Alo Mattiiseni hea sõber Andres Ammas oli nõus täna hommikul stuudiosse tulema, et natuke meenutada neid päevi, kui nad Aloga konservatooriumis koos alustasid. Kaks provintsi poissi. Kas te hoidsite rohkem kokku? Andres. Tere hommikust. Me saime tõepoolest kokku Aloga esimest korda konservatooriumi koridoris. Kui me me olime tulnud konsultatsioonile solfedžo konsultatsioonile enne sisseastumiseksameid ja leidsin, et kõik ülejäänud on, on tüdrukud ja meie oleme ainult kahekesi poisid. Ja vaatasin natuke 11 kohmetunud ja siis hakkasime rääkima. Ma mäletan, et me rääkisime sellest, kuidas kumbki omas kodukoolis on bändi teinud ja ja mis lugusid üks või teine bänd siis on mänginud. Ja siis me kumbki veel päris lõplikult kindlad, et just muusikaõpetaja on see eriala, mida me tahame ja ja mille me valime. Aga kuna konservatooriumi sisseastumiseksamid olid enne teisi kõrgkoole, siis oli meil mõlemal niisugune tunne, et no proovime. Äkki läheb õnneks. Ja tegelikult, ega Alo kahtlustele oli ka alus, sest ta ju hiljem hakkas hoopis kompositsiooni õppima. Jah, ja mäletan, et TALO rääkis, siis ta kõhkles kaua, kas, kas üldse muusikaga tegelema hakata, et et laste muusikakooliaeg oli, oli talle päris mitu aastat niisugune. Üsna vastumeelne ja, ja vanemate soovil ja, ja õpetajate õhutusel poolvägisi ta tegi selle laste muusikakooli läbi ja ja alles kuskil laste muusikakooli lõpus hakas Alo muusikat spordi tegemisel eelistama. Päris teismelise poisina oli tal olnud mõte, et sport on tema elu ja tema armastus. Kes hiljem valud tundma õppisid, need ei oska neid neid kahte asja küll kokku viia kuidagi, et halo ja spordipoiss. Jah, ega seda, et talle omal ajal oli TV 10 olümpiastardistaar ja ja, ja kõrgushüppetšempion kohalik, seda teevad üsna vähesed ja ma mäletan hästi, kuidas konservatooriumi kaaslased olid väga üllatunud, kui. Ühes kehalise kasvatuse tunnis Alo seal muidu eriti käia ei armastanud ja ja tuli siin alles viimases hädas, kui oli vaja arvestust saada matriklisse. Kui Alo sattus just tundi, millal kõrgust hüpata? Ei noh, seda juhtus umbes kord aastas. Ja siis ta sära vahetamatus isikupärases stiilis hüppas kõigist kõrgemale kõigist tunnustatud konservatooriumi sportlastest ja kõik olid sellest väga jahmunud. Aga kuidas siis tema sportlasekarjäär mis nii paljutõotavalt algas? Lõpp lõppes muusika, muusika surus spordi kõrvale ja keskkooli ajal hakkas Alo sõpradega erinevates ansamblites mängima ja, ja tegi seda hästi pühendunult ja fanaatiliselt ja ja, ja sealt tuli juba sisse konservatooriumisse tulek. Ja ega vist ennast muusikaõpetajana ja hästi ette ei kujutanud. Kuigi see võib tunduda ka paljudele üllatusena, aga mina arvan, et Alo oleks olnud erakordselt hea muusikaõpetaja. Ma olen näinud tema praktikale antud tunde ja kas või oma improviseerimisvõimega klaveril tegi ta lapsed heas mõttes ära ja, ja, ja köitis enese külge. Sest lapsed olid harjunud oma tavalise muusikaõpetaja õmpsi ampsa saatega. Alo küsis iga laulu kohta, et noh, mis te tahate, kas teeme sellest roki, teeme sellest tšauhh. Teeme sellest mingi svingi ja täpselt nii nagu lapsed stiili ette ütlesid. Nii alasele lastelaulule saate kujundas. Kes alud natuke lähemalt tundsid, teadsid, et sellise pisut pahura ja endassetõmbunud välise ilme taga on hästi soe ja hästi sõbralik humoorikas inimene ta vist oli üldse väga vastuoluline. Küllap ta oli ja eks läks natukene aega, enne, kui ta hakkas enesele lähemale laskma teist inimest ja. Ühele kõige olulisemale protsessile tema enese jaoks muusika kirjutamisele. Minu arust ta ei lasknudki kunagi õieti kedagi kedagi lähedale küll hoida pärast kui ta oli mingi teosega maha saanud, väga huvitatud seda ette mängima ja, ja arvamust pärima kõigilt kodustelt. Rõdult ja sina olid üks neist, kellele ta pidevalt ette mängis, küll neid isamaalisi laule ja, ja ootas siis hinnanguid ja ausat hinnangut, eks ole. Mitte alati ei, ei õnnestunud need kohe õigel ajal platsis olla, aga aga kui need juhtusid, siis need on väga ilusad tunnid, mis on praegugi meeles ja ja, ja tõotas ausalt hinnangut ja ja ta oli küll üsna hell, aga, aga sõprade suust taustaga väikest, võib-olla vahel väikest nöökamist. Ja ma ei mäleta, et ma kunagi oleks üldse tema teoseid nimega kritiseerinud, aga aga noh, vahel vahel kas või osutasin, kui, kui mõni fraas mulle kusagilt tema varasemast laulust juba tuttav tundus siis niisugust väikest nööget selle lubasin. Ja, ja selles suhtes hoid hästi leplik ja, ja salliv. Aga tõepoolest, tema José välise pahuruse all oli, oli minu meelest hästi suur helluse janu. Ja tal oli hästi oluline, kas tal on lähedased inimesed ümber ja kas ta kas ta tunneb, et tal on ümber inimesed, kes teda hoiavad. Sellest on varem ka räägitud, et tegelikult alot natuke puudutas valusalt see teda ainult seostati nende isamaa lauludega, sest tema looming ei olnud ju ainult rokkpoppi kuuluv muusika. Kõige olulisem tema enese jaoks oli minu arvates ikkagi elektrooniline muusika ja, ja sedasorti muusika, mis on leidnud väljenduse plaadil read või, või riid. Allale meeldis väga see mitmetähenduslik pealkiri kas siis read või, või lugema inglise keeles ja ta kirjutas selle muusika Rahvusraamatukogu jaoks ja, ja see tegi talle endale rõõmu ja, ja pakkus kõige suuremat rahuldust. Sest vahel tuli ka kirjutada ju tellimise peale ja. Need need teosed võib-olla ei olnud siis ka nii lähedased ja, ja iga kord nii. Nii omanäolised ja nii õnnestunud ja ala alati lootis ja, ja soovis, et tema loodud klassikalist muusikat rohkem esitataks. Kas tšellokontsert oli talle enesele väga oluline teos? Mis alalt üldse köitis peale muusikalt seda millelegi veel tähelepanu pööras? Alo silmaring oli väga lai ja mina mõtlen praegu helluse ja tänuga sellele, et Alo on andnud mulle vast minu tuttavatest sõpradest kõige rohkem häid lugemissoovitusi ja häid kuulamissoovitusi. Ja suur osa konsi ajast möödas nagu vastastikune lugemismuljete ja kuulamismuljete vahetamisega. Ja Alo luges luges väga palju ja luges kaunis palju luulet. Ta luges kaunis palju igasugust ilukirjandust ja neelas seda üsna ahnelt. Ja ja tema üldine kultuurihuvide ring oli, oli hästi lai. Ma arvan, et laiem kui võib-olla ühel heliloojal tavaliselt. Teda peetakse Isamaa laulikuks tema laulude pärast ikkagi praegu. Kuidas ta ise poliitikasse suhtus? Tahtis ta kaasa rääkida ühiskondlikel teemadel. Jah, ta tahtis, sest Alo valulävi oli selline, et kui ta talus tajus ebaõiglust ja, ja ülekohust ja, ja lollust, Alo ei talunud vähimalgi määral nisust, inimlikku piiratust ja, ja rumalust siis ta tahtis sellele vastu astuda ja tajus, et, et ilma poliitilise tegevuseta on see keeruline. Ta ei unistanud minu teada küll kunagi poliitikuga väärist või ta temas seosed poliitikaga olid rohkem tema heast südamest ja tahtmisest poliitikutest sõpru aidata ja toetada nende töös. Ta oli hästi mõistev ja, ja huviline püüdma püüdes aru saada ka poliitika telgitagustest ja, ja sellest, miks üks või teine otsus sellisena just sünnib. Ja ma arvan, et niisugune poliitika halvem pool niisugune asisus, niisugused poliitilised kokkulepped ja pragmatismi poliitikas. See oli tal ebameeldiv ja, ja vastuvõtmatu ja, ja selle poliitika pahupoole pärast ta ilmselt ennast aktiivse poliitikuna ka ette ei kujutanud. Öeldakse, et ükski side ei püsi, kui pingutus ei ole kahepoolne. Kas Alo oli sedasorti inimene, kes ise nagu hoidis ka sõprussuhteid elavana oli ta see, kes esimesena jälle helistas, tuli? Jah. Alo oli inimene, kes ajas, et tal tal oleks teise inimese ümber. Meie suhtlesime temaga mõnel eluperioodil tihedamalt, teinekord jälle harvem, harvemini. Aga. Üks sõna, mis Alo sõbrasuhted iseloomustab, oleks kahtlemata tema abivalmidus. Kas võib, mõnes praktilises pisiasjas oli ta oli ta valmis sõbrajaks oma aega pühendama ja, ja, ja muud tegevused sinnapaika jätma. Kas holo oli sinu meelest õnnesärgis sündinud või oli ta pigem inimene, kellel ikka viltu vedas? Seda ma ei oska öelda, aga mulle. Ma arvan, et oli siiski pigem pigem õnnesärgis sündinud, aga aga üks asi, mida ma olen mõelnud. Sageli öeldakse, et Alo elu jäi ja nii ülekohtuselt lühikeseks. Mulle tundub, et TALO ala elas kiiremini. Alo elas lihtsalt kiiremini, kui me seda tavaliselt teeme, ta tema elu kulges mingis teises teises aja mõõtmas. Ta elas kohati nii intensiivselt ja ja see on küllalt traditsiooniline väljendit. Ta põles nagu heledama leegiga ja põles kiiremini. Ja lihtsalt see, see elu sai, sai otsa. Aga see oli omal kombel täiesti terviklik elu. Nendest kokkupuudetest, mis minul Aloga olid tema eluajal, võin ma öelda, et armastas tegelikult päris suurte teemade üle arutada. Kas sa mäletad, arutas ta oma elu lõpupäevil ka niisuguste filosoofiliste kategooriate üle nagu elu ja surm. Ma ei mäleta, et oleksime. Aga jah, filosofeerida meeldis talle küll. Ja tema tema suur lugemus andis ka selleks niisuguse hea baasis. Nii et see ei olnud niisugune kodukootud targutamine, vaid vaid süvitsi minev ja selle kultuuripõhjale tuginev. Aga tema elu lõpu poole, kas oli tunda, et on nagu väsinud ja kas sõbrad tajusid nagu mingeid ohumärke? Väsimust kindlasti ja ka tüdimust. Aga. Mulle tundus, et just päris elu lõpu eel oli tegelikult ala nagu nagu isenesest kõige suuremast väsimusest ja tüdimust ja kohati käegalöömisest ja ja vahel ka meeleheitest üle saamas. Ja, ja tegelikult hakkas, hakkas tal kuidagi paremini minema, tal oli kõrvallähedane inimene, kes teda palju toetas ja aitas ja, ja ma tundsin, et TALO oli oma elu lõpul palju õnnelikum kui mõnel varasemal eluperioodil. Selles mõttes tuli see äraminek väga valusalt. Meenuta natuke neid konsi aega veel, Andres. Te olite nendel aegadel ja kõige rohkem koos. Mina ei elanud internaadis ja, ja sellepärast ühes toas elanud. Ühes toas elas Alo veel ka meie ühise sõbra Urmas latikasega kellega oli neil neil hästi vahva vahva side ja, ja vahva suhe. Aga tõepoolest kõige rohkem kõige tihedamalt olin ma Aloga loomulikult koos. Võib-olla suvel 1983 siis kui Alo kirjutas Haapsalu kooliteatri jaoks muusikali Charlotte koob võrku. Ta oli enne seda kirjutanud mõned lastelaulud ja mulle tundus, et need lastelaulud nii originaalsed ja, ja nii värsked, et sealt Targnes argnes mõtte palud alal terve muusikal kirjutada. Sellest, et abso kooliteater vajab uut lugu, olime me juba mitu aastat rääkinud Margus Kasterpalu ka ka Haapsalu esimese keskkooli vilistlasega, kes oli juba varem välja valinud alusmaterjaliks niisuguse ilusa loomamuinasjutu. Ja millel on ka ilusad ilus filosoofiline alltekst ja, ja, ja kena süzee ja mida andis väga hästi lavale seada. Ja 83. aasta suvel Alo selle muusikali põhiliselt valmis kirjutas ja ja siis me veetsime mitu nädalat Haapsalus koos seda orkestreerida ja, ja noote kirjutades ja ja käisime koolimajas, vahepeal isegi ühe või teise pilliomadusi ja kõlavärve proovimas, kuna orkestreerinud nali meie mõlema jaoks ikkagi kaunis harjumatu ja uus tegevus. Ja Mul on sealt ajastataks meeles, kuidas me alaga vastastikku üksteise noodikirja arendasime. Nimelt Alo arvas, et, et mina oskan paremini viiulivõtit joonistada ja kirjutada aga aga täitis mulle ette, et miks ma nii koledasti passivõtjad kirjutanud. Ja mis seal salata, ma võtsin tema passi võtmekirjutamise kombe üle ja teen siiamaani nii-öelda Alo moodi passi võtit kui nooti kirjutanud. See näeb välja nagu küsimärk tegelikult. Täpselt nii mitte tagurpidi c-täht, vaid niisugune küsimärgi kujuline. Aga kohati võistlemist olla päris põikpäine. Kindlasti ja, ja, ja ta võis olla kaunis kapriisne ja, ja tahtmatult inimestele haiget teha oma järsu ütlemise või või kurja peale käratamisega. Aga see läks kiiresti mööda ja, ja tegelikult enamasti siis, kui talikellelegi halvasti öelnud, siis ta hakkas ise seda kohe häbenema. Mitmendat aastat juba on Jõgeval Alo Mattiiseni mälestuseks muusikapäevad. Need muusikapäevad on vist viiendat aastat ja see üritus kasvab iga aastaga järjest võimsamaks. Ma olen mina, olen seal käinud neli aastat ja, ja igal kevadel sealt Jõgevalt ära tulles tundnud ennast nagu uuesti laetuna ja ja vahel on see see emotsioon, mille sealt võistluselt saad neid kuri ansambleid üle Eesti kuulates. See emotsioon on vahel nii võimas, et tunned, et saad sa üleni täis nii nii täis, et see teeb lausa lausa haiget või tungib sinust nagu välja teeb. Kas või tänavu? Oli, oli väga liigutav hetk, kui Ivo Linna ja Antti Kammiste andsid neile kohale tulnud lastele väikese kontserdi ka muudest lauludest ja mõnest Alo populaarsest laulust. Ja kui need 500 600 õpilast üle Eesti. Tavalised reblikud. Järsku hakkaksid käituma täpselt samamoodi nagu eesti rahvas käitus 88. ja 29. aastal Alo isamaalaule kuulates. Ja see tuli neil väga loomulikult. Täiesti loomulikult tuli nende lauludele püsti seismine neile kaasalaulmine, neile kaasaõõtsumine. Oli hästi vahva jälgida, et et tegelikult need noored lauljad teadsid nende laulude sõnu peast. Lihtne arvutus näitas, et sel ajal, kui need laulud kirjutas, said nad kahe kolmeaastased. Ja, ja ei saa ju öelda, et vahepealsetel aastatel neid laule läks liiga palju ekspluateeritud ja et neid oleks nüüd kuskil kohustuslikus korras koolides õpetatud. Aga, aga järelikult ei ole põhjust arvata, et need laulud ei mõjuksid täna emotsionaalselt kuidagi teistmoodi, kui nad siis mõjuksid. Neil lauludel on niisugune vägi sees, et see mõjub ka täna. Mina usun küll, et Alo Mattiisen on rahul sellega, et tema muusikat lauldakse ja mängitakse ja ja et see kõik seal Jõgeval ka niimoodi toimub ju aastast aastasse. Ma arvan, ka selleaastasest festivalist oli olnud on veel üks ilus hetk meenutada, nimelt Ilmar Kruusimäe on ühe foto järgi maalinud suure Alo portree ja see oli sellel festivalil kooli saalis lava kõrval rippumas. Ja ma nägin, et väga paljud saalis kõike seda vaadates ja kuulates ikka aeg-ajalt tõsid nagu pilgusena ava poole. Et noh, kuidas, kuidas on siis kas sobib. Nii, et, et see kõik toimus nii-öelda Alo pilgu all ja, ja looja naeratuse saatel. Ja sõprade jaoks ei ole ta ju kuhugi kadunud.