Alternatiivne pressiesindaja härra Stefan Musile alustab kunagi Habsburgide-le ja nüüd Austria riigile kuuluva Albertina kunstikoguja lossi tutvustamist lühikese kokkuvõttega lossi ajaloost. 1745. aastal lubas ertshertsoginna marjad reisija õukonna ehitusküsimustega tegelenud krahh Silvata rokal. Oota tema seitsmeteistkümnendal sajandil ehitatud büroohoone lossiks alates 19. sajandi algusest kuni monarhia kaotamise neid. 1918. aastal oli lossi kunstikollektsioonile alusepanija hertsog Albert ja tema pärijate ertshertsogit Karl Albrecht Friedrichi residentsiks. Lossi oluline juurdeehitus tehti aastatel 1802 kuni 1805, mil ehitati Habsburgide paraadruumid. Hoone sundvõõrandati 1919. aastal ning sellest ajast on riigi omanduses nii loss kui kunstikogu. Alates 1992.-st aastast on Hamburgi lossikompleks sisse kuuluvas hoones tehtud ulatuslikke restaureerimise remonditöid ning Albertiina avati uuesti külastajatele selle aasta märtsis. Kui varem hoiti kollektsiooni lossiruumides, siis nüüd on ehitatud spetsiaalsed hoiuruumid ning see on omakorda lubanud avada paraadruumid külastajatele imetlemiseks. Äramusil rõhutab, et inimesed on võrdselt huvitatud nii kunstikollektsioonist kui taastatud ja osaliselt veel restaureerimisel olevatest lossiruumidest. Meeste poole ruumid kuldsest kabinetist. Piljardisaalini on kujundatud 14. stiilis ja naiste poole klassitsistlikus stiilis. Originaalmustrite ja värvide alusel on Veneetsia meistreid uuesti valmistanud siidist seinakatted. Taastatud on parkettpõrandad ning üle on kullatud portüürid, mida kokku on ruumides üle 20 kilomeetri. Neile, kes on lossiruumidest huvitatud, tuleb aga rõhutada, et toad on mõnevõrra tühjad. Nimelt kui ertshertsog Friedrich lossist lahkus, võttis ta kaasa kõik, mis võtta andis. See tähendab siis mööblilühtrid, peeglid ja nii edasi. 1936. aastal müüs Friedrichi poeg kogu selle vara oksjonil maha. Muuseumile on mööbli tagasiostmine aga sama hästi kui võimatu. Kuna tegu on äärmiselt hinnatud versai meistrite tööga, siis on näiteks kahetuuli eest oksjonil küsitud 850000 eurot. Muuseum on tagasi ostnud vaid ühe portselanist serveerimislaua, mille omal ajal kinkis märjanduanneta muhelema riikvistiinile. Neid laudu on maailmas vaid kaks tükki. Üks neist asub Louvre'is ja teine Albertiina kõige kuulsamas ruumis ehk kuldses kabinetis. Nagu juba öeldud, pani Albertiina üha kasvavale kunstikollektsioonile aluse Saksi Teeženi hertsog Albert, mida tema järeltulijad jõudsalt täiendasid. Krahvi kogu oli algselt muidugi erakogu mida aga ka kunstnikel oli võimalik näha. 1822. aastal avati kollektsioon laiemale pileti ostnud publikule kaheks päevaks nädalas alates 1873.-st aastast Aga avati Albertiina Albrecht tüürinäitusega kõigile. Tänaseks on Albertiina kunstikollektsioonist 75000 joonistust ja üks miljon graafilist lehte. Esindatud on pea kõik väga kuulsad kunstnikud, alates rahvelist Rubensist, Rembrandt inst Austria kuulsuste, nii nagu klient Kokozkayashile. Aastas korraldatakse umbes kaheksa kuni 10 näitust ning klassikuid eksponeeritakse enamasti viie-kuue nädala kaupa ning moodsaid kunstnikke näidatakse paar nädalat. Alates 2000.-st aastast on Albertiina põhimõtteks olnud eksponeerida kunstniku kõiki töid, mitte ainult graafikat nagu vanasti. Kunstnikust parema ülevaate saamiseks on näitustel kõrvuti nii maalid, skulptuurid, joonistused kui kõik muu. Kuigi Albertiine on kuulus just oma graafika poolest, on muuseumi olulisteks osadeks ka arhitektuuriga seotud materjalide ja fotograafia kogu. Ennekõike seostatakse Albertiinad siiski Albrecht füüreriga. Nimelt on kunagi kollektsiooni kuulunud kõik tüüri teosed. Praegu on alles vaid 140 joonistust ja akvarelli. Juhtus nii, et kollektsiooni eest vastutav direktori härra müsti füüreri pildid maha erinevatele üksikisikutele ja organisatsioonidele lihtsalt sellepärast, et endale mõnusat äraolemist kindlustada. See kõik juhtus segaduste ajal, mil Austria oli Prantsusmaa poolt okupeeritud. Jälgede segamiseks lõikas direktorile ka paljud joonistused pooleks ning müüs neid osade kaupa. Kõik see juhtus muidugi ka seetõttu, et ertshertsogile ei olnud täpset ülevaadet oma kogusuurusest. Ning nii ongi praegu üleval olevat füüreri näituse jaoks kunagi Albertiina kogusse kuulunud pildid teistest kogudest laenuks võetud. Tänane Albertiinaga ei ole mitte ainult suurepärane kunstikoguja lossi ruumid, vaid moodne kunstikeskus. Viimase 10 aasta sees on Alber Tiinale juurde ehitatud kaks uut hoonet näituste ning uurimis- ja õppetöö jaoks. Uued ehitused on ka pood, restoran ja peasissekäik. Ateenas asub ka filmiarhiiv ja seal korraldatakse eri ajajärkude ja filmitegijate retrospektiivne. Kõige keerulisemaks tööks Albertiina kaasajastamise nimetab härra Musil kaasaegsete ventilatsiooni ja turvaseadmete paigutamist vanasse hoonesse. Nimelt ei olnud enne seinte lahti võtmist täpselt teada, mis seal taga asub ning kuidas on võimalik ventilatsiooni- ja valgustussüsteeme paigutada. Ent ta kinnitab, et kõik probleemid on lahendatud ja turvameetmete poolest on neil kõige paremad ja moodsamad. Vähemasti kogu Viinis. Restaureerimisja ehitustööd läksid maksma 100 miljonit eurot, millest kaks kolmandikku andis Austria riik ning ühe kolmandiku erinevad organisatsioonid ja eraisikud.