Tanud Jean sisesündinud vaim siis 1940 64 aastat hiljem ilmunud plaadil näitamas, et aeg ega aastad ei loe, kui sul rock n roll kord veres on, siis sinna ta jääb. Plaat on tehtud koos teise üliandeka briti muusikaga kestamist pisut nooremana, klaveril imesid korda suudab saata. Holland on imetegija klaveri taga ja tema elab täpselt selles paigas, mis meile seekord tähtis on. Selles paigas on aegade jooksul sagedasti taevasse ostetud kuud ja tähti uuritud ning aiaga tegeldud. Selle pisut igavikuliste paiga nimi on kriinvitš. Ilusat pühapäeva taas kord. Helgi Erilaid olen mina ja vikerraadios algas. Onukergu salapärane kuu õnneliku muudkui ohkab ja õhkab ja unistab joone lapsu valguses. Hulk tillukese inimesi siin maa peal, koerad ja hundid tõstavad kuu poole oma koonud ja uluvad ja mida kõike veel täiskuuöödel juhtuda võib. Greenwichi son romantilise ja salapärase taevakeha asemel aastasadade jooksul ikka tõsise teadusliku uurimisobjekti nähtud, nagu observatooriumi test kombeks. Ainult et kriinuitsion päris eriline paik. Rimmitsion tänapäeval Londoni eeslinn taim seal lõunakaldal kesklinnast kagu pool arvatud on, et kui London veel roomlastele andenio maali seisis umbes siin suur villa või bemm tempel ning rooma keisrite Claudius ja Hono orjuse ajast neljandast sajandist pärit münte on siit päris palju leitud. Londeeniumi sadamas oli igasugu rahvast. Sinna tulid alused, mis tõid Hispaaniast õli, Kaljast veini, Reini äärest klaasnõusid ning balti mere rannikul germaanlaste maadelt merevaiku. Seal leedus igat masti Kelte heledapäiseid, Germaanlasi, Ladinlasi, kreeklasi, juute ning oliivi närvinahaga mehi Vahemere lõunarannikult. Eriti orje tuli kõikjalt. Aafriklaste, värvirikaste, rõivaste ja egiptuse ehete kõrval võis näha roomlaste toogasid. Rooma impeerium oli kosmopoliit. Edward sööd London maailma suurima linna lugu. Aastail 1009 jäi taanlaste laevastik Greenwichi kohal Thamesi jõel kolmeks aastaks ankrusse samal ajal kui Taani armee kõrgel künkal laagris oli. Siit ründasid taanlased ning vallutasid aastal 1012 käändeberi, võtsid peapiiskop Alfred vangi ning tõid Greenwitzi oma laagrisse. Nad nõudsid peapiiskopil 3000 hõbemünti, raha neile ei antud ja taanlased püsid oma vangikividega surnuks. Siis juhtus ime. Alfüüsi verest läbi imbunud puukepp hakkas äkki õitsema. Tapetud peapiiskop kuulutati märtriks ning pühakuks ja temale pühendati kohalik kirik. Ligi 1000 aasta tagusest taanlaste laagrist Greenwichi jutustavad nüüd veel vaid mõned siinsed kohanimed ist kombia võistkond, näiteks. Mees tõene ajaloost on teada, et aastast 1300 on kreenis seisnud kuninglik jahiloss, kus Inglise kuningad meeleldi viibisid. Henri, neljas teinud siin oma testamendi jahini, viies kinkinud lossi eluks ajaks sekretäri hertsogile, kes siin ka 1400 seitsmeteistkümnendal aastal surnud. Henry viies ise lahkus siit ilmast 1422 ja tema noore poja asevalitsejaks sai kuningas, vend, Klosteri hertsog Humphrey, kes laskis krinuid psühhoppisi uhkema palee ehitada ning endised jahialad hilisema Greenwichi paargi müüriga ümbritseda. Künkale püstitatud torni hakati kutsuma hertsog haamritorniks ja just siia rajati hiljem kreeni chi Kuninglik observatoorium. Pärast hertsog aafri surma nimetas kuningas Henry kuuenda abikaasa ansioon Margaret kriinitsi palee ümber plastentija paleeks rõõmude paleeks. Kuningas Henry VII valitses oma riiki peamiselt just sellest paleest. Siin sündisid tema pojad Henry ja Edmond. Henry oli tulevane Henry kaheksas kellele meeldis Greenwichi palee palju rohkem kui kuninga pea residents. Elthami palee. Henry kaheksas armastas siinseid aedu ning tohutuid jahimaid, kus ta hobusel ringi sai kihutada ning hirvi ja metskitsi küttida. Ja küllap veetis ta siin lühikeseks jäänud õnnelikke aegu ka kõigi oma kuue naisega õukonna daamidega, lõbutsemisest rääkimata. Avageim veel kord, Edward rahvas oli raamat London 990 lehekülge, muide. Kaks suurt teeäärset Tuudiorite lossi paistsid nagu kaks erinevat maailma. Hämpton, mis asus peaaegu 20 miili ülesvoolu lopsakate aasade ja metsade rüpes, tundus olevat sügaval sisemaal. Kuid niipea, kui paat Stoveriste, libises suurde idapoolsesse jõe Käärdu neis taevast kuidagi avaram ja oli tunda soolast mereõhku. Kriini chi lossi ümbritses seesama värskendav õhk. Selle pruunid telliskividest seinad ja tornid ulatusid vana külakese kõrval kuni veepiirini. Seal oli suurturniiri väljak. Kuigi rooside sõjast saadik olid täiustunud tulirelvad raudrüüd iganenuks muutnud, armastas Henry piigi võistluse ohtlikku ja hiilgavat sport ning võttis sellest ise sageli osa. Palee idaküljel asus suur arsenal ning veidi maad ülesvoolu Tuudorite uus tanderthod, kus valmistati laevu merele minekuks. Aitäh ja lõhnas tugevasti tõrva järele. Veidi enne päikeseloojangut jalutasid nad mööda paleetagust laia rohelist nõlva üles ning pöörasid tagasi, et vaadata, kuidas päike loojub. See oli uhke vaatepilt. Pea kohal oli taevas selge. Idast jõe suudme poolt puhus nõrk tuul, aga läänes lasusid silmapiiri kohal pikkade triipudega heledate servadega hallid pilved. Nende all ulatusid päikesekiired palee nurga tornideni. Vasakul veidi kaugemal paistis kogu London ja selle taga kuldse lindina Läändega tõdeimz. Ükski monarh polnud teinud rohkem laevastiku ehitamiseks kui Inglise kuningas Henry kaheksas sadamas oli mitu laeva, nende hulgas ka suur 600 tonnine määri rõõmus kuid laevastiku uhkuseks oli kõige võimsam inglise sõjalaev, mis seni vette lastud. Henry ris adjöö. See alus oli just jõele libisenud eraldades Stepford'i kaisid ümbritsevast mastidegobarast. Ta oli tõepoolest tohutu suur. Kogu jõgi paistis laevatäis olevat ja siis rullis suureks Harriks kutsutud alus äkki ootamatult lahti mitte oma igapäevased maid paraad purjed, mis olid kuldseks värvitud. Samal hetkel tungisid lääne pool asuvast pilvemütsist välja päikesekiired ning kallasin laeva ja selle purjed tumeneval jõel näidusliku punase kumaga üle. Nii triivis seal ebamaiselt hõõrudes nagu muinasjutulaev üleminut. Kuni päike uuesti pilve taha läks. Just siis, kui päike kadus, paiskus kogu laeva pikkuses lahti kaks rida luuke ning nende tumedatest avadest tungisid välja suurtükkide sõudmed. Nii et suur laev muutus ühe hetkega kuldsest viirastusest süngeks ja jõhkraks sõjamasinat. Tundus, nagu oleksid see kuldne laev ja sündi alus oma ähvardavate suurtükkidega. Kuninga enda kaks palet. Edward sööd, landan. Aja kuningas Henry kaheksandale meeldis pidevalt Thamesi jõge mööda oma lemmikresidentsi Greenwichi sõita. Siin tulid ilmale tema tütred meierei, kelle ema oli Aragoni Katariina ja ämboleini kuninga teise abikaasa tütar Elizabeth tulevane kuninganna Elizabeth, esimene, kes tegi kreeni mütsi paleest oma suveresidentsi. Aastad möödusid ning kuulus plasenti palee triinvitšis kaotas vähehaaval kuningliku soosingu. Charles teise valitsemise ajal tabasid Londonit järjest kaks kohutavat õnnetust. Katk aastal 1665 ning suur tule kahju järgmisel aastal. Vana keskaegne müüriga piiratud linn hävis peaaegu täielikult, vaid tühjad söestunud varemed. Pärast hiigeltulekahju kustumist ei tulnud katk Londonisse enam pea iial tagasi. Miks, seda pole osanud seletada ei arstid ega teadlased. Charles teise ajal oli teadvus tegevus Londonis juba päris kõrgel järjel. Siin nimel tasus Kuninglik Selts, mis koondas arste, insenere, matemaatikuid ja selle seltsi liige oli ka noor astronoom Christopher Oren. Tulevane hiilgava arhitekt, üks neid, kes pärast hiigeltulekahju Londoni üles ehitama hakkas ja kelle loodud on hulk tähelepanuväärseid hooneid, tohutu Sand pooli kirik, nende seas kõige kuulsam uue linnaehitaja söör Christopher Wren. Astronoom, kes oma matemaatikaannet arhitektuuris hiilgavalt rakendada oskas, kavandas veidravõitu tunduva väikese hoone kõrgele kriinvitši künkale. See kaheksanurkne tellistest ehitis oli esimene tähetorn-Inglismaal Kuninglik observatoorium, kus asus selline imeasi nagu teleskoop. Et taevastu ikka vaid tähti uurida. Kuid tegelikult ei ehitatud seda hoonet hoopiski mitte vaid tähtede uurimiseks, peamine põhjus oli hoopis praktilisem. Milline see siis 1675. aastal olla, võis Symbian Edward rase fjordi Londoni raamatu taas appi võtma. Siin tehakse kõik selgeks. Kuningliku observatooriumi piduliku avamise päeval seletas preestrist arstia tehe teadlane Richard Meredith oma sõbrale. Me aitame meremehi. Praegu võib laevnik kaadranti kasutades mõõta päikese kõrgust keskpäeval või teatud tähtedevahelisi nurka. Ja välja arvutada, kui kaugel põhjas või lõunas asub. Aga asi, mida ei teata, on geograafiline pikkus see, kui kaugel idas või läänes ollakse oma igapäevasel teekonnal ümber päikese, nagu me seda nüüd vaatamata Rooma kiriku vastuväidetele teame, maakera pöörleb. Me teame, et päike ilmub siin Londonis silmapiiri kohale mitu minutit varem kui Inglismaa lääneosas. Me arvutasime välja, et neljaminutine ajavahe vastab ühele pikkuskraadile ja üks tund on 15 kraadi. Nii et kui meremees võtab päikese järgi oma aja, jääb tal üle seda ainult meie Londoni ajaga võrrelda, et teada saada, kui kaugel idas või läänes ta asub. Me pole veel avastanud, kuidas ehitada sellist Kell, mis merel õigest ajast kinni peaks. Aga me võime teha kuu asukoha kohta silmapiiri suhtes nii täpset tabelid, et meremees võib neist välja lugeda, mis kell Londonis parajasti on. Ja seda ühtset astronoomilist kella kohaliku ajaga võrreldes saab ta oma pikkuskraadid teada, kas nende tabelite valmistamine võtab kaua aega. No mitukümmend aastat, ma arvan, see on tohutu töö. Kuid selleks ongi Kuninglik observatoorium olemas, teha suur kaart kõigi taevakehade ja nende liikumise kohta. Nii et kõik meremehed, ka teiste maade omad, hakkavad oma asukohta ühtsel Londoni aja järgi arvestama. Täpselt kui nad tahavad teada, kus nad asuvad, arvestavad nad välja kuningliku observatooriumi aja. Meie nimetame selle kriinuitši ajaks. Näete, siis, 1675. aastal osati mõnigi keeruline asi niimoodi selgeks rääkida, et veel sajandeid hiljem suudab sellest enam-vähem aru saada ka see, kellest täheteadus on sama kaugel kui tähed maakerast. Kuninglikus observatooriumis pidi olema ka kuninglik astronoom, esimene selle tiitliga mees olid Jon Fls ehitise suurimasse ruumi kõrgesse kaheksa nurksesse peasaalibändi paika kaks kella kaks üpris ebatavalist, eriti täpset kella, mille pendlit, kus ulatus nelja meetrini ja muidugi tuleks siin nüüd rääkida ka Greenwichi meridiaan-ist, aga esmalt tuleks sel juhul uurida, kes oli mees, kelle nimi oli söör George videol. Ääri. George'i ääri pärines üpris vanast inglise suguvõsast, kelle liikmed elanud uuest Hollandis juba 14. sajandil. George sündis 1801 ja astus 18 aastasena Cambridge'i Trinity kolledžisse, kus ta õppimise kõrval tööd tehes ka kooliraha teenis. Nooruk osutus üliandekaks ning jõudis juba oma 28. eluaastal astronoomiaprofessorina uue Cambridge'i observatooriumi direktori toolile. Observatooriumis oli tol ajal vaid üks teleskoop. Jeutscheeri olevat ööde kaupa sellega tähistaevast uurinud. Aga ta jõudis muudki teaduslikke töid avaldada, observatooriumi tulusalt tööle panna ning uue teleskoobi plaanid teha. Kuid see uus suuraparaat sai valmis alles pärast seda, kui sööri 1835. aastal Greenwichi kolis ning kuninglikuks astronaudiks nimetati. Greenwichi observatoorium olnud üsna kehvas seisus, kui uus kuninglik astronoom seal energiliselt tegutsema hakkas. Ionääri tegi siin kõik ümber, korrastas raamatukogu järjestuse, uurimistööd uuendas aparatuuri. Üks Greenwichi põhilisi uurimisobjekte oli noil aegadel olnud meie ööde igavene tärn. Kuu. Sellega olid tegelenud õige mitmed astronoomid ja Söre abiga päästeti unustusest rohkem kui 8000 kuuma näituse materjalid ning kasutati neid aastast 1846 juba uute uuringute tegemisel. Nii nad seal siis rändasid kuule, mängisid tähtede keskel ning uurisid Jupiteri hämarssi. Vähe sellest, aastal 1846 alustas sfääri kirjavahetust prantsuse astronoomi Four väänlaveriega, kes oli väitnud ebaregulaarsus Edurani liikumises võivad ühe seniavastamata taevakehaga seotud olla. Cambridge'i astronoom John Adams teatas, et tema on sellise näitusega juba hoopis varem välja tulnud ning George tegi ettepaneku süstemaatiliselt uut taevakeha otsima hakata. Et selle leidmise briti astronoomidel ei jääks. Kuid rivaal Berliinis, Saksa astronoom Johann Gottfried kalle Lõverje õhutusel uue taevakeha otsimise eesõiguse aasta oli, ärgem unustagem 1846 ja juba selline võidujooks taevakehade ümber. Tookord muide oli tegemist nektoniga. Söderile öeldi, et uute taevakehade otsimine ei ole briti kuningliku astronoomi töö. Tõepoolest, tal oli ka muid võimalusi briti kuningriiki täheteaduse alal kuulsaks teha. Näiteks panna paika Greenwichi meridiaan, algmeridiaan, geograafiliste pikkuste lugemise algjoon, nullmeridiaan Greenwichi observatooriumi kuningliku Tähetorni koordinaadid on null kraadi idapikkust ning 51 kraadi 28 minutit ja 38 sekundit põhjalaiust. Selliste geograafiliste koordinaatidega punkti läbivad meridiaani kutsutaksegi Riinoidsi meri Deaniks ning loetakse aastast 1884 ametlikult null ehk algne Rideoniks ja täpselt siin panen nüüd selles loos punkti jutule, mis puudutab tarku teadusi selliste asjadega tegelikult kui need, kes neist midagi teavad. Teised võivad niisama kuu ja tähtede poole vaata. 1884. aasta oktoobris, kuis Ri riimidži meridiaan ametlikult algmeridiaan yks tunnistati, oli tunnustatud teadlane juba 83 aastat vana. On teada, et tollal kasutas umbes kaks kolmandikku maailma meredel seilates laevadest nagunii Greenwichi meridiaani algmeri Deanina. Algmeridiaani ametlik tunnustamistseremoonia leidis aset Ameerika Ühendriikides Washingtonis. Siis tuli kokku rahvusvaheline meridiaani konverents, millest võttis osa 41 delegaati 25-st riigist. Prantsusmaa jäi hääletamisel erapooletuks ning prantsuse k pättidel seisis veel kümneid aastaid algmeridiaani Pariisi meridiaani. Kuid ametlik algmeridiaan Greenwichi meridiaan läbib järgmisi maailma riike. Kui põhjapooluselt lõuna poole hakata minema Briti kuningriik Prantsusmaa, Hispaania, Alžeeria maali, Burkina Faso Tookokana ning läbi anud Antarktika, jõuab see joon kaardil lõunapoolusele välja. Triinvitšis on see joon ka päriselt olemas. Varem oli ta tõepoolest joon observatooriumi hoone seinal. Tänapäeval asendab seda laserkiir. Aga seal kusagil tähtede taga üle mõistuse kaugel Päikesesüsteemis leiduvad veel mõned algmeridiaani, mis teadagi, maapealsed astronoomid paika pannud. Kuu algmeridiaan kulgeb otse Kuu maapoolse külje keskelt prioussi kraatri kõrval läbi. Merkuuri 20. meridiaan on saanud oma nime ürituse ühe väikese kraatri nime järgi. See on hun Kall, mis tähendab maiade keeles kahtkümmet, Marsi jalg. Meridiaan on oma nime saanud Uhkraatri järgi. Eks ikka toosama Greenwichi astronoom George ääri on sellele kraatrile oma nime laenanud ka Kuu pinnal On ääri nime kandev kraater. See versioon on sõna otseses mõttes taevasse jõudnud pärast seda, kui ta maa peal rohkem kui 50 aastat hiilgavat teadustööd teinud oli. Ning 91 aasta vanusena siit ilmast lahkus. Tango kui kuu on ümmargune ja hele öö ja päev ikka ja jälle see on aeg igavikuline, hirmuäratavalt lõputu jaama jälgi. Jätter Greenwichi observatoorium on nii vägev paik, et hoiab ka aega oma valduses. Briti kuningriik on ammustest aegadest mereriik olnud ning meremehed on pidanud pikkadel reisidel oma asupaika kuidagi kindlaks tegema. Rinnutsi, meridiaan, algehk nullmeridiaan on üks oluline faktor. Aga seda on ka aeg, mida kell nullmeridiaani paigas parasjagu näit. Ning mida oleks võimalik võrrelda kohaliku ajaga. Paigas, kus laev parasjagu seilab. Enam lihtsamalt vist arutleda ei saa enam kaugemale ma selle teemaga minna ise anda. Selge on üks Greenwichi miin. Chain Greenwichi aeg oli algselt päikeseaeg Greenwichi kuninglikus observatooriumis. Esmalt võeti see kasutusele aastal 1847 Suurbritannia raud teedel. Hiljem, 1800 kaheksakümnendatel sai Greenwichi aeg kogu briti saareriigis ametlikuks ajaks viiendal veebruaril 1924 külasid Greenwichi observatooriumist esmakordselt üle kogu riigi täistundide signaali. No vaevalt, et nad päriselt nii kõlasid, aga seegi on ajahääl. Tark raamat, teatab kuivalt maailma aeg. Ülemaailmne ühtlusaeg. Alates 1925.-st aastast kasutatakse maailmaajana kriinitši kohaliku keskmist päikeseaega. Kirjutatud on veel Greenwichi keskpäevatund ei pea alati täpselt kokku langema selle hetkega, kui päikesetee Greenwichi meridiaani karistub ning Riinvitšis taeva kõige kõrgemasse punkti jõuab. Sest maa liikumiskiirus oma ellipsikujulisel orbiidil ning pöörlemise ümber oma telje on ebaühtlane. Esimesel jaanuaril 1972 viidi kogu maailma aatomkellade jaoks siis see aeg, mida eesti keeles tuleks ilmselt nimetada koordineeritud universaalseks ajaks. Koodi näidid Universal taim lühendina juutiši ja olgugi et ka briti kuningriigis on praegu praktiliselt kasutusel, jõudis, see on seal täiesti seaduslika Greenwichi maailm, aeg. On ju hea, et maailmas on midagi kindlat, ühtne maailma aeg näiteks kuid igal pool elatakse ometi oma aja järgi ja ajavööndite ka on ka lood pisut segased, loenmasid targast tekstist. Loen nimelt, et sellest ajast peale, kui ajavööndite väljajoonistamisel kasutatakse puhtalt geograafiliste kriteeriumide kõrval ka poliitilisi järgi tegelikult ajavööndiga nen täpselt meridiaani tee jooni. Huvilised võivad siit kõiki neid asju jälle edasi uurida. Aga ühel Greenwichi tellisseinal seisab uhke 24 tunnikell. Ja et inimestel oleks lihtsam oma kellasid Greenwichi aja järgi täpseks panna, laskis NSVL George eurid kuningliku astronoomi postil seisnud John Bond Observa tõrjumi kaheksanurkse hoone katusel seisvast väikesest tornist tõusva masti külge toreda ümmarguse aja balli monteerida. Tänaseni langeb see pall masti tipust iga päev Greenwichi aja järgi täpselt kell 13, siis päeval kell üks alla. Tallinna ja. Läbi. Oleks. Ja lõunaseda imelist kuud ja kõike muud kõrgel ning kaugel uuritegreenwiczis tegelikult kuni aastani 1924 mis tähendab, et kolmveerandi 10.-st sajandist ei olnud Greenwichi Kuninglik observatoorium enam Greenwichi 1924. Nimelt jõudis üks raudteeliine tähetornile nii lähedale, et hakkas magnetlainete uurimist segama ning üks observatooriumi uurimisosakondi viidi üle Eibyncheri. 1939. aastal viidi enamus kriimis uurimisasutusi kaugemale maakohtadesse. Sõda oli ukse taga. Pärast teist maailmasõda ehitati uus observatoorium juba, sest mons öösse hiljem. On veel mitmeid ümberpaigutusi vajalikuks veetud. Nii et jah, kuud ja tähti uurivat observatooriumi Greenwichi praegu enam ei ole. Kuid ajapall on alles ja meridiaan ja hulk põnevaid endisaegseid ning uuemaid astronoomilise uurimisriistu ning meres tuhaaparaate kriimidžis on nimelt rahvuslik meremuuseum ja uhkes kaheksanurkse observatooriumi hoones on mõndagi vaadata kõik ehitised siin kuuluvad kaitstud kultuuripärandi hulka. Wana kuninglik merekolledž, söör Christopher renni loodud uhke kupli all Püha Peetruse ja Püha Pauluse kabelit. Muuseumihoonete hulka kuulub ka kuninganna maja oma kauni maalitud halli ning katuselatern Ani ulatuva toreda keerdtrepiga. Kõik see laiub vägevas rohelises Greenwichi pargis, mille plaanid tegi seitsmeteistkümnendal sajandil prantsuse kuulsaimat maastikuarhitektide hulka kuulunud Andre Lenodor Greenwichi kõrgelt künkalt avanevaid vaateid. Teid on peetud vapustavateks läbi ajaloo ja peetakse vapustavat, eks ka nüüd. Aegade jooksul on neile vaadetele teadagi ühtteist lisandunud. Londoni uus city generi Worf näiteks ja Millennium daam. Kusagil kõrgel ja kaugel kõige selle kohal taevas hulgub ringi asteroid 2830, millele on antud nimeks kriinvitš pealse screen või siis on läbi aegade hulk kuulsuse elanud arhitekte, poeet, kunstnikke, näitlejaid, arste, poliitikategelasi, teadlasi ja nii edasi ja nii edasi. Täna sai siin kolme neist nimetatud. Inglismaa kuningas Henry, kaheksas kuninglik astronoom Söör George eari ja Virtoosne muusik Charles Holland seekordse aja jälje alustaja jätta ja siin siis koos maak knopleriga.