Viimasel nädalal on väga palju kõneldud arutletud riigikogu liikmete kulude hüvitiste probleemist ja tekib eraldi küsimus, et miks see nii tähtis on loomulikult selle taga väga-väga palju sotsiaalseid faktoreid. Miks inimesed üldse püstitavad selle probleemi, miks ajakirjandus sellest räägib? Need on tõepoolest märksa märksa laiemad, laiemad taustad, mitte lihtsalt kellegi isiklik huvi. Selle taga on eelkõige noh, Eesti ühiskonnas päris suur ebavõrdsus, inimesed tunnetavad niisugust valu erinevate väga suurte sissetulekukääride vahele ja nii edasi. Kõik see jakk suuresti olemata isegi sellisel juhtumil, kui inimestel oleks selline arusaamad tõepoolest, teatud kulutused on vajalikud, ei ole võimalik see, et, et parlamendiliige käitub üks ringi paljajalu ja nii edasi. Miks niisugused probleemid tekivad, need tekivad eelkõige sellest, et tekib niisugune omamoodi vastuseis, vastandamine, võõrandumine, millest me räägime ja oleme rääkinud juba väga pikka aega ja mida on tõestanud ka sotsioloogilised uuringud kuskil möödunud aastakümne keskpaigast alates. Vaatamegi neid usalduse küsimusi, usaldust institutsioonide vastu uuritakse eelkõige sellepärast, et teada saada, et kuivõrd legitiimne on siis üks või teine institutsioon elanikkonna vaatenurgast, kuivõrd institutsioon võib tunnetada kindlustunnet, et see, mida ta teeb, et seda ka elanikkond mõistab, saab aru ja, ja mis kõige olulisem ta seda ka toetab. Kui me vaatame institutsioonide usaldust aastast 1995 või veel varasemast ajast alates, siis siin torkab silma üks väga suur muutus. Ja see muutus on seotud sellega, et varasemal perioodil oli inimeste usaldus poliitiliste institutsioonide suhtes kõrge ja, ja mitmedki need institutsioonid, mida tänasel päeval hinnatakse kõrgelt näiteks nagu piirivalve, Võipa kasvõi või kaitsejõud või kasu kohtusüsteem need olid märksa vähem usaldatavamad kui ütleme riigikogu või siis valitsus selle perioodi vältel viimase seitsme kaheksa aasta vältel on seega toimunut avalikus arvamuses väga-väga suured muutused. Kui me vaatleme situatsiooni pärast euroreferendumit, siis me näeme seda et Eestis tervikuna usaldatakse praegu kõige rohkem ja ma loeksin tähtsuse järjekorras ette eelkõige piirivalvet, Eesti Panka, kaitsejõude, seejärel Eesti presidenti, toll, maksuamet, politsei, kohalik omavalitsus, riigikontroll ja kohus. Tähendab, need institutsioonid, mida ma nimetasin, need on need mille puhul on siis nende inimeste arv, kes usaldavad seda institutsiooni on suurem kui mitu usaldajate arv. Aga nüüd ma loeksin ette need institutsioonid, mida pigem ei usaldata, kui usaldatakse. Ja need on eesti valitsus, ajakirjandus, Eesti peaminister. Võtame sellise organisatsiooni nagu NATO, Euroopa Liit riigikogu ja erakonnad. See nimekiri on päris pikk ja, ja kindlasti kui me neid institutsioonid nimekirja uurimise puhul teeksin veel pikemaks siis kindlasti siia lisandub neidki, mis jäävad nii-öelda allapoole allapoole punast joont. Sellisel taustal ja iseäranis selle arvestusega, et, et poliitilist eliiti toetab ikkagi Eestis väga väike arv inimesi. Noh, poliitiline eliit ju tegelikult koondub mitte ainult valitsusse ega, ega parlamenti, vaid poliitoniid paratamatult realiseemner ennast läbi erakondade toetus erakondadele on aga väga väike ja, ja see on kuskil umbes 20 protsendi piires, mitte-eestlaste hulgas on see protsent veelgi väiksem kuskil 15 protsenti. Ja see loobki tegelikult väga suuresti sellise tausta. Miks siis elanikkond suhtub ka nendesse argiskandaalidesse, mis puudutab riigikogu liikmete kuluhüvitisi? Mitte niivõrd nende kuluhüvitisi, vaid see, kuidas need kuluhüvitist, et ise või seda raha, mis nagu määratud riigikogu liikmed kasutavad selle asemel, et tegelikult võiks läbi ajakirjanduse kõnelda ühiskonna jaoks märksa olulisematest asjadest. See, mis puudutab eelkõige sotsiaalse võrdsuse