Üle aasta juulikuus Moskvas maapealsete tähtede sadu. Lisaks igalt kontinendilt saabunud filmikarpidele tulevad kokku saama ka lihast-luust ja verest filmitähed. Ja sageli ka tähtede varju jäävad filmitegijad. Palun, Raskabur. 1965. ja 67. aasta festivalikülaline. Inglise koolipoiss maaklaste. 1969. aasta parim noor näitleja ja väike Oliver. Kiievi lasi messi Eigraimsusega. Poola kuulsamad režissöörid Andrei Vaida ja Jesekavalerovitš Jäärsega Therese tuleb Moskaskava festivale Harosses kes pole ühtki Moskva festivali vahele jätnud. 1969. aasta külalised. Toon taikide abielupaar. Kes Moskvas teatasid, et nad hakkavad lähemal ajal filmina punast viiuldajat Edward sõrmusest? Paljud eelmise festivali filmid nagu suur jalutuskäik siin põhjatähe all põletatud maa, Lasla hambrus, lugu on jõudnud meie vabariigi ekraanidele. Ja nüüd on festivali kolm žüriid läbi vaadanud suure hulga uusi filme ning oma otsuse langetanud millest filmisõpradele juba läinud nädalal teada anti. Et suurel filmifoorumil demonstreeriti umbes 300 400 filmi, läbivaatamine ühele inimesele vast ehk üheaegselt kolme filmi korraga vaadates vast ainult jõukohane oleks siis lubage, et ma piirdun tänases saates vaid üksikute arvamustega Moskva seitsmendalt, rahvusvaheliselt filmifestivalilt. Nägime Neljast kuldauhinna võitnud filmist kaht. Need olid Juri lünka valge klindi musta märgiga ja Anžey Vaida Kasesalu. Kohe neist jurilenko meie vana tuttav, olles paratsjanovi operaatoriks filmistaar kutsebinski jutustuse järgi unustatud esivanemate varjud, mis Argentiina Maria plaato festivalil sai. Kui ma ei eksi, siis siis 1964. sel aastal neli auhinda seal parima reziiest, parim operaatoritöö eest, parimate värvidest ja nii edasi. Film jutustas kutsuulide elust ja need, kes pidasid teost üksnes etnograafiliseks. Eksisid sellepärast, et see oli üldinimlik legend armastusest inimväärikusest. Nii 1968. aastal valmis hiljem kui esimene iseseisev film. See oli Gogoli jutustuse õhtut külastik Anka lähedal loodud laiformaatteos pealkirjaga jaaniõhtu mis oli algusest lõpuni täis huvitavaid leide ja katsetusi. Kuid filmil puudus sihvakas kompositsioone, paeluv su, see no ütleme lihtsalt tal puudus dramaturgia ja seega jaaniõhtu ei leidnud publiku poolt eriti eriti sooja vastuvõttu. Kolme viimase aastaga taaniljanko nähtavasti tublisti tööd teinud on õppinud juurde. Sellest räägib ka nüüdsel festivalil saadud kuldauhind tema kolmanda filmi valge lind musta märgiga eest. Hiljem kirjutas stsenaariumi koos näitleja Ivan Nikolai Chuckiga, keda nägime Ivanka osas unustatud esivanemate varjudes ja nüüd mängib Ivan Nikolajevitš siis valges linnus Peetri nimelist peaosa. Muide, mul on suur kahtlused nii Ivandmicolatšuki kui hiljenko enesegi soontes voolab natuke kutsu Liverd. Sealne murrang, mis toimub ühe perekonnaga, ei ole muidugi nõukogude filmikunstis esmakordne süžee. Kui aga hiljenko näitab nõukogude korra jaluleseadmist taga Karpaatia helesiniste metsade foonil mehiste palgi parvetajate ja rändmuusikutest perekonna keskel saavutab ta oma lahendusega erilise legendaarse ajakiri sputnik kinofestival ja kirjutas hiljenko saavutuse kohta väga kõlavate sõnadega. Illenko otsingud algavad rahva elu eetilistest ja legendaarseteks elementidest tõusevad poeesia mäetippudele. Ma ütleksin natuke lihtsamalt, illenko läheb sealt edasi, kuhu jõudis välja Aleksander Tomõšenko kuid Hošenkoley poeetilise kujundi pildi ja helikontrapunktis siis hiljenko, lisab Tošenko plastikale värvi. Julgeksin öelda isegi nii, et kõigist filmikunsti väljendusvahenditest valitsev juriilienko värvi kõige paremini alles siis kaamera, plastikat, montaaži ja tööd näitlejaga. On teine kuldauhinnaga ära märgitud film, mida mul õnnestus näha, see on Andrei Vaida Kasesalu. Seal seisab esikohal näitlejameisterlikkus. Seda filmi võiks vast võrrelda näitega raadiotööst. Lembit Lauri väljendab näiteks meil oma mõtteid ja tundeid esineja kaudu, jäädes ise niimoodi saate lõppvariandis kuulajossa. Vaida näiteks ei kasutama resiis ei montaaž ega pildi heli kontrapunkti. Ei selliseid puht kinematograafilisi vahendeid, vaid kasesalus on tal kõik antud läbi näitleja. Võib-olla see just ongi rezhiim meisterlikkuse kõige kõrgem aste. Vaida Kasesalust. Räägi meile natukese aja pärast, Ivar Kosenkranius veel. Ma lisaksin siinkohal vast vaid niipalju, et kuigi Vaidal seisab esiplaanil töö näitlejaga hämmastas mind kui operaatorid filmi erakordselt kõrgetasemeline pildi lahendus. Kasesalu on helesinine film. Ta on helesinise taeva helesiniste varjude taevassinise kevad v sinise lume, hallikassiniste, kasetüvede, tumesiniste, kostüümide ja ja isegi hahk ja sinise Krimmiga film. Ainult paar kollast apelsinielustavad vahetevahel pilti. Pildi autoriks on segmend Samosjuk ja tema kaamera mõõdulindiga välja rehkendanud kaugus näitlejani, et objektiivi fokusseerida. Operaator pole ka nõudnud osatäitjatele teekonna ette joonistamist, kriidiga põrandale, millest muide kahjuks pole vaba Elenko film. Kasesalus Ümera nagu vaatleja osas ta jälgib elu kõrvalt ja see annab materjalile erilise usutavuse siiruse. Selles mõttes meeldis mulle veel üks film, mis festivalil ei saanud küll ühtki preemiat, mille teostus oli oma lihtsuse ja tõepärasuse poolest eriti sümpaatne. See oli Kanada režissööri Claude graafilm minu onu Antoana. Kõik näitleja Need olid varustatud raadiomikrofonidega ja mitte alati ei teadnud nad, kas kaamera töötab või on tegemist prooviga. Kujutatud oli tavaliste tööinimeste elu, kelle teele saatus veeretab kõikvõimalike raskusi ning kes oma rahvaliku Yoviaalsusega neid siis ületavad. Seitsmenda filmifestivali enamik filme olid väga teravalt sotsiaalsed. See näitab kõigi maade Ginastid üha suurenevat huvi maailma probleemide vastu. Ja eriti sotsiaalset filmi nägin ma lühifilmide festivalil. See oli Ameerika režissööri Joseph Stryki äge protestifilm Vietnami sõja vastu mille võitlev joon polnud mitte loosunglik, vaid materjali erakordsest ja lahenduse lihtsusest tuletatav Josas trikki film intervjuus. Veteranidega koosneb ainult viie Jäki poisi keskplaanidest. Kelledest üks on küll neeger, aga ka tema kõht paistab päris täis olevat ja võimalik, et temagi sõitis intervjuud andma mustangi rooli taga. Need on ilusad raseeritud poisikesed räägivad kukkelik uhkustundega, mismoodi nad väikese küla vietnami maa pealt minema käisid. Jutt on äärmiselt detailiderohke poisid mäletavad, kuidas üks vana naine põlema pisteti, kuidas pütist enne vägistamist transistorraadio ära virutati ja nii edasi. Kui reporter pärib, kas song nii tragöödia oleks võinud olemata olla, vastavad jänki poisid, et see on vana lugu, et süüdlased on raske ja võib-olla mõtet otsida. Ja ainult neeger on see, kes üksi poole suuga mainib, et poleks pruukinud kõiki elanikke maha tappa või käsku lõpuni täita. Ja uskuge, see on üks kõige sõjavastase maid film üldse, mida ma viimastel aastatel näinud olen. Kuigi ta on ainult veerand tundi pikk ja puhtkunsti või puht kinematograafilist väärtust temast leida ei tasu, aga ikkagi tema, tema mõjujõud on niivõrd tugev, et tunned kohe, kuidas rusikas käest läheb. Sõrmed pigistavad. Tahaks loota, et Moskva filmifestivali paljude filmide tere, sotsiaalsus ja diskussioonide järellainetus paneks virvendama ka meie vabariigi filmikunsti küllalt tuuletu veepinna ja meie noorte autorite soovi käsitleda nihkeid protsessi ühiskonnas vaadeldakse enam kui soovi häid traditsioone purustada, vaid pigem kui soovi neid edasi arendada. Sellel festivalil oligi minu jaoks üheks suuremaks lavastuseks see, et ma nägin meest, kes oli asunud Tošenko kohale. Ja samas tekkis mul küsimus, et miks ei ole meil veel meest, kes jätkaks kasvõi näiteks Konstantin marska vaimus. Noore põlvkonna järelkasvu probleem on väga tugev ka Soome kine arstide hulgas. Seal on probleem muidugi teistsugune, sest seal on teistsugune ühiskondlik kord. Aga alustagem nüüd intervjuusid. Ja teemegi siis kõigepealt juttu soomlastega Soome konkursi filmist. See on mõned kuud tagasi meil jooksnud filmi siin põhjatähe all järg, mis sai tänavusel festivalil Nõukoguderahufondi eripreemia. See on minu 35. film, ütleb Edvin Laine Vaino linnaga. Olen neist 35-st teinud koostena viis filmi. Teine film oligi siis, mida meie filmisõbrad Eestis nägid siin põhjatähe all tegijana nii Vaige ja pistan järjest üks sona ära kiita siia pärast säiuga piimeesiksite Marta. Osarateegiesana muidugi, tegijal on väga raske rääkida sellest, missugune koht on viimasel filmil loomingust. Seda enam, et Aksel ja Elina Valmis üsna hiljuti küsiksin kõlu Peetril lainet Väino Linna loomingus, et ta jälle selle ekraniseering. Linateoseid. Lähima kannas apsema rajalistesta ai jagu häiest Soome lahes on meeltale ideed seal parra ars. Eks ikka mingi eriline rahvalikus peitub, linna teostas, vastab saama konkursifilmi režissöör ja võib-olla ka kõige Soomelikuma mõttega kirja pandud realism. Mis aga täpselt, vastab soomlased, mentaliteet Viljandis. Ja nii minu viimane küsimus, Edvin lainele. Kasvõi Soomes on ka režissööride vanemale põlvkonnale järelkasvule. Meil on palju noori, palju isiksusi, kellest me võime palju loota, ütleb Edvin Laine. Loomulikult ei tee nad aastas veel nii palju tööd, nii palju uusi filme, kuid uus põlvkond areneb ja Edvin Laine arvates ei paista sellel arengu lõpp olevat käsilvaputatamist. Peter fon paak on noor režissöör Soomes töötanud kriitikuna ja linna kuuleme, mida ta ütleb. Täienduseks Edwin lainele seoses Soome konkursi filmiga. Akseli ja Elina. Akseli ja Elina on täiesti korralik traditsiooniline film kuid mulle tundub siiski kaunis vaieldav sellisesse loomingulist õhkkonda nägeda Moskva festival. Eriti vastuvõtlik publik, saata Filmuslevatatatavampaag. Kahju, et Soomest ei ole esitatud noorte loomingut, mis viimaste aastate jooksul on olnud eriti tugeva tõususuunaga. Soomes tehakse üha enam sõltumatuid radikaalseid filme. Nende esitamine siin Moskva festivalil oleks olnud eriti kohane. Soomes töötavate noorte aktiivsete filmitegijate jaoks oleks olnud. Noorte filmitegijate jaoks, kes puudutavad sotsiaalselt valusaid probleeme, oleks siinne kohtumine näidanud, süvendada ja süstematiseerida otsinguid sotsiaalsete ja esteetiliste kriteeriumite alal ja oma maailmavaateväljakujundamisel. Risto Järva Töömehe päevik on meie arvestus kaslased Peeter fon paagi arvates Soome noorema filmikunsti üks suuremaid saavutusi. Film oli muide Moskva festivalil 67. aastal ja sai hiljem USA Atlanta festivalil auhinna parima välismaise filmi eest. See film ehk oleks vast parim näide noorte maitsest ja Soomes Soome Nõukogude idufilmialastest suhetest. Meie vestluskaaslane kavatseb lähemale Soome televisioonis hakata valmistama filmi lauljast Olavi virdast. Ja valmimas on tal ka suur stsenaarium koos Risto Järvaga. Soome filmi tulevik on kui eriti tume, kui meenutada, et läinud aastal tehtud 15-st filmist ainult kaks tasusid end ära ja nende 13 hulgas, mis pankrotti läksid, oli ka noore radikaali Peeter fon paagi filmilint, mis juba esilinastusel tsensuuri vetoga kinni pandi. Istume edasi, saame konkursse filmi läbivaatusel. Ivar Kosenkranius, öelge palun, missugune film teile? Mitte kriitikule, vaid, kui inimesele on kõige rohkem huvi ja mõnu ja elamust pakkunud siin festivalil. Oli festivalil väljaspool konkurssi seal kuulsa itaalia filmi režissööri Michelangelot Unioni film saab riske poeg Antonio Ani film Ameerikast. Kunstniku pihtimus tema mõtteist ja tema filosoofiast, mis puudutavad progressi, selle progressi mõistmist tundub edantoniooni kõige oma varasemate filmide kõrval on nüüd jõudnud. Jätkab Tatjana, Elmo, nood võte on tehtud samuti filmi läbivaatuselt, kuigi teises saalis aga jutt ikkagi Antonionist. Nonii põhiteemaks on kontaktide puudumine inimeste vahel, raskus, mida tuleb ületada, inimestelt, leida teed üksteise südame juurde. Sellest rääkis film harjutus, mida on meie inimesed näinud. Ning ootamatut. Loeme tiitlitest filmi alguses, et. Jälgedes on tema tähelepanu köitnud üliõpilasliikumine üliõpilaste mässumeeleolud, koosolekud, organisatsioonid, üliõpilaste soov midagi elus ära teha, midagi revolutsiooni heaks üldse ära teha, see tähendab, nad püüavad relvastuda. Nad astuvad välja politseinike vastu. Jätkab Ivar Kosenkranius. Ja kogu oma mõttepinge ehk laeb meid mõistma et 20. sajandil ja meie tsivilisatsiooni võidukäigus tuleb siiski kaitsta inimest, nii nagu ta isegi. See oli siis nüüd näidata seda liikumise juuri, liikumise ulatust, tikkumise mahtu ei suutnud mõtestada ega eelistada lõpuni nende probleemidega Ameerikas. Ent ometi, installatsioon oli väga huvitav, huvitav see fakt, et elu sundis päevatumaltteni olid just nimelt anterioonid sotsiaalsete probleemide juurde. Kuna tema oli üks neist, kes, kes mõlemast loomingust kunagisele poleemika. Kui Antonio on siiamaani, on väga ja väga emotsionaalne olnud, kas siis ka selles filmis esimest emotsionaalse kunstnikuna või oli ta siis väga kaine analüüs ja neid ma ei ole ise filmi näinud? Ei, ta ei suutnud arutada emotsionaalsest mõjuvus, mida ta saavutanud oma põhiteema käsitlemisel. Teie siiski nagu vaatlejaks natuke, vaatasin nagu eemalt seda kõike ja püüdis kaines kaines täpsuse poole. Seninähtud see nähtaks Helmedest jättiski mulje kraamere õnnistage loomi ja lapsi. Inimlikkuse poolest, mis oleks nagu peaaegu kattunud kaasaegsetest kirvelintidest. Enamus sellinne kujutab, vastandab isiksust ühiskonnale ja püüab analüüsida inimese tungi vabaduse järgi pettekujutuse järgi vabadusest, mille nimel ta ohverdab oma kõik inimlikud eetilised printsiibid õpib tapma, õpib reetma, õpib maha jätma armastuse, tappa eneses armastuse. Selle vastukaaluks grammer. Kutsub kutsub tähele panema mõistma lõikust inimeses. Ja püüab näidata seda laste varal kuue, kuue poisikese elu varal, et et, et hoidke. Vormilt ta saavutab. Ta saavutab tähelepanu, vaate huvi pingsa vaate huvi saavutab jõulisem otsionaalsuse ilma, et ta muudaks süžeed keeruliseks ilma et ta kasutaks. Võtteid alasti alasti seksuaalseid stseene, ilma, et ta ei mäleta tapmist ja muud põnevust silmi. Lisaks. Mul on käepärast heli salvestada Stanley Krameri ka 1967.-st aastast. Muide Krameri kreedo, mida väljendas praegu ta Dianermonovitš, on jäänud nähtavasti selle filmi põhjal krameril endiseks. Me tahame end ise kritiseerida. Lofootide seesama jõe peal säilinud veel. Me oleme rõõmsad, kui seda teete ka teie. Missugust probleemi kavatseb Stanley Kramer käsitleda oma järgmises filmis? Filmi alguseks on küllalt, et režissöör, stsenarist või Prodioosser oleksid mingist meeleolust võlutud. Maailmas on küllalt probleeme, et nad tuleksid iseenesest. Inimene, kes peab kriitiku ametit, on oma ametist küllalt läbi imbunud. Täiesti rahulikult. Balta ei saagi filmi vaadata, teda vastu võtta. Kui me nüüd räägiksime sellest, missugune on tänapäeva filmikunsti arengutendents, mida te siis ütleksite siin on ju mitmed suured filmitegija selle kohta oma mõtteid avaldanud. Ma mõtlen. Pule ja mõttevahetusega vaevalt et te oleksite nõus nende mõtetega, mida mina avaldan. Andrus vahidat meiega, välismaa ajakirjanikud võtsid vastu. Vist küll umbes nii nagu tavaliselt. Läänes võetakse vastu fotoreportereid ja ajakirjanik pool suuri staare. Suure erutusega väga paljude küsimustega. Küsimuseks olid sisulised, huvitavat nii nagu Vaidele koomika. Festivali on praegu kaks. Filmivõistlusel. Ka küsimuste teravik suunatud ennekõike probleemile režissöör ja näitleja ja kuulsime nii režissööri tuge, näitlejaid kinnitavat et Vaide annab režissööril poolselt näitlejale alati suure vabaduse inspiratsiooniks enese võimete ja oskuste täielikuks avaldamiseks. Väga tõsiselt rääkis kaasaegsest filmist sellest, et kaasaegne film lõpuks astub välja oma lapsepõlvest, jõuab küpsusküpsesse ikka itaalia režissöör, tšellot panete korva müüdme lülitamadi. Selle Ponte pressikonverentsile. Selle poolte korvo ütles, et kinematograafias on praegu kriisiperiood. See kriis on tuntav just eriti filmikeele osas. Kuigi Ponte korva leiab, et filmikunst, lapse aastad hakkavad lõppema ning saabumas on küpsus tunneb Itaalia režissöör, et filmikeel peab radikaalselt muutuma filmilintide pikkus, seansi pikkus üks tund 20 või 30 või 40 minutit. On traditsiooniline aeg, mis pole välja kujunenud mitte filmi kui kunsti vaid filmi kui filmitööstuse toodangu artikli, filmi kui kommertsnähtuse tõttu õigeks filmi pikkuseks peab Ponte korvo kas pool tundi või kolm või neli tundi. Vastavalt traditsioonilise filmiteose pikkuse muutumisele peaks sisse panda vaadates kaasnema ka muutusid väljendusvahendite kasutamises filmist struktuurid ja nii edasi. Kui nüüd rääkida filmikunsti tendentsidest sisulises plaanis ja võttes arvesse seda kasinat hulka filme, mida mul õnnestus festivalil näha siis tundub mulle, et filmikunsti väljendusvahendite osas on toimumas protsess lihtsuse, selguse ja siiruse poole. Paljud režissöörid. On näha, et otsivad meie maailmas kontakti teiste inimestega nad püüavad võimalikult lähedale saada võimalikult suuremale hulgale inimestele. Ja enamik tugevaid sotsiaalseid filme Moskva festivalil. Just paistsid silma oma lihtsuse, selguse, täpsuse, võimalikult loogilise ja võimalikult inimliku kuidagi humaansuse mõtlemise poolest. Ja, ja mu meelest on see