Ühes mõisas käinud mõisahärra peale surma igal ööl kodus oma noort prouat kiusamas liigutanud mööbilt paigast. Müüdistanud saalides. Ja teinud muudki pahandust. Proua olnud kodukäija vaevamisest nii ära tüdinenud, et juba eneselegi iga päev surma soovinud kaevanud oma hädatoapoisile sean prouale nõu nõia käest abi paluda. Proua palunudki. Jõudnud kätte pine sügisel. Härra jälle kodu käima tulnud. Proua polnud enam sugugi ära kukkunud vaid haaranud targa õpetuse järgi hällist lapsi ja läinud sellega küdema ahju ette. Ähvardanud pambu tulle visata härraga veel küsima, kellele seda küpsetad, proua, kohe vastu, selle õhtupostiks. Homme küpsetan teise härra sedamaid kisendama, ära seda tee, ära seda tee ütelnud ja jooksnud uksest välja. Härra enam häärberisse oma nägu ei näidanud. Ainult surnuaial, kus surnute koht on, öeldi teda vahel nägevat veel liikumas.