis nad paigutati Freiburgi linna lähistele, diviis oli seal, ütleme, taastamisekse kosumiseks, seal siis tuli uus täiendus igalt poolt korjati kokku Saksamaalt, koolidest tulid uued allohvitserid, uued ohvitserid. Ja ma pean ütlema seda, et hiljem, kui me aprilli alguses uuesti marssisime rindele siis nii täiskoosseisus kompaniisid, pold diviisis kunagi olnud, kui igas kompaniis oli neli ohvitseri. Narva all oli see kaks ohvitseri luksus, enamasti oli üks ohvitser ainult. Ja, ja mis, mis jääb tänapäevani tagantjärgi nüüd mõelda, tol ajal oli ta väga loomulik, aga tänapäeval mõelda uskumatult kõrge oli moraal ja meeleolu, ei mingisugust norutamist. Ma ei tea, kas oli siis sellest noorusest või, või, või, või teine küsimus oli ka, ei olnud ju alternatiivi. Kõik oli selge, et võitlus tuleb pidada lõpuni, saagu mis saab. Keegi ei kujutanud ette, et niisugune maailma riik nagu Saksamaa saab maa pealt ära pühitud kõik kujutasid ette, nende hulgas ka mina, et kui sõda lõpeb, siis lõpetad midagi taoliselt nagu esimene maailmasõda, atrindad jäävad seisma ja kes on siin pool siin maal, kes seal pro sealpool. Noh, nagu me kõik teame. Siiski kaotati niisugune riik ära nagu Saksamaa. Ja meile kõigile tuli väga jäme ots. Tagantjärele ma pean ütlema seda, et kui mõni kergemeelne sõdur mõtlebki, et annan alla või jooksen üle, siis on minu jaoks sõda lõppenud. Siis ta küll väga rängalt eksib. Sest sõjas sõdur Vääriline mees võitleja aga sõjavangilaagris, ta viiakse loomast madalama tasemele.