Tere hommikust, Helmi Mattiisen. Tere. Öelge, missugune oli 22. aprilli hommik 40 aastat tagasi? See on jäänud mul küll väga hästi meelde oli nagu ikka varakevade päike paistis. See ruum, kus Alo ilmavalgust nägi, oli säras päikesest, sest aken oli just hommikupoole ja Alo seal oma valjuhäälse nutugis. Aga nagu ma olen märkinud, et ta nagu kuulutas, et ma olen saabunud siia maailma Ja see oli kusagil kolmveerand üheksa. Kolmveerand üheksa ja see on mul täpselt kirjas. Kas Aloliga Priske poisslaps? Ei ämmaemand, kes ta ühes kätele tõstis, ütles, et sündis terve, kui kõhna poiss. Blond veel ütles ja oli ka blond, oli blond ja eresiniste silmadega. Ja umbes kaheksa aastat hiljem sündis alale siis õde. Ja ja ainult viis tundi hiljem. Alosingilisest läks 23. aprilli peale. Nii et peaaegu oleksid ühele päevale Peaaegu oleks ühele päevale juhtunud õe enda lapsed. Kaksikud poisid on 20. sündinud. Tee Helmi Mattiisen olete teinud ära suure töö, Te olete oma poja eluloo kaante vahele kirjutanud ja kuidagi sümboolne, et just nüüd, kui me räägime raamatuaasta lõpetamisest ja räägime nendest raamatutest mis on ühe või teise põlvkonna elu muutnud et just nüüd on tulnud välja ka Alo elu. Aga see raamat on tegelikult olnud valimisjuba mõnda aega, enne, kui ta kaante vahele sai. Seda käsikirja ma hakkasin kirjutama 97. aasta jaanuaris ja ma kirjutasin 100 97. aasta talvekuudel ja 98. aasta talvekuudel. Siis ta jäi seisma. Ja kui Alo keskkooliaegne eesti keele õpetaja ja tema klassijuhataja ajaloo õpetaja veskisse teda lugesid läbi, siis nemad ütlesid, et sellest peaks saama raamat, mina kahtlesin ise, miks te kahtlesite. Ta on kidakeelne ja ta oli nagu mul mõttega tehtud ainult eluloona oma kõige lähetase materjale inimestele, et kunagi jääks mingi mälestus järgi ja et ta ei olnud mitte sõna otseses mõttes ikka kirjanduslikult tasemel. Raamat. Iga raamat räägib ise enda eest, aga mida te saatesõnana sellele raamatule kaasa ütleksite? Saatesõnana, ma ütleksin kaasa, et ma tahtsin Alo eluloost jätta mingisuguse mingisuguse minu poolt, vaadata vaata pilti tema elust tema ja võib-olla veel mitte niivõrd tema elus kui temal sellest tundemaailmas tema sellest sisemaailmast, milles tema elas ja mida ta nii vähe avas ja mis sageli väljastpoolt vaadatuna paistis küllalt konarlik ja vahel isegi võib-olla veidi tõre ja närviline mõnikord. Aga see on südames oli tema võib-olla üks üks hellema hingega inimene, mida paljud võib-olla temas ei oskanud välja lugeda. Seda raamatut lugedes oli igal leheküljel tunda, et Alo side oma koduga oli väga tugev, kuni tema viimaste päevadeni välja. Jah, tegelikult talle väga meeldis oma kodu ja ma ütlen, et ta oli ka väga oma Tallinna kodu küljes kinni. Aga see meie koduvast meeldis, sellepärast ta oli noh, sünnikodu muidugi ja ta on väikelinnas, ta on kesklinnast natukene eemal äärepool ja ta on küllalt keskrohelist loodust. Ja tundub, et see loodus ja need puud, mis siin meie maja ümber on, et need just teda sidusid. Muidugi sidus ka koduüldse tervikuna, see oli temale nagu mingi kindlusetundeandja. Nii et ta käis seal tihti ja kui tulla ei saanud, siis vähemalt helistas. Ja ta käis väga, väga tihti ja helistas muidugi ka tihti ainukene asi, kui oli see pöörane, kuum suvi 88. aasta siis kuidagi oli helistamisi vähem ja nagu mulle tundus, et siis oli neid seltskondlikke üritusi niivõrd palju, et ega ei olnudki siis aega nii tavalise tavalise koduelu jaoks. Ja eks see võib-olla mõjutas ka natukene tema tema kodust elu Tallinnasse 88. aasta suvi. Kes Anule tema nime pani? Alone otsisin mina tema nime ja leidsin selle nime ühest noorte häälest kus oli üks väga tubli mehhanisaator ja temast oli üks joonealune lugu kirjutatud nagu elust ja inimestest. Ja mulle jäi see nimi meelde ja mul oli põhimõte, et kui perekonnanimi on väga raske, siis esimene nimi peab olema väga kerge. Eks perekonnanimi ongi natuke raske, sest kirjutatud on Matiiseni nime küll kõikvõimalikel moodustel. Ja ja isegi meie perekonnas. Aga õige kirjapilt on siis nüüd ikkagi Emmaat PET-i s n. Jah, nii on praegu küll lastel passis olnud ja minul ka, kusjuures isal oli natuke teisiti ja minu diaalgselt oli tal hash vahepeal veel. Kas Matiiseni nimel on mingi seos ka selle matiivseniga, kes Tartus trükikoda pidas? Jah, on see on minu või õigemini Alo isa kaudu ta on kaugemalt sugulane, aga ta on, kas onupojapoeg oli too Mattiisen, kellel see trükikoda esimeses Eesti vabariigis oli? Ja nüüd on muidugi selle Matiiseni nimeline raamatukauplus ka säilitatud Postimehe juures. Alo oli inimene, kellele võis loota, ta oli ise väga usaldusväärne, aga Alo usaldust oli ikkagi vist päris raske võita. Jah, arvata võib-olla aga siiski, kellesse tema kiindus see kiindumine oli küllalt jäägitu ja ta andestas nii paljudki. Ja, ja tal oli siiski palju sõpru. Emad tunnevad ja teavad lapsi palju rohkem, kui lapsed iseennast tunnevad ja teavadki. Öelge, kas see kuulsus ja tuntus, mis alale osaks sai? Kas see muutis teda? See muutis teda võib-olla hetkeks, kui ta suvi oli ja kui olid need tohutud vastuvõtud ja pidustused ansambliga ringi sõitmine, see natuke teda mõjutas ja see mõjutas siiski küllaltki halvemuse poole, sest ega sellised peod ei anna kunagi nii väga midagi juurde, aga ma hiljem see siiski tasakaalustus, kui võib-olla oli pool aastat umbes mööda läinud ja siis ta sai aru, et ta hetkeks võib-olla natuke joovastust sellest kuulsusest nagu iseenesest talle midagi hingele juurde ei andnud, see oli ainult kehtkeline üles pillutamine. Kas sa vahel oma unistustest rääkis? Ja tema oligi unistaja tüüp, ta rääkis mulle varem ikka, kui ta rongiga sõitis Tallinna Jõgeva vahet, kuidas ta rongis istus, millest ta unistas ja mida ta mõtles ja mida ta kõik kõik tahtis teha. Ja siis veel üks temaga. Koolivend Jüri Leesment rääkis mulle, kuidas nemad teises klassis koolist tulles olid ükskord jäänud tänava ristmikule seisma. Ei hakanud jutuajamine unistanud sellest, kuidas nad järgmine aasta lähevad rändama ja põhiliselt pidid häälega minema rändama. Te kirjutate oma raamatus, et 20. juulil 93. aastal koolinoorte seitsmendal laulu ja tantsupeol. Kui kordamisele tuli Alo sind surmani siis sellel päeval tundsite te Alo üle väga suurt uhkust. Jah, see oli vist üks selliseid esimesi tundeid mul, kus ta tunnetasin, et ta on midagi siiski rahva jaoks kirjutanud, mida nagu hinnatakse. Sest muidu varasem muusika oli väga palju ikkagi ansambli muusika, mida, mida nii tohutult palju noored teevad, kirjutavad ja mängivad. Aga see nagu pälvis üldise tunnustuse Mida te ise peate halo kõige kaunimaks lauluks? Minu jaoks on muidugi kauneid laule palju, aga üle kõige mina hindan tema laulu emale, mis on Jaan Krossi sõnadele kirjutatud ja mille ta pühendas emadepäevaks minule ja muidugi ka teistele emadele. Tegelikult ei ole ju ühe raamatu välja andmine tänapäeval sugugi kerge. Kes teid aitas? Rahaliselt on ta jah raske, aga sponsorlus on meil siiski niivõrd kuidagi jalad alla saanud. Et kui pöörduda ettevõtete poole siis ikkagi väga paljud aitavad. Ja nii aitasid ka Alo raamatud toetada rahaliselt väga palju ettevõtted, organisatsioonid Jõgevalt kui ka Tallinnast isegi. Ja kui suur on selle raamatu trükiarv? Raamatu trükiarv on 1000 aga müükide ta läks 400. Ja minu arvates mõned päevad tagasi oli teda juba Tallinnas raamatukauplustes müügil. Ja eks ta ilmselt Tartus on ta Tartus, on veel Avita esinduses Tiigi tänavas ka teda võimalik saada joosta. Need, kes on seda raamatut lugenud, on öelnud tunnustusega hääles, et see on väga aus raamat. Kas te tundsite Helmi Mattiisen, et mõne koha peal oleks nagu tahtnud mõnest asjast vaikida? Või tuli see kõik spontaanselt, sest see on ju tegelikult raamat Alole. Jah, see on raamat Anule ja teiseks, ta on mälestusalust tema tütrele. Ja eks ta siiski püüdsingi ausalt kirjutada ja võib-olla võib-olla ainult vihjamisi öelda ka nendele probleemidele, mis igas elus ei olnud mitte kõige ilusamad ega kõige paremad probleemid. Aga aeg tasandas need ka ära, aga ma ei tahtnud päris vaikides nendest mööda minna. Ja raamatus on ka fotosid. Ja teine Helmi Mattiisen, tahan ma öelda südamest aitäh selle raamatu eest ja et tänane päev, 22. aprill oleks päev, mis teid rohkem siiski rõõmustab, kui kurvastab? Jah, rõõmustas mind sündimise päev, aga tänane päev ikka natukene kurbusega hinges. Aga kusjuures võib-olla rõõmu teeb see, et sõbrad ei ole Alo tunnustanud. Ja selle eest ma tänan kõiki kõiki kõiki. Aitäh, aitäh teile ka.