Tapa mõisas olnud vana laiali väga kuri jonkur. Joosep, nimeks TÖÖ, rahvas hüüdnud teda vanasarviku paarimeheks. Sisenenud siunkur ühe korra haigeks ja surnud ära. Külanaistele anti see orjus, et nad pidanud Juhkrut valvamas käima. Oli pime ja väga vaikne kabel. Junkur lebas kirstus. Tüdrukul tahab hirmsasti tukk peale tulla. Kas ta jääb surnu avab teise silma ja irvitab hambaid. Tüdruk oli nii hirmsasti ära kohkunud, et ei mõistnud, mis teha. Jah, kannab tasakesi laulma. Surnumuudkui Jürvitanud ja kukutanud teise käe oma rinna pealt maha. Tüdruk tõstnud käe jälle oma koha peale ega olnud kabelist sugugi lahkunud. Teisel öösel pandud vana ellusti surnut valvama, see kudunud puusärgi ääres igavuse peletamiseks sukka. Äkki näinud iit teisel pool seina peal Juhkru näomaali? Ei pannud esiotsa küll imeks, et kuidas see maal küll nii ruttu valmis on tehtud. Vaadanud veel hoolega, siis näinud, kuidas surmu talle naeratanud. Pühadevaheeit visanud sukavardad, kus see ja teine jooksnud poolsegasena kabelist välja. Surma hakanud korisema ja tahtnud end istukile ajada. Kutsuti kohale tugevad mehed, need sidunud junkru tugevate hobuserihmadega kinni. Ja veel enne koitu viidi kurivaim maha. Hiljem olnud keegi mõisateenistuja metsas heina tegemas, söönud lõunat ja heitnud systeeraja äärde puhkama. Korraga tulnud keegi tundmatu inimene käskinud teda oma tee pealt ära minna. Järgmisel päeval kordus sama jälle teekäija platsis, käsib teed vabastada öösel näidatud sellele heinalisele unes. See inimene on õieti surnu, kes ilma matmissõnadeta on maha viidud.