80.-te aastate esimesel poolel jõudsid teadlased Lääne-Euroopas arusaamisele et kuigi see teadusorganisatsioon on, on küllalt mitmepalgeline puuduv siiski üks niisugune lüli mis ühendaks teadlasi sõltumata nende riigist. Institutsiooni romaanist on nad siis iganes ülikoolidest, Akadeemiatest, mujalt instituutidest. Aga organisatsioon, mis ühendaks teadlasi ja küllap oli selle äratundmise taga ka tõsine mure selle pärast et ikkagi teadust ka nendes riikides niimoodi laiemalt ei olnud küllalt hästi teadvustatud. Sellel eesmärgil, siis 87. aastal kogunes 12 juhtivat teadlast Londonisse ja otsustasid luua Euroopa akadeemia, nii et see on täiesti selline teadlaste enese initsiatiiv. Loode selle struktuur, põhimõtted. Ja 88. aastal toimus Cambridge'is Euroopa Akadeemia esimene koosolek, kus siis võeti vastu põhikiri ja nii see akadeemia arenema hakkas. Loodi sektsioonid, Eestist on Euroopa akadeemia liikmeid kokku kolm. Akadeemik Karl Rebane ja akadeemik Jaan Einasto. Ja kuna meil on momendil käimas loodussaade, siis me jätame siit osa jutu vahele küll aga tuleme hoopis hoopis värske asja juurde, mis kuulutati välja möödunud aasta kevadel ja nüüd on tulemused käes. See oli jah, jutt on Euroopa akadeemia preemiast Baltikumi noortele teadlastele ja sellel on natukene pikem ajalugu kui nüüd ainult see möödunud aasta nimelt paar aastat tagasi Euroopa Akadeemia leidis, et endise idabloki maades ka nemad tahtsid seda teadust toetada ja pakuti siis välja, et endise nõukogude liidu teadlastele, noortele teadlastele võiks akadeemia välja panna preemiad, aga tegelikult see haaras praktiliselt Venemaad. Ja siis tol ajal tuli akadeemik Karl Rebane välja ideega, et kas ei oleks siiski mõtet akadeemiale eraldi pakkuda välja preemiad ka Baltikumi noortele teadlastele. Ja akadeemia asepresident David maator Rootsist võttis sellest ideest kohe kinni ja mitte lihtsalt, et idee kinni, vaid ta hakkas seda ka edasi arendama ja jõud tegi siis möödunud kevadeks nii kaugele, et Euroopa akadeemia kuulutas välja preemiad balti riikide noortele teadlastele kolmes valdkonnas humanitaaria, loodusteadused ja matemaatika ja eluteadused, bioteadused ja preemia. Aluseks pidi olema siis lõpetatud teaduslik töö, mis on publitseeritud kohalikus juhtivas lääne erialaajakirjas või siis avaldatud Monograafiatena. Preemia suurus on 1000 Saksa marka ka. Ja lõpptulemus on Eesti noorte jaoks küllaltki rõõmustav. Seitse preemiat ja 18-st see on päris korralik arv. Kui vaadata meie rahvaarvu ja siis kõige tugevamalt esinesid meie noored eluteadustest geoteaduste vallas kus üheksast preemiast tervelt neli tuli Eestisse, kolm Leedusse ja kaks Lätisse. Nii et ma ütleks veelkord seitse Keemiat sellises auväärses konkurentsis, see on Eesti noortele teadlastele küllalt suur tunnustus ja, ja teisipidi see on rõõmustav selles mõttes, et siin oli üks tingimus selle preemia avamisel oli, et see teadlane peab töötama Eestis. Ja see ei olnud asjata öelda, sellepärast praegu on palju olnud juttu selles, aga elu näitab, et paljud meie noored praegusel raskel ajal on leidnud omale koha lääneriikides, kes lühemaks, kes pikemaks ajaks töötavad sealsetes laboratooriumides ja loomulikult see annab ka teatud eelise. Preemia oli mõeldud just tööle, mis on tehtud Eestis meestele, kes teevad siin. Niiet et meil on nii tublisid noori, kes kõigele vaatamata siin lähevad selle raske töö peale, kus ei oota ees suuri rahasid, aga nagu näha preemiate näol vahel võib sinna natukene raha tulla. Et nad teevad siin, see on väga lootustandev, väga rõõmustav. Ja nüüd ühest autorist, ühest tööst pisut lähemalt meie ökoloogia instituudi teadussekretäri Edgar Carofeld abiga. Tegu on tõesti ka noore mehega, kellest jutt tuleb. Ta on pärit Tartu külje alt tõrvandist ja juba koolipõlves ülikoolis näitas, et tuha all on kõva tuli. Et sealse leek tuleb. Ühe preemia sai siis meie instituudi nooremteadur Ülo Niinemets ja tema töö käsitles puulehtede morfoloogiat ja nende fotosünteesi iseärasusi. Niinemetsa võib tuua näiteks edukas noorteadlasest, kelle mitmekülgne loodushuvi ja teadustöö sai alguse juba koolis, kus ta osales aktiivselt õpilaste teaduslikus ühingus. Ja tema huvide mitmekülgsus näitab kasvõi sel perioodil valiminud tööde pealkirjad, näiteks vahendu Emajõe vanajõgede taimestikust, mõnede Eesti magevee, kalade eksterjööri hindamisest, eesti puittaimede lehtede eripinnast ja nii edasi. Sel perioodil ilmus ka terve rida kirjutisi, kus Ülo tutvustas õde öötöid Eesti looduses ja mitmes Päevalehes ning tõlkis ka võõrkeelsed artiklid eesti keelde ülikooli õppima asudes bioloogiat, et tema huvi kontsentreerus, taime füsioloogiale ja taime ökoloogiale diplomitööst käsitles arukaselehe morfoloogiat. Peale ülikooli lõpetamist tuli Ülo Sis tööle ökoloogia Instituudi Tartu osakonda ja seal sai tema juhendajaks Olevi kull, kellega siis koos hakati uurima noh lehtede ökofüsioloogiat, fotosünteesi iseärasusi ja lämmastikku toitumist. Ja juba 93. aastal valmis magistritöö seega ainult aasta peale ülikooli lõpetamist. Ja 93. aasta sügises täiendab ta ennast Saksamaal Rõuti ülikoolis ja seda siis saksa akadeemilise välisvahetuse doktorandi stipendiumiga. Ja stipendium on ette nähtud fotosünteesi halvasteks uuringuteks. Ja kui kõik läheb plaanijälgi järgi, siis juba selle aasta kevadel kaitseb Ülo doktorikraadi, seda siis Saksamaal. Ja tuletaksin meelde, et Ülo saab nüüd lähikuudel alles 26 aastaseks ja see ei ole sugugi harilik, et 26 aastasel kaitstakse doktoritöö loodusteaduste erialal, mis nõuab ikka väga pikka andmete kogumist ja nende läbitöötamist. Ja see, et noormees on agaralt oma teadusteemade kallal ongi ka põhjus, miks teda ei saa veerida, sest ta ongi nagu eespool juba kõlas ise Saksamaal ja kõik minutid tunnid, päevad on arvele tõesti noorelt oma teadus päev nii hästi sadamasse juhtida. Egas midagi, hoiame pöialt ja ilmselt ka teie instituudil annab see lisapunkti, kui kõik läheb kiiresti hästi ja tubli. Igal juhul elu on meie instituudis üks tõesti perspektiivikamaid teadlasi ma isegi enam ütleks mitte noor teadlane, vaid kõrge rongiga teadlane, siis tal on ilmunud väga palju rahvusvaheliselt aktsepteeritud artikleid ja võib-olla üheks näitajaks ka see, et Ülo on ilmselt üks nooremaid, kes on enda nimele Eesti teadusfondist saanud teadusgrandi, ka see näitab teatud tunnustust.