Kui inimene hakkas maailma tunnetama, siis ta algul tunnetas teda süsteemselt terviklikult. Maailmapilt oli terviklik vanadel kreeka filosoofidel, mida rohkem detaile ta teada sai, seda enam taipas, et ühte pähe ei mahu kuidagimoodi ära need detailid kõik ammugi, et neist süsteemi teha ja siis teadused, läksite eri harusid pidi. Ja lõpuks kujuneski välja niisugune olukord, nagu ta meil tänapäeval on, need teadlane on see, kes teab, mitte millestki kõik. Ja see kestab kõigest, mitte midagi. Noh, see on tavakodanik popularist populaarteaduse esindaja. Samasugune lugu on ökonoomika Jakoloogiaga. Tegelikult ökonoomika ei ole mitte midagi muud kui inimese ökoloogia üks osa see on tema olelusvõitluse eksistentsi tagamise ja muu taolise teadvus. Ja kui nüüd selles valdkonnas inimene ebaõnnestub ökonoomika valdkonnas siis ei ole tal raha, ei osta arvuteid, et sinna sisse kanda seda, mida professor Salo soovitas, et oma informatsioonisüsteeme täiustada. Ei ole aega otsida kaitstavaid metsaosasid sellepärast, et kõht on tühi ja külm on. Ja nii edasi ja nii edasi, see tähendab äpardunud ökonoomikaga riikides. Reeglina ei saa korras olla ka suhted loodusega. Need asjad on üksteisega nii tihedalt seotud, et nende lahend lahutamine on mõttetu. Ja kui me neid lahutame, siis me tegelikult ütleme niimoodi, et vaat see ökonoomika, see on niisugune värk, et siin lõhnab raha järgi, söandaks paha asi. Ennem pääseb kaamel läbi nõelasilma kurikas taevasse ja nii edasi ja nii edasi. Ja kuidas ma oma ökoloogiliselt kristallpuhast, südametunnistust ja mõtlemisviisi hakkan nihukese räpase asjaga määrima. Muidu olgu märgitud, et mina alustasin ka täiesti tüüpilise rohelisena. Üks mu esimesi publikatsioone oli looduskaitsealalt. Ja see seltskond, kus ma alustasin Zooloogia Botaanika instituut, oli ka üpris looduslähedane seltskond. Ja ma ise olen muide botaanikakandidaat. Nonii selles samas ruumis aastat 10 rohkem tagasi. Märtsikuus professor Henno 70. sünnipäeval ma tegin ettekande, kus ma näitasin, et et märgades, viljakates kasvukohatüüpides ei ole mõtet vägistada loodust ja kultiveerida seal küngastel või, või mõnel muul viisil kuuske, lastel kasvab kask, kes seal kasvada tahab, või sanglepp. Et see on isegi rahaliselt kasulikum. Mind karjuti maha ja eriti soomlased, Soomedaksaatorite klubi esindajad noomis mind, et kuidas ma nii lolli juttu ometi võin ajada? See tähendab minu foon, see, see, see tagapõhi, millest ma siin rääkisin, on niisugune, temas on see ökoloogia täiesti sees. Ainult et minu taga põhjas on üks teine asi v õpetades metsakorraldust, metsanduse kavandamist. Me oleme jõudnud niisuguse situatsiooni, et me peame vastu võtma iga puistu kohta otsuse. Ja näiteks otsustame, ütleme, et kui siin kusagil on metsise mängupaik siis me kolmes 100 meetri ümber raadiuses kehtestame mingisugused majanduskitsendused. Öelge nüüd palun mulle. Kas me sellega ei ole vaikimisi hinnanud ära selle metsise mängukoha väärtust? Jah, me oleme seda teinud. Me hindasime, et selle säilimine niisugused tõenäosusega, nagu ta selle 300 meetri korral säilib vähendab meil saadavat puidutoodangut nii palju. Ja see on just parajasti see 300 meetrit, mille peale me oleme nõus kompromissile minema. Niisuguse otsustuse peab otsustaja metsamees vastu võtma iga konkreetse takseer eraldise, iga konkreetse puistu, iga konkreetse puu, isegi raiumise otsustamisel. Ta peab langetama selle otsuse ja talle ei ole sellest väärtuste mõõtmisest pääsu, nagu öeldakse, puu tahagi. See tähendab seda, et kõik väärtused on mõõdetavad. Ainult et me oleme teinud endale elu mugavaks ja ütleme, et nad ei ole mõõdetavad ja mõõdame neid vaikimisi. Matemaatikas kasutatakse sageli seda vaikimise eeldust. Kui te kontrollite oma tegevust, ükskõik kes on metsamees või looduskaitsja paati toimu erinevate hüvede võrdlemine ja nüüd jõuame nende hüvedeni tagasi hüveks ma loen ka seda. Kui matemaatik, bioloog Tõnu Oja sai täna siin kõnepuldis metsanduse teemal realiseerida eneseteostuse son, hüve. On hüve, mille andis talle mets. Vaat nii laialt mõtlesin mina oma hüvesid, kui ma selle lüümikud eile siin demonstreerisin ja nii ma palun kõigil neid, ma ei mõista neid hüvesid. Ja sel juhul ei ole meil erilisi probleeme ökoloogia ja ökonoomika kokkupanekuga. Aga nüüd ma ütleksin veel ühte, asjalugupeetavad kolleegid ei ole olemas ökoloogilisi kriteeriume. Ökoloogia on täpselt samasugune teadus nagu matemaatika. See on teadus, mis kirjeldab mehhanisme. Kriteeriumid, väärtushinnangud paneb sinna juurde inimene see ei ole enam objektiivne teadus. See on juba subjektiivne hinnang. Nii et kui me kasutame mõisteid nende õigetest ühendustest, siis arvatavasti me saame üksteisest aru. No tüüpiliseks näiteks minu arvates selle kohta, mille eest ma hoiatasin juba algul on härra laht vee reaktsioon sellele samale metsaseaduste alustele. See on põhiline näide selle kohta, kuidas sõnade teisiti mõistmise tulemusena lausa reageeritakse. Ma ütleksin hüsteeriliselt. Aga hüsteeriline eakeerimine on just see, mis on omane fundamentalismile, mis on omane ekstremismil. Püüdkem säilitada siiski ka kõige noh, kuidas öelda. Keerukamate küsimuste juures rahu ja külma mõistust. Emotsioonid on kindlasti igale inimesele omased ja miski muu kui emotsioonid ei pane mind näiteks tegutsema, niisuguse pingutama ja igava asjaga nagu matemaatiline modelleerimine, nii vastikult keerulise süsteemi juures, nagu seda metsandus on. Ja need on emotsioonid, mis käivitavad selle mehhanismi, mis viib välja pingelise mõtlemiseni. Ja ma soovitan ka teistele, selle asemel, et lasta emotsioonidel üle vohada vahetevahel panna needsamad emotsioonid tööle selleks, et sundida ennast tegema seda rasket tööd, mille nimeks on mõtlemine. Soovin selleks kõigile palju edu.