Ükskord tapetud Uudriti mõisa ligidal keegi mees ära. Keegi ei teadnud, kes seda tegi. Varsti pärast seda nähtud seal öösiti ilma peab Ta mees ringi kõndivad. Korra sõitnud, üks hobusemees seda teed. Järsku vaatab üle õla. Peata mees platsis ja astub õige pika sammuga hobusemehele järele. Mees löönud kartma ja hakanud kihutama hobujooksnud, nii et suu vahus, aga ilma peata mees haarab juba vankris istuva mehe kuues ilu järele. Akende alt lööb juba tuld välja, nii paari versta jagu võis veel ajujaht käia. Aga siis kadunud peata mees äkitsi ära. Kuna mees otse kirikumõisa poole kihutas. Hobusemees kihutanud pastoraadi ette. Tänud kirikhärra uksele ja rääkinud hirmust poolsurnult loo ära. Kohe läinud õpetaja lugenud ja laulnud seal, kus mees oli tapetud. Kui ta tagasi tuli polnud hobusinistram kusagil näha. Vanker seisis tühi, ainult hobunäpp siis kurvalt rohututide järele. Keegi ei ole seda hobusemeest enam näinud ega tea, mis temast sai.