Eikellegimaa. Tere, kullakallis, kuula rahvast, raadio on raadio kaks, teie päralt, siin parasjagu, mina liikus nad niisamuti nagu see algav tund, mis saab olema täis eksootilise kõlaga menu muusikat, teie päralt, head inimesed, on terve eikellegimaa. Muusikali sõna- saarei kellelegi maa, mille pärast järgnev tund algab täna, sedapuhku nõnda järgmise esimese vahelugemisega. Kogu meie koduse maailmamuna pääl usutakse väga vähe olevat. Kandi, mis oma muusikalise mitmekesisuse poolest meloodiate ja iseäranis rütmide rikkuselt võiksid võistelda Lääne-Aafrikaga. Nii hästi aruturm saada, kirglike melomaan kui hästi ka pikk rida nõndanimetatud asjatundjaid on valmis vanduma ükskõik mille võiks kõik, kelle nimel, et just Lääne-Aafrikas Ta on algselt pärit mitte ainult pluus ja seeläbi siis kontserdi džäss vaid samuti näiteks rege ja kahtlemata kõik see, millest koosneb rokkmuusika. Vot see osa rokkmuusikast, mida enamik kuulajatest rokkmuusikana tunneb ja teab aafrika laineile, on kellelegi ma muusika olnud häälestatud vanemadki mitmeid korral. Nõnda on siin kõneldud Nigeeria muusikalisest intsidendist elaniku laabu kutist, moli kitarrigeeniusest, Talifarcatud eest maailma muusikastaarist skulptuurist ning nõnda jutu puhumist juurde mõistagi mängitud. Minu arust see tegelaste muusikat sime kaist Jusson tuuri sünnikohast ja sealt lähedalt Kambjast ongi pärit Aafrika kõige laiemalt, see tähendab mujal maailmas kõige tuntumad muusikud ja skulptuur on üks neis ning vähemasti samaväärne tegelane, ehkki muusikaliselt ja päritolult ja ideoloogiliselt mõneti erinev on tema kaasmaalane Paabomaal. Loomulikult pole just sund uurima ainsad põnevad Kambja muusika talendid sest lisaks neile on olnud tegevat midagi tegutsevat praeguse ajani, kas või näiteks kui esimesi teadaolevaid üles kirjutatuid nimetada Ismallo tuure Kunda orkestri lõigatsioon, sekk Jomarthene, tänase kellelegi ma peategelane on üks neist, kelle nime mitu korda nimetatud. Tänan, ei kellelegi, ma mängib Ene Kallase vaba maalimuusikat. Kangesti kaunis ja kena lugu, kelmikas pealegi, kas pold sellise nägerlasest maailma muusika täht Paabomaal, tema pühendus lugu tegelikult oma ansambli baskid taristik. Sydicy oli loo nimi aastast 1994. Selle Dallasest maania muusika tähendab vaba maali sünniga tegelikult seonduvad mõningad segased ja natuke salapärased asja olnud. Need asjaolud pole küll lausa müstilised, sest oli ilmaletulek ei olnud eriti veider. Näiteks ei sündinud näiteks näiteks oma lihase isa kõrvast, nagu olevat juhtunud suure kargantoa poja pantodrueerliga kunagi ammu aastasadusid aastasadu tagasi. Tarmo maal on ikka emaihust sündinud, aga enamik inimesi ainult et mehe poja väidetav sünniaeg 1953 on küll tema jaoks nagu liiga varajane. Fotode järgi võib arvata, et vabamaal on silmanähtavalt noorem. Ta on tunnistanud isegi, et nõnda küpsesse keskikka jõudnud ta siiski pole olevat nimelt mitte mitte aastat noorem, kui paberid näitavad. Segadusega paistab olevat siginenud kunagi sellest, et poisi papa, paljulapselise perekonnapea, kes teenis kunagi prantsuse armees pojas kangesti naiste laste ülalpidamiseks toetust, mida paraku prantslastest kunagised kolonisaatorid maksnud mustanahalistele Senegali sõduritele ainult nende järeltulijate pealt, kes olid sündinud enne Senegali iseseisvumist. Täiesti võimalik, et see veidravõitu lugu ongi. Seletuseks, miks Paavo maal talle omistavad sünniaastad teise hästi omaks võtta aga lõhkuda siis pealegi noorem välja. Enam-vähem kindel on igatahes see, et 70.-te teiseks pooleks oli ta Senegali põhja osastava sünnikohast ümber asunud pealinna koori liitunud seal suurem muusikuteseltskonnaga ansambliga lasli funkab, millega mõnda aegamööda Senegali linnu ja külasid. Kontsert reisides sai noormees päris mitmekesise ja praktilise põhjalikku vahetu rahvamuusikaalase kogemuse. 80.-te alguseks oli ta jõudnud tudeerida paari aasta vältel, muuhulgas ka Bubba klassikalist muusikat ja saaled stipendiumi edasisteks õpinguteks Pariisis. Tollest ajast 80.-te esimesest poolest pärinevad esimesed sellised lindistused, mis juba pisut pisut rahvusvahelist kõla kõlapinda leidsid ja tähelepanu äratasid. Aafrikast. Üks seesugustest on meil siin ei kellelegi mal käepärast. Paavo maale ja tema ansambel ja hulk tema lihtsaid kaasmaalasi, kes ansamblisse ei kuulu ja lisaks veel terve trobikond eurole pagi muusikuid mängisid, laulsid meile viimati mõistulugu pimesiku mängust. Koorel oli tema originaalpealkiri sinna peale muusikute seas peetakse vabamaali mitte üksnes andekaks, vaid ka väga haritud ja õpetatud meheks ning suurepäraseks suurepärase ümberkehastumis võimega artistiks, kes ühe võrra Veenusega võivad laulda pühakutesite patustest või muistsetest, islami müstikutest ja nende järgijatest tänapäeva vennaskondadest, millistest Ühte pidavat Paavo maal ka ise kuuluma? Kõige selle juures, millest iganes Pavomaal ei laulaks enam-vähem olenemata sellestki, kuivõrd too või teine konkreetne lugu kõlab parajastiminaarselt tuima Roorselt kostab neist peaaegu alati välja esitaja paras positiivism ja valdavalt helge meel. Tundub, et romaanis pesitseb vaikne veendumus, et asjad ei pea ilmtingimata lörri maailm hukka minema. Seda muidugi juhul, kui ainult inimesele omad ise viitsivad, tahavad endid kokku võtta ja üleüldise parema läbisaamise heaks pingutada. See puudutab Omaani muusika sisulist poolt. Vormilisest küljest vabamaal osanud, iseäranis 90.-te aastate algusest saati hoidava poplugudes üsna kenasti tasakaalus aafrika traditsiooniliste muusikainstrumentide kõla, aafrikapärase rütmika ja meloodilise ning teiselt poolt teenused, mida pakuvad tema muusika salvestamiseks Euroopa helistuudiad ja produtsendid. Järgmine lugu on minu meelest üks seesuguseid oma kõlalti vormilt oma sisult taga on too kaunis vaikne, õrn, hingestav habras balloon. Meie kahvanäoliste kuulajate jaoks meie kõigi jaoks võib-olla veidi üllatav. Minagi olin täiesti hämmingus, kui ma lugesin loo sisukokkuvõtet, kuulates teda pala umbes teist korda. Selgus nimelt, et lugu räägib meile, varsti saate te seda lugu kuulda. Eetilises keeles kaunitest kujunditest, kõlalt vähemalt räägib osalisest murest. Nimelt Kaaba maali murest, sellepärast et Senegali rahaühikut devalveeritakse. Ja selle juures ma ei tea küll, mida mõtlete teie, kui te olete mõne aja pärast selle loo esimest korda läbi kuulanud. Kui mina olin seda lugu kolmat korda kuulanud ja teist korda teadnud, millest laul räägib, siis ei saanud mina küll mitte unustamata jätta, et kui ükskord paasi eesti krooniga juhtub, siis kas meil on võtta popmuusikut, kes tollest karmist tegelikkusest kirjutanud. Kullakallid kuulajad, raadio on raadio kaks, kuulate saadet ei kellelegi, ma, mina olen Tiit, kus need mängin teile täna ette sõnagallasebavama oli muusikat ja vahele kõnelen. Selle muusika kohta jagab omavahelist. Nüüd aga tuleb väike vahele panemine üsna vanadest asjadest. Nimelt läbi sajandite, aga võib-olla isegi veel pikema perioodi vältel. Võimalik, et isegi mitme 1000 aasta kestel arvatakse enamiku, kui mitte kõigi Lääne-Aafrika kultuuride suhtumine muusikukutsesse kui niisugusesse olevat olnud veidi vastuoluline või koguni kahepalgeline. Igatahes läänemaailmahuvilised asjatundjad on seda väidetavat vastuolu kommenteerinud nõnda. Ühest küljest on Lääne-Aafrika maades päritava muusiku või muusikalise krooniku ameti pidajad, see tähendab mandingo ehk Craieti kultuuri kandjad rahvaste poolt vaieldamatult austatud ja armastatud olnud alati. Teisalt on messi aga suhtutud ei eeldata taunivalt, aga kuidagi kangesti kahtlustavalt või nii. Muusikuks olemine tähendab nende skulptuurides kindlasti ära volitust ja erandlikust. Teisest küljest pole selle professiooni siiski kunagi nõnda auväärseks loetud. Et kohalike ülikute ja pealike suguvõsad andekamaid järeltulijaid lubaksid suurema vastvaidlemiseta muusikakutset valida. Kaugemale tagasi minnes on leitud, et Mandingo või projeti klanni kuuluvate perekondade kogukondade saatuseks oli üsna suletud eksistents. Näiteks nende võsudel polnud erilist lootust valida endale kaasat valitsejate soost. Ükskõik kui hästi, siis nad valitsejad, nende muusiku oskusi ka hindasid see tähendab jää murdmine oma keskkonnast oma kogukonnast oli üsna välistatud. Ning võib-olla vastureaktsioonina seesugusele kestvale olemisviisile hakkas muusikute klann seda kiivamalt hoidma ja varjama omi saladusi oma professiooni, eripäraseid, oskusi, nende õpetamist, laskmata kõigele sellele ligi nii-öelda inimesi väljastpoolt. AEG jääks üha sagedasem suhtlemine muu maailmaga on maid, tavade tõkkeid käskusid, kindlasti mõnevõrra mahendanud. Päriselt kadunud pole aga too pikkade traditsioonide mõju ilmsesti nüüdisajani. Aafrika popmuusikastaaride suhted nonde tavadega on igaühel erisugused. Kui näiteks kõnelda Kambja kahest kangemast mehest vabamaalist ja skulptuurist, see tähendab siis voolafi rahva esindaja tuur on nimelt iidse ja tunnustatud muusikute liini tänapäevane kehastus. Tema kaasaegne konkurent Senegali põhjaosast Fula hõimude hulgast pärit kaunite kunstide instituudis õpetust Pariisis koolitust leidnud maa maal vastupidiselt ei kuulu ise kutseliste muusikute klanni. Küll aga kuulub sinna oli peaaegu lahutamatu kaaslane ja õpetaja kitarristi, laulja Mansour sekk, Mansour seki Babamaal mängivad-laulavad järgnevas laos koos. Paavo maal Senegaalist ja tema õpetaja ja kaasnesid seeria peakorraline saati massossek. Mängisid koosi vabal maal, laulis, see toimus 80.-te aastate keskpaigas. Sealt ajast oli pärit kuuldud salvestus, viimane lugu. Eks neljandal aastal avaldatud üsna mahukas seitsmesajaleheküljelises ja muljetavaldavalt info tihedas ning piisavalt põhjalik, kus maailma muusika teatmeteoses rahvkaid on sina Kambja lehekülgedel avaldatud ka lühiintervjuu Paavo maaliga. Teda usutleb seal Euroopa üks usaldusväärsemaid spets, Lääne-Aafrika popmuusika küsimusi, Richard turillo. Muuhulgas pärib, mida arvab, olen sellest Miksonist mitmed Senegali muusikud võrreldes paljude muude Aafrika teistest paikadest pärit artistidega märkimisväärselt edukad musta mandripiirid taga. Pavomaani arvates tuleb see sellest, et sellega oli muusika, tema arust on alati olnud välismõjudele väga avatud. Nõnda juba esimene moodne praeguseaegne popansambel. Senegalis orgestrabaobab näiteks miksis Kuuba harmoonia rütme oma maa rahvamuusikaga ja samas suunas olevat sina Kambja, popmuusikas asjad edaspidigi arenenud tänase päevani. Samas kõlbavomaal möönab ka, et konkurents on äärmiselt tihe. Mitte ainult, et Aafrikas tervikuna noh, mis on ju üks väga suur ja lai rahvarohke maalahmakas vaid ka riikide siseselt. Ja nagu on juba mitu korda vaip tänases saates kasvas üles ja sai muusikuks Senegali põhjapiirkonnas. Ning Fulaani rahvamuusika esindajana on ta osutunud paratamatult oma kodumaal nii-öelda vähemuse hääletoruks sest kõige tuuni andumaks Senegalis pole mitte Nonii, vaid voolofon, muusika ja võrreldes neid kahte omavahel leiab valed, kuula, olles mõjutatud maali ja muusikast üldisemalt võib-olla koguni Ningeri traditsioonidest tervikuna. Olla valdavalt meloodilise kuuega kuivoolafisaund, mis rõhutavad eeskätt rütmilisi köitvaid elemente ja mitmekesisust. Tõsi, peenelt vaheliti põimitud budu rütmi oma palade realiseerimisel kirjutamisel esitamisel loomulikult tarvitanud. Ma olen isegi ning tema lugude pulss võib olla samuti enesega ühes taktis kaasa koksima. No nii hästi tuhandeid jalapaare kui põksuma sadu südameid. Aga samas Waba maalilaulud tõepoolest selgelt välja joonistuma ja köitva ühistusega. Seal on märgatav nii tema, vanade kui uute laulude puhul see järgmine või see kellelegi mal kõla poleks uuemaid. 90.-te aastate keskpaigas salvestatud. Head kuulajad, te olete kuulanud, saadeti ei kellelegi maa, kus jätkuvalt kõlab tänaseni Allased Paavo Maali muusika noh nii 80.-test kui 90.-test aastatest vabamaaniana üheksanda kümnendi keskpaigast alates esile tõstetud kui ühte edukaati arvestatamate aafrika artisti, kes mitte küll alati ühtviisi veenvalt, aga siiski võrdlemisi sageli on oma muusikas kohkumatult erilise innuga kombineerinud traditsiooni puturismi, neutraalsust ja tehnitsismi. Ehkki kõiki tema sellelaadseid üritusi pole tõesti tervitatud ühtviisi paljude tormiliste kiiduavaldustega. 80.-te aastate lõpualbumeid. Neist ühe nimi muide, oli taara nõndasamuti nagu 90.-te alguses Toorot peetakse pigem huvitavateks katsetusteks tervikuna. Eba ühtataks ebaühtlasteks. Mõnel puhul, kus raadi kahtlusteks tõesti alust olla, võib vist etteheiteid teha rohkel produtsentidele kes aafriklasele tema värskete taotluste teoks tegemisel piisavalt paindlikes partneriteks ei osutanud. Vahel nagu lamp toora plaadi puhul oli, aga jätkus seesuguseid abistajaid korraga vististi liigagi ohtrasti. Tolle plaadi kallal proovisid kätt järgemööda kolme eurooplaste Aafrikast eurooplast, ameeriklast, stuudiois, algmaterjalile usinasti elektroonilist piitsa printsid ja said lõppkokkuvõttes hakkama püüdlikult laiatarbelise, aga õnnetuseks võrdlemisi lamedad sünteetilised tootega. Elusa hoolduse asemel kaheksanda üheksanda kümnendi vahetusel ilmusega Maali elektrooniliste Popp eksperimentide vahel ka mitu nii-öelda akustilise koega albumit. Mõni neist oli peaaegu et briljantne. Pakume üht lugu 80.-te keskelt. Seesuguse muusikalise, miks tuuri kokkusegamine, nagu seda teeb juba aastaid Synegaalane Paabomaal võttes teemasid ja tehnikaid Aafrikast, Euroopast, põhjast ja lõunast Klootes, soovides väga, et seejuures selles osalt üld, saadavusele mõistetavused pretendeerivad uues pidevalt ümber kujundatavas muusikalises keeles säiliksid ikkagi ka alati oleksid selgesti kuuldavad tema rahvuslik eripära. Ja Aafrika oled see on kahtlemata kangesti peen ja keeruline kunst ühtekokku. Suures plaanis taandub asi kindlasti küsimusele traditsioonilist nende elujõulisusest, nende uuenemised esinemisvõimalustest ja piiridest kindlasti seal ühtpidi ülihuvitav ja äärmiselt põnev pind, millel liigub Põlvamaal. Samas on see ka kindlasti väga kapriisne kontekst kus ootamatuid õnnestumisi, intuitiivset märki, tabamisi tuleb ette võib-olla harvemgi, aga paremal juhul ehk ainult sama tihti kui näotult erutasid hübriide ja veidraid viltulaskmisi. Aga päris kindlasti on küll. Mina olen üks neist maailmamuusikust, kelle otsimisi ja üsna sagedasi leide sellel seesugusel üsna ebaühtlaselt kaardistatud alal tasub peaaegu alati tähele panna. Praegu ja edaspidigi. Tavamaali 1994. aastal salvestatud albumit Vairin puuta peetakse õigusega no ilmselt üheks olulisemaks maailma muusikaks raadiks ja võrreldakse seda tema tähenduselt Salis köita 87. aasta kauamängivaga sooro. Albumil on ilmselt oma maalil õnnestumised ja head leiud ülekaalus ja tolle plaadi lõpulugu rahvamuusika töötlus dieedo lõpetab tänase ei kellelegi ma. Mina olin sildid, kus need ja siit eikellegimaalt mängin, mina teile muusikat ja ajan mõndagi juttu jälle jälle nädala pärast, seniks Haile sassi.