Vene tsaari Ivan julma ja Liivimaal ülemvõimu taotlenud Hertsog Magnuse läbirääkimised said teoks 1570. aasta juunis Moskvas. Need läbirääkimised käädisid Liivimaa vasall kuningriigi väljakuulutamisega ja puhkes sõda, kus ühel pool oli Ivan Julm koos Mahnusega ja teisel pool Rootsi Magnuse käigust Moskvasse, räägib ajaloodoktor Andres Adamson. Tuleme nüüd tagasi uuesti jaanuarikuussada 1570. Klaus korvpall on Tallinnas mässu tõstnud, Toompea väike loss on tema mõisameeste käes ja samal ajal jõuavad siis Moskvas, tõi Moskoobiast, jõuavad tagasi Magnuse saadikud, kes siis tema juurde saabuvad 27. jaanuaril ja kohe päev varem või päev hiljem. Magus sekkub nendesse Tallinnas alanud sündmustesse saadab Tallinnasse siis kirjade saadikud nagu selli juurde, kui Tallinnas prae juurde. No Taube ja kruuse, kellest meil siin on varem juttu olnud olid oma tegevust või oma läbirääkimisi Tallinna Tallinna linnaga hoogustanud juba varem. Tartu raad oli Tallinna linnale pääle Kurselli mässu puhkemist kohe kirjutanud, kõik nad loomulikult meelitasid Tallinna linna siis vene vene alamblusse või, või siis puus alamblusse. Mitte otseselt otseselt, Magnus, vabandust, aga rõhutades, et saar siis lubab saksa valitsejat ja ja nii edasi ja rõhutades seda, et, et Tallinn Tallinna linn peab ikka mäletama või peaks ikka mäletama, kust tema jõukus pärit. Ja, ja kuidas see on seotud siis kaubandusega vene läbi Venemaaga ja Venemaa ja kuidas tsaarivõimu all siis avanevad võimalused kaubelda mitte ainult Venemaaga, vaid ka pärsia, hürkaania ja meedia igasuguste muude antiiksite nimedega kohtadega. Nüüd pääle Magnuse saadikute tulekut läks Kursell juba otsesele reetmisele et ta leppis magumusega kokku, lepiti kokku muuhulgas seda, et siis selles, et Toompeale tuleb 200 Magnuse musketäri garnisoni tugevdama. Magnuse saadikutele saatis ta vastu kaks oma leibkonda kolmest. Kolmas jäi siis sinna väikesesse lossi. Aga ega sina poleks rohkem mahtunudki. Sest veelkord mitte kogu toom pest pole jutt, vaid ainult sellest osast tompiast, kus praegu asub riigikogu hoone. Ja neid Magnuse meestele vastu saadetud musketäri vastu võtma saadetud leibkondi juhtisid ehk paistmane Johan Maydel mõlemad siis Liivimaad, hallased, Maydelit, eestlane kõikidele eestlastele vist teada, eks ole, et üks kõige selgemalt veidi tõestatumalt Eesti päritoluga suguvõsa ja poiss mannid olid, olid, olid Tallinna kodanikud aines poiss man oligi siis ühe ühe varasema Tallinna raehärra selle poeg ja samuti juba siis teenukarjääri mõisameeste Libkondades juba juba ammusest ajast. Jällegi kohalikud mehed, Tallinna raad Magnuse saadikuid vastu ei võtnud, ütles neile läbirääkimistes ära. Nii, nüüd märtsikuus ööl vastu 20 neljandat märtsi 1570 situatsioon muutus jälle. Sest rootslased võtsid öise üllatusrünnakuga kavalusega võtsid selle väikese lossi tagasi. Noh, peaaegu omapoolselt ohvriteta ning Kursell enamik tema mehi vangistati. Kauskursel ise mõisteti varsti riigireeturina surma ja hukati koos paari kaaslasega. Enamik teisi tema mehi sai armu tänu hertsog Karli selle Kurseli protežeeria tema tema sekkumisele ja vabastati. Ja nüüd need kaks lipp konda, mida kursusel oli siis juba Tallinnast välja saatnud ja mis, mis ootasid siis Harjumaa ja Läänemaa külades hajutatult ootasid neid magusa musketäri ja musketär ei tähenda muidugi mitte mingisugust Artanyanni siin, eks olevaid musketär tähendab usketiga relvastatud jalameest. Et Harjumaa, Harju ja Läänemaale hajutatud Lääne mehe võsa mehed ei näinud siis muud võimalust, kui koondusid uuesti ja liikusid Vene võimualal. Juunikuus vallutasid rootslased uuesti Lihula, mis oli siis Kursellile õnnistatud olnud? Needsamad kaks muidu ameti leibkonda koos hulga hulga venelastega tulid Lihuladki päästmaga, jäid hiljaks ja sellega siis oli, oli, oli tegelik sõjategevus venelaste ja rootslaste vahel alanud juba siis juba enne avaliku avaliku sõjakuulutust. No selge on see ka, et nüüd selle korselli mässu mahasurumise ja järgnenud arveteõiendamist ja arreteerimiste hukkamiste käigus see osa tallinlastest või see, ütleme, need tallinlased, need ringkonnad Tallinnas, kes võib-olla plaanisid mingisugust Magnuse toetamist või ülestõusu tema kasuks või need rikkunud, loomulikult nõrgenesid. Ja see on üks nagu kaudne lisapõhjus, miks hiljem siis 1570. 71. aasta noh, talvel sügisest alates kuni kevadeni, eks ole kestnud piiramine hiljem hiljem läbi kukub. Nonii nüüd Cornelli mäss oli olnud üks põhjus, miks magus kõhkles ja ei olnud teel asunud tegelikult siis tsaariks sõlmitud sellise eelkokkuleppe kohaselt oleks pidanud maikuuks jõudma hiljemalt maikuuks jõudma jõudma Moskvasse. Noh algselt oli jutt olnud isegi esimesest, ei, esimesest saan ideest ja ja noh, nagu nagu tall valgusest juba, eks ole. Aga asi muudkui lükkus ja lükkus. Reis ise ei oleks nagu palju aega või pikka aega, et ettekujutused, et tollal liikus informatsioon hirmus aeglaselt ja nii edasi, on üldiselt väärad. Siin eesti keeles on ilmunud artikleid, kus räägitakse, räägitakse, rõhutatakse seda, mis muidugi kui aeglaselt liikusid vooriti nagu tanud kolm-neli kilomeetrit päevas ja kujutatakse siis ette, et ka post ja ja kiirkullerid ja et see oleks justkui liikunud sama aeglaselt. Tegelikult liiguti, kui taheti, taheti väga ruttu. Ja nädalaga võis näiteks post Tartust Moskvasse, mitte ainult kohale jõuda, võiks vastus ka talastul. Noh, nagu eriti talvel, eks seda saaniteega. Kuid sellise valitseva isiku reisi puhul muidugi see aeglus, soliidsus ja nii edasi oli ette kirjutatud. Magus ei olekski saanud väga kiiresti Moskvasse sõita, sest see poleks saanud seisvuse kohale. Pidigi toimuma aeglaselt, pidulikult äärikuid väärikalt ja kuid veel kord oli põhjusi kõhklema kõhkluseks. Kõigepealt kuningas Frederik, teine polnud ennast selle Magnuse üritusega üheselt sidunud, oli jätnud küll talle vabad käed. On keelanud, eks ole, tegelikult tahtis isegi seda kokkulepet. Aga otsest nagu jah-sõna või luba polnud andnud, sest teda sidusid, eks ole, metaani sisepoliitilised olud, teda sidusid või probleemid ja teda sidus sissevõimalused, et jõutakse Rootsiga ikkagi rahu sõlmida enne seda, kui kokkulepe Moskvaga sünnib. Et need kaks erinevat projektina kuristile. Edasi kogu see ettevõtmine nõudis suuri kulusid, raha Magnusel polnud noh, sedasama katse trumpi ülevõtmiseks, eks ole, Tallinna hõivamiseks res pooleli. Edasi magust, Magnus sai ka selliseid magusa tegevus, ei olnud ju saladus, et teised teised võimukandjad, eks ole, teadsid seda, Poola-Leedu näiteks teadis sellest ja Rootsi teadis sellest ja nii edasi. Ta sai kirju uhketlerilt ja Poola-Leedu kuningas Sigismund teiselt Augustilt ja Janhard keevitšilt Poola-Leedu asehaldurid Liivimaal ja milles üsna varjamatult, et mida nad ei hoiatatud, et ta ei läheks sellesse toimingusse. Ähvardati Anti mõista, mis siis saab, ähvardati näiteks kurama piiskopkonna hõivamisega kurama piiskopkond oli sellises erilises olukorras justkui formaalselt nagu eemal sellest kõigest, et piiskopkonna piiskopi ametivaldaja, eks ole, Magnus oli nagu minemast sobingusse Venemaaga. Aga piiskopkond oli neutraalne, püsistile neutraalne, neutraalsem ametlikult. Nii et selliseid selliseid asju oli, lisaks sellele saabusid hirmutavad teated siis opetšnina karistusretkest Novgorodi ma vist ühes varasemas saates oletasin et Johann Taube, Eller, Kruuse ning võib-olla ka Magnuse saadikud olid tegelikult selles operatsioonis väes, mis, mis Novgorodi jõudis, rüüstas. Nii et noh, nagu kuulujuttudel asi ei päri, päris imelise rajanenud magus võis saada ka päris otsesest allikast allikast teateid, mis seal toimus. Aga siin peab nüüd seda rõhutama, et Novgorodis tegelikult toimunu oli oluliselt väiksema mastaabis näe kui see, nagu seda on hilisemad ajaloolased või, või ka tollaseid kroonikud kirjeldanud. Noh, näiteks hukkunute arv, et see nüüd. Ma ei taha nüüd Ivan julma puhtaks pesema hakata, vaid ma lihtsalt noh, nii väikese sellise ajaloolise, võib-olla põike et näiteks Taube ja Gruusia arvasid, et Novgorodis Novgorodi ümbruses hukati 27000 inimest. Hiljem arvatud, on välja pakutud arve näiteks 29000 40000 60000, isegi kuni 300000 hinge. On räägitud sellest, et et just just seesama operidž linna karistusretk juuriski lõpuks nagu korrodist välja läänemeresoome keeled ja vastava läänemeresoome päritoluga eliidi ja et see oli nagu selline lõplik vana Novgorodi hävitamine ja selle nagu lõplik venestamine umbes niimoodi, eks ole. Nüüd mida lähemale kaasajale, seda, seda väiksemaks arvudele muutuvad kui noh, tänapäeva uurijate, nii lähme. Et selles 300000-st mindigi bot 40000 peale 20000 peale 10000 peale ja kõige põhjalikumalt teemat uurinud, niisugune väljapaistev Vene ajaloolane roslanskronnikov jõudis lõpuks järeldusele, tukatuid oli 2800. No see oli ka väga palju, eks ole, pealegi neid mõnitati ja piinati ja nii edasi. Novgorodimaal oli tollal umbes poolteist miljonit elanikku. Kogu selles endises Novgorodi feodaalvabariigis ja otseselt Suur Novgorodis endas oli siis 25 30000 elanikku, et kas see 2800 otseselt Novgorodis on ikkagi 10 protsenti elanikest. See on väga surgatus. Kogumusgovias, nagu me vist rääkisime ka, kunagi oli Ivan julma valitsuse ja noh, ütleme keske kuskil kuus kuni kaheksa miljonit elanikku ja ja selle lõpus kuskil neli, viis miljonit elanikku. Nii et noh, nagu nende arvude taustal see 2800 ei ole kaugeltki nii palju, kui võiks ette kujutada, nagu räägitakse nendest õudustest, mis seal kõik toimusid, eks ole. Aga ise jutt on see, et laastamisel järgnes kohe nälg ja katk murdsid kordades rohkem. Katk levis sinuni läänest Liivimaal kui, siis lõunast juba 1569. aastal ning nii 69 või 70 olid nii Venemaal kui Liivimaaga ikaldus aastat. Et nälg olenes otseselt ka sellest, näiteks katkuohvrite puhul on siis arvatud, et kahe aastaga tollal lukk hukkus Venemaal umbes 300000 inimest. Nii et noh veel kord see karistusretk, ikalduse katk, see kõik kokku murdis, muidugi võis murda ka 20000 40000 või 60000 või karistusretk ise mitte. Nii palju. Ja veel kord, katke ikaldus olid tollal ka Liivimaal. Ja siia jõuab pritsimine, karistusretk noh, jõudnud tähendab tegelikult apritsnikut märatsesid muidugi korduvalt Eesti aladel, aga see on teine lugu, seda ma ei hakka praegu üldse üldse puudutamagi. Veebruaris jõudsid, jõudis muide, see just see konkreetne karistusretk jõudis otsaga Pihkvasse. Pihkva seda väga verine olnud, osalt seetõttu, et seal oli mõni kuu varem just toimunud suurem puhastus. See oli toimunud seepärast, et Irboska oli äraandmisega kaotatud. Sihuke vene äraandjate või vene ülejooksikute ülejooksikud olid Opryksnikuteks riietatuna tulnud Irboska väravate juurde ja nõudnud sisselaskmist. Ja kaitsjad ei julgenud või garnisoni julgenud ära öelda. Bristnikud ikkagi tegid väravad lahti ja sisse tungisid hoopis poolakad. Ja, ja mõni aeg hiljem siis Irboska võeti, võeti tagasi venelaste poolt, korraldati seal korralik veresaun ja siis puhastad tiga puhastati nii-öelda jutumärkides siis ka Pihkva, et ka seal toimusid hukkamised ja mitusada perekonda veeti minema või küüditati minema. Ja seetõttu nüüd seekord jäi, nagu see Reetmis oletused või, ja sellest tingitud repressioonid jäid Pihkvas vähemaks. Aga ikkagi toimusid. Ja väidetavalt Ivan Julm selle retke käigus tema oli ju kaasas, käis ise lausa Eesti alal siis või noh, tollal tollal mitte, aga Eesti ütleme eesti keele alal, et käis, käis Petseris. Sest Petseri kohaliku traditsiooni kohaselt olevat ta just siis oma käega hukanud Petseri kloostri arhimandriidi Korneliuse ja, ja siis kohe seda kahetsenud ja selle verise keha siis tassinud kirikusse altari juurde see verine teevere tee, mida, mida või kõikidele turistidele Petseris siiamaani näidatakse. Aga see on jälle niisugune, selline vaieldav need teoreetiliselt, eks ole, siis sealsamas veebruarikuus olid saar ise praktiliselt Eestis oleks võinud juba siis, eks ole, toimudele kogu see kokkusaamine ja nii edasi, aga kumbki pool ei kiirustanud, Magnuse mitte kiirustamistest, rääkisin juba tsaaril oli ka oma omi põhjusi, miks enam mitte kiirustada. Näiteks teadis ta juba, et Rootsi saatkond tuleb ja plaanis sellega arveteõiendus ja, ja läbirääkimisi ja Moskvasse. Moskvasse oli ideel ka ka väga suur, mitmesaja liikmeline Poola-Leedu saatkond eesmärgiga sõlmida vaherahu. Ka see liikus väga aeglaselt ja pidulikult ja väärikalt, eks ole, nii et need nii või naa. Saatkond jõudis sinna kolmandal märtsil Moskvasse, siis kolmandas märts 1570 ja ja kõigepealt oli nüüd tsaari seisukohast oluline hoopis ära kuulata, mida annab siis Poola, Leedu ja Rootsiga kõigepealt kõigepealt nagu kokku leppida, enne, kui hakata tegema mingisugust sõlmima mingisugust kokkulepet, siis Magnusega. Magnus loomulikult teadis kõike seda. Nii ta jällegi vahele kogu selle vahepealse kirjavahetuse ja läbirääkimised Magnusel olid jällegi Taube ja kruusaga ja nii edasi. Noh, 13. märtsil lõpuks Magnus asus Saaremaalt teele läks siis üle üle suure väina, mitte kaugel Lihulast. Ja sealt reisis 150 ratsaniku saatel Pärnu-Jaagupi kaudu Viljandisse, sealt Tartusse. Juba Viljandis võeti tõhure pidulikkusega vastu. 23. märtsil jõuti Tartusse ja seal tehti peatus kaheksaks nädalaks. Et noh, vot vot just seda seda peatust, seda kahe kuu pikkust peatust ongi siis nagu isterwiograhvas presenteeritud, tihti sellise magusa kõhklustena ja nendesamade ooperit sinna koledustest teadasaamisega ja nii edasi. Aga veel kord see ei ole tõsi, sest nagu ma ütlesin tase otsesest allikast seda jaanuaris kuulda. Nii et pigem on põhjus selles, et Vene pool ei kiirustanud tol hetkel, teine põhjus see, et veel ei olnud teada selle Tallinna hõivamise katse, läbikukkumine. Magnus oma kirjades oma saadikutele, kes oli saadetud taani sel ajal alles nagu ehitab alles õhulosse, et mis siis saab ja kuidas, kuidas eks ole, toimitakse kui, kui tallin kätte saadakse. Liiga innukas ei sobinud ka ei sobinud olla ja nii edasi. Lisaks kevad oli alanud, teede lagunemine oli alanud. Nii et ka see hundis sundis siis nii vene ootamatule oodata, kuni vihmad käivad üle viivad viimase lume kaasa teed ahenevad ja ja nii edasi. Nii mainisin maguse saatkonda, pean silmas siis glo Fadercast vaadad Burma estrit oma oma kaaslastega, kes olid saadetud saadetud siis Taani maguse oma leskkuninganna Dorothea ja kuningas Frederiku juurde. Ja mäletate, rääkisin, et nad viisid kaasa siis Vene poole ettepaneku Poola-Leedu jagamiseks niimoodi, et Venemaa oleks saanud siis Leedu suurvürstiriigi eelkõige siis Valgevene ja Ukraina ja keisri keisrile Saksa-Rooma keisrile pakuti siis omakorda Poolat koos Preisimaaga ja Liivima minek magumusele oleks olnud osa sellest nagu kokkuleppest. Magus saatis ka teisi saadikuid välja või kullerid välja, noh näiteks Poola kaudu pidi minema Saksimaale tema sekretär Friedrich Gross, kes võeti Poolas Varssavis võtjaga poolakate poolt kinni, hoiti mitu kuud vangistuses ja lõpuks ilmselt piinamisega sunniti tunnistusi andma. Tema tunnistused, milles ka on kirjeldatud neid Saariga sõlmitud kokkulepet, veel kokkuleppe sisu ja nii edasi, ka neid on, on olemas säilinud. Poola kuningas saatis need tunnistused Tõndina, Taani kuningale. Taani riigiarhiivis olles tahan veel rõhutada seda, et see kokkulepe, kokkulepe, võimalus siis Venemaa ja Saksa-Rooma keisri ligi vahel oli põhimõtteliselt täiesti reaalne, tol hetkel tol hetkel ka see avaliku arvamus, avalik arvamus, mis Saksamaal juba olemas muutus nagu väga lühikeseks ajahetkeks muutus venesõbralikumaks. Ja õige mitmesugused tegelased tollases Euroopas nii Poola, Leedus kui ka siis, kui ka siis Saksamaal ja nii edasi tol hetkel pakuvad vot just sellesuunalist niisugust kokkulepet. Isegi yks väga tuntud põgenik Venemaalt vürst Andrei kurbski räägib, dollavad analoogilises projektist keisri Liidust Venemaaga Türgi vastu. Aga aeg oli ebasobiv tegelikkuses muuhulgas seetõttu, et, et Keidril oli just sõlmitud sultani ka kaheksaaastane vaherahu. Nonii. Sel ajal, kui Magnus Tartus viibis ja sealt uuesti siis suure pidulikkusega edasi hakkas reisima, sel ajal toimusid Moskvas juba läbirääkimised, siis ühelt poolt venelaste, teiselt poolt poolakate, leedulaste vahel toimusid läbirääkimised siis venelaste ja rootslaste vahel. Rootslased olid valmis mitmesuguste alandustega, olid valmis sellega, et tunnistavad ennast Venemaa, Venemaa mitte külvasallideks, aga Venemaast vähem väärikateks edaspidigi nad ei suhtle enam mitte tsaari otse võidanud Novgorodi asehalduri kaudu ja no kui teil on nagu oli olnud varem ennelik 14 kümnendat ja noh, ilmselt oleksid valmis olnud isegi Liivimaast loobuma ja, ja nii edasi. Aga tsaar noh, nagu ma olen juba varem rääkinud, oli väga üles ärritatud rootslaste vastu oma saadikute mõnitamise pärast tõttu siis vastu igasugust tervet mõistust, vaatamata siis sellele, et rootslased olid kõikvõimalikest järeleandmiseks valmis saari saanud teisiti käituda. Ta pidi neid saadikuid vastavalt samuti mõnitama ja katkestas läbirääkimised rootslastega Rootsi saadik. Või noh, peasaadik haavale juusten Turu ja Viiburi piiskop, soomlane siis kirjutab oma aruandes, et kõik rikkus ära just magusa saabumine. Magnus rikkused juba nagu eduka pöörde võtnud läbirääkimised. Miks te nii järves on ida kirjutab, siis saabus ma jälle tsiteerin, et just sel ajal saabus Moskvasse meie maa vaenlane ühes ilmaline Liivimaa Suurvürst Magnus kes rikkus kõik ära, esitades tsaari meie vastu. Eks uskumise küsimus igal juhul, 12. juunil otsustas bojaaride duuma siis vastavalt tsaarisuunistele otsustas siis tuumarootsi saadikuid kodumaale mitte lasta, vaid kuulata esmalt ära siis Ertsagaanuse sõlmida Poola Leeduga vaherahu ja Rootsi saadikud pagendati Muuramisse. Kaaskond tilgutati laiali ja enamik sinna saatkonda kuulunud inimesi järgnevalt soli katku ja igasugustesse muudesse haigustesse, no neid hoiti väga rasketes tingimustes väljakannatamatult lausa. Nii, see oli loomulikult äärmuslik samm, aga see polnud siiski noh, nagu see pannud siiski mingisugune otseselt pretsedent, et taolisi asju oli varem ka juhtunud. Ja vot ma vist liiga, ma, ma ütlesin niimoodi, eks ole, et arvatavasti oleksid, et rootslased olnud nõus ka Liivimaa Liivimaa loovutamisega, tegelikult läbirääkimised selleni ei jõudnud. Ma oletan, et oleks tsaar teadnud, et Liivimaal või mida me otsime ka selleks valmis ja Rootsi oli selleks valmis. Sel juhul ikkagi vist oleks mingisugune kokkulepe ikkagi kuidagimoodi sündinud. Sest hiljem vaatamata sellele, et tema saadikud olid siis alandatud ja vangistatud Johan kolmas Tallinna piiramise ajal juba vaat siis Venemaale uued diplomaatilised kullerid siis milles juba otsesõnu oldi valmis tallinlaste ligimest loobuma. Aga nendega käituti samamoodi, neid hakatud ära, kuulamagi, löödi kohe türmi ja mõnitati, alandati ja nii edasi, kuni ühel üle jooksikul aval lõpuks tekkis nagu võimalus öelda, et vot Mironov tegelikult niisugune võimalusi, vaid tahaks nagu ühesõnaga keelt kanda, et rääkida, mis, mis, mis luba tegelikult antud on. See ülejooksik oli seotud kukutatud kuninga elik 14 10.-ga sest tema asja soovist saavutada tsaari abi siis rikku vabastamiseks ja, ja nii edasi. Ja saar loomulikult siis kähku kähku muutis meelt ja saatiski turbekirjad ja nii edasi, kähku. Rootsi, aga oli juba hilja. Tallinna piiramine oli läbi kukkunud, poliitiline olukord oli muutunud. Ja põhja Põhjamaade seitsmeaastane sõda oli lõppenud, aga no see on nüüd ma läksin jälle asjast ette. Nii Poola Leeduga sõlmitud võimete sõlmitut võid peetud vahel vaherahuläbirääkimistel olid ka erinevad komplikatsioonid, aga oli ka selg algusest peale, et vaherahu tuleb. Nii et see oli nagu see olukord, milles Magnus saabub Moskvasse. Kusjuures see, et Rootsiga alustatakse sõda, see oli otsustatud ära otsustatud, sisuliselt juba enne Magnuse loobumist. Sest veelkord juba enne magusa saabumist oli näiteks antud korraldus hakata Toolses ette valmistama varustusbaasi Tallinna piiramiseks. Ei saadetud välja siis vastavalt vastavat vene, noh, ohvitser, vale sõna siin praegu, aga no ütleme, ohvitserid, siis ülemused, eks ole. Kes pidid siis selle Toolse, kus niikuinii oli Vene garnison, pidid selle siis varustusbaasiks muutma, kuidas Poola-Leedu saatkonda suhtuti? Kas käituti samuti nagu Rootsi omaga ei, nendega käituti, küll, tähendab, oli küll konflikte, vaidlusi loomulikult palju hilisemas lepingus poolte tiitlid on erinevalt kirjutatud ja ja, ja nii edasi, need igasugused prestiiži ja muud küsimused olid väga terava vaidluse all kuid mingisugust otsest alandamist või näljutamist või midagi sest ei olnud ja algusest peale oli klaar, et vaherahu sõlmitakse. See oli nagu käis nagu vaidlus rohkem detailide ja selle üle keskel, et rohkem välja suudab pressida vaherahu, sõlmiti status quo alusel, et see, mis kellegi käes oli, see tema käte käi. Aga Magnust võeti siis hoopis teistmoodi vastu. Mõnus võeti vastu suure pidulikkusega. Kus nagu ma siis mõtlesin reisist Tartust edasi samuti, aga rahulikus tempos, kui ta Saaremaalt Tartusse oli ikkagi suhteliselt ruttu, eks ole läinud veeriti Viljandisse avaldustele suhteliselt ruttu kähku nagu ohupiirkonnast välja ja ja nii edasi, siis Moskvasse jõudis ta alles 10. juunil ja 10. juuni 1570. Ja no tal olevat olnud siis umbes 200 saatjat 150-ga ta tuli, eks ole, Saaremaalt Tartusse ilmselt siis ka tartlaste delegatsioon, nagu lisandus tavalise olevat teda vastu võtmas olnud, mis on väga suur erandsaar ise umbes 1000 Ratsonikuga, sellest on kirjeldusi. Magnus oli lasknud viienda ESS kingitusi tsaarile nelja suurepärast kuldsete kaunistustega sametist, sadula tekkide hõbedaga ilustatud väljastega hobust ja toimus suur suur pidu. Kõik said kinke ja, ja üks Niklas basse nimeline kirjastaja Frankfurdist mainet, sest Frankfurdist siis on siis inimeste tunnistuste järgi, kes seda kõike pealt nägid, seal samal 1570. aastal seda Magnuse Moskvas viibimist kõvasti kirjeldanud ja ja siis ta kirjutab. 12. juunil oli Elsa koonus, kus kõigi oma kaaskondlaste ka suurvürsti juurest külasemaid võttis ja suurepäraselt vastu ja kardan kingitud suurused ära. Pärast pidu kõik said kuldselt soobli nahaga kaunistatud rõivade pärlitega õmmeldud müts, Iideeveegolm 100 rubla mis on 900 laagrit siis saksa rahas, samamoodi kingiti kauersematele siis magusa nõunikele kuldne rüü, soobli nahaga, kus 50 rublaga igale tema aadlimehele anti, no vähemalt naaritsanahast mütside 30 rubla raha ja kõik tema teenrid said raha, igaüks midagi, aga kõige madalamas, et vähemalt 10 kaadrit ja tavaliselt karusnahad. Ja kõik said kõik, kõike muidugi söödeti joodeti, tead, nad purju jääks ja ja noh, ka kõige viimasele teenrile nagu passiti peale, et ta mitte söömata joomata ei oleks, et oleks kogu aeg purjus ja õnnelik. Nii et tüüpiline pidu siis. Ja need on ka teisi autoreid, kes seda kõike kõiki neid vastu võtta on kirjeldanud, aga et kas siis 14. või 15. juunil algasid lõpuks läbirääkimised ja siis saadi nagu külma duši osaliseks. Siis selgus, et ei tahagi enam nendel tingimustel, mis Magnusel magusale olid teatatud ja talle suure kuldse või talle siis eks ole pitsatit ja allkirjadega nagu teada antud saadikute poolt. Et saar ei olegi enam nõus nendel tingimustel lepingut sõlmima. Loomulikult läbi rääkinud mitut Saarisemagnusega vaid rääkisid, rääkis, kuhu sa, tema nõunikud, rääkisid tsaarinõunikega. Nii et. Noh ütleme siis, et algas kriis nende suhetes, et mis siis nüüd teha, tegelikult olid juba Moskvas oldi sisuliselt venelaste pantvangid ja varjatult sedasama Taube ja Gruusia kaudu tulid ähvardused, et et Magnus ja tema lähikondlased saadetakse mitte Liivimaale tagasi või saadetakse üldse kuhugi kaasamisse või noh, midagi muud taolist, eks ole, no see oli, need olid muidugi siukesed varjatud ähvardused, mida venelased ilmselt intede otse otse välja ei öelnud. Ja mida, mida ka Magnus ise kasutab Villem rohkem rohkem nagu enda õigustamiseks. Tegelikult jälle teda tsiteerin siis siis on ta ühe sammu eneseõigustuseks kirja pannud, siht tahtsid naad Taube Kruuse oma asja edasi ajada, enne kui meid toimetatakse koos kõigi kaaslastega üle piiri tagasi. Nüüd jutt on ikkagi tema tagasisaatmisest Liivimaale, noh, ütleme käte määrimist mõne lääne kroonitud peaga, eks ole, või tema lähisugulasega seda Ivan Julm endale nagu väga nagu lubada ei tahtnud. Ja tema pikaajalist vangistamist tolles poliitilises olukorras ka ta nagu ei plaaninud, et jutu esika sihukse Santaseerimises varemate tingimuste nagu välja väljapressimiseks. Igal juhul see tüli kestis kaunis pikalt või see ebaselgus Talgasta siis 14. 15. juunil ja kokkuleppeni jõuti 26. juunil ja siis selle tüli nagu vahendajateks või selle kokkuleppega lahendatakse, olid jällegi Taube, Kruuse kes siis ikkagi üritasid päästa, mis päästa annab seda oma poliitikatud, seda Liivimaal mingisuguse autonoomia, kuid selle selle saavutamist seda ikkagi läbi suruda. Ja sai siis nii kaugele, et Magnus sellega lõpuks nõustus. Mitte ei võtnud siis jalgete seal tagasiteed, mine tea muidugi, kuidas see oleks toimunud, äkki olekski kuhugi Kaasani kanti topis saadetud, milles ma küll väga sügavalt kahtlen. Sest Magnus hiljem oli paaril korral Venemaaga sisuliselt vang ja korraga ametlikult vangistatud. Teda ähvardati hiljem tõesti tsaari poolt väljasaatmisega kaasanisse seal hiljem, aastaid hiljem aga kunagi tehtud teoks isegi pääle otsest reetmist 1577. aastal, mis ele omati lugu ka pärast seda ka pärast seda, tsaar annab seal ikkagi armu ja saadab teda oma omalossidesse tagasi, mitte ei hukka ega saada kuhugi välja. Et väga raske on uskuda, et ka tollal siis midagi niisugust tegelikult oleks võinud juhtuda, tõenäoliselt kokkuleppe mitte sõlmimisel, oleks ta ikkagi Liivimaale tagasi saanud. Aga mida tema sellest arvas, jumal teab, eks ole, tema motiive me päris täpselt ei tea. Omaeneseõigustuseks Magnus igal juhul rõhutab seda, kui murtud oli ja kui meie leid telje, kuidas ta kartis oma elu ja au ja kõige selle pärast ja ja nii edasi ja Cartiska vaese Liivimaa pärast. Kuidas ta pidi ikkagi kokkuleppele minema. No igal juhul siis 26. kuupäeval toimus siis risti suudlemisega lepingu sõlmimine, milles Magnus kuulutati, aga ei kroonitud Liivimaa kuningaks. Ja andis Ivan Jurmala truudusevande Saar omalt poolt kinnitas siis lepingu oma pitsatit, tõotuste ja ilmselt karisti suudlemisega. Tseremooniale järgnes taas ühine pidu, jälle kõik see kõvasti kõiksugu kink kehno näiteks Magnusele kinkis saar siis järjekordse kuldse Soblerisega kuue hõbekarika kolm kilta, soobli, nahku, inglise kalevit, mitu kuldset vokaali, paraad, kiivri ja muid asju kost 1000 rublaga. Ja kõik nõunikud ja nii edasi, jälle kuni viimase teenrini välja kõik kinke ja muuhulgas süüdist, siis tähendab Ivan julma nõuandjad väitsid, et kunagi näinud, et saar oleks saanud nii heas tujus. See võis muidugi olla kõik, eks ole, siuke jutt. Ja muu hulgas ta siis hüüdis valju häälega, et et nüüd on tema süda õieti saksa Mäesaar saksameelne. Magus palus selle peo ajal vabastada sakslastest vangid, keda hoiti vanglatesse üle. Venemaasaar nõustus, vähemalt osa neist läks läks hiljem kas Magnusega Liivimaale ka mujalt on teada. Magnuse Moskvas viibimise ajal vabastati seal umbes 370 sakslasest, noh valdavalt siis liivimaalasest vangi. Nüüd Magnus ise väidab, et tema kuningaks kuulutamine olevat tulnud talle nagu ootamatult ja ise tema polevat seda taodelnud. Noh jumal seda teab. Igal juhul Magnuse kaaskond oli sõlmitud kokkuleppest noh, vaimustatud ja hiljem, kui teated tulid selle kohta Liivimaale, siis ka suur osa saksakeelsetest liivimaalastest. No ma tahaks öelda, suurem, aga tõestust pole. Ja suur osa saksakeelsetest liivimaalastest, et noh, kiitis selle sobingu heaks ja kõik laulsid hosiannat Magnusele ja lootsid, et nüüd saab ometi kord sõda läbi, õnnestub siis sellele juba üle juba tosin aastat kestnud vere valamisele ja ja nii edasi õnnestub lõpp peale teha. Nonii, nüüd tegelikkuses oli kõik see otsustatud juba enne seda risti suudlemist tseremooniat juba paar päeva varem, sest 24. kuupäeval oli siis tsaar analoogilise piduliku tseremooniaga sõlminud siis Poola Leeduga Hollandi saatkonnaga kolmeaastase vaherahu. 25. kuupäeval oli tsaar ja bojaaride duuma siis vastu võtnud ametlik otsus alustada Rootsiga sõda. Ja muide seda viimast 20 viiendat kuupäeva on mitmed autorid, mitmed ajaloolased pidanud Magnuse Moskvast lahkumise päevaks tegelikult polnud siis veel sõlmitud kokkulepetki. Nüüd selle sõlmitud kokkulepp originaali säilinud ei ole või kumbagi, ei vene ega siis ta magusama. Ja selle sisu on teada siis Magnuse kirjade järgi ja ka Ivan julma enda läkituste järgi Frederic teisele näiteks ka mitmesuguste ümberjutustuste ja selliste kaudsete teadete järgi ja selle lepingu järgi lubati siis magusele siis Tallinn lubati, lubad, jutumärkides kogu Liivimaa, eks ole, lase koguda, see tähendas siis tähendas siis seda, et tegelikult anti talle Venemaa venelaste poolt vallutatud Liivimaast üle ainult Põltsamaa ümbrus, Põltsamaa lossi ümbrus. Ja see kogu hõlmas ka Tallinnat ja Riiat, mis tuli alles vallutada, kusjuures liiati saanud niipeagi vallutama asuda või ütleme seda, seda poolakate käes olnud Liivimaa osa ei saanud niipeagi vallutama asuda, siis sest nendega sõlmiti just ju kolmeaastane varu. Aga mis siis ikkagi antilepinguga kõik juba Magnusel üle. Et vähemalt Saari silmis ja vähe sellest magus sai, sai nii kohe kui ta siis hiljem Tallinna piiramise ajal sai nende tema käes mitte olnud aga tsaari poolt tema omaks kuulutatud Liivimaa linnade ja losside vastu, noh, need olid nagu pandid Saisi Claenult, Saarilt. Noh, need on juba niuksed, niuksed detailid, otseselt Vene valdused Liivimaal tuli siis Magnusel üle anda alles pääle seda, kui Tallinn on kindlad Magnuse käes. Kas ka tegelikult oleks antud midagi peale midagi veel Põltsamaa on vähemalt kahtlane, aga ma ei tea, võib-olla oleks. Noh, üldiselt mõtlesin praegu võib-olla oleks, ma võtan ise kohe mu sõnad tagasi, et tsaar andis ka hiljem Magnusel igasuguseid lubadusi, aga peaaegu alati murdis tädile. Alati oli mingeid ettekäändeid alati ta vabandas ennast mingisuguste tähtsate liivimaalaste reetmistega. Needsamad Taube, diagruusaid, Jants vahtmeister ja ja nii-öelda salati oli põhjusi, miks, miks ei saanud. Just samal ajal 1570. aastal loodi näiteks Jurjevi ehk siis Tallinna Vegons, Tartu ja Viljandi õigeusu piiskopkond ja pandi pandi siis vene õigeusu piiskop seal ametisse ja et ilmselt ei oleks seda tehtud, kui oleks reaalselt kavatsetud need alad anda hiljem siis Magnuse võimu alla. Aga noh, see on jälle niisugune tõlgendamise asi, võib vastupidi, võib ka vastupidi tõlgendada, et just sellepärast loodigi piiskopkond säilitada mingisugune oma kohalolek ka peale seda, kui alad on Magnus lant. Et mine tea, eks ole, et see on alati tõlgendamise asi. Igal juhul näib, et hobusekuningriik pidi koosnema siis tema enda tegelikest valdustest siis juriidiliselt Taanile kuulunud valdustest Põltsamaa piirkonnast ning siis muudest Rootsilt ja Chetshospolitalt hiljem vallutatavat Pealtaladelt, ehk siis see jutumärkides kogu Liivimaa miinust vene valdused. Nii, nüüd peamine erinevus, ütleme selle sõlmitud lepingu pealmine erinevus sõlmitud siis, võrreldes sellega, mida tsaar oli 1569. aasta lõpus Magnusele lubanud oli Taani valdusõigust eiramine Liivimaal miski pidanud Taanil olema ning Tartu piiskopkonna ning Viljandi ja kursi komtuurkonnajäämine siis otse otsese vene võimu alla. Ja kolmas oluline muudatus oli siis see, et, et otseselt Poola-Leedu aladega kohe sõdida ei saanud. Need tuli rahul, et ta on veel mitmesuguseid selliseid kaudseid tõendeid, mis mis või kaudseid andmeid. Missis jumal tahaks natuke veel detaile juurde tuua, aga, aga laias laastus ülejäänud punktid olid sellised nagu nagu 1569 olid lubatud ja nendest me oleme juba rääkinud. Magnus sai siis kas kingi või laenuna, suurema rahasumma oli mõeldud siis ilmselt selleks, et finantseerida Tallinna piiramist. Erinevates allikates on see siis 15000 kuni 15 ja pool 1000 rubla või siis 50000 aakrit, no 15000 rubla oligi umbes 50000 all. Siin erilist erilist vahet pole. Ja pääle seda kokkulepet sõlmimist toimus ka kihlus Sis Magnuse ja Ivan julma lellepojatütre vahel. Kas abielust ka asja sai, kuulete ajaloodoktor Andres Adamsonile juba ühes teises saates ja samuti siis ka Magnuse suhetes teiste naistega. Ivan julma seiklused naistega on kirjutatud näiteks kaupperitesse. Seda on teinud ka Nikolai Rimski korsaco 19. sajandi helilooja, kes on mõjutanud ka eesti muusika ajalugu. Aga Magnuse Moskvaskäigu puhul kuulame Rimski korsakovi lugu Rein Rannapi esituses, sest kimalased võivad olla tüütud, ükskõik mis sajandil ja ükskõik kus maailma nurgas. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head.