Minu vanavanaema kodukülas on tee ääres kõrgendik mida rahvasuus kalmemäeks kutsuti. Katku ajal oli sinna palju inimesi maetud. Vanad inimesed rääkisid mõnikord, et öösiti kostnud kalme Mäguusikust haledat nuttu ja Hoigamist. Keegi läinud kunagi vaatama, mis seal niimoodi on. Aga siis tuli korra Villemi Märt mõisateol. Tee läks kalme mäest mööda ja mis ta kuuleb, seesama hääl, justkui keegi kanges, valus oleks. Märt võtnud südame rindu ja keeranud kalmene kuusikusse sisse. Küll vahtinud ta igale poole ja viimaks näinudki. Oiga ja hääl tuleb inimese sääreluust. Märt hakanud üle kere värisema tahtnud sääreluu, kus see ja teine jõkke visata, jäise plehku panna. Kui luu härdusti paluma, kaeva mulle haugud, kaeva haud. Kui sa selle teed, siis tuleb sulle haua jalutsis pütitäis kulda vastu. Pool sellest võtta omale, aga teine pool, jaga kiriku vaestele. Villemi Märt ise hirmust meelemõistuseta teinudki nii kaevanud haua ja matnud sääreluu maha. Saanud kullapütiga kätte nagu sääreluu. Kooli lubanud jaganud poole osa kiriku vaestele aga teise osa matnud sohu. Mustadeks päevadeks jätnud virvatulukesi seda igavesti valvama.