Tere, Beethoveni sõber on jälle siin. Hea on taas kohtuda siis, kui veelgi harvem kuuleksime ei saaksime kogunisti loota, et meie eesmärk kuidagigi täidetud saaks. Tahame ju ometi üheskoos meelde tuletada, miks ja millega on läinud ajalukku need muusikamaailma kõige suuremad nimed, mis neid ühendas, mis lahutas, millised ja inimesed neid ümbritsesid ja kas tegu oli ikka küllalt ebamõist olevustega, et igapäevaelu mured neile viga teha ei saanud. Edeneme sel pikal teel tänagi vaid tunni võrra ega püüa vahelduseks haaret ülemäära laiali sirutada. Hunt kodu lähedalt küll ei murdvat. Beethoveni Tal on täna siiski kodused asjad hingel. Luban, et leiame sedapuhku murdmist väärt materjali otse Läänemere idakaldalt. Pealegi samast kaugest sajandist, mil Prantsusmaad valitses tantsukingades Päikesekuningas Veneetsiat, ooper. Mina olen Märt Treier. Head kuulamist. Vahest oleme mõnikord liialt enesekindlad kui äravama oma kodu hästi tundvat kodu. Enamikule meist tähendab see vist ikka inimesi. Aga jõuame sageli aastakümnetega lähedasi lõpuni ära mõistatada. Rääkimata siis neist, keda näeme harva, tunneme veelgi vähem või mäletame vaid filmist. Tahtmine neid teisi natukenegi rohkem tundma õppida on siiski ainus viis mõistmine ja sõprus püsti panna. Mõnel algab kodu tema korteri uksest ja lõpeb taevakanalitega, teine ise ja kodupaiga piiriks ka küla, linna või taevajoont ja oskab tajuda seda ruumi märksa avaramalt, muuhulgas leides oma kodukohta tähtsat üles ka sajandite tagant. Sellised inimesed on juba ammugi mõistnud, kui põneva paiga on looja meile eestlastele koduks kätte juhatanud. Viimased aastakümned on Eesti muusikamaailmas kuulsaks teinud. Meie rahvuslik eneseuhkus on ehk hellitatud teadmisest, et Arvo Pärt kõlab ühtviisi paljuütleva nimena nii paides kui Jeruusalemmas tormas kui Tokyos. Et maailm peab küllalt hästi Erkki-Sven Tüüri meil tormist ja mäletab Eduard Tubina, et kui räägime vaid muusikakirjutaja-ist neist nimedest ja mõnestki veel on saanud killud meie enesestmõistetavas rahvuslikust teadvusest. Aga kui läheme ajas tagasi terve sajandi või poolteist läheb juba keerulisemaks. Jah, muidugi on olnud terve plejaad meie endi ärkamisloole tohutu tähtsusega figuure kes kõige muu kõrval tegid ka muusikat, seadmata siiski kunstilist lati ülemäära kõrgele. Võtame või milliste sõnadega komponeerimist kirjeldanud Karl August Hermann, keeleteadlane, entsüklopeediast ja muidugi ka helilooja komponeerimine. Pole muud kui ilusa viisi leidmine ja selle üksikutele nootidele sündsate kolmkõlade allakirjutamine. Lihtsus ei ole patt, vastupidi, vahel lausa eesmärk, nagu rõhutasime, alles mõned saated tagasi, kus üks ajastu asjatult keeruliseks kätte läks ja loomuliku tõrke esile kutsus. Viis ja kolmkõlad? Jah, muidugi, põhimõtteliselt saab ka nii. Aga kui tagurpidi jalutades juba 18.-sse sajandisse jõuame, jääb valik hoopis ahtaks. Suuremalt jaolt määravad meie muusikalise palge nüüd läbisõitjad lähikonnas suure muusika loojaid ja ettekandjaid ju tõesti oli. Uudsetele maamärkidele muusikas oli püstitatud templid uhiuues. Peterburis pandi esimene ooperiteater püsti aastal 1737 ehk täpselt sajand pärast maailma esimest ooperimajja Veneetsias. Riigagi oli rajatud oma ooper. 1772. Tallinn sai oma esimese, alalise ja asjaarmastajate toel sündinud teatri veel 12 aastat hiljem püstipanijaks August von Kotzebue, kelle mälestuseks on balti jaama piirkonnas nimetatud tänav ja kelle nimi peaks meie kultuuriloost huvitatuile mitmel põhjusel tähtis olema. Kõrvuti lähikonna ooperiteatritega seisab Kotze puuteater siin rivis seetõttu, et päris kindlasti mängite seal ka muusikalavastusi ja mitte igasuguseid. Sajandi lõpus hakkasin meie maale jõudma peenemadki tuuled, kui Tallinna saabus kastrollile madam tilli. Särava sakslanna, näitleja ja tantsija ooperitrupp ja trupi esituses mängiti lavalaudadel kõigiti moodsat repertuaari. Moodsalt helilooja Wolfgang Amadeus Mozart tilt kes küll ise selleks ajaks juba inimeste ilmast lahkunud oli. Võluflööt no on Giovanni kõik need maailmanimega tükid, vaadati ja kuulati Tallinnas üle. Veel 18. sajandi viimastel aastatel tunti kuningana hingust ja nähti kurikuulsaid seelikukütte. Kümmekond aastat hiljem küll juba uue sajandi hakul, aastal 1809 saab Tallinnas valmis saksa teater mida oli laia tänava alguses ehitatud mitu head aastat. Mõned aastad hiljem saab uusi Pädev teatri juhiks. Sellesama August von Kotzebue on need siinmail nii tähtsat rolli mänginud nimed oluliselt ka Euroopa kultuuriloos või räägime kohaliku tähtsusega persoonidest. Ooey. Saamaks aimu, kui andekad ja kõrge lennulised isiksused toona Tallinna kultuurielu kujundasid. Vaadakem vaid üht mõjuahelat. Kõigepealt katse puhul oli Saksamaal vaimaris olnud omajagu kokkupuuteid Wolfgang enesega. Ajalugu mäletab ka nendevahelisi loomingulisi konflikte. Järgmine lüli on aga veelgi põnevam kui otse puunäidendile muusikat kavandanud meie saatesarja ristiisa Ludwig van Beethoven isiklikult. Olles tellinud näitekirjanikult libreto oma kahele lühiooperile. See siin näiteks on katke avamängust Kotzebue laulumängule Ateena varemed. Ja kui nüüd soovida veel seoseidpidi kokku viia omavahel ka Beethoven, Kööde leiame kõiki kolme ühendavaks lüliks aasta 1812, mil Kotzeboniust asunud Tallinna saksa teatrit vedama. Kuid seesama aasta märgistab köötaja Beethoveni esimesest kohtumist Teplitsis. Isegi kuupäevad on täpselt teada. 19. 20. ja 23. juuli. Beethoven oli seda kohtumist oodanud kaua ja himuga. Ja ehkki vahetu rõõm kokkupuutes Kööde erakordse isiksusega rõõmustas teda väga, ei saanud nendevahelistest suhetest asja, nagu oli põrkunud köötaja, Kotzebue vaated. Kütav märkinud. Beethoveni talent hämmastab mind, kuid kahjuks on ta täiesti ohjeldamatu isiksus kes, tõsi küll, ei eksi, kui ta leiab, et kogu maailm on vastik kuid millega ta kahtlemata ei tee, seda meeldivamaks sai temale endale ega teistele. Meeldib Götele märksa rohkem, kui see luuletajale kohane on. Kas maksab siis kõnelda Virtooside veidrusest kui luuletajad, kelles tuleks näha rahvuse esimesi õpetajaid, kõik muu selle kassikulla tõttu ära unustada võivad? Räägitakse, kuidas kroonitud pead neist kahest köitelist Beethovenit kord mööda sõitsid Göte jäänud seepeale tee äärde seisma, võtnud mütsi peast ja kummardanud Beethoven, kelle põlastus aadrite vastu oli olnud teada, surus käed taskusse ning kõndis teda sõbralikult tervitanud hertsogit vahelt läbi. Seda sai endale lubada vaid helilooja, kelle kuulsus oligi haripunkti jõudnud just samal, 1812. aastal ühes Viini kongressiga. Aga tagasi Tallinna suurilma ooperimajade hõngu ei tuntud siinmail veel palju aastaid. Vastus küsimusele, mis kõik võiks kujundada ühe ooperimaja miljöö saab olla muidugi pikk ja mitmetahuline. Aga vahest olete nõus, et kab pidulik, soe, põnev, elav ja elujanuline teatri meeleolu üksigi võib-olla tervikpildist märkimisväärne fragment. Vanades skulptuur maades oli neiks aastaiks saanud avalikest ooperimajadest ammugi menupaigad. Meil siin võttis see kõik aega. Muusikateadlane Kristel. Pere oli kaaskes soe ja valgustatud koht ja näiteks 19 sajandi alguses Kiwell itaalia ooperiteatrite koridorides olid näiteks sageli piljardimängulauad, et üles seatud ja küll hiljem see keelati ära, et niisugune meelelahutus nagu ei peaks tingimata olema ooperid, siis aga oli ka selliseid teatreid ja need olid just väikestes paikades, näiteks nagu Tallinn 19. sajandil, kus ju teatrimaja avati 1809 naise tänava alguses. Seal, kus on praegu nuku ja noorsooteater ning 19 sajandi esimesel poolel seda Tallinna teatrit sugugi mitte talvel ei köetud, õigemini köeti ainult garderoobi, aga mitte publiku osa publikule ei olnud isegi ette nähtud mitte garderoobi ja nii see siis oli, et publik istus kasukates ja kas näiteks mõnda Berliini võidunitseti ooperit. Alles sajandi teisel poolel hakati siis ka publiku osa kütma ja üldse teatrit tunduvalt Tallinnas moderniseeriti. Alates 1860. Tolleaegses ooperi pealinnas Pariisis oli muidugi olukord täiesti teistsugune. Pariisis üldse olid kõige paremad ooperi millinemise tingimused, ka finantsilises mõttes oli riigi poolt suurt toetus ja ooperi direktor oli ise ka äriliselt väga osav ja seda just sajandi keskpaigal, täpsemalt 1830 kuni 50, see oli Pariisi ooperi hiilgeaeg ja see žanr, mida seal Viljandi olid suur ooper kraan Opera uhkete vaatemängudega balletistseenidega. Nii nagu see oli traditsiooniliselt olnud kogu prantsuse teatris ja just nimelt selles tõsises ooperis. Kristel Pappel, kes on Beethoveni sõpra maaelu küsimustes varasemateski saadetes lahkelt järele aidanud on Eesti muusika teatriloo kujunemise võtnud üheks oma tähtsamatest uurimisteemadest. Aasta eest sai ta valmis väitekirja Tallinna 19. sajandi ooperiloost, olles uurinud põhjalikult toonaseid muusikalavastusi, teatreid endid, teatrite tehnilisi, truppide, kunstilisi võimalusi, väitekiri üllitatiga, avaliku trükisena. Ja ometi tehti Tallinnas tükike eriti säravat ja ka Euroopa silmis kõigiti tähelepanu väärset ooperiajalugu veelgi varem juba seitsmeteistkümnenda sajandi tagumises pooles. Selsamal ajajärgul, kui alles sündisid esimesed ooperimajad mitmes Euroopa keskuses nagu Pariis või Hamburg. No mina olen mõelnud, et me ebaõiglaselt seostame eesti muusikat 19. sajandiga. Tegelikult hakkab see lugu ju palju varem. Meie varased muusikalood püüavad suurt vahet teha eestlastega sakslaste loodud muusikal, aga mingil hetkel nad puutuvad nii vahetult kokku, et seal lausa vahetegeminegi on, on mõeldamatu. Tallinn oli just seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel ja muuseas ka näiteks Narva oli muusikakaardil väga oluline koht. Siin tegutses näiteks Tallinnas Johann Valentin meeder kes on ilmselt just kahe sajandi piiril seitsmeteistkümnenda 18. piiril üks põnevamaid saksa heliloojaid üldse. Ja ta oli just Tallinna gümnaasiumiga Viktor. Ligemale 10 aastat. Vanamuusika on olnud muusikaajaloolase ja dirigendi Toomas Siitan südameasi läbi kümnendite ja selleks ka jäänud Johann Valentin meederi muusika on talle aga tähendanud suuremaid kirgi teiste seas. Kui räägime meederist tema ooperitest ja teistest seostest tuleb meil tingimata rääkida eesti muusika ajaloost, rõhutab Siitan. Ka siis, kui räägime läbinisti sakslastest või rootslastest rannastest, kes ometi lõid siinsamas Eestimaal rahvusküsimus on teisejärguline, tähtsam on mõju, mis siinsele muusikakultuurielule laiemalt osaks saanud. Nojah, küsimusi ongi see, et mis on Eesti, aga täpselt samamoodi, nii nagu me ei taha ju Tallinna vanalinna Eesti arhitektuuriloost välja lülitada või, või näiteks Roode altarit kujutava kunstiloost, et siis siis on minu meelest väga loomulik, et me meederi, ooperi haarame ka oma muusikalukku ja oleme selle üle kangesti uhked, sest et selle teose näol on tegu ühe kõige varasema, täielikult säilinud saksakeelse ooperiga, ülds. Kes siis ikkagi oli meeder ja mis toimus seitsmeteistkümnendal sajandil Tallinna või toonase nimega Revali muusikaelus? Tallinn oli tegelikult saksa kultuuriruumi üsna loomulikult sulanduv linn, ta oli saanud sajandi esimesel poolel endale gümnaasiumi. See tähendab, et siin oli haritlasi. Siia jäi maha gümnaasiumiharidusega inimesi üpris palju. Gümnaasiumis oli Regula Kaarselt 60 70 õpilase vahel ja gümnaasiumi juures toimus ka muusikaelu gümnaasium varustas oma kooriga Oleviste kirikut. Seal kanti vastavalt ette siis tolle aja kohta väga moodsat kontsertmuusikat. Muusikaelu Gustav Adolfi Gümnaasiumi juures algas kohesele sünnist ehk mälestusväärsest 1631.-st aastast. Ei tohi tartlased unustada, et see vana ja uhke kool Suur-Kloostri tänavas on veel aasta jagu vanem kui Tartu ülikool. Niisiis sai esimene muusikaõpetaja Timoteos Paulus ametisse samal asutamisaastal. Meeder on kooli ajaloo Annuaalide järgi viies Kantor ja ühtlasi helilooja, kelle 1680.-le aastal valminud ja ette kantud ooper Kindlameelne Argeenia sai esimeseks siinmail ette kantud ooperiks. Ta on kirjutanud kokku neli ooperit, aga see Tallinnas loodud kindlameelne geeni on ainus, mis on säilinud ja siis teine ka oluline suurteos on Riiast Matteuse passioon. Need on oma tähtsuselt vahest võrdsed, aga nad on muidugi erižanr. Täna hoitakse kindlameelse Argeeni autograafi Stockholmi kuninglikus raamatukogus. Kas meeder kirjutas oma Matteuse passioon valmis Tallinnas või Riias, jääb ajaloolaste selgitada kindlameelse Argeenia meederi. Ainsa säilinud ooperilugu on aga osa meie muusikaajaloost. Toomas Siitan on selle haruldase lahterdanud kooli ooperiks. See oli ka mõeldud ettekandmiseks gümnaasiumi õpilastega. See ei ole vokaalselt mitte väga keerukas. Aga see lugu on väga põnev. Ta on seotud tolleaegse Rootsi poliitikaga väga aktuaalse poliitikaga, oli pühendatud Rootsi kuningale Karl 11.-le. Heidame õige pilgu süzeele. Armeenia lugu on pesuehtne, poliitiline, allegooria välja mõeldud riigid. Ta võtab sealt Rootsi ja Taani kuningriiki, kus rahu ja poliitilise liidu nimel sõlmiti Karl 11. ja Taani printsessi Ulrika Eleonora abielu. On tähelepanuväärne, et sündmused, millele ooper tugineb, on esitatud andeks vaid aasta jagu vanad mis pididki publikule kogu allegooria, poliitilised figuurid, sündmused ja vihjed selgelt äratuntavaks tegema. On teada seegi, et meeder kirjutas partituuri pidulikku pühenduse ja läkitas selle Stockholmi kuningapaarile. Partituuri jõudis küll kohale just nagu Forseliuse, vaid mõned aastad hiljem ühes andekate laulma ja lugema õpetatud eesti soost poistega. Aga kuninga kutse meederile Stockholmi jäi tulemata. Küllap poliitpoliitilised seosed ooperis liiga harali ja see ei olnud kuningakojal ilmsesti meeltmööda. Polnud ehk kõige targem minna kuningale tema enda kodus ninanipsu tegema. Just nii. Tallinnas sai Argeeni ettekandest aga muusikaelu suursündmus. Kus ooper aga siin esimest korda ette kanti, sellele päris täpset vastust ei ole. Ei tea päris täpselt? Siin on paar võimalust, üks on suurgildi hoone, kus selliseid etendusi korraldati põletatud raekoda, aga seda ma hästi ei usu. Võimalik on ka ju gümnaasium. Selle kohta dokument ei ole, aga ilmselgelt see tuleb ka partituuri märkustest välja, oli see päris ehtsalt kostüümide ja uhkete deklaratsioonidega lavastatud etendus, viievaatuseline igati täiemõõduline ooper, oli ka publiku, kes võisid olla publikuks. No küllap see oli Tallinn koorekiht. Ooperietendus oli ikkagi väga suur ettevõtmine, kallis ettevõtmine. Meederil oli hea läbisaamine aega. Aga üks takistus oli siin Tallinna piiskop, kes alguses koguni keelas ära selle ooperietenduse. Ja ega ta ei öelnud seda otsesõnu, aga tundub, et taustal oli siin seesama see liigne itaalia meelsus mis ooperiga kohe automaatselt seostus. Tundub ka, et meederali parasjagu kaval pühendades selle teose Rootsi kuningale sest ühel hetkel vist piiskopil oli ikkagi väga ebamugav kuningale pühendatud teost ära keelata ja nii see lubage, tuli. Kas teose ettekandel võis kaasa lüüa ka eesti soost poisse? Ei, ma arvan, et eestlasi oli Tallinnas ju küll, aga eestlased rääkisid saksa keelt. Tallinna vanalinnas aadressil Nunne tänav 10 on Gustav Adolfi gümnaasiumi sisse seadnud oma muuseumi. 2006.-st aastast ehk selle loomisest saati muuseumi perenaiseks olnud heldab endestremi panevad väited, mis puudutavad eesti rahvusest õpilasi ja nende võimalikku kaasalöömist ooperis. Meil seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul pead vangutama. Üks on siiski kindel kooli enda õpilased pidid kindlasti olema. Kirjandusest, mida ma olen vaadanud ja lugenud, et kõigi eelduste kohaselt solistid võisid olla väljaspool kooli, aga kooriosas olid kindlasti meie oma õpilased. Kui me nüüd mõtleme, kes olid meie kooli õpilased, need olid kõik baltisakslased, eks ole, ja ju siis publiku hulgas olid kõik nende poiste vanemad ja sugulased, kes tulid oma lapsi vaatama. Kas nende poiste seas võis olla ka eestlasi, ei olnud sellel ajal ühtegi eestlast, see on kindlus, kindlus on kindlemast kindel. Ma ise julgen arvata, et esimese eestlasena tõesti oli koolis Karell Philipp Karell, kes 1826. aastal lõpetas gümnaasiumi ja edasi läks Tartu Ülikooli ja hiljem tegi oma karjääri juba Peterburis. Aga põhiosa eestlastest muidugi hakkasid alles tulema 1860.-test. Ja juba sajandivahetuseks oli juba eestlasi rohkem. Nunne tänav 10 muuseumi uksele koputajaid liiga palju ei ole. Aga need, kes koputavad, on pigem lihtsalt uudishimulikud kindlasti kaalumeederi nimi, nii mujalt kui lähemalt tulijate kõrvus sama palju kui näiteks Notke ja tema surmatants Nigulistes tõmbamaks meederile kui tallinnas kaunis pikalt viibinud saksa barokiajastu helilooja Ma ei ole teenitud tähelepanu, nimetas Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Aguri eestvõttel läinud kümnendil kooli aula meederi saaliks. See on ikka seesama saal, kus juba kooli asutamisaastal enam kui 380 mõne aasta eest avakõnesid peeti. Tõsi, väljanägemiselt moondusruum omajagu 19. sajandi keskpaiku ümberehituste järel. Sellest ajast suuremaid muutusi enam ei tulnud. Kui Eesti Kontsert hakkas kasutama meie aulat kontserdisaalina, siis kindlasti nimi Mederi saal oli mõjusam kui lihtsalt Gustav Adolfi Gümnaasiumi aula inimesi, kes muuseumis käivad, kas nad oskavad ka meetri kohta küsida ja huvitab see teema neid? Ega ei oska küll küsida midagi Mederi kohta, aga mainin ma kindlasti seda, sest seitsmeteistkümnenda sajandi meie professorite ja kantorite hulgas on tema ikka üks silmapaistvaim isiksus. Ma arvan, et muusikud võivad seda nime teada, aga tavalisele turistile ja tavalisele tallinlastele öelnud see nimi enne midagi. Aga nüüd, kui juba on tema ooperit siin kaks korda lavastatud, siis nimi on läinud ka rahva sekka. Ainult tegu üksi tõendab armastuse jõudu, ütles juba suur Göte. Suuresti Toomas Siitan initsiatiivil on Johann Valentin meederi ainus säilinud ooper kantud lühikese ajavahe järel Eestis ette juba mitu korda. Me oleme siin Tallinnas teinud seda kaks korda 1999 ja siis möödunud aastal päris lavastatuna siin Muusikaakadeemia ooperistuudioga maailmas, ma tean väga üksikuid ettekandeid kusagilt 80.-test aastatest, Malme barokkfestivalil ja paar väiksemat, võib-olla ka fragmentaarset ettekannet on olnud Saksamaal. Aga jah, ega seda ooperit liiga hästi tundma. On aeg Argenia veel kord kuulamiseks ette võtta. Meenutan, et meil on kasutada salvestis aastast 1999 siitsamast Tallinnast, kus teost oli toona ettekandele enam kui 300 aastat pärast esiettekannet võimaluste nappuse tõttu rohkem nii kontsertettekandes, ehkki lavastaja Lembit Peterson väheste vahenditega miskit silmale siiski sättida püüdis ja sai Muusikaakadeemia muusikateaduse magistrant Keiu Rohtlalt veel kiitagi. Lavastus Lembit Petersonile oli napp ja selge. See ei olnud ainult illustratsioon, vaid lõi sügavama teose erinevaid kihte avava kommentaari. Kõrgemal, see tähendab laval esinesid peamiselt jumalate osi esitavad lauljad ja tantsijad, seevastu inimtegelased pilliansambel dirigent asusid allpool lava ees. Selline esinejate paigutus oli hea, aga sellepärast, et muusikute ja publiku lähedus lõi ühtse, vastastikku laenguid andva intiimse ruumi mis barokkmuusikat käsitlemisel on suure tähtsusega. Siin on lavaalustelt pillimeestelt neljanda vaatuse pidulik all. Vennar Braun, kes selle ooperipartituuri ta välja andis, on öelnud, et selles ooperis on muusikaliselt olemas peaaegu kõik, mis tollel ajal saksa muusikas üldse eksisteeris. Väga erinevad stiilid, väga erinevad mõjutused. Meeder tundis ilmselgelt ka itaalia muusikat, mõnevõrra žestid, karissimit, heliloojaid, kes olid, pole just selle aja Itaalia suuremad ooperimeistrid. Ja võib tõesti öelda, et tegu on saksa muusikaloo, selle hetke hädit teosega. Ei olnud neil hallidel aegadel katoliiklikust Euroopast pärit ja jesuiitide koolivõrguga ühendatud ooper protestantlik Saksa linnadest sugugi kiidetud žanr. Vastupidi. Pigem ei olnud haruldased linnad, kus ooperi lavastamisel vaadati kui kuriteole ja see oli seadusega keelatud. Mäletate veel eelmistest rännakutest, kuidas tööleping Johann Sebastian Bachi ennast manitses et hoida kirikus head korda kohandada muusikat nii, et see ei oleks ooperisarnane, vaid vastupidi vastaks kuulajute, jumalakartlik. Aga Tallinnas oli ometi ooper ettekandele toodud. Siin võib seletust otsida linna mereäärsest asendist ja hansalinna üldisemalt vabameelse mast olustikust. Et Peterburi, seitsmeteistkümnendast Nende lõpuni veel polnudki, mängis üks teinegi lähikond sadamalinn väga olulist rolli nii kaubanduses kui kultuurielus. Veel kord. Toomas Siitan. Narva oli ju ka väga tähtis kaubalinn, sealt käis läbi enne Peterburi rajamist ju suurema osa idapoolsest kaubandusest, mis tuli Läänemerd mööda siis. Ja pärast suurt tulekahju, mis oli seitsmeteistkümnenda sajandi keskel Narvas olnud, ehitati säilinud väga kiiresti ja õige uhkelt üles. Ja Narvas oli ka mitu kirikut, kogudust, oli kool, gümnaasium, mis tõmbas ka muusikuid. Narva ja Narvas on ka mõnda aega töötanud, siis just 1600 kaheksakümnendatel aastatel paar niisugust Euroopa kaliibriga muusikud, näiteks Michael Haan, kelle teoseid on mõned säilinud Gregord suuber, kes oli Lübeckis tulnud tolle aja üks säravamaid viiuldajaid. Nii et kui Narva, võib-olla meie tänasel kultuuriteadvuse pildil kuigivõrd ei eksisteeri, siis narval on olnud üks niisugune küll üpris lühikene, aga väga särav hiilgeaeg seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus. Ja tõepoolest leiame ka need kaks nime, Michael Haanja Gregord, suuber suurema vaevata heligandjailt ja neid, kes väärivad lisamist, on veel ka siis, kui räägime üksnes neist heliloojast, kes tegid oma nimega kuulsaks Narva. Lisame Ludwigi Puspetski sarnaselt meederile tiitrich Buxte uude eneseõpilase sedasama puks tõhude, kellest sai nii õpetaja kui suuremaid loomingulisi eeskujusid Johann Sebastian Bachi-le endale. Niisiis on meil võtta kolmaski nimi Narvas kultuurielu rikastanud helilooja Ludwig usbetski. Raske küll öelda, kust võtta silme ette see tõetruu pilt Narva linnas tema hiilgeajast vahetult enne põhjasõda. Kogu selle ilu kokkuvarisemise eelõhtul, aasta enne sõja puhkemist lahkus linnast ka usbetski laudajate toominum sopran Katariina pilotija, Hortus Musicus. Võib usbetski Narva elu- ja loomeperioodi 12 aasta pikkuseks, siis meeder viibis Tallinnas mõned aastad vähem ja ometi oli see tema mõõtu heliloojate võrdluses pikemaid siin viibitud perioode läbi aegade. Meeter oli Tallinnas umbes 10 aastat ja tõesti tema kategooria heliloojad varem ega hiljem siin ei ole olnud. Seitsmeteistkümnendal sajandil, samas on siin olnud tublisid organistegantureid. Nii et arvestades näiteks seda, seda nootide valikut, mis on tolleaegse Oleviste ja Niguliste raamatukogu kaudu meile tuttavad siis pidi siin olema vilgas ja, ja väga kõrgel tasemel muusikaelu. Olles siis pettunud, luhtunud väljavaates nihkuda oma ooperihelilooja talendiga lähemale üle mere Rootsi kuningale või oli põhjus muus, kuid 1686. aasta paiku jätab meeder Tallinna maha. Aga hiljem tegutses meeder Gdanskis tantsigis ja pikka aega veel ka Riias. Riias on ta ka suurepärast muusikat hulganisti kirjutanud. Kahjuks väga palju ei ole säilinud, aga näiteks Riias loodud Matteuse passioon, see on ka saksa muusikaloo üks tähtteoseid. Veider lahkub ja ka hea Rootsi aeg on siitmailt peagi taandumas. Peipsi tagant lähenevad väed, mis panevad kehtima oma võimu ja toovad mõneks ajaks meie maale kultuurilise jääaja. Ent see ei kesta kaua. Vähisammul astusime ju tänagi mööda ajalootreppe puudutades põgusalt sedagi, mis hiljem ja nimelt 18. sajandil sündis. Millisesse tuulde pööra Beethoveni sõber end tuleval korral jääb täna välja ütlemata. Üks on kindel, kõigi meie tegemised loovad ka järgmistel nädalatel ainult uut ajalugu. Seepärast jutuainet ei saa me jääda kuidagi. Heidame siis pilgu ajas edasi või hoopis tagasi. Beethoveni sõber on tänaste juttude eest iseäranis tänulik Toomas Siittonile. Suur tänuga Gustav Adolfi Gümnaasiumi muuseumihoidjale heldab Enders tramile ja Kristel pappelile, kelle abi kulus meile ära juba mitmendat korda. Suurmeeste mõtteid, vahendas Toomas Lõhmuste. Saate seadis kokku Märt Treier. Kuulmiseni.