Vanasti oli mägise suur ja jõukas küla salveid alati nii villija täis, et jätkus omade leiab külalistelegi ikka kahe-kolme aasta leib ees. Kari oli suur ja liha. Katk oli küll kuuldud mööda maad ringi käivad, aga mägised polnud ta ometi puutunud. See juhtus sõnniku vedamise aegu. Kõik külapidi väljas olema. Kui nad enne pimedat näevad. Otse mägise poole tuleb teed mööda mustas riides kerjus. Munki pole kardetud, sest jumalast pühitsetud katke ei puutu. Munk võetud kenasti vastu antud kõhukinnitust ja öömajagi. Aga järgmisel hommikul olnud selles talus haigus juba inimeste kallal sealt levinud taudule küla laiali edasi välimaadelegi, kuni ühtegi inimhinge enam alles ei jäänud. Siis võtnud kerjusmunk leivakoti, tõmmanud kere vimma ja läinud mägiselt alla, otsima uusi külasid ja rahvaid. Ainult üksikud inimesed olid jõudnud kerjusmunga eest metsa peitu joosta. Nad läksid need surnuaiale, kus hauad juba valmis kaevatud. Kaua kaua seisid nad tummana haudade kaldal kuni nõhkedes sinna sisse kukkusid ja ka ise ära surid.