Ja looduskaitsekuu on alanud looduse poolt muidugi häälekalt ja lopsakalt roheliselt nähtavalt. Aga inimeste poolt, kuidas võtta eriti me tulime ka siia Toompea lossiserva alla, et tänavamürast pisut kaugemale saada. Siin on vanad pargipuud lehtimas ja ja põõsad on juba rohelised. Linnuhääli kuuleb, aga võiks aasta aia kohta nagu elavam olla, see orkester aga ei ole. Yo ranniku, meie saate pikaajaline partner. Mis sinul see looduskaitsekuu, sa oled ju neid palju varem näinud ja neli isegi märksõnu välja mõelnud ja ja selle sees kogu aeg olnud, aga vaat just täna-homme kuidagi nagu tuleb silmade ette või kisub mõte peale? Kui valiti selle aasta looduskaitsekuu teemat siis initsiatiiv tuli teadlastelt ja nad tahtsid, et me keskenduksime linnade, asulate ökoloogiale. Ja minul kohe haakus sellega üks niisugune murekas niukene vastandlik probleem. Linnulaulu tõesti hakkab linnas järjest vähemaks jääma, tõsiseid varrasidki tänavat veel mõnusalt mänginud on kodunenud meiega juba nii ära, et astub viis meetrit kõrvale ja ei lähe lendu ka. Aga laululinde nagu kuule ja meile siis kirjutataksegi, et miks te varasid nüüd ära ei korista ja et siis oleks nagu neid lauljaid Lynnega rohkem. Vaat siin võib-olla on pigem teine probleemne, koristame põõsad ära, kus laulu Lindsaks olla varjul ja kuhu vareski talle päris juurde pääseks. Ja samas me oleme ka propageerinud meie haljasalade ja parkide korrastamist. Kõigepealt kirvega, alles siis labida ja kõige muuga. No ma toon ning toreda näite aastat 25 tagasi raiuti korralikult läbi Rakveret tammik, puud ilusamad, välja näeksid puutüved, näha oleksid, et Alt ei kasvaks nende võrradesse niukene liigne vahend r või Sarapu ja neid töö tehti ära arvestusega, et noh, eks ta mõne aasta pärast taastub ka veel võib-olla see Sarapu tihedamini kui enne. Ja juba samal suvel oli tammik ilma ühegi leheta ilma ühegi leheta, ühesõnaga võrgend kositegi puhtad sai, lähed ära ja, ja muidugi puudi hukkunud aasta-kahe pärast taastus korralikult park. Aga põhjus oli ju, et lindudel polnud kuskil pesitseda. Järelikult röövikud said täie võimu kätte. Nii, nüüd analoogilisi töid on siin Eestimaal ka mujalgi tehtud ja eks me siis ole kõik nii ettevaatlikud olnud, et jätaks ikka ühe või teise põõsarühma kuskile pargi serva alles. Aga noh, ikkagi tahetakse näha, avarust, tahetakse näha murru lastel hea joosta oleks ja üks selline huvitav katse saavutada niisugust head kompromissi või kuidagi nii on tohi zoopark, Kohilas Rapla looduskaitsemeeste toel viidi seal läbi ka samalaadne raie, kassaraku väljad toomingas välja ja, ja muudki niisugust välja kus enne pesitses väike laululind, aga siis samal kevadel kohe kiiresti organiseerib eriti sinna parki pesakastide ülespanek massiliselt sõna otseses mõttes massiliselt, koolilapsed tulid ja panid muidugi linnustikule nüüd pesakastides natukene teisem kui söömiselas põõsastes, aga park on lehtedes ja tänavu aasta kevadel me selle ostsime, ongi kenasti ja, ja isegi linnuna. Mul oli kuulda siin-seal, nii et nii et see on üks minu arvates ilus näide. Et on võimalik säilitada linnulaul pargis ja samaaegselt park teha tõepoolest pargis, et oleksid murupinnad, põõsaid palju ei oleks ja nii edasi. Nii et see on nüüd üks pisikene detail ja motiiv looduskaitsekuu teemadel. Ja veel kord. Tõestus, et looduses ei ole suurt ja väikest, vaid on võrdsed liikmed. Liigid võib olla 200 aastane tamm. Aga kui sealtsamast põõsad ja põõsalinnud kaovad, siis need ussikesed ja kahjureid, kui neid liiga palju on, söövad puupaljaks, ja kui see juhtub paaril kevad-suvel järjest, siis see puu võib ka hukkuda. Nii et suur saaks olla suur, peab väikesi ka olema. Jahimeestega seoses käib ringi mitmeid Jutega jahijutte, kuid ka hirm, et põdrad on maha lastud, hunte on liiga palju. Ilvesed teevad juba liiga kitsedele ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd on jahi aastaarvud kokku löödud ja Kaarel Roht oskab nendes tabelites siis tendentsid meie jaoks välja lugeda. Kuidas siis Eestimaal jaanikaunaga lood on, mida vähem, mida rohkem? Peab ütlema, et ega kõikidele hirmudele päris alust ei olegi. Rõõmu teeb see, et põdra arvukus on mõnevõrra kasvab tasapisi, kuid siiski kasvab. See peaks jahimeestele rõõmu tegema, metsameestele tuska tegema. Rõõmustav on teinegi teisegi sõralisi arvukus, seal metssiga, seda on nüüd 2000 rohkem loetud kui eelmine aasta. Hirve hirve on meile kogu aeg väikeseks mahukusega olnud ja siinse paariza pealine juurdekasv, see on täiesti normaalne selle asurkonna juures ja siin midagi nagu erilist ei ole. Üllatav on muidugi asjaolu, et metskits on sama stabiilne ja sama vähe loetud kui eelmistel aastatel ja stabiilne on ka hundi, karu, ilvese ja kopra arvukus. Korrast on palju, teil on palju on teda siis 9000 või, või 8000 või 10000 see on, et selline arv, mida täpselt ei tea, aga paljude ta on ja stabiilne, on tema arvukus. Sama lugu on hundi ilvese karuga. Aga jätkuvalt madalseisus on sõraliste arvukus endiselt Ida-Virumaal. Kui põdra osas ja huvitaval kombel kitse osas on madalseis Hiiumaal, Ida-Virumaal, Läänemaal, Lääne-Virumaal, Pärnumaal. Seda imelikum, et Pärnumaal on ta madalseisus ja metskitse puhul ma peaks nentima, et siin on ilmselt tegemist tugeva alaloendusega jahimeeste poolt sest kui võtame selle suurkiskjate arvu, mida mehed arvavad metsas elavat, siis need kiskjad ainuüksi söövad rohkem too kitsi ära, kui mehed lugenud on. Midagi peaks nagu jahimehele ka jääma ja kui ringi sõita metsas ega metskitsede siis tühi ei ole. Ilmselt on, vajab siin jahimees veel tugevalt koolitust ja siin on Eesti jahimeeste selts jätsiseltsile, kelle liikmeskond enamik jahimehi on, on tõsiselt vaja selle üle mõtelda, arutleda ja jahimehi selle suunas koolitama üks kord hakata. Ja ma näen, et ka andmed tulnud faksiga Leedumaalt. No millega nemad osaleda võivad või millega meie edu ikkagi vanastatest ammustest aegadest võib hoobelda näiteks punairvega. Kui Leedu loeb 16000 punahirve omal ja 2000 kütib, siis meie loeme 1400 kütime seda 20 hirve samaväärselt, meil on vastu panna põder. Kui headel aegadel leedu küttise ligikaudu 3000 põtra aastas, siis praegu kütib 250 põtra. Meie kütime poolteist 1000, need neile aga midagi katastroofilist juhtunud ja palju katastroofilise lugu on metskitsega. Tema küttimise arvuks on ainult 643 näidatud siin ja loetud on 43000, siis meie kütime metskitse ikkagi endiselt stabiilselt 4000 piirimail. Et midagi tõsist on lahti, muidu see just pisemate Seralistega. Ja võib olla. Võib-olla üks tendents on siin see, et kui see toimus, iseseisvumine Leedus toimusid aga meil, aga Leedus läks ta palju valulisemalt, kui meil jahinduses ilmus. Jahimehe ajalehe uus number ja sealt sirvides jõudsin just enne kohtumist vaadata, et need mehed läksid hundijahti, aga päästsid põdra. No nüüd on see, näed jõgedel läinud, nii et ohtu enam ei ole. Aga nii, et jahimehed siiski ei ole mitte ainult tulistajad, vaid on ka abimehed ja ja muretsevad sööda pärast ja ja on väga kurjad, kui salakütid metsa satuvad, püüavad siis neid endi hulgast välja juurida ja öelda, et meie jahimajanduses jahimeeste peres on kuidagi nüüd jälle stabiliseerumine ja õiged mehed on eesotsas. Võiks öelda seda küll, sest nüüd on jahikorralduse seadus iseenesest on ta kehtinud 94.-st aastast des ja stabiliseerumine on toimunud on jäänud üksikute sellised tulised piirkonnad kus jahimehed omavahel ei ole leppinud kokku piiride küsimuses, kus nad pole leppinud kokku, kes, millisel maal ikkagi jahti peab ja on ka üksikuid kohti, kus omanikud seisavad kõigest hingest vastu jahimeestele, sest nad hea meelega näeksid, kui mitte keegi nende maal jahti ei peaks. Aga need on üksikud üksikud piirkonnad Eestis tervikuna võib öelda, et olukord on normaliseerunud ja olukord pole üldsegi mitte nii. Mul nagu pahatihti teda kujutada püütakse. Kui armas väike Eestimaa meile ka ei ole, aga vahel on ta nii väike, et kui tuuled midagi paha puhuvad ja taevast alla sajab. Kõige hullem muidugi, kui tegemist on radioaktiivse kiirgusega siis, kui meie mõõteriistad tööle kavad ja signaalid jõuavad sinna, kus tarvis oleme juba kõvasti aega kaotanud. Sellepärast on arusaadav, et lähiriigid, suured regioonid teevad siin koostööd ja ainult nii ilmselt saab hoida silmad ja mõõteriistad hästi töös ja terav, et koos oli tosina riigi ja meie seirenõunik Ott Roots, mida nüüd võib kuulajale seletada? Kuulajale võib öelda niipalju, et aprilli lõpul toimus kuues rahvusvaheline komplekseere riikidevaheline nõupidamine, mis oli organiseeritud ÜRO Euroopa majanduskomisjoni poolt. See nõupidamine, Meil oli esimest korda Ida-Euroopas ja võib-olla see on üks hea näitaja selle poolest, et meile pakuti selle läbiviimist. Järelikult on eesti komplekshäire saavutanud teatud taseme ja küllaltki hea taseme, sest algasime komplekseelega suhteliselt hilja, 94. aastal. Ja praegu on meil kaks väga hästi varustatud kompleksseirejaama Vilsandil ja Saarejärvel. Me oleme muidugi kompleksseire raames saanud abi põhiliselt Põhjamaadest ning finantsabi joosta aparatuuri muretsemise osas. Kui ka ekspertteede abi oleme külastanud Põhjamaade spetsialistidega meie ja teiste balti riikide komplekseere jaamu. 10 aastat tagasi ja saanud nendest nagu abi nõustab Eesti ost meie laboratooriumite kohta metoodikate kohta. Ja kui nüüd oli seoses selle rahvusvahelise nõupidamisega lõpetati balti riikide ja Põhjamaade ühist grupp kompleksseirealal, siis see toimus ka Tallinnas. Pärast seda kuuendat rahvusvahelist nõupidamist siis Põhjamaad nentisid, et ausalt öelda, Eesti on väga suure töö teinud 94.-st aastast just kompleksseirealad laborat varjumide alal kui ka jaamade varustamisel kaasaegsete aparatuuriga. Ja ma usun, et praegu meie Vilsandi ja Saare järve mammad vastavad rahvusvahelistel nõudmist. Seda on väga meeldiv kuulda. On ju meil spetsialiste igast vallast olnud läbi aegade väga tublisid, kuid see riistvara oli omaaegne ja kui kiiresti andmed edastada, siis peab see keel ühine olema ja programmid ühised, muidu ei loe kiiruga välja või lausa ei olegi võimalik panna andmeid ritta, eriti kui on operatiivse sündmusega või õnnetusega tegu. Kas me oleme nüüd nagu ühegi keele ja ühe riistvara peal või on siin veel ikka teha üksjagu? Bahama on sisuliselt ühendatud meie keskkonnauuringute keskusega, toimub pidev õhusaaste mõõtmine, siin SO2 noixi osoon nii osas ning kui esineb mingisuguseid kõrvale kaldu mesi, siis saab operatiivselt sel vahele segada. Võib-olla Vilsandil on, küsimus on lihtsalt selles, et Nende ümbrus on ise väga puhas oma õhu poolest, kuid siin võib teatud tuulte korral kanduda meelesaastajaid Kesk-Euroopast una Läänemerele, põhiliselt edela luulet ja nüüd oligi koostöös Rootsi katabori instituudiga pandi kõikidesse Baltijaamadesse ülesse veel passiivsed nagu õhumõõturid. Mis siis on lisaks nendele automaatmootoritele. Ja me nüüd arutasime neid tulemusi siin nädal aega tagasi ja paistiski, et aasta lõpul võis olla tõesti tegemist poole tulevate Kesk-Euroopas aastal. Sellepärast et, et need jaamad meil niiviisi balti riikide vahel ära jagatud, et Vilsandi jaam Lätis otsa vaja, mis on kohe mere kaldal ja Leedus omakorda mererannikul ja nii et sisuliselt kui tagantjärgi minna, siis me näeme, kuidas seal kõhumassid liiguvad ja kus see parajasti saaste tule mõõdame tuule suundiga. Ja see on väga tore, meil on olemas spetsialistid, meil on vastavad seadmed, teenistus, nii et inimene võib kas rahulikult suvel päikest võtta või öösel rahulikult magada. Tema eest jälgitakse. Jah, ma arvan, ma usun, et kui me võimalused lähevad suuremaks, siis seda paremaks see asi saab.