Neljas põlinata vana noored ju ei tööta, eesti lugu. Tere. Kes on Liivimaa mõisamehed, saame täna teada. Me oleme Aastast 1570. Hertsog, Magnus ja Ivan Julm on saavutanud eelkokkuleppe Liivimaa jagamise asjus. Saar õhutab Magnust kiiresti Moskvasse sõitma, sõit ise aga lükkub edasi. Selleks on mitu põhjust, räägib ajaloodoktor Andres Adamson. Esimene põhjus viibki meid mõisameeste juurde nimelt jaanuarist 1570 muutus poliitiline olukord Eestis jälle või Liivimaal, no ütleme Eestis siiski tegelikult seekord juba et Eestis muutus järsult, Rootsi oli selle pikaleveninud Põhjamaade seitsmeaastase sõja tõttu samuti pankrotis nagu taanigi ja muuhulgas oli Rootsi kroon võlgu oma kolmele mõisameeste leibkonnale, mis paiknesid Tallinnas. Mõisamehed olid valdavalt kohalikud liivimaalased ja teoreetiliselt serinaadi maakaitsevägi mõisameeste mõisameeste vägi oleks pidanud elama siis maatuludest kui sõda oli kaua kestnud. Mõisad olid vaenlaste käes suuresti, eks ole, aadlimeestel. Ja selle ratsaväe ülalpidamine oli lihtsalt väga kulukas. Nüüd selle tõttu, et palka polnud neile välja makstud, juba aastaid olid mehed rängalt võlgades. Võlausaldajad juba ammu keeldusid oma krediitide pikendamisest ja nii edasi ja nii edasi. Mässule palju alternatiive ei olnudki. Mõisamehed olid rahulolematult ka seetõttu, et enamik nendest olid vahepeal pidanud sõdima kodust kaugel lausa Rootsis, sedasama Põhjamaade seitsmeaastase sõja käigus. Kui Liivimaa mõisamehed siis või siis rodsi teenistuses olnud Liivimaa mõisa meil vahepeal siis kaheks aastaks Rootsi sõdima saadeti, seal kaotusi kandsid ja ka seal palka ei saanud enamus ajast. Nüüd olid nad siis kodumaal tagasi raha pannud ikka kuskilt näha, probleemid aina süvenesid ja lõpuks jäänud seitsmendana naril Tallinna mõisameeste pealikul Klaus Kursellil midagi muud üle. Kui ta alustas mässu ja võttis võttis üle siis Toompea linnuse, õigemini tompe, väikese linnuse, selle praeguse ordulinnuse, selle osa, kus praegu on riigikogu hoone ja mitte siis kogu Toompeal ainult selle selle osa. Ja võttis vangi Rootsi asehalduriks Gabrielle Use särna tõlkes Sis härjatäht. Toomes oli Tallinna asehaldur novembrist 1568 kuni oktoobrini 1570. Nüüd võib-olla, kui ma edasi, enne kui ma edasi räägin, äkki paar sõna, Klaus Kur, sellist kahlan, selline värvilt värvikas isik. Et natuke peaks dast rääki, mehedame elutee saab nüüd meie jutus kah varsti otsa. Klovskursell oli pärit vanast Liivimaa aadlisuguvõsast, millel olid normanni juured mitte mingisugune eesti juurtega ega midagi muud taolist. Seal väga levinud suguvõsa paljudes maades, näiteks Inglismaal sama suguvõsad annab nimetus Churchill ja sündinud oli ta kursis, mis on kohanimi on omakorda saanud on saanud siis oma praeguse nime Kursellide järgi. Tema isa Jürgen oli vahetult enne Elercroosetanud tartust diftifaktiks. Ema oli üks Küllide suguvõsast. Ja nüüd, alates 1561.-st aastast oli Klaus olnud mõisameeste rit meister Rootsi teenistuses. 1564 kuni 66 viibis ka tema koos mõisameest enamusega Rootsis osales seal sõjategevuses ja oli siis pärast Eestisse naasmist alates 1567.-st aastast kõikide siinsete rodsi mõisameeste leibkondade üld üldjuht. 67. aastal korraldas ta sellise suurema retke Poola valdustesse. Lemsalu alla Limbaži Lemsalu alla. No selle eesmärk oli see, et meelitada siis Riiat, millel olid Riia, mäletad, oli, oli ometi vaba linn, tollal ei kuulunud Poola võimu alla. Ja Riia pidas läbirääkimisi oma tülide tõttu Poola Leeduga. Pidas läbirääkimisi Taaniga ja, ja mitmete muude osapooltega selleks, et leida endale protektorid, mingisugust kaitsjat, kelle võimu alla ennast ikka kanda. Ja Kurselli retke eesmärk oli tegelikult mõjutada Riiat tulema hoopis nagu rootsi võimul. Lõppesse lõppesse käik raske lüüasaamisega Runa verelahinguga, milles siis vähemalt 2000 Rootsi jalameest kindlasti sealhulgas ka eestlasi piirati lihtsalt sügavas lumes ümber ja osad nutiti maha, osalt võeti vangi poolakate poolt. Noh, Tallinna linn kaotas seal oma lipu ja, ja nii edasi. Aga mõisameest enamus Ratsavägi pääses. Nüüd selle lüüasaamise ühe tagajärjena tagandas kuningas Johan kolmas siis oma asevalitseja tollase asevalitseja Tallinnas Henrik Horni. Aga Kursellile üllataval kombel mingisugust mingisugust nagu kaotus kaasa ei toonud, vastupidi korselle ülendati nüüd kõikide Eestis asuvate rodsi vägede noh, üldjuhiks väli Oberst, nagu tollal öeldi. Et tema karjäär hoopis hoopis siis nagu läks edasi. Et võib-olla Kurseli motiividest veel natukene kursusel oli väga lähedane kuningas Johan, kolmanda noorema venna sõdelmann andi hertsogi Karliga, hilisema kuninga Karl üheksanda Aga ja Karlile oli siinsetes oludes või siinsetes asjades küllaltki selline noh, eriline roll, kes kunagi külje realiseerunud, päriselt, aga no mida kogu aeg arutati nimelt pidevalt oli õhus projekte, trotsi valdused Liivimaal antakse nagu Carli hertsogkonna osaks, sedasama sõdermann andi hertsogkonna osaks ja Rootsi tegevus siin vastutus ütleme siinse sõja eest, see antakse kah nagu karnil. Ja tõesti teatud rodsi valdusi siis noh, Hiiumaa ja vahepeal vallutatud Muhu ja Ida-Saaremaa need ka ajutiselt Karli hertsakunaga liideti. See plaan oli, kordan õhus kogu Liivi sõja vältel või, või tähendab mitte kogu Liivi sõja vältel, vaid siis alates 60.-te aastate lõpust kuni Liivi sõja lõpuni, nii et ka seitsmekümnendatel korduvalt on üleval see võimalused. Et siis Juhan peseb oma käed siinsetest asjadest puhtaks ja Karl Karl võtab vastutuse, aga kunagi ta ei realiseerunud. Igal juhul farmil olid siis Klaus Kurselliga sellised väga head sõbralikud suhted, seetõttu on kahtlustatud ka, et et hertsog Karl, kes pidevalt inspireeris oma venna vastu see on kuidagi oli kuidagi seotud selle mässuga, see pole kunagi leidnud mitte mingisugust kinnitust ja arvatavasti ta ei olnudki seotud, aga igal juhul oli ta hiljem, kui klauskur seal hukati. Sellest selle pärast pahane ja päästis hukkamisest Klausi, Venno ja muud nagu lähemalt lähemad kaastöötajad. Et mingi seos seal kahtlemata oli. Nüüd meile on meie jutus praegu huvitav see, et, et see seos võimaldab oletada. Klauskur sell oli, oli siis Liivimaa otseselt trotsi valdusse kuulumise vastu vaid soovis ka mingisugust autonoomiat, kasvõi sedasama Carli hertsogkonna näol. Mitte seda, et, et Liivimaa ongi nagu osa Rootsist. Nonii nüüd kui mäss algas, siis Tallinna raad sattus loomulikult paanikasse ja vahenduskähku kokkuleppe, mille kohaselt asehaldur sarnalasti lahti avastati siis mõisameeste poolt. Kuid Toompea väike linnus jäi mõisameeste kätte siis selle selle ajani või kokkulepitud ajani, mille vältel kuningas Johan kolmas pidi mingisuguse on nagu lahenduse välja pakkuma sellele võlaküsimusele lõbuks loss oli vallutatud, et üldse mingisugust raha kunagi saada. Johan, kolmas sellise karmi ja järeleandmatu mehena mingeid järeleandmisi plaanitsanud, vastupidi ta oli ka varem ähvardanud, et kõik, kui keegi üldse raha tahab, siis tulgu kohe Rootsi ja aidaku seal sõdida. Ja nüüd ta siis säädis asjad serviti ja ähvardas karistustega käskis Usasarnal leida võimalusi mõistamest juhtide vahistamiseks. No ühesõnaga, tema lahendus olid täiendavad repressioonid, täiendav surve, aga mitte siis võlgade ära klaarimine. Nii et selle tõttu siis probleem lihtsalt hakkas, hakkas pidevalt nagu kumuleeruma või, või eskaleeruma. Nüüd seda peaks veel mainima, et Kursel ise ilmselt ei võinud olla väga nagu rahulolematu, temal isiklikult temale noh, oli ikkagi läänistusi tehtud, palkasid maksta. On teada näiteks üks kord 4000 tarri annetamine talle tema vennale Hendrikule ja ja tal olid üle antud mõned vanem varanspahhidele kuulunud mõisad Läänemaal üks Küllide Virtsu mõis Läänemaal kuni siis 1567. aastal juba pääle seda, vabandust, vahetult enne seda Runa vere lüüasaamist oli tal üle antud isegi Lihula linnus. Et tema isiklikult oli nagu kompenseeritud oma kulude ja kõige selle eest. Kuid noh, nii või naa, oma meestest ta ju vastutus, eks ole, talle nagu ma juba ütlesin, talle jäänud võib-olla selle lisaks sellele mässule midagi muud enam ülegi. Ta oli sunnitud oma meeste tõttu sadamasse alustama. Loon veel mõningaid seoseid, mis sunnivad mingisugust vandenõu siin algusest peale kahtlustama. Näiteks Klausi vend Christoph Christoph Kursell, endine Saare-Lääne toomhärra oli Magnuse Liivimaale saabumisest saadik Magnuse nõunik. Jäigi tema nõunikuks. Kuni oma hukkumiseni siis Võnnu katastroofis mitmetel siis Klaus Kurselli lähisugulastel varanspahhid näiteks olid tema lähisugulased, oli valdusi siis Magnuse võimualal ja oli palju selliseid isiklikke seoseid. Pisike maa. Pisike noh, ütleme nüüd aadliklannid, eks ole, mis siin maad jaganud olid. Lõppkokkuvõttes nad kõik olid nagu risti-rästi omavahel suguluses ja käisid läbi ja ja nii edasi, nii et võib oletada, aga ei saa tõestada, et mässur oli ka muid selliseid seoseid. Nonii nüüd esialgu need seosed aga ei paljastunud. Teoreetiliselt võis Magnus saada saada teateid korselli mässust, mis algas seitsmendal jaanuaril, eks ole juba kuskil seal kaheksandal üheksandal kuupäeval või 90. jaanuar kuid tegelikult astus mingisuguseid reaalseid samme alles kuu lõpus. Ja seda võib seostada sellega, et, et magusa saatkond Venemaalt saabus tagasi 27. ja kohe-kohe, niipea kui saatkond tagasi on kõik dokumendid ise on temani jõudnud, mitte ainult kuuldused, sest sest noh, nagu teateid selle kohta, milles on kokku lepitud et oli varem saanud juba dokumente polnud näinud, need polnud tal veel käes. Kohe, kui ta need kätte saab, kohe taga Tallinna linna ja nende mässavate mõisameestega ühendusse astuda. Aga nüüd võib-olla teeme siis selle taanda ja räägime natukene mõisameestest üleüldse. Jah, kes nad sellised olid, mis mehed nad olid ja. Noh, ütleme selline väga tugev histograafiline traditsioon peab neid Liivi sõja aegseid Liivimaa mõisamehi lihtsalt sellisteks südametunnistuseta seiklejateks müüdavatest avantürist ideks see palju korratud väljend porina, vaht Liivimaa ajaloos, eks ole, see porine, see väljend, mida kõik muudkui kordavad, see muide selle autor on Karl Marx aga kirjutas Liivimaa mõisameestest. Tal on sellise distro graafilised märkmed, kroonikalaadseid, väljakirjutusi, märkmeid tegid, tegid omalajal, see oli muuhulgas ka ajaloolane, aga, aga rohkem majandusajaloolane muidugi. Nendes märkmetes on ta siis Liivimaa mõisamehi kutsunud siis poriseks vahuks Liivimaa ajaloos. Aga noh, kui te tahate Marxi ajaloolaste ei ole meie teema praegu, aga ta polnud sugugi halb ajaloolane. Tahate lugeda, sest ma vastav tähtteos on muidugi luinapolioni Kaheksateistkümnes premer. Tähendab Liivimaa mõisamehed olid ikkagi nagu tänapäeval öeldakse, tegijad, et ka Karl Marx neis Kirjutas jah, Liivimaa mõisamehed olid tõesti tegijad, tegijad olid, nad olid nad nii poliitilistel põhjustel selle juurde ma tahan nagu jõuda, ma tahaks nagu ära ära tõestada, et tegemist oli siinse maadliga. Et see oli see valitsev kiht siin, kellega, kellega, kes tahes, kes tahtis siin võimu saada, pidi saavutama mingisuguse kokkuleppe. Ta pidi tuginema, eks ole, sellele sellele elanikkonna kihile, kellele koha peal võim reaalselt kuulus. Et see on nagu see poliitiline põhjus ja, ja lisaks siis olid nad ka sõjaliselt võimekad. Et noh, üldse peab ütlema, et siin hilisem baltisaksa tollal ütleme siis saksakeelne Liivimaa see valitsev kiht oli sõjaliselt väga võimekas sihukene noh, grupeering või mis see õige nimetus oleks? Pisike subetnos hiljem näiteks kui Eesti alamesti ja suurem osa või osaleti alast on, on Rootsi võimu all, sest siinne baltisaksa eliit moodustab ju väga suur osa näiteks rootsi noh, ohvitserkonnast generaliteedist, eks ole, siit on pärit mitukümmend feldmarssalid, näiteks eemaldavad trotsi, omi ja ka hiljem vene impeeriumi koosseisus baltisakslaste esialgu mitte, aga, aga ütleme alati eriti 19. sajandil alates Napoleoni sõdades alates Vene-Türgi sõdades seal 1700 seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel, kui baltisakslased hakkasid minema nagu massilisemalt vene teenistusse vahetult pärast Põhjasõda näidata seda muide ei teinud siis jällegi see just see baltisaksa dominant või osis selles märga vene generaliteedisega, see on ju väga-väga suur, ehkki otseselt nagu feldmarssalid baltisakslastest vene teenistuses tõusis, siis ta annab kolm kuunit, mäletan, et noh võrreldes nii umbes 30-ga Rootsi teenistuses natuke vähe. Nii et see oli veel kord, see oli, see oli sõjaliselt väga võimekas seltskond väga vanade traditsioonidega ja sõjaliselt mitte võimekas, sellepärast et noh, nagu mõnikord öeldakse, ordurüütlite järeltulijad siin aadel ei olnud ordurüütlite järeltulijad, ordu rüütlid, olid mungad. Et seda seda seost ei ole, absoluutselt pole. Siis need Liivimaa mõisamehed, nagu me neid nimetame Liivimaasõja ajal, see seltskond oli koos enne Liivimaa sõda juba või tuli selleks hetkeks kokku. Aha juhtusin kunagi vist Ekspressis Eesti Ekspressis lugema Viimse reliikvia saamisloost ja muu hulgas oli seal ka ära toodud lõike esialgsest stsenaariumist ja umbes niisugune. Algselt pidi film algama sellega, et et üks niisugune rahulik eesti talupoeg künnab põldu, eks ole, ja siis mõisameeste kamp ratsutab mööda ja üks äigab talle lihtsalt möödaminnes nuudiga, eks ole. No see nagu iseloomustab väga hästi seda, mida nagu eestikeelne ajalookirjutuse üldse, nagu meie historiograafia mõisa metsast arvab olidki sihuksed, müüdavad kujud selles hilisemas tegelikult filmitud Viimse reliikvia mõisameeste laager, eks ole, kui metsapulmad ja see purjus laager, mida rünnatakse talupoegade poolt ja no vot umbes sellised olidki umbes nii arvatakse, aga ei olnud siis või? No küllap võis igasuguseid kujusid nende hulgas olla, aga, aga laias laastus jah, ei olnud. Muide mõisameeste ütleme sõjalist võimekust seda, et nii neil vaprust jätkus ja nii edasi seda ei kaasaegsetega, hilisemad uurijad ju keegi eita. Aga levinud on see väärkujutelm, et mõisamehed olid valdavalt siis endised ordu ja piiskoppide palgasõdurid või teenistused jäänud ordu rüütlid ja noh, nii edasi kellega siis mingil määral liitus, liitus kohaliku maadlit ja linnakodanikke. Tegelikkus on vastupidine. Et valdavalt oli tegemist eelkõige muidugi ohvitseride allohvitseride nagu mõttes aga ka muidu nende üksikute täisnimekirjade puhul, mis meil on, näeme, et ka reakoosseis valdavalt oli niisugune umbes sama suunanud ohvitserid, allohvitserid, kid lossis, vastupidine, et valdavalt oli tegemist kohaliku maadliga Põlise maadiga, tihti eesti juurtega kellega oli mingil määral liitunud siis neid palgasõdureid ja endiseid ordu rüütleid ja nii edasi ja nii edasi, hädasi noh, kõik võimalik avantürist, eks ole, aga need viimased joonud enamuses ja koosseisus arvatavasti oli ka eestlasi. Aga noh, seda on nagu juba raskem, eks ole, tõestada. No näiteks on 1574. 75. aastavahetusest üks Tallinnas säilinud üks umbes niisugune 150 nimega ühe leibkonna täisnimekiri praktiliselt, eks ole, kus muuhulgas Mõisamees käivoshenkenberg, noh, tema tema reputatsioon meie ajaloos on hoopis teistsugune, eks ole, seda me peame ikkagi hilisem linna poolt moodustatud rae poolt moodustatud talupojalippkonnajuht ja nii edasi on meil siin Liivimaa, Hannibal ja, ja mis kõik, eks ole. Et veel kord säilinud on õige mitmeid mõisameeste nimekirju ja neid võiks veelgi leida ja kõik nad näitavad, et valdavas ülekaalus nendes on kohalik maadel. Ja nüüd me peame siis hakkama hoopis seda nagu arutama, eks ole, et milline selle maadli positsioonis nagu võis olla. Noh, et kui tegemist oli aadlimaa kaitseväega, eks ole, ma maadel oli ju see ühiskonnakiht, kel oli toonastes sündmustes kõige enam kannatada. Ja kelle käitumine oli seetõttu eeldatavasti kõige vastutustundlikum seal. Et nemad olid kõik huvitatud sellest, et säilitada või taastada kord ja stabiilsus. Nemad olid olnud maa tegelikult valitsejad alates sellest reformatsiooni murrangust kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel noh, nemad olid domineerinud vareme toomkapiitli ütles ja, ja nii edasi. Noh, eesti keeles mõista meestesse, selline negatiivne suhtumine tuleb juba nimestki, no võtame sedasama saksa keeli mõisa mehedonov, Loite nohow seal võis, eks ole, loitte no kuidas tõlgime siis. Ja, või mõise koda, eks ole, et nüüd võiks tõlkida teistmoodi kodakondsed või omad poisid või noh, kuidas tahate. Aga, aga kokkuleppeliselt on nakatunud telkima mõisamehed seal muidugi otsetõlge. Veel seda, et see sõna offloitte olnud alastes allikates valdavalt kasutusel lihtsalt ratsanike tähenduses noh, ratsanike ei võrdunud enam tingimata rüütel Ritter, eks ole, võit oli juba natuke nagu niisugune laiem, laiem mõiste ja seepärast, kui räägitakse Liivimaa mõisameestest, siis tehakse nagu ette sihukene liblandisse täiend, et kui on üsna Liivimaa mõisameestest, siis tähendab see siinset aadlimaaga maakaitseväge. Ja kui öeldakse lihtsalt Ohvlitesse, tähendab igasuguseid ratsamehi, kui öeldakse näiteks näiteks sõnapaar, et rootsi ja saksa mõisamehed siis esimesel puhul on tegemist rootsi ratsaväega, teisel puhul on tegemist Liivimaa aadlimaa kaitseväega. No kui veel niisugune näide või võrdlus tuua, siis ju enamik kuulajaid teab, kuidas vene keeles aadlik on. Kuidas on nad varjanil sõnast wor how saksa keeli, eks ole, sedasama sõna. Näete, kutsume, oleme, oleme harjunud tõlkima mõisameistriks. No igal juhul igal juhul ma olen, olen ise paaris artiklis ja, ja nii edasi olen analüüsinud siis neid mõisameeste säilinud nimekirju. Ja kõik nad näitavad, et tegemist on maadliga. Räägiks veel sellest, et, et, et see põhjus, miks meil on mõisameestest niisugune arvamus, on lisaks sellele meist holograafia traditsiooniliselt aadlivastane ja ja nii edasi, eks ole, et mõisa aadlivastane. Et seetõttu arusaadavalt kõik, kui sõnason juba mõis sees, siis seda enam, et see on juba piisav tõestus, et peaks peaks midagi halba tähendama. Võib-olla peaks kutsuma neid siis Liivimaa ratsutajad. Ei sulgudesse parimad, ma arvan, et piisab sellest, kui me, kui me arvestame, et sellised sellised nüansid siin on. Ütleme niimoodi, et peamine peamine põhjus, miks me Liivimaa mõisameestest nii arvame, on, on muidugi Balthasar fossov. Ahma võib-olla loen, vaata seal russo või seisukoht. Balthasar Russovoli oli korduvalt või tähendab, on korduvalt mõisameestest juttu, väga paljude plist juttu ja peaaegu alati negatiivselt. Paar näidet, nüüd ma loen ette, tsiteerin, see käib nüüd 1565. aasta kohta. Sellepärast kogusta jutt käib Kaspar Holden pakkumist ühest mõisameestejuhist, kes ei olnud liivimaalane salga noori, Liivima junkrud ja mõningaid Tallinna ja teistegi kohalike kohtadega kodanikupoegi ühes nende välismaalastest sõpradega ning kutsus neid üles kaitsma oma vana Liivimaa pliiust. Peaaegu oleksin öelnud oma põli, mis teil vana valitsuse juures ilma mingi järelevalvet oli olnud. Nonii ja siit teaksime järeldus, eks ole, et, et mõisamehed on, olidki väljas ainult kitsa, oma kitsaste erahuvide eest väljas omavoli, eks ole, Liivinov riius. Et nad olevat kaitsnud arutama mõisuja privileege, püüdnud neid siis just just neid sellest ümbritsevas kaoses kaasas päästa, et päästa, mis veel päästa annab, eks ole. Aga täitsa arusaamatuks jääb, miks iseenesest halb peaks olema. Kui nad püüdsid päästa ja kelle ja mille mõisub võiksid siis kodaniku Bratest puhul seda võib mõista siis ka niimoodi, et ühelt poolt mõisameeste loosung Liiwimub riius ja, ja siis nende poliitilises vastasleeris nende Rootsi paadis olnud Balthasar Russo, kes pilkab seda, et peaaegu oleksin öelnud omavoli, eks ole, ja mõlemad pooled pesitseja juures oma väljaütlemistes olla täiesti siirad. Võisidki nii arvata, rõhutan ka, et Russowon oma kroonikas pidevalt alati vastan, et see on ka üks tema kroonika suure populaarsuse põhjus. Aga peamine põhjus on selles, et siis seal Rostovi suhtumise põhjus selles, et mõisamehed ja Liivimaa aadli enamus jõudsid kolmel korral pöörasid Liivi sõja vältel kolmel korral Rootsi kroonile selja. See toimus siis aastatel 1000 565570 70, eks noh, see Magnuse Liivimaa kuningriigi loomise afäär, eks ole. Ja 1574 75. Tsiteerin veel korra veel korra Russavit. Tsitaat jälle, selleks tahtsid nad maalt välja ajada Rootsi valitsuse ja Tallinna linna oma võimu alla võtma. Kuna nad aga teps mitte väga tugevad ei olnud ja neil rootslasi karta tuli, siis tõmbasid nad ja said enda poole ühe salga oma kaaslasi Liivimaa nooriuncroidio kodanikupoegi, kes just rootslaste sõbrad ei olnud ja sõdisid Tallinna linnaga sellepärast, et see oli rootsi allale läinud. Sel ajal olid paljud liivimaalased säärase pimedusega löödud, et nad Tallinna linna vastu sõdisid, omaenda isamaad riisusid ning Rootsi kuningat taga kiusasid ega arvanud muudkui, et iga mees neid aina kiitma peab. Sest et nad rootslasi vihkavad. Noh, see on tagantjärgi kirjutatud, aga igal juhul tuleb ka sellest kenasti välja, eks ole, et mingisuguseid endise ordu rüütlid, välismaalased ja siin ei nimeta Liivima noori Ukruda kodanikupojad ja Rootsi vastane motiiv kogu selle tegevuse juures. Nii et veel kord Rostov on peaaegu alati mõisameeste vastu kriitiline, ehkki peaaegu alati rõhutab nende isiklikku vaprust samas teiste kroonikate juures tollaste kroonikate juures, noh nagu Rener ja Henning von ühendusteede me mingisugust mõisameestevastasust ei kohta, aga need teised kroonikud ei ole ka Rootsi poolt. Nii et veel kord see, see põhjus miks siis Russav mõisamehi, noh, ütleme, laimab, seisneb nende rodsi vastasuses, korduvas rootsi-vastasuses. Ja igal juhul võib siis öelda, et see arvamus nagu mõisameeste müüdavusest ja poriseks vahuks olemisest, et see ei ole siis mitte mitte ajalooline, vaid istuja, graafiline fakt, et vot histograafiline selles mõttes, et ajalookirjutuses on nii korduvalt väidetud, aga tegelikkuses ei pruukinud olla. Nii nüüd, et võib-olla veel veel üks nagu ma ütlesin, et kolm korda tõusid mõisamehed, siis Rootsi võimu astu nimetasin EKA 1565 võib-olla paar sõna ainult sellest ka veel 1565. aastal oli, oli olukord siis säherdune, et et, et Rootsi ei suutnud ka tollal osadele mõisameestele palku välja maksta. Et me saame tasusid Pärnus. Ja nad ütlesid teenistuse üles, siirdusid lõuna poole kotarketäri valdustesse läksid tema teenistusse. Aga osa mõisamehi oli veel jäänud siis Pärnusse ja toimus selline vandenõu. Vot need Pärnus olevat mõisamehed. Siis tõstsid 30. aprillil või ööl vastu kolmekümnendat aprilli 1565 oma rit meistrite juhtimisel mässu, hõivasid linna, avasid värava siis Kettleri mõisameestele, kes seal lõuna poolt Salatsi kandist ühe päevaga olid tulnud rohkem kui 100 kilomeetrit ratsa põhja poolt, samal ajal lähenesid Läänemaa mõisamehed, kes olid alustanud Lääne maadli maakaitsevägi, ütleme siis nii, kes olid alustanud rootslaste vastast mässu ja linn võitjana ja pärast piiramist, mitmenädalast piiramist. Võit härra Kross. Nüüd selle 30. aprilli sündmus sündmuse käigus ja selle ülestõusu käigus olid kõik kättesaadavad kätte saadud rootslased tapetud pärnakate poolt siis lossi vallutamisel enam nii karmid ei oldud. Aga nii või naa, linn vallutati ja linn 10-ks aastaks mõisameeste kätte, kes pärast seda tunnustasid küll nagu Poola-Leedu ülemvõimu, aga sisuliselt olid oli siis Pärnu koos oma lähemate aladega, kuni seal Audru ja Audru on niikuinii lähedal, aga kuni seal Vigalani ja ja nii edasi välja oli siis niisugune mõisameeste omas aadlivabariigi moodi selline moodustis kümmekond aastat. Aga nüüd Pärnu vallutama, et umbes 1000 mõisameest suundusid Tallinna alla ja üritas ikka Tallinnat hõivata, mitte siis vallutada, vaid blokeerida ilmselt siis loodet Tallinna mõisamäest ülestõusule. Aga enamik Tallinna mõisamehi oli sellel hoopis Rootsis sõdimas. Et nii või naa 1000 ainult 1000 mehega kindlasti on kavatsus Tallinnat vallutada. Kavatsus oli, lootus oli sellel sellele, et, et tallinlased tõusevad üles samamoodi nagu pärnakad. No seda ei järgnenud, see katse löödi tagasi. Aga see on siis nüüd see, see 1565. aasta noh, nagu välja astumine rootslaste vastu minema mainisid. Me räägime siin kogu aeg kogu aeg leibkondadest ja nii edasi, et mis lipp kond üks oli noh, saksa keeles on vahe tegelikult nagu räägitakse ratsajala leibkondadest eesti keeles, seda vahet ei ole. Ratsarippkonna selline arvestuslik suurus tollase saksakeelses maailmas üleüldse oli umbes 300 meest. Noh, kord oli ta suuremat kord väiksemad, võisid olla 100 mehelised, aga võisid, võisid natuke paisuda. Jalalipp, konnad olid arvestuslikult siuksed, 500 mehelised. Ja noh, reeglina leibkonnas oli kolm ohvitseri, siis rit meister leitnant, lipnik ja enamik mehi, eks ole, nagu isegi aru saate kõik need 300 ei saanud olla aadlimehed. Et aadlimehi oli ühest keskmisest leibkonnas mõnikümmend ja ülejäänud olid nende mehed, keda nad siis oma mõisatest oli värvanud või mingisuguste teenistust otsinud palgasõdurite hulgast olid, olid, olid värvanud ja nii edasi, aga nii või naa see ohvitseri allohvitserkoosseis või noh, need mehed, kes siis oma mehi kaasa tõid, need olid valdavalt valdavalt siis kohalikud kohalik maadel. 1561. aastal oli Rootsi teenistuses olnud umbes 1200 saksa ratsanikku valdavalt Sis liivimaalased ja nad jagunesid viide Libkonda. Hertsog Magnuse käsutuses pidi samal ajal olema noh, nähtavasti kolm mõisameeste leibkonda siis Saaremaa Läänemaa piltele nagu selle järgi võtta. Nüüd kui Põhjamaade seitsmeaastane sõda puhkes, siis läks vähemalt üks lipp konda rootslaste teenistusest üle taani teenistusse. Sest et veel kord. Ma tõenäoliselt siis oma mingitel territoriaalsete sidemete ja mõisat asukoha ja kõige selle pärast, kuid sõda ise kulges taanlastele väga halvasti siin Eestis. Ja seetõttu 1564. 65. aastavahetusel kõik metaani teenistuses olnud lipp, konnad lakkasid olemast. Ka nende nimekirju muide nende maksenimekirju palju neile raha makstud ja nii edasi kviitungeid, erinevaid ja nii edasi on mingil määral säilinud ja need näitavad ikka sedasama, mida ma juba rääkisin, et tegemist oli valdavalt vaatlikega, tõsi, eriti just selle ajalist tükkeri Lippkonna puhul, mida ma siin mainisin, Jürgen Tiesenhausen, Ellibkonna puhul mis siis ka Taani teenistuses oli, oli, oli tegemist valdavalt põgenikega, siis venelaste kätte langenud Liivim aladelt. Nii nüüd 1565. aastal oli siis Holdem vokkumil Tallinnal neli Kettleri ja kaks Magnuse leibkonda et kokku oli siis kuus pluss siis need, need Rootsi teenistuses olnud leibkonnad. Et kui me nagu summeerime, siis siis pidevalt oli, oli kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel 70.-te alul olemas üheksa, üheksa või 10 või üheksa kuni 10 mõisameeste leibkonda võime selle korrutada siis, eks ole, 300-ga siit saame siis selle teoreetilise suuruse, palju neid võis olla, äkki neid tegelikult oli ilmselt kogu aeg mõnevõrra vähem kui siis nagu need norm koosseisud ette nagu oleksid oleksid pidanud nägema. Ja noh, kaks kolmandikku, umbes nendest teoreetiliselt olemasolevatest leibkondadest oli kogu aeg rootslastest. Mõisamehed olid vabad mehed, kes valisid pooli, aga see ei tähenda, et nad oleksid ilmtingimata raha eest seda poolt valinud. Palka Nad pidid saama millestki, nad pidid elama, eks ole, eriti sõja ajal, kui mõisad olid kaotatud ja nendele meestele, kes ise mõisnikud ei olnud, nendele tuli ju nagunii palka maksta. Nemad pidid ju ka millestki elama, oma hobuseid ja sulaseid ja kõike seda ülal pidama. Kuid palku jah, valdavalt välja ei makstud, et selles mõttes mõisameeste süüdistamine selles, et nad olid müüdavad on nagu ekslik. Kõik osapooled olid neile kogu aeg võlgu. Tegemist oli täitsa astronoomiliste summadega, kohati Võla akumuleerus tippunud, aastaid välja makstud. Ja kui nüüd küsimus oli, et nad olid vabad mehed, ei olnud vabad ses mõttes, et neil oli muidugi valikuid ja neil olid omad orientatsioonid ja need läksid omavahel risti ja mitte alati kõik mõisamehed ei olnud, eks ole, ühel meelel ja, ja nii edasi. Aga nad tegid oma otsuseid selle järgi, mis tundus neile nagu siis nende kodumaa Liivimaa ja Liivimaa seisukohast kõige õigem olevat. Kõige parem olevat. Aga loomulikult nad olid oludes piiratud. Et kui ikkagi mingil mingis piirkonnas oli tugev Rootsi võim, tugev Rootsi garnison, nagu Tallinnas oli ja nii edasi, siis Tallinna võisa meestel palju valikut polnud. Need alad, kus olid nende mõisad ja nii edasi, oli paratamatult Rootsi võimu all ja noh, ja vastupidi, eks ole, nii-öelda vabad laias laastus Palju neid siis sai olla, et Pärnu-Mõisameeste noh, ka poola, poola võim hakkas neil arvestama kohe palka kui pärnakatele kohe, kui nad ametliku Poola võimu alla läksid. Ja seda palka ei makstud välja, seega tõusis 400000 Huldnanis võlg siis Pärnu-Mõisameest mõisamehi arvestati 400 ratsanikku ja 100 elamist. No need jalamehed ei ole mõisamehed, vanad ratsanikud, siis, eks ole, need need siis 400 meest oli siis nende suurus. Ja see oli kaks leibkonda Te nimetasite, et nad olid sõjaliselt väga võimekad, see tähendab, et nad pidid olema enne Õppinud seda sõjapidamist Nova tollane aadlimees oligi sõdur et muidugi olid nad õppinud ja nad on professionaalid ja sõjaaeg. Sõda oli juba aastaid kestnud, et kui ka mõni mees nagu eelnevast elus rahuaegses elus väga pingutanud polnud. Sõda õpetas. Näiteid, kus ka väikesed mõisameeste salgad, üksikud mõisamehed, kuidas nad saavutavad selliseid hiilgavaid tulemusi, kuidas näiteks sellesama 1565. aastal kui tallinlased on või Tallinna Rootsi garnison ootamatult mõisameeste laagrisse kallale kallale tunginud, eks ole piiranud, löönud enamiku põgenema piiranud osa kuskil erinevates hoonetes, sisseveskites ja nii edasi. Ja tegeleb juba laagri röövimisega ja siis rit meister, tükker mõne üksiku mehega langeb omakorda sellele suurele röövivalla Rootsi väemassile kallale, lööb puruks, päästab sisendanud oma oma oma ümber piiratud seltsimehed ja nii edasi. Et neid näiteid on küll ja ega neid ka seesama russo näiteks ei eita, et vastav lõik kroonikas ongi hallist tükkeri vahver tehtud. Klaus Kurselli mässu juurde ja selle juurde, kuidas mäss Magnuse käekäiku mõjutas, tuleme tagasi nädala pärast. Mõisamehed maha aadlikud, kes kutsuti kriisiolukordadeks sellisteks nagu sõda või ka väiksemad konfliktid kokku olid õppinud mehed. Ja kui nad ka rahuajal olid laisad olnud, siis sõda õpetas nad võitlema nagu nimed. Kas ajaloodoktor Andres Adamson ja õpetas vägitegusid tegema selliseid, millega Henrik tükker hakkama sai? Balthasar Russo jutustab. Pärnu võtnud mõisamehed jõudsid ka Tallinna alla ja asusid kolm penikoormat linnast eemal tot vesi silla juures leeri ja kihutasid ümberkaudse maa läbi tehes suurt kahju. Vahel ilmusid nad ka hommikutunnil Tallinna alla ja pidasid väikesi taplusi niikaua, kuni Andres Nilsson Rootsi rit meister 600 mõisamehe ja ühe leibkonna sõja sulastega rootsist pärale jõudis. Siis taganesid nad taas Pärnu, rohkem abinõud tema ja ennast kasutama. 1565. aasta 11. augustil enne lõunat tulid needsamad pärnu mõisamehed jälle Tallinna alla ja asusid ülema veski juures tammikusse leeri. Neli leibkonda mõisamehi ja 27 tingi sõdurit Tallinnat näljaga võtta. Rit meistrid olid Henrik tükker Triigist Sirjaakus, Fom hards, Bernt fon, höövelen ja Frederic Schwartz soo. Ka oli seal veel kaks aadlist kannupoiste leibkonda. Nende mõisameeste ülemaks oli Casper von Holden pokke. Sellest neljast lipp. Konnast oli üks Kuramaa aadlimeeste oma, mille Holsteini hertsog Magnus Kuramaal oli jalule seadnud nimetatud neljal lipp konnal ühes kannupoiste lipp. Kondadega oli ligi 1000 hobust. 1000 mõisamehe ja 27 tingi. Sõduri vägi tahtis Rootsi kuningamaalt välja ajada, piirates selleks Tallinna linna, kus üle 800 saksa ja rootsi mõisamehe ja kolm leibkonda sõjasulaseid asus kaasa arvamata tervet kogukonda. Kui nimetatud mõisamehed pärale olid jõudnud, asusid nad ülema veski juures tammikus leeri ja ehitasid laudadest omale ulualuseid. Kohendasid oma magamisasemed hästi pehmeks ja riputanud oma usketid seina, hakkasid nad jalamaid loomi tapma just nagu oleksid nad liivimaasaaja peole või varrudele tulnud. Nõnda tahtsid nad hiilgavalt kindlustatud Tallinna linna kätte saada, mille võitmisega mõni paljude tuhandetega suureväeline võimumees küllalt vaeva oleks näinud. Kui need sõjamehed laupäeval pärale olid jõudnud ja hästi mugavasti õhtul pikali olid heitnud, siis äratati neid esmaspäeva hommikul vara Evasinud sel ajal kuberneri härra Henrik lausseni poolt ehk küll Rooslasedki kaunikesti kahju kannatasid. Ajanud Pärnu ja Kuramaa mõisamehed põgenema, kukkusid rootslased nende leeri rüüstama ja leidsid seal palju mustikaid, teid hõbedast pistodasid, pealistatud mõõkasid ning mitme sugu sõjariistu seinal rippumas. Peale selle hulk hobuseid ja palju kura ja lätimaamoona vankreid igasugu hädavajalikuga laaditult ning olid nüüd sootuks muretult rüüstamisega ametis. Samal ajal aga pöörab Henrik tükker oma Libkonna üksi jõugust ära ja saab toime vapra teoga, tungides taas leeri, et päästa ülemas veskis olevat kahtekümmend seitset tingi sõdurit. Ning kui ta leer ilmus ja rootslasi üsna muretult riisuma seest leidis, siis tungis ta neile peale, laskis maha ning tappis neist üle 100. Pärast seda päästis ta tindisõdurid veskist suure ohu alt. Nii oli kirjas Balthasar Russovi kroonika 20 teises peatükis Pärnu-Mõisameestest. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Eesti loo kordus on esmaspäeviti tund enne südaööd.