Eesti sõduritund. Eesti kaitsejõudude peastaabi väljaandes sõdurile kirjutab toimetaja major rent. Kui maikuu algupäevil 50 aastat tagasi vaikisid Euroopas kahurid ei toonud see veel kaugeltki rahu inimeste südametesse. Lisaks kaotusevalule ja leinale tuli miljonitel üle elanutel taluda veel laimu. Paljud Ida-Euroopa rahvad, eriti eestlased ja lätlased, pidid aastakümneid vaikselt pealt kuulama, kui neid sõimati fašistideks. Et viimases suures sõjas eesti rahvas võitles Saksamaa poolel, oli paratamatus, millel puudus alternatiiv. Kuigi sõditi koos sakslastega olid eesmärgid erinevalt. Eesti sõduri tund elustab täna mälestusi sõja viimaselt päevilt Euroopas maikuust 1945. Siis kuskil kella üheksa aeg. Kolonel Rebane oli, üheksandal mail. Sõitis terve rügemendi läbi. Lahtises Horhis sõidumasinas pead tahtmine ja hoidis staažist kinni ja siis ta andis meile viimase käskluse, poisid, sõda läbi. Relvad tuleb maha panna. Tšehhide juures on sideohvitserid, siis on meil vaba pääs lääneliitlaste juure. Järgmine käsk oli lukud lahti. Iga vedru ise, nõrka, ise ka ilmakaare püstmaanteekraavi ja siis hakkasime marssima, jääme marssisime päev otsa kuni. Ning kuskil peale lõunat kella kolmeni, siis nägime esimesi partisane, need olid niisugused ära vaevatud inimesed, habemesse kasvanud. Püssid olid neil nööriga seljas, ratsahobuste seljas, osalt ilma sadulata ja need ei reageerinud, mööbel üldse sõitsid meist mööda ja. Ja lähen edasi ja vaatan, äkki üks ohvitser, üks leitnant, on maanteekraavis säärikud jalast ära tõmmatud, müts naha peale visatud. Natuke maad edasi, seal võib-olla paar-kolmsada meetrit edasi, üks kapten oli sealsamas seisus, noh siis oli pilt selge. Lennud, dünamo, ohvitseri mütsi kohe põõsasse, võtsin paguneid maha. Ja see oli ka viimane aeg sealt võib-olla üks pool tundi hiljem olidki tsehhi küla kangelased meile ümber. Ja üks tuli minu juure selle hobuse juurde, kus oma vankri peal issand ütles, et kolige nüüd maha midagi vaielda muidugi ei olnud. Natuke veel edasi, siis nad tükeldasid Meegolonni kuidagi ära, nii 20 25 mehe gruppideks, siis olime juba sakslased, sealt kuskilt tekkisid sinna juure ka. Ja siis ühel momendil tulid niisugused relvastatud sellid, tsivilistid, piirasid meid ringi, hakkasid puistama, kes kuskilt on, esimene küsimus oli, kas ohvitser Jon? Kas SS-i on? No muidugi ei olnud ühtegi ohvitseri, ei olnud ühtegi Sestlast, kõik mehed. Ja õhtu kell oli kuus pool seitse, siis tuli üks kahemootorini Vene lennuk madallennul ja see avas bardakk relvadest tule kolonni peale. No me muidugi vanad sõdurid, esimene asi maanteekraavi, tšehhid muidugi panid kõik ilmakaarde minema ja nagu pikali viskasin, tundsid midagi kõva käe alla tasku tasku käe alla jäi vasak tasku, aga seal oli Soldpu või sa saad raamad seaduslikaaneval suurelt paksult SS ja esimesel reegel, kui Hitleri pilt ja auaste ja kõik oli seal sees selle kaevasin seda maha sisse siis ja lennuk oli läinud, siis kolonn läks edasi viidia meistrist, hästi suurde halli, kas ta oli siis mingisuguse töökoda, mis tal ei olnud, et mitusada meest sisse lamada muidugi ei saanud, siis istusime, jalad konksus, lõual seal metsis, hoiti öö läbi, hommikul aeti ülesse staadionile, no seal võis olla üks kuskil kolm, kolm ja pool 1000 meest ümber staadion ringi üks skaudi riietuses, no tšehh, kes väga perfektselt saksa keelt rääkis, ütles, et teie, sakslased, olete ju väga korrektsed ja korraarmastajad te iga hommikuvõimete tervist korras hoida, teeme täna hommiku ka. Ja siis hakkas käima, tal oli ratsapiits käes, siis koputas näo järgi, kes talle meeldis otsa ette, selle pitsaga, kutsus välja staadioni käske, Linda korjas kokku 60 meest ja lasinad ülakeha paljaks võtta ja meil tekkis juba niisugune mõte, et nüüd hakkab maha laskma. Aga ei, ta ütles siis, nüüd hakkame võimlemisharjutusi tegema ja sakslastel oli jah see komme, et kõik oli tempo, viisi, tempo, maisenikkonnad ütlesid tempo, üks depogaks, tempo ja temponeli, ela algseis. No aga võimlemisharjutusega niimoodi tempo kolme aeg võis olla niisugune harjutus, kus mees seisis. Ühe jala peal käed laiali, nii nagu nagu lennuk. Aga siis ta seda temponeli ei ütelda. Seal, kes tasakaalu kaotas, siis läks selle juure ja siis nõpeldas seda selle ratsapitsaga, nii et veri ja naha tükid lendasid ikka kohe päris tükk aega. Kui ta oli siis selle toimingu lõpetanud, siis tegi uue harjutuse ja nyyd see võimlemisvõimlemistund kestis tund aega. Sellega oli selle päeva sisse alguses sisse juhatatud päeva jooksul hakkas siis sinna staadionile tulema tsivilistide kas need olid Sissudeedid või võikestad, siis olid ja saksa rahvusest tsivilistid toodises sisse raugad, imikud, naised-lapsed, läbisegamini kõik. Ja õhtu päikseloojangu aeg. See oli siis juba 10., siis tehti jälle üks rivistus ja seesama tšehh ütles, et nüüd on niisugune lugu. Nüüd tehakse väravad lahti ja teil tuleb siit linnast kaduda. Jooksusammul, kes maha jääb, lastakse kohapeal maha. Ma pean kahjuks ütlema, ta ei valetanud, ta rääkis tõtt. Siis tehti väravad lahti, staadioni väravad. Ja anti meile Mašmaš ja meel tuli, jookstate tõusis mäkke, kuskil nii üks paar kilomeetrit, see tee kahel pool, terve linnakene oli välja aetud, kellel kaikad, kellel kivid käes. Läks nüpeldamiseks lahti, üle meie peade, seal võib-olla paari-kolme meetri kõrguselt lasti aeg-ajalt mõningad valangud siis oli kuulda üksiklaske ka kolonni lõpus, nii et ilmselt, kes ikka maha jäi, see maha lasti. No see oli meie nii-öelda õuduste rada, võib ütelda, see on kirjeldamatult, mis, mis, mis meiega, mis meiega seal tehti, järsku siis ilmus kusagilt, eks tänavakastmise masin, tänavakastmise masinaks meie kolonni vangikolonni ette ja siis pesi 100 tänavad puhtaks nagu kaugenes meist kusjuures siis taha ilmuseks väike veomasin ja selle veomasina katusel oli siis kuulipilduja, mis oli meie peale suunatud ja siis konvoi mõlemilt poolt eemaldus. Olen 40 50 meetrit, see oli selge pilt, et nüüd Nad kuulid kuklasse, mul üks lennuväe abiteenistusse lääne mulle kunagi meeles, kes oli mulle hakkas käest kinni, ütleb koleaegsel, kes, kas nüüd lasevad. Ma ütlesin, et kui Ann saatuseks ja lasevad, siis ole mees seda vastu võtmast, järsku siis see asi kõik likvideeriti, ma vaatasin, et see kaste masin kadus ära, konvoi tuli jälle lähedale ja ise ma mõtlesin. No ja muidugi, et nad sellepärast ei lasknud veid, jäid ise mõtlema, kes neid laipasid, siis hakkab sealt koristama ja natuke maad edasi, peatee kõrvalt pöörasime ära, mõnisada meetrit oli niisugune ilus liivakivisein. Rivistati meid sinna liivakiviseina juurde ülesse ja kusagilt ilmuses labidad välja, mõõdeti maa eralt ühishauda kaevata, kuulipildujat kolm tükki pandi sinna paraja laskekaugusel, kuskil mõni 15 meetrit, laste kant oli meist ja, ja, ja anti siis labidad iga ühelegi. No mina küll ühtegi labidatäitega kaevanud, lõin labida maasse, aga mõte töötas, et niimoodi nii lamba moodi peale sõda ennast maha lasta lasta. Et see ka ikka eesti ohvitseri see küll ei sobi. Ja ma mõõtsin silmadega maad, selle kuulipilduja, nii et jaa, et ma jõuaksin, võib olla sinnani joosta ja neid nii palju kaasa kutsuda oma mõrvareid, kui vähegi võimalik, on kolm meest, kes kuulipildurite, need kolmekesi tegid suitsu ja mina ootasin ainult seda momenti, et millal nad kõrvale vaatavad. Olin hüppab valmis nagu tiiger. Kui järsku tuli korraldus jätta. Ja jälle rivistati meid ülesse. Jälle läks, marss edasi. No peale seda me olime nii kaunis. Kuidas peab ütlema, endast väljas juba? Natukese aja pärast jõudsime kivist seintega küüni juurde ja selle küüniorid kaks puitväravad mõlemale poole, katus oli puidust ja sees oli umbes nii poole meetri paksuselt heina. Ja meid aeti sinna sisse. Ja siis ma mõtlesin just selle peale, et näed, Nad ei viitsinud isegi seda auku kinni ajada, et siin, kui nad nüüd tule otsa panevad, eks ole, siis meest ei jää midagi järgi. Aseta tegi kuulipildujad nii ühe kui teise vasta seda väravat positsioonile ja nüüd siis me olime seal küünis sees ja väga paljud palvetasid põlvili ja osa otses rihmu, millega ennast üles tõmmata, ütles, et tulesurma suremine on hullem kui poomissurma. Olin ikka veel äraootaval seisukohal ja ei läinud palju aega mööda, kui ka see lõpetati. Sõitmeid aeti jälle uuesti sealt välja, jälle läksime edasi. Jah, lageda platsi peale mille taga ääres oli üks niisugune juurviljahoidla või kartulihoidla, see on niisugune suur, mulle oli, ta oli üks üks 50 meetrit pikk, pikernest oli mätas, satud ära mätastega, keskel oli siis väravad läksid alla keldrisse. Ja siis sel momendil keegi nende konvoi meestest, sest tulistas, ma ei tea, kas õhku või kuhu seal eespool. Aga peale selle meie poiste närvid olid juba niivõrd pingul ja vanad sõdalased, kaamel marjunud, kui tulistatakse, siis tuleb momentaalselt hargneda. Kõigepealt Jäpp, poisid, pistid, igal pool ei jookse laiali. Ja muidugi need suunasid siis otse tule meie peale. Oli haavatuid ja mõni oli surnud juba. Ja mina püüdsin siis Varjude saksa keeles nichisson Nestor, Eli Aet ja, ja siis oli nii, et kõik viskasid pikali. Ja mina olin veel püsti, mina mõtlesin just pikali heita, kui nägin, kui Jeesus 10 või 15 meetri peal minust eemal näienguidžechteistes revolvri minu suunas ja tulistas sel momendil, kui mina heitsin pikali. Ja muidugi ma kukkusin kõhuli maha ja. Aga mind muidugi päästis see, et mul olid referentsi taskus, olid fotode pakk oli ja see võitis selle hoo nii-öelda tagasi niietatud, päris südameni sai südame lähedal küll, nagu hiljem selgus, aga, aga südamesse välja ei ulatanud. No ja siis jäime niimodi lamama, siis tuli iga lamaja juurdeks tsehh siis püssiga tomaadiga minu juurde tuli, siis hoidis külma revolvritoru minu kõrva taga sama laskja ja siis anti jalaga esimestele hoopneb püsti tõusmas jooksukesena keldrisse jooksma. Ja siis, kui siis ta ootas nüüd, kas mina tõusen veel või tõuse, mis järk tuli minu kätte, sain ka oma jalahoobi ära, siis tõusen püsti ja jooksin sealt keldriuksest sisse, kelder oli, läks üks pikki koridore sisse, hargnes kahele poole, kaks ust oli ja Eesti poisid olid paremal ja vasakul olid seal siis juba enne sinna kogutud vist sakslased. Aga siis hakati tulistama perioodiliselt tähendab seda pikki mööda pikki koridori teatud aja järgi ja see oli üks õudne mülgas, kuhu me sattusime, mina ei tea, kuskohalt see pisikene küünlajupikene välja ilmus ja poisid panid selle põlema. Selle seinad olid kõik kaetud veetilkadega ja see põrand oli muda, võib ütelda, tähendab, eks ole. Ja siis anti korraldus, aga ma ei tea kohe kuidasmoodi, ikkagi eesti mehed olid, ümberringi. Anti korraldus lusikatega, kellel lusikad olid, hakkasid siis neid tilku korjama nende kivide pealt, umbes nagu meie paekivini son oli. Ja ja, ja anti esmajärjekorras, mina sain ka kaks lusikatäit haavatu eile ja siis läks üks meie poiss oleks oma kompanii, poiss oli, see ootas siis, kui see Nemad perioodiliselt tulistasid mööda pikki koridori, nii kui see tulistamine oli, peale seda jooksis vastaspoole sakslaste poole ja, ja siis tõi sealt saksa sanitari, tõi, kes oli nüüd, tähendab seal teisel pool ootasid jälle, tähendab, selle ukse juures nii kaua, kui see ära tulistas, nii jooksjatele tulid siis minu poole sisse, sakslane, mul rihma vahele jooksis, veri muidugi, tähendab, puhastas mind siis sealt nii palju ära ja sidus kinni tema saksa sõjaväe ehtsat imi, napad või niisugust, mis olid just kopsu nende haavadele vajutas peale. Mul läks kohe palju paremaks, ta enam ei nurisenud ega ei olnud, verd ka ei jooksnud. Jäin lihtsalt sinna muda sisse, pärast magama süüa, midagi ei olnud juua, midagi ei olnud. Ja kui ma siis ärkasin. Aga siis mul nähtavasti oli palavik see vabapoolest, ma ajasin ennast püsti. Ei olnudki asi nii hull, muidugi val haavavalu haavavalu, aga käed-jalad olid terved ja käia sain, viidi meid tükk maad eemal, seal oli vist endine lennuväli või igatahes üks suur suur vangilaager ja sinna ette siis hakati meid üles rivistama. Juba seal oli juba venelased kõik mängus. Aga siis meil ei vedanud, eks purjus venelane tuli automaadiga, seega umbes karjus, et mis neist Vidadatama siiasamasse maha ja tõmbas meile automaadist tule peale ja neist said õige mitu haavata ja minaga teistkordselt. Mina sain siis paremast reiest läbilasu. Jah, ja. Ja nii imelik, kui see ka ei ole, eks ma olin nõrk ka ja mul oli palavik esimest haavast. Nii et vägise, nii kui see valgus kadus ära, mul on selgelt meeles ja tulid kõik pildid nagu lapsepõlvest isa ja ema ja nägin ja niisugune mõte käes nagu läbi, et vist on ots käes. Sest algul, kui inimene saab haavata, ei saa aru, kuhu kohta sa said, kuhu kohta see on väga imelik tunne ja siis. Aga mis, mis mind päästis? Poisid ikka poisid, Ma kaaslased, need haarasid mul kahelt poolt, tähendab käe alt kinni ja tassisid mind siis lohistasid peaaegu üks kuus-seitse kohta ettepoole kolonnis ja viimasel momendil, sest kõik haavatud viimaseni lasti maha minu silma all. Ja, ja nad otsisid kohe ühel poisil oli natukene riivanud sääremarjast, sealt tuli kõvasti verd, püksid olid, tähendab punased küll ta palus ikke niht, siis ei aitanud seal midagi ja siis koera moodi punane tsehhi tulijad. Et kas ma võin teid aidata asjade punaväelast. Davai, ja see võttis siis kohe kätte ja tunduma kuulid, Nad olid viilinud, need otsad lihtsalt nähtavasti ära tulistas siis seda poissi pähe kustel pool pealuud koos ajudega lendas ja need olid õudsed pildid oma ise nüüd süda sees peksab, ega minagi kaugel ma pääsen sealt. Kas sellepärast ma olen ju võimatu käia, niikaua kui see süles rivistati ja siis läks marsiks, siis me muidugi ei teadnud, kuhu Prahas prognoos 200 kilomeetrit. No haavatus peas seda kuidagi käia ei saa, sõbrad aitasid alul kahelt poolt, nii et ma 16 kilomeetrit haavatud peast käisin ära, siis anti võimalus istuda siis mul sõbrad sidusid jala pealtpoolt aluspesu kuidagimoodi selle enam-vähem kinni. No jalg oli niivõrd jäme, et ma ei saanud enam püstiga õieti. Ja siis mul käis niisugune mõte lihtsalt palun ennast nüüd tunnistada, et et oleks mitte Püssat vähemalt automaat kohe otsa saada. Ja sel momendil vaatan, tulevad kaks püssimeest sinna venelased, sinna ma mõtlesin, nüüd tulid minu järgi ja siis ma just vaatasin, et näed, et neil on püssid, et ei tea, kas ainult saab mulle pihta, esimese pauguga oleks automaat võinud olla. Ja ütlesin poistele, et mu nimi on Aksel välja otsed. Mälestuseks. Et ütelge, et niisugune poiss seal sinna jäi. Noh mis selgus, tuleb minu juurde, Smošüti ei saa, raputasin pead ja mind aidati selle püssi peale, nad võtsid mind endava hääle ja üks püst pandi mulle istmeks ja, ja tassiti mind ühe auto peale ja tuleb välja, missuguse auto peale veel leivaauto peale see ei olnud muidugi mitte vangidele sellisel saatemeeskonna toit ja seal maa peal oli present ja mind selle presendi peal, mina muidugi alul ei saanud aru, mismoodi ma selle niisuguse halastuse välja teenisin, aga pärast tuli välja, et üks tütarlaps oli, keda ma tundsin, tähendab juba reaalkooli liuväljad noorest pärast ja see oli seal sees väga heas kirjas juba selle selle saatemeeskonna komandandi ka. Ja see oli ütelnud, et vaat, et mul on vend seadet päästke ära. Men ühele kolonnile Mangi kolonnid, liikusime, tee peal tuli vasta veoauto, mis oli puupüsti inimesi täis ja seal katustel, tal oli üks mees, siis tähendab kõhuli asendis, kellel oli tankirusikas kaenla all ja see tulistas seda meie kolonn kusjuures ta unustas ära tanki tanki tagant otsast tuleb ju leek, kus peab olema üks, neli meeter taga vaba ruumi. Mis sellest autost sai, seda ei tea, aga see pauk oli hirmus. Võeti kolonni baltlased ja rivikorras viidi meid siis päris linna keskel ja ühte vana mingisse õllevabrikut. Trepiastmed, mida ei lugenud, aga hiljem, kes olivad lugenud need olevat 50 aastat olnud sinna alla keldrisse ja seal keldris oli vett neile umbes, ütleme kubemeni või niiviisi. Aga suurtest palkidest mingisugused maatide alused nii palju, kui sinna parte peale mahtus, kuiva, teised olid sellel ajal vees ja siis, kui teatud aja järgi käekellad, olid meil veel sellel ajal olemas kõik, nii et ootad tulev lendude mees, tulen olla, et mul hakkaksin külmed sinna parte pääle ülesse stiivsuse vahetus käis. Ja igatahes hommikul ma tean, et rinnataskus, suitsupakk tahtsin suitsu teha. Tulemasina põlema ei läinud, sest õhku enam ei olnud. Sigaretid jäeti alles, aga tulemasinast tuld ei saanud, ei läinud põlema ja selles külmas vees siis seisime püsti, muidugi uppuda ei saanud. See seismine kehtis kuni hommikuni, inimesed hakkasid lihtsalt ära vajuma, millest sellest, et õhupuudus oli, aga tulemus oli sellest see, et inimesed selle hapniku puudusel ja külmas vees seistes. Hommikul tehti uksed lahti, siis kestusele trepist üles ronid, ronis värske õhu kätte, mõned isegi trepi peal lihtsalt kukkusid. Kui meie, eestlased ära. Ma ise olin ka nagu sain, naljakas valgus, esiteks päiksevalgus, teiseks tundsin, et pea läheb kuidagi ei noh, mustaks läheb külmutatud punased rattad ja kuidagi nii, et ei saanud arugi olnd. Potsti maasid tundubki, aga siis, kui ärkasin, vaatasin pikali. Ja niimoodi saime sealt välja. Ja siis hakati meid panema rivisse. Ja hakkasime selle kolonniga liikuma, kui suur ta oli, seda ei tea, aga igatahes meie oli õige palju meid Veedil lennuväljale. See oli asfaltbetoonlennuväli nagu andnud lennuväljad, Saleid, angaarid. Narrid olid põhiliselt tühjad ja kuna see ilm oli veel võrdlemisi kuum, siis ikka väsimuse kõik, niipalju kui sinna angaaridesse mahtus ja nii me olime seal lennuväljal liis päeva seal Aja jooksul ei andnud meile keegituudeid süüa. Ja olid need tuletõrjesuured, basseinid, betoon, tiigida, mille vesi oli roheline ja mida sai siis niiviisi taskuräti peale tõstetud pigistatud säält, et natuke suut kastasest juua ei olnud. Oli siis kuuenda päeva kella 10 paiku tuli sinna üks grupp vene ohvitsere, millistega sõitsid sinna jälle kõik baltlased välja, siis tuldi autodega. Kastajaid anti igale mehele päts leiba, see oli see esimene toitsid viie päeva tagant. Ja säält siis rivikorras hakkasime liikuma, ega keegi meile, kuhu me liigume, mida? Aga igatahes see linn, kuhu me välja jõudsime. Öösel juba oli punslow. Leiti vene mingisuguse ökomandantuur kes oli siis imestanud, et kuidas me nii oleme ilma konvoita, ilma mingisugused järgmine hommiku tuli üks mingisugune delegatsioon, paar ohvitseri, automaatorid, mehed, sõda on lõppenud, kõik olete vaba, kõik lähete oma koju. Kogunemispunkt on kõrvits. Oli ka nisukene nali jätte üks meie saatjast tõsta, üks. Vanem mees juba oli minu lähedal seal ja samal ajal venelaste suurohvitser ronis auto kasti, hakkas miitingut pidama, et sõda on läbi ja te olete vabad ja nüüd lähete koju ja hakata üles ehitama, mõõdame sõda maha lõhkunud. Niisuguseid miitinguid peeti meile iga. Võib-olla natukese aja tagant tuli jälle üks ohvitad jälle, ronis auto otsa, jälle peeti kolonn kinni, jalle räägiti samal ajal ja sõdurid, kes olid need käisid, et kellel oli pilotka, kell oli talvemüts vene sõduri talvemütsi, karvade sõjaga hoidel näpu vahel, Uugaaga urni ehturjest, korjas kellasid ära. Mõni mees, ma nägin seal lihtsalt võttis käe pealt kella, panin sõnad maanteekraavi ajatel jala kannaga pihta ja trampis maasse ja, ja aga üks tšehhi valvur, vanem mees, vaatas, et seal ühe venelasega oli viis, kuus ilusat käekella pilotkases ja läks selle venelase juurde ja võttis oma taskukella ja tahtis näidata kätega novot, vahetame ära, keelt ei osanud ja vahetan, vaatan siukse jama, kuule suurema alla, üks väike mulle. Aga see venelane sai asjast niimoodi aru, võti suusati selle Tšehhi käest ja selle kella pani kõrva juurde. Kuulus ahaa, tiksub, viskas ka sinna, piloot läks õiendama, sätlased klippi tõrjumbarterilikastele käega minema sealt ja siis ei jäänudki muud üle, kui sülitas korra ja oli oma Kello silma. Hakkasime marssima, see oli päevateekond natuke õhta, hiljem keldritesse, kuskilt majadest, kus otsisime, kes sokke, kes pesu ja aga jalanõusid, mitte mingisuguseid. Palju oli neid poisse, kellel olid venelased ära võtnud ka saapad jalast. Rinkad pallijalu, mina olin ka paljajalu seal täitsa tühjad, läksingi linna kolama ja ühe maja pööningul tõi mitu pööning, soni, poolkorrus või midagi taolist trepist ülesse minna, ühekordne maja ja sealt ma leidsin terve hunniku vene lubjavilte. Kuidas nad sinna sattunud, seda ei tea, proovisin jalga ühte, proovisin teist ja sobisid ikkagi parem kui mitte midagi ja mõtlesin, noh, sobib ka Venemaale ja koju minna nende piltidega. Ja kui ta ilutsemisest körlitsesse muidugi meil oli üks poiss, kes oskas vene keelt perfektselt ader oli ta nimi, mis tast elu hiljem on saanud kunagi Võrumaa päritoluga kes siis oli niisugune küllaltki aktiivne. Ja läks siis komandantuurias, mehed kaasas? Kommentantuuris, mis, kust, kui palju, kus konvoi on ülemal määrasl imestunud, ilma konvoid mingisugune sõjavangide. Enne kui ader tagasi jõudis, oli meil juba jälle autoga mehi seal ümber, tohutu grupp venelasi aututega igatpidi, kuidas nad siin Toldeemiast sellel määral, et ilmaga võita? Rivistati üles, loeti ära, kui palju täpselt ja läksime Puntslausse tagasi. Sama teed pidi, kus me olime tulnud. Jah, ja niisiis elasime me seal punš lauschis kõik kokad ja moodustati eesti sõjaväeüksuse korra alusel, nii nagu Eesti sõjaväes, kuna punaarmees teeninud kus siis oli nimetus nagu pataljon omavahel kasutasime kompaniid, kokku oli neid mehi umbes 1500, eestlased kõik. Kusjuures siis nii-öelda rahva valikul oli esimese pataljoni ülemaks sai sari nimeline mees ja teised pataljoni ülemaks, siis valiti siis mind üks eestiaegne üle ajateenija oli tema nimi, kes valdas vene keelt ka köögias. Hästi. Tegin need nimekirjad ja selle minu teise pataljoni koosseisus oli 860 meest. Me elasime kindlates ruumides kohe kompaniid ja rühmad. Ja kus meil oli rivikord, igav. Ja sarnane elu kestis meil seal umbes 10 päeva. Ja siis kavandati kogu see Grupp meil kokku ja marssisime müülbergi laagrisse. Iga päev tehti meile 50 kilomeetrit marssi, sealjuures võisime nii olla, et kui me jõudsime ööseks ühte kohta punkti siis hommikul hakkasime sellest punktist täpselt samasse kohta tagasi minema, kus me eelmine päev olime tulnud. Mis lolli mängimine soli, milleks vaja oli, ja siis selle tee peal me kohtusime, kohutavad neid vene kolonn, hobuvankritega, autokolonnid olid tankikolonn, kõike, kellele me siis viisakalt teed pidime andma ja kusjuures siis kui kellelegi oli just väga lõbusis tulistati sealt, kas püstes Nagaanist või midagi sinna kolonni poole ka, aga kes neid tugev seal keegi pihta sai, pähe haavata sai, seda ju täpselt ei tea. Aga Eestimaa pojad ta siia ootame. Eesti sõduri tund ootab teateid järgmiste rindemeeste kohta. Kukk Karl mobiliseerituna Põltsamaalt teenis, esimeses pressitagavararügemendis langes sinimägedel 20. augustil 1944. Vajatakse teateid teenistuse ja langemise kohta. Beekman ka Beekman, Julius teenis suvel 44 ühes Eesti jalaväeüksuses. Oli uuringutel diaku, Nissi haiglas langes griva soos, kes teab. Pihl Ottu Saaremaalt teenis esimese piirikaitse rügemendi esimeses kompaniis jäi teadmata kadunuks septembris 1944. Põdrang Jüri läks veebruaris 1942 autojuhina sõjaväkke, sai haavata talvel 44, Narva lahingus pärast haiglaravi Klooga õppelaagris kokaks. Hilisemad andmed puuduvad. Räni Rembert Karl mobiliseeriti 1944. Suri järgmisel aastal Kaliningradi sõjavangilaagris. Kordame nimesid. Karl Kukk, Julius Beekman, Ottu Pihl, Jüri põdrang, Rembert, Karl Räni. Kui mäletate neid mehi, kirjutage Eesti raadiole aadressil Gonsiori 21, Tallinn null üks 100. Iga teade aitab kedagi. Sõja valus mälestus on sageli sundinud pöörduma välisõigusabi advokaadibüroo poole Tallinnas juhataja Ivo mahov. Ja neid pöördumisi on päris palju, kokku on meie käes umbes 1000 pöördumist viimase kolme-nelja aasta jooksul. Iga pöördumine on nii-öelda inimesena katus igal pöördumisel on oma sellised jah, keerulised, nii et sarnast asja praktiliselt ei ole. Nii et võib öelda 1000 inimsaatuste mehe kätest läbi käinud mõningates asjades on perekonnal või ütleme, lesele või rindemehel alles küllaltki palju dokumente, mis, noh, ilma eriliste suuremate vaidlusteta lubavad tõendada õiguse saada nii-öelda sõjaohvrite pensionit Saksamaalt kui teistes asjades ja neid teisi asju on kahjuks paraku küll rohkem kui neid lihtsaid asju. Mingisuguseid pabereid, dokumente, tõendeid vähemalt esimesel pilgul tundub, ei ole ning tõestamise probleem on küllaltki raske. Kõige raskemad asjad on sellised juhud, kus sugulane, ütleme, abikaasa on rindel kadunud ning ei ole täpselt teada, mis temaga juhtus. Saksamaalt on võimalik klasel saada toetust, kui saab tõendatud, et kadumine toimus suure tõenäosusega selle tõttu, et ta teenis Saksa nii-öelda rinde üksuses. Et ta kadus lahinguolukorras või kadus vangilaagris. Kui abikaasa lihtsalt kadus, siis on seda päris raske tõendada. Ja sellistel juhtudel oleme me haaranud väga palju erinevaid asutusi, võib öelda terves maailmas, alustades meie oma eesti arhiividega, jätkates Saksamaa-arhiivide, sõjaajalooarhiivide Punase Risti arhiividega edasi Venemaa eriarhiividega kõikvõimalike teabekeskustega Venemaa eri osades oleme pärast on päris tõsiseid pingutusi, on meil õnnestunud saavutada kokkulepe näiteks Venemaa eriarhiiviga, kus säilitatakse vangilaagrite erifonde kus miljoneid säilitusühikuid, kuid kust on olnud päris raske andmeid välja saada ning seoses sellega me võitsime ette töö komandeeringu Moskvasse, saime kokku nende integratsiooniga, leppisime kokku, et meie Eesti osas praktiliselt maksame nende tööd ja kulud kinni ning seoses sellega, et me oleme saanud andmeid kümnete ja kümnete isikute kohta. Kas teil endiste sõjameeste huve kaitstes on tulnud astuda kohtulaua ette kohtuasju, kui nii võib öelda, on nii meil Eestis kui ka välismaal? Meil Eestis on olnud palju juriidilise fakti tuvastamise kohtu teel. Ja teine asi, Me oleme peatunud ka Saksamaakohtutesse juhul, kui meie arvates päris ilmselt saksa sotsiaalorganid on pensionist keeldunud. Sellisel juhul me oleme andnud asju Stuttgardi sotsiaalkohtusse ja oleme vaidlustanud Saksamaa sotsiaalorganite otsuseid selles samas Stuttgarti sotsiaalkohtus kui tulemusrikkalt. Paljud asjad on praegu käigus. Näiteks oli meil juhus, kus meie poole pöörduti asjaga, kus abikaasa kadus rindel ja me hakkasime kõikvõimalike arhiivide kaudu otsima neid andmeid. Ning avastasime, et inimene sattus pärast haavata saamist Saksamaa haiglatesse. Oli seal praktiliselt kõik need lõpulahingute ajad. Talvel 44 45 elas üle sõja lõppu aga sattus haiglaga mais 45 tšehhi partisanide kätte ja pärast seda nii-öelda pole temast keegi midagi kuulnud ja näinud ja ajaloos on teada, et et väga sageli haavatud isikutega Tšehhi patsient tegeleda ei, ei soovinud. Ja need paraku lasti maha. Ja antud juhul tunnistajate varal õnnestus ka see fakt kindlaks teha. Välisõigusabi advokaadibüroo telefoninumber Tallinnas on 44 44 11. Maikuu sõduritund on lõppenud. Mälestusi rääkisid Jaan kuningas Boris Raun, Harri Rent, Axel Väljaots. Saate koostas Lembit Lauri. Järgmine sõduritund on seoses Eesti raadio suvekavaga eetris juba juunikuu 10. kell 18. Null viis kuulmiseni.