Tere ja ilusat esimese advendihommikut teile kõikidele. Mina olen Margit Kilumets. Jutusaade alustab täna pisut teisiti kui tavaliselt me mängime kõigepealt ühe loomusikat i karja, lainen laulab meile ja teile sellest, kuidas sõna saab tiivad. Ja selle loo jooksul saan mina autogrammi täiesti värskesse romaani, millel pealkirjaks moemaja, mille autoriks on tänane jutusaate külaline Maimu Berg. Tauri. Tere hommikust maimu ja aitäh autogrammi eest. Tere, tere. Me oleme Maimu Bergi ka eluteel varemgi kokku juhtunud ja sellepärast võime me tänases saates teineteist Hinotada. Ma loodan. Kas sa tuled otse Strasbourgist peaaegu otse? Miks Sa seal nii sagedasti käid? No on juhtunud niimoodi, et minu tütre perekond on läinud mu tütre töö pärast Strasbury elama ja ma olen aeg-ajalt palutud lapsehoidjaks kuigi neid lapsehoidjaid kindlasti leiaks. Sealt lähemalt olen ma vanaemana ka õnnelik, et ma saan seda teha. Ja teiseks aitan ma nendel väikestel poistel nende emakeelt säilitada ja nendega selles suhelda. Kui väiksed poisid on nelja-aastased, kaksikud ja räägivad ikkagi sinuga puhtas selges eesti keeles puhtas selges eesti keeles ja kui sa õhtul loed eesti keeles muinasjuttu, oi, see on meie õhtu kõrgaeg või tegelikult päeva kõrgkaheksateist räägitakse juba õhtupoolikul, et nüüd tuleb, hakkab vanema muinasjutt, kusjuures ma ei loe, vaid ma mõtlen neid ikka välja, aga aga nad ütlevad ka, et vanaema loeb muinason seal. Kahju, et poisid Prantsusmaal suureks kasvavad. Noh, ma ei saa seda niimoodi öelda, nende eest otsustada minu kui vanaema seisukohalt muidugi ma tahaks, et nad oleks mulle nii palju lähemale, et ma saaksin nendega pidevalt suhelda, aga aga ei oska öelda, ma, ma arvan, et kaks kultuuri on ühtpidi väga keeruline ja raske ja teistpidi ka väga huvitav ja kasulik. Milline väikeste laste elu on Prantsusmaal? Väikeste elu Prantsusmaal on üsna raske, sellepärast et Nende niisugune lapsepõlv lõppeb juba nelja-aastaselt ära. Kolmeaastaselt olid meie poisid näiteks sellises asutuses nagu kolmaternell, mis on siis lasteaia koolivahepealne? Nelja aastaselt minnakse juba kooli, seal ei ole enam mingeid päevaseid, magamise, kalisi mänge so kool. Ja, ja see kool kestab olenevalt sellest, kuidas vanemad saavad järgi minna lastele poole üheksast kella kuue poole seitsmeni. Ja on küllalt, pingutab ja, ja nad saavad ka hindeid. Aga need hinded muidugi ole üks, kaks, kolm, neli, viis, vaid need on niuksed, naeratavad, tõsised ja ja päris kurvad nad nende järgi siis. Ja teatud naeratuste peale, siis on võimalik saada mingi auhind. Aga kui sa seda vaatad, siis tundub, et Eesti laste elule ei ole häda midagi, eks ole, jah, mulle tundub küll nii, enne kui nad sinna kolmandal neli läksid. Me käisime läbi mitu lasteaeda ka Prantsusmaal ja ka nendest see mulle väga omapärane mulje, sellepärast et munitsipaallasteaedadesse niisuguseid lapsi ei võeta nagu nemad, kes nad on mujalt. Ja aga riiklikesse nad saavad ja saavad ka eralasteaedadesse. Aga kuna Strasbourgis on sotsialistlik valitsus, siis eralasteaiad on küllalt raskes seisus, et me vaatasime neid. Ja see oli päris nukker, et me siin muretseme oma lasteaedade pärast, aga seal on ka põhjust muretseda just nendes eravanades. Kui ma täna siia saatesse tulles kirjutasin neid geograafilisi punkte üles, mida ma kavatsen saate jooksul läbi võtta, siis seal on Prantsusmaa ja Saaremaa ja Soome Tallinn kõik sinu jaoks väga tähtsad kohad, aga, aga mismoodi seda Prantsusmaad kõige selgemini iseloomustada, et, et, et kas ma ei tea, kas saab nii-öelda, et, et on see sulle sümpaatne koht või mida sa tema kohta öelda tahaks, ma pean kõigepealt ütlema seda. Strasbourg ei ole selles mõttes klassikalises mõttes Prantsusmaa, kuna saksa ja prantsuse piiril väga suurte saksa mõjudega ja see elanikkond on seal ka, poleks nii sakslased kui prantslased, kui muidugi seal on seal väga rahvusvaheline linn. Et ma, ma ei saa öelda, et ma tunnen prantsuse Strasbury, kui mul oleks vaja kirjutada raamat minu, siis kirjutaksid ehk kuidagimoodi minu Strasbourg. Et see on aastate sadade jooksul välja kujunenud niisugune rahvusvaheline linn, seal on kohtunud mitmed usud, põhilised protestantide katoliiklus, praegu on seal Prantsusmaa suurim mošee. Seal on saksa köök, eriti rasvane, hullem veel kui päris saksa oma köök, mille üle nad on millegipärast uhked ilmselt sellepärast, et see erineb nii palju kõigest muust. Aga mis seal on muidugi, väga prantslaslik on see Prantsusmaale omale konservatiivsus. See, et kell 12 täpselt algab lõuna ja kui ma alguses sinna läksin ja lapsed vene keelt koolis me olime laste mänguväljakul ja ma ehmatasin iga kord ära, et mis juhtub, kell 12 on kõik mänguväljakud tühjad. Tere, mehed seal. Kui mulle päris kurjalt keegi ütles, täiesti võõras inimene, et kas tema lasteaia siia ei tahagi anda. Siis ma uurisin ja sain teada, et lapsed lähevad kell 12 kõik ilusasti kuku pall kodus sööma, sest kell on 12 ja algab lõuna ja kell 12 saab lõunat iga tänavapühkija torumees. Kui sinu juures näiteks on parasjagu keegi, kes hästi parandab torusid, siis töö jääb pooleli ja ta läheb isegi kui vesi jookseb ja kõik on katki. Aga kell kukub ja ta ütleb, et nüüd on 12, ma lähen seen ja kell kaks jätkame seda tööd, et see meile natuke harjumatu, kui, kui mitte öelda palju harjumatu. Kuidas nad Ida-Euroopast tulnud inimestesse suhtuvad? Ma ütleksin niimoodi, et nendele on väga sisse kasvatatud tolerantsi väga paljude rahvuste suhtes väga palju seal mozzarmale. Seal on juudi kogukondi prantsuse kõige suurem Strasbourgis, just. Aga ida araablaste suhtes ei ole jõutud seda tolerantsi kasvatada. Ma arvan, et idaeurooplased on võib-olla isegi antipaatsemad kuidagi vastuvõetamatu. Et, et nähes välja umbes nagu nemad, aga käitudes nende meelest täiesti lubamatult ja teisiti, no mitte süües kell 18 lõunat näiteks. Et sellega tuleb harjuda. Kui me räägime sinu elurütmist sellest, et sa käid oma tütrel Juulia labiks lapsi hoidmas ja sa käid kindlasti ka ikka veel vanast armastusest Soomes sest et see päriselt tööle küll enam ei ole, eks ole, ei ole. Et siis kuu lõikes, mismoodi see enam-vähem välja näeb, kui palju sa oled ära, kui palju sa oled siin Eestis? No Eestis olen ma selle võrra vähem, ma ei ole julenud endale ühtegi ajalehte koju tellida, sest ma ei kujuta ette, mis juhtuks, kui tuleks nendesse väikestesse postkastidesse, mis meil on võimalikud. Ja no nüüd oleme olnud Soomes küll mitte mitte mingitel huvireisidel, vaid just enne seda, kui ma läksin Prantsusmaale ilma Soomes Helsingi raamatumessil ja nädalasel kursusel, mis oli mõeldud näitekirjanduse tõlkijatele. Ma olen tõlkinud päris palju näidendeid ja. Ma pean ütlema, et see oli niivõrd hea kursus, niivõrd palju õpetav säraid, teised õpilased olid erinevatest keeltealadel, hispaanlasi, prantslasi, sakslasi, venelasi, kõike oli ja ja, ja see, kuidas me niimoodi ühise keelena kasutasime soome keelt ja siiamaale, kui on kellelgi mingi probleem, saadab meili, püsib vaid, mismoodi seda sina tõlgiksid ja ühesõnaga tasub Soomes käia ka selliselt, aga aga jah, sealt ei saanud, ma muudkui pesin pesu puhtaks. Pakkisin kohvri, läheksin lennujaama ja hakkasin jälle Prantsusmaa poole lendama, nii on. Aga Soome on ikka natukene nagu teine kodumaa. Noh, seda nüüd palju öelda, sellepärast et jah, ei, seda ma siiski öelda ei saaks, aga, aga Soome on sümpaatne maa nagu me kõik ja me ega siis muidu seal kümned tuhanded eestlased ennast hästi tunneks ja, ja nagu ma olen aru saanud. Jah, Soome on niisugune kunagi Valeria Ränik kirjutasid, kui ta jõuab keset Soome lahte, siis ta tuleb mingid laiskust ja rahu endale peale voolavat, mis seal Soome poolt tuleb? Ma ei tea, kas laiskus taga? Rahu, ma tunnen küll peale voolavat keset Soome lahte täpselt nii nagu temagi. Kui korraks ajas tagasi minna, siis kuidas see soome sinu ellu üldse sisse murdis? Noh, me võime minna siis juba minu lapsepõlve, sellepärast et minu vanaema ja vanaisa nad olid kooli õpetad. Nad käisid kooliõpilastega tihti Soomes, aga minule sellest vanaisa oli surnud ja vanaema kodus kunagi rääkinud. Mina ei avastanud soome vanaisa tellitud ajakirjade järgi, seal oli Soomest ja soome jõugendist palju juttu seal lapsele väga romantiline, vaatad neid juugendpilte ja ütlesin vanaemale, et ma tahaks nii väga Soome saada. Nii ilus maaja, vana majates mürgiselt seal augusti ka väga palju käinud. See on ja väga puhas maa. Me jätsime ükskord. Me jätsime tavaliselt oma pakid raudteejaama pingi peale hommikul ja õhtul me võtsime sealt täpselt samasugustena ära. Kui ma ise ükskord Soomes ja proovisin. Siis siis vabandused, et ajad on ka seal muutunud? Jah, aga jah, niimoodi see some hakkas tulema, siis ma läksin õppima Tartusse ja õppisin ka soome keelt seal ja ja ta ikka on olnud kuskil kuklas, kummitanud. Soomes on tegelikult praegu just ootab sind üks autasu, mille nad on tahtnud sulle anda, Aino Kalda preemia, mille järele sul ei ole loomulikult olnud aega minna. No see on piinlik jah, et ei ole olnud aega minna, sest et see antakse tavaliselt üle nendel mardi markinud või mardilaadal madin markinud. Aga seekord jah, ei saanud sinna minna, noh, see on. Egas siis ma ei ole kaugeltki esimene eestlane, kes on saanud seal Virosati, annab seda välja Soomes ja, ja see antakse niisugusele inimesele, kes siis nagu soome heaks. Eestis on tegutsenud Soomet propageerinud soome kultuuri soome kirjandust, tõlkinud. Näiteks kuule, Raikonnad, minu teada seal esimene saada, nii et aga noh, küll ma selle kätte saan. Ega mind sellest ehk ilma jätab. Sellel nädalal, mis homsega algab, esitatakse Tallinnas, nüüd jõuame vahelduseks Tallinnasse ja Eestisse sinu värskeimat romaani, millel pealkirjaks moemaja. Räägi selle raamatu mitu ajaloost ka natuke? No ma ei ütleks, et see on romaan, jumala õnn, kõik kirjandustegelased tõuseksid tagajalgadele, kui raamat tema peal seda raamatut romaaniks seal lihtsalt mälestusteraamat hakkama. No ma pean ütlema, et väga kõhklesin seda kirjutades, kas teha lausa niisugune isiklik ja panna oma nime sinna ja, ja minu mälestused ja mina seal töötasin, leppisin, siis tundus mulle kuidagi nii võõras ja siis ma natuke segasin jälgi. Aga noh, ma ei oskagi tast midagi, äkki ta seal lihtsalt mälestusteraamat sellest ajast, kui ma töötasin, silueti toimetuses 15 aastat pikk aeg 70.-te keskel, ma läksin sinna 90.-te alguses, ma tulin sealt ära ja varsti siia vaid ka lõpetas. Ja, ja ma usun, et see mingi pildi sellest ajastust ja nendest inimestest ja ega kokkupuudetest muude moemaailmadega mitte ainult eesti oma kannab, et et siis oli nagu Moskva see, kes dikteeris meile moodi ja ja andis kellaaja, nagu me teame, nii et, et ma ei oska suuremalt kommenteerida, kui sa lugenud, küsinud ei ole. Olen olen, raamat on minu ees laual ja, ja ma just mõtlesin, et seal on päris palju äratuntavaid tüütab, no kellel on siis prototüübid, et kas natuke muretsed ka sellepärast, et kui inimesed selle raamatu läbi loevad, et kuidas nad suhtuvad sellesse ennast ära tunnevad? See on siiski kergem juhus kui see, kui ma oleks sellel ajatanud kõige nimega Exulak. Aga ma arvan, et ma ei tee kellelegi ülekohut seal, et kui keegi tunneb ennast natukene puudutatuna, siis lihtsalt vaadaku peeglisse. Võib-olla nii oligi, aga, aga üldiselt mind ümbritsesid väga meeldivad inimesed seal. See oli väga ilus aeg minu elus võib-olla ka selle tõttu, et ma olin siis parajas nooruses ja ja kõik need ilusad hilbud ja kenad inimesed olid ümberringi. Aga ei, ma ei usu, et see kellelegi kurja teeb ja, ja. Ma arvan, et see äratundmine on pigem rõõm kui kurvastada. Ja moemaja oli ikkagi tõeline fenomen omaette. Noh, ta ei olnud üleliidulises mõttes fenomen, kuna ma mõtlesingi Eestis jah, aga Eestis oli muidugi fenomen oli muidugi fenomen, jumal hoidku, moemajas juba nimi on, eks ole, niisugune nagu ebanõukogulikult kõlab, et igasuguseid maju ei võinud nõukogude liidus olla ja mul on vaja, võib-olla oli seesama. Aga jah, muidugi rida fenomen, seal oli ikkagi natuke vabameelsem õhkkond kasvõi seesama, et, et see üldine tsensuur, mis kõikide ajakirjade kohta käis, et see kehitas nagu silueti puhul õlgu, et nad ei osanud. No kuidagimoodi Moskvas käidi jah, punase pliiatsiga seda venekeelset siis võeti üle, aga siin Eestis enamasti ei juhtunud midagi, sest see oli nii kauge kõigile nendele, aga tsensor oli meil olemas küll ka. Üks kena proua moemajaga ja, ja moega on üldse praegu, nii et ta on kuidagi hästi pildil, et ta on suur näitus moodi külm sõda ja sellest räägitakse päris palju ja ka dokumentaalfilmides kajastuvad lõigud, et et huvitav, miks see nii on, et kuidagi praegu on nagu pinnale tõusnud jumal seda teab, niisugused asjad on ikka niimoodi, et, et on õhus järsku tema lõhusest, kui mina hakkasin seda raamatut kirjutama, mul polnud aimugi, siis veel et tuleb ka suurnäituse, mõtlesin, mina olen nüüd ainuke välja sellega. Aga, aga näitus on ju suurepärane ja, ja see on väga hea, et niisugused asjad järsku korraga mauhti tulevad, sellepärast siis see tähelepanu on ka tunduvalt suurem neile. Ja ma arvan, et see moemaja kunagine moeelu ja tegevus küll selle selle võrra oluline, ta määrib ka praegu tähelepanu ja meenutamist. Kuidas ühe raamatu kirjutamine sinu elus välja näeb, et kas sa, sul on tähtaeg nagu tänapäeval ikka, kirjanikel reeglina on ja, ja kas sa siis oled selline kirjaniku tüüp, kes saab näiteks nagu Andrus Kivirähki saab oma asjad alati veidi enne õiget aega valmis, kes ei taha sellist muretsemist ja unetud vähkremist või, või pigem sa venitad viimase minutini ja siis hakkad sellise adrenaliinitulva all viimastel päevadel? Noh, ma ütleksin niimoodi selle, kui sellest raamatust rääkida, siis ma hakkasin ilusasti esimestel päevadel ja ilma mingi adrenaliini vehkima. Aga juhtus see, et ma tegin seda Saaremaal. Needsamad väiksed lapselapsed, kellest me siin alustasime, krõbistasid midagi minu arvutiga, sellel kõvaketas läks katki. Täiesti imelik on see, et tavaliselt ma võtan neid, saadan meilina, eks ole, endale ja ja võtan igasuguste pulkade peale tekste ja see vahepeal lõin käega ei viitsinud ja kõvakettatekst oli ainukene, mis mul sellest raamatust oli ja see oli kaduma läinud ja kõik tähtajad löödi sellega muidugi isegi. Ja siis ma eirasin seda loomulikult mingi aja ja mingid väga tähtsad IT-mehed katsusid seda leida, sealt kõvakettalt keegi midagi leidnudki, leiutasid käsi, vaatasid mind nagu leinajad tõelist ja, ja siis läks tükk aega ennem, kui me sellest kõigest välja tulin. Hakkasin siis otsast peale, aju hoopis teistsugusest otsast muidugi. Kas sulle meeldib hommikuti kirjutada või õhtuti või, või kuidas see protsess kulgeb? Noh, see see ausalt öeldes kulgeb niimoodi, et mulle meeldib, noh, ma venitan nii kaua kui võimalik siiski ütleme, et on tänane päev ja nüüd ma peaksin täna kirjutama, mul on nii palju muud teha, mul on vaja täna pesu pesta, poodi minna, Kulal vaja see või teine asi ära teha, ma pean internetist vaatama neile nii õhtu jõuab päike, värvaineid tuleb vaadata aktuaalset kaamerat. Ja siis äkki hakkab seda valutama, et jumal päev on ju läinud, väljas on vana pime, kõik magavad siis ma hakkan pihta ja siis võib juhtuda, et ma ei saa nii peagi lõpetatud, et et sel ajal, kui ma veel tööl käisin, oli see äärmiselt tappev. Sa pidid hommikul tööle minema sellest välja ennast tirima. Ja noh, nüüd on natuke kergem, aga kui on hoog sees ja kui sul on nagu mõtteid palju, siis, siis aitab sellest, kui sa vahepeal natuke jalutad ringi, kui, kui on see võimalus, enamasti seda võimalust ei ole. Aga kui see on ja, ja kogud neid mõtteid ja laadistud kirjutad edasi, siis on muidugi kõige parem. Kas sa parandad palju oma tekste, kas annad kellelegi kontroll lugemiseks, siis teeb midagi ümber, kuidas, kuidas minimaalselt parandan, ja, aga võib-olla on see kindlasti on see vale kellelegi kontroll lugemiseks mul ei ole niisugust inimest, kes viitsiks minu asju kontroll lugeda, ma ei ole seda veel leidnud. Aga vahel annan tütre lugeda, aga siis on see asi juba valmis ja kui ta kuri on, siis ma lihtsalt helistan selle peale, sest ma ei hakka, seal on midagi ümber tegema. Aga üldiselt läheb nagu läheb, et et ma olen põhiliselt oma, ma ei ole ju väga produktiivne kirjanik, siis mul on olnud nii palju muud ka teha. Aga põhilised asjad olen kirjutanud kuskil mõnes loomingulises majas või nihkus mind, miski muu ei sega, kui sul ei ole neid igapäevaseid pesu pesemise. Ja seal on olnud kolm nädalat kuu aega, selle ajaga on pidanud nagu põhilise valmis kirjutama, et seal ei ole aega neid nii läbi mõelda, ümber mõelda ja siis on juba kirjastajale vaja anda ja ja noh, see, see kõik, ma arvan, et kindlasti kvaliteet kannatab selle all, ma olen nõus, aga ma olen ka ise väga kärsitu inimene, ega ma niikuinii selle teksti kallal liiga pikalt ei nõrgutaks nii-öelda. Aga no oma raamatut harva ju inimene loeb üles kuidagi tõrge tekib mõnikord, kui loen, siis issand jumal, et siin oleks pidanud ju nii olema, naa olema. Noh, on nagu on, aga palju sa ise üldse lugeda jõuad? Noh, kuna lugemine on minul, ma loen praktiliselt alati siis kui ma nii-öelda tagumiku maha panen ja midagi muud ei ole, heisi kirjuta. Loen õhtul voodis, eks ole, ja elan söögilaua ääres, mida ei tohiks teha ja ja loen muidugi lennukis ja katsun nii palju lugeda, kui jõuan, siis ma vaatasin kirjandusministeeriumi saadet teisipäeval, kus Mihkel Mutt oli, minu arvates ma nüüd ei eksi, ütles, et, et inimesed pole eales nii vähe lugenud, kui nad praegu loevad ja tema sõbrad ja ja, ja ka sellised inimesed, kes tegelikult terve elu on lugenud, loevad nüüd noh, maksimum on umbes tema kolumnis Postimehes ja, ja et raamatuteni justkui keegi enam ei jõua. Ja ega see vist päris vale ei ole, sellepärast et ütleme, see põhiline lugemus inimesel tuleb kuskil 18 25. eluaasta vahel. Et Mihkel Mutt on muidugi ka selles põlvkonnas, kus enam nagunii palju ei loeta, aga ma kardan, et just need 18 kuni 25 ka enam nii palju ei loe, sest nii palju muid võimalusi on. Et selles mõttes jah, ma arvan ka, et elada nii palju nagu ütleme noh, minu noorusajal või ka sinu nooruse ajal või mihkli. Et, et kindlasti ma ei tea, kas see on hea või halb, sellepärast et on igasuguseid asju, virtuaalne maailm tungib täiega peale. No võib-olla ongi imelik, et, et me läheme, kolime üle täiesti virtuaalsesse maailma e-raamat on ju praegu meil ka niisugune pidev kõneainega Kirjanike Liidus. Et. Ma ei ole päris kindel, et see läbinisti hea on, aga eks elu näitab. Aga kui sa nüüd oma viimase aja lugemiselamused kuidagi silma eest läbi lased, siis mida on seal sellist, mida sa julged näiteks praegu raadiokuulajale soovitada, et sa oled tõesti meeldinud peas, on väga raske küsimus, sellepärast et. Hetkel ei tulegi midagi konkreetset meelde, ma, ma tegelen praegu sellega, et ma tõlgin Soome kirjaniku laia hirvi saari, keda peetakse selliseks naisteka autoriks paksu romaani nimega mina Katariina, mis räägib Katariina teisest nagu minavormis. Ja noh, see on nagu on ta, tal on omad head ja omad vead, ta on võib-olla ütleme, teda oleks võinud kaks kolmandik või noh, see on palju öeldud, kolmandiku võrra lühendatud oleks olnud parem. Aga sellega seoses laga lugema kõike, mis puudutab Katariina teist ja mida ma olen kätte saanud. Ja viimati ma lugesin, aga seda ma ei saa eestlastele soovitada, seda pole eesti keeles ilmunud Katariina teise omakirjutatud mälestusi, mis jättis mulle ausalt öeldes palju sügavama mulje kui, kui kirjaniku poolt kirja kirja pandud elulugu. Ja see üks asi sünnitab teised, kui sa võtad selle ajastu siis hakkad juba näiteid roosid ja, ja Voltaire üle lugema, mis eesti keeles või mingis minule kättesaadavas keeles on olemas ja ja, ja olen nüüd läinud siis sinna, ütleme, 18. sajandi keskpaika, oma lugemisega see ei ole nüüd küll asi, mida siin raadios kõikides soovitas. Sofi Oksase raamatu oled lugenud, jah, ma lugesin seda. Oi, jumal, ma arvan, et ma lugesin kohe, kui ta Soomes välja tuli, et sellest on juba tükk aega tagasi, kui ma seda lugesin, need margid küsib, et mis sa siis ka sellest arvad? No see on väga tubli tüdruk, on teinud ikka kõvasti tööd, selle tausta, ta on kasutanud Leod, algmaterjali ja muudki. Muidugi ajaloolased heidavad talle ette selle raamatu puhul on võimalik igasuguseid ette heita, aga, aga raamat olla loetavalt kirja pandud ja põnev ja ja inimlik ja noh, mulle puhastus siiski meeldis rohkem, aga aga lugege, on sul mõnikord kahju, et sina ei tõlgi Sofi raamatuid eesti keelde? Sophie pakkus mulle kohe, kui ta puhastuse kirjutanud oli. Ta palus lauset ma tõlgiks siin, kuna me oleme taganud. Ma arvan, et ma olin esimene inimene, kes ta üldse intervjueeris. See juhtus Soomes mardilaadal, ta oli siis niisugune väike armas ja natukene närvis tüdruk ja käed külmetasid. Ma soojendasin tas veel käsi, enne kui me läksime lavale. Aga esistajates muretelgi sina, aga siis oli mul just üks teine tõlge, ma ei mäleta, see oli vist. Kas oli see mingi näidend või oli see mingi. Ma olen väga palju teatmekirjandust tõlkinud ja ma ei saanud seda võtta ja soovitasin talle, Janni ajan, ongi jäänud tema tõlkeks, aga teda on tõlkinud ka minu teada on tõlkinud visse Stalini lehmad, Tauno Vahter ja Peebeetseeni tõlkis Tiina Pappel. ETK-l ei ole tema ainu tõlki. Nii et kui sul on, siis on see selline positiivne armukadedus ja ei, mul ei olegi mingit armukadedust, mul on hea meel, et kaks noort inimest koostööd teevad, aga no kui ma nüüd rääkisin sellest tõlkijate kursusest, kus ma olin siis seal kõik need võõrkeelsed tõlkijad, kes seal olid, olid tõlkinud Sofi Oksase parajasti tõlkimas. Ja nendega siis pidasime nõu, Nad küsisid palju minu käest just neid Eesti eluolu puudutavaid asju, et kuidas seda tõlkida või teist nüüd kui tõlgib hispaanlanna Muris tõlgib seda tuvide romaani, kui tuvid kadusid, saatis mulle kirja, et mis asi see trühvel on, et mida nad seal sõid, trühvlid seal kohaga Moskva kohvikus sõit. Ja siis ma seletasin talle pikalt aiataha, kuidas ta tõlgib, ma ei tea, kuidas sina seda Sofi fenomeni üldse sõnadesse paneksid, nüüd, kui suvel oli filmi esilinastus ja see uus romaan juba juba noh, oli tulemas, oli meie poole teel siis ikka päris palju Eesti ajakirjanduses vaieldi selle üle, et kas see eestlaste kuvand, mille Sofi nii-öelda maailma viib, et kas see on siis pigem meie meile kui rahvusele kasuks või kahjuks. No vot, mina ütleksin, et Sofjevi maailma mingit eestlaste kuvandit, vaid oma kirjanduse, eks ole, kui seal keegi võtab eestlaste kuvandis. On paratamatu. Et mina muidugi ei ole õige inimene seda siin kõiki rääkima, sellepärast et mul on lausa anonüümselt helistatud, öeldud lõpetage see Sofi Oksase kaitsmine igal pool. Kas sa räägid? Et et ühesõnaga ma ei ole objektiivne ilmselt sest Sophie on muide Ma mõjutada ka nii väga hästi ei tunne, aga siiski päris hästi ja ma pean ütlema, et on väga arukas tüdruk, ta on oma vanuse kohta eriti niisugune hea analüüsivõimega väga palju lugenud ja kindlasti ütleme noh, on seda jäämäealust, pinda seal veealust jäämäge rohkem kui me aimame võib-olla. Aga no kui niisugune kuvand maailma läheb, minu meelest on see ikkagi parem kui see, et üldse meist teatakse seesama Prantsusmaa, millest me alustasime seal mitmete inimestega, nii prantsuse kui muukeelsetega, rääkinud kes kõik on lugenud Sofi Oksaneni, kõik nad on seda lugenud. Ma käisin raamatupoes loomulikult see väike aeg, mis mul enda jaoks seal oli ja, ja vaatasin kõik riiulid üle. Soome kirjandus muide, prantsuse keeles on üldse väga palju. Noh, väga on muidugi palju öelda, aga suhteliselt palju. Viimati ma nägin seal Tammsaare tõe ja õiguse tõlkeid, seekord ma neid ei näinud. Ja ma olen sellest ka kuskilt kirjutanud, need olid roosal paberil, millegipärast aga selle roosa paberiõde oli seletus pandud, et roosa paber on silmadele väga hea, kõige parem ja sellepärast vaatamata sellele, et tegemist on väga tõsiste raamatutega, taia haigusena olla troosal paberil, ükski muu raamat seal osal paberit ei olnud. Aga Sofi Oksase raamatud on seal, Stalini lehmad oli seal, tuvid ei olnud veel tulnud, aga muidugi puhastus. Aga seal on ka Arto Paasilinna ja seal on mitmed nooremad soome naiskirjanikud, need, et mul oli täitsa vot seal ma tundsin küll kadedust ja et eesti kirjandus ei ole jõudnud prantsuse turule niimoodi. Me oleme jõudnud rääkida Ida-Prantsusmaast ja Soomest ja natukene Tallinnast, aga me ei ole rääkinud sellest sulle väga armsast tähtsast kohast, mis on siis Saaremaa ja konkreetsemalt siis Mustjala Mustjala vald, Karola küla. Miks see sulle nii oluline on? Sealt on minu juured mu emal, seal sündinud seal no kuidas ma ütleksin, Saaremaal on üldse vähemalt sealkandis kombeks, et, et kogu suguvõsa käib nagu ema märgis on nagu soome karjalaski. Et isa on ka muidugi kuskil keegi ja tal on ka mingid sugulased, aga seal juba niukene rohkem nagu tema enda asi, aga ema sugulased seda märkad seal ka ütleme minu onupoeg suhtleb põhiliselt ainult oma ema, see tähendab siis meile võõra sugu võsaga, eks ole, oma onu onunaine ei ole ju meie sugulane veresugulane siis meie kõik niuksed, tädide lapsed, suhtume ainult emapoolse, seal võivad olla lehma lellepojad, jumal teab kõiki. Meie sugulane. Ta meie ema poolt, sugulane, see on niivõrd tähtis, sa lähed mingisugusesse külla, seal on üks suur koer, ta tuleb sulle saba liputuses vastu, aga sinu kõrval olevale inimesele haugub ja siis öeldakse mulle. Ta tundis sugulase ära. Teie olete ju meie sugulane, tema ei ole tema peale, ta haugub kuidagi selline väga, väga isegi Jarhaati tagasi minema, eks ole, õhkkond. Ja selle tõttu oma aastakümneid ei teadnud, missugusel isa suguvõsas on, ja nüüd, kui saaga läks lahti see, kus saab ise oma juuri uurides, olin täitsa noh, jah, olud, missuguseid sugulasi kuskil Viljandimaalt isa, esimene, vaid müüres, leidsime võtmisest õrna aimugi. Ema suguvõsa ja vaat ja nemad on sealt pärit. Kõik see kant oli mulle lapsest saadik tuttav, kuigi ma ei ole seal sündinud agaa. Lapsest saadik on mind sinna suveti veetud, sest see oli must, nagu öeldakse, et ema pidi näitama oma lapsi sugulastele ja kõikjale tuttavaks tegema mingid suured pildid, 50 mutikest ja mina meie suguvõsa, väga armas kant ja looduslikus mõttes aga ilusaid, kui see Soome poole lähed ja siis selline rahu ja laiskus sinu peale tuleb. Mis tunne sul siis on, kui sa Saaremaa poole praami kohta võin sulle rääkida toreda loo siis kui kui ma laps olin ja oli alati löömine, et saada kuivastus, Kuressaare bussipärakoht, sest buss läks, ilmus täis ja ema ütles niimoodi. Tallinnas, me saame ikka koha, kes seal oleme, meie saarlased, aga siis on kõik saarlased, arvesta sellega see pealt prügi. Niisugune tunne, noh, jõudu on rohkem ja kuidagi niisugused jõulisemad tüübid olevat seal. Kas sa kujutaksid endale ette, et sa ühel päeval kolib päriselt sinna? Ma arvan, et siiski päriselt ma sinna ei lähe, sellepärast et no kuidas ma ütleksin Noh võib-olla lähen ka, ei tea. Ma arvan, et see juhtub niimoodi, et ma muudkui pikendan ja pikendan oma suhe seal, eks ole, kuni ükskord märkan, et lumi on maas ja siis vist ära ka minna, et, et võib-olla lähengi, aga ma ei ole seda niimoodi mõelnud. Oi, elurütm on nii kiire, et ma ei ole üldse mõelnud, kuhu mõtlesin, päriselt? Lähen. Et ei oska selle kohta öelda. Jah, sest sel aastal oli vist küll nii, et ma mäletan, ma helistasin sulle ühe teise asja pärast kusagil umbes oktoobris ja lootsin, et sa oled Tallinnas käe-jala juures ja siis selgus, et sa oled just surunud oma selja vastu sooja ahju ja ei kavatse lähema kahe nädala jooksul seal kusagile nihkuda, sealt Mustjalast jah, sellepärast seal mere ääres täiesti ja seal on oktoobris Kuu on ikka fantastiliselt soe veel võrreldes kõikide muude kohtadega siin Eestimaal ja ja sügis on pikk ja ilus ja seal on palju lehtpuid seal, nagu see sügis on, aga kuldne ja, ja värvikas ja ja, ja vaikus ja rahu, sest turistid on lõpetanud oma puurimise selleks ajaks seal nüüd muidugi ja vaatad neid rändavaid linde ja ja rändavaid pilvi ja luikede parvi ja mida siia siis kipud, oli väga, kui pole põhjust. Kui sagedasti sa ennast üksildasena tunned? No ma ütleksin selle peale niimoodi, et tahaksin nagu sagedamist ennast üksildast. No ühesõnaga olla üksi iseendaga, et seda, seda ei olegi nii palju, et et võiks olla niisugune. Noh, võib-olla tuleb siis tahtmine seltskonna inimeste järele, kui liiga kaua üksi oled, aga ma ei tea, kas ma olen nii suur egoist, vaid mul pole üksinda igav endaga. Tahaks isegi rohkem üksindust ja kogu aeg on kusagil märkmikus, mingi kuupäev, et ma pean sinna minema ja nüüd on mul vaja sinna sõita ja seal on tõlkijate seminar ja siis helistab Juulia, ütleb ema. Appi, tule appi. Jah, eks ta nii umbes on, jah, noh, sinna appi, ma lähen muidugi meelsasti, sest ma näen neid lapselapsi, aga aga jah, kuupäev ikka veel jätkub, nii et mul on veel kohustused Tallinna volikogus ja muud sellised asjad ja ja miski asi jääb ikkagi natukene tahaplaanile ja sellest on kahju, et takso kõike täie jõuga teha, aga lihtsalt aeg ellub. Mis praegu siis tagaplaanil on? Noh, see on hea küsimus, ma arvan, et kuna ma olen lastele jõuluks rehkendanud, kuhugi ära sõitmas, siis ei saa vastu võtta tütre peret, kes tuleb jõuluks siia, tulen alles teiseks pühaks taga. Kas sa oled mõttes seadnud endale ka juba näiteks järgmise päris oma raamatu sisi? Et sa küll ütlesid, et sa tõlgid midagi, aga kas sa tead näiteks, mis on see asi, mida tahaksid kirjutama hakata, siis ma pean ütlema, et ma alustasin selle asjaga 2004. aastal Kreekas Ateenas olles, kus oli mul ka võimalus Soome, Soome Kirjanike Liidu liige ju ka, et võimalik nende kirjanike korteris elada ja ja see kreeka ümbrus mind niivõrd inspireeris, et ma hakkasin romaaniga pihta ja mul on ka enam-vähem selge, mida ma tahan kirjutada. Aga see on minu jaoks küllalt valus ja raske töö. Ja ma ei tea, millal ma suudan sellega alustada. Jah, ma tean, mida tahan teha, kas sellest midagi välja tuleb, eriti ei julge rääkida. Kui palju sa ses mõttes elust jõuad osa võtta, et näiteks teadet parasjagu on päss? No ta küll oli nüüd just kolm nädalat, et on väga palju häid filme, tahaksin vaadata seda ja teist või et nüüd algab näiteks suurkontsertide hooaegade, on hästi palju toredat muusikat nii siit kui sealt, et, et kas sa suudad ennast motiveerida minema näiteks õhtul välja mõnda filmima? Absoluutselt, kui mul on ainult aega ja kui ma olen Eestis loomulikult. Ma olen pühviska päris aktiivselt osalenud ja mingi netirežissöör tahtis teha ühte filmi minu ühest raamatust ma kirjutasingi stsenaariumi valmis aga siis kuidagi vajus ära. Kuid see stsenaarium oli PÖFFil nagu Kaisil nende stsenaariumide läbiarutamisel niimoodi ja Keanu kui PÖFF-ist rääkida ja muidugi, kui, kui ikkagi on asi, mida ma tahan, siis ma seda ka vaatan ja ja olen mõnikord sunnitud tegema, sellepärast et eriti soome filmide puhul on mind kutsutud ju kommenteerima sinna kinohommikutele, et siis ma nii Sofi Oksase kui seal neid muid kaalud. Olen pidanud need läbi vaatama ega sellepärast, aga aga mis mulle väga haiget teeb, on see, et ma ei ole saanud nii palju küll kontsertidel käia, kui oleks tahtnud, et ma olen olnud üldiselt väga suurkontserdil käia. Aga nüüd on tekkinud niisugune pikem paus, vaatan ainult nukralt neid afisse ja suuri reklaame, mis kuskil ripuvad ja mõtlen, see läheb jälle minust. Aga mõnes mõttes see on nagu tore tunne ka, et ikka ma ju ka ajakirjanikuna kohtan selliseid inimesi, kes on noh, enam tööl ei käi, eks ju. Ja siis neil tekib tunne, et neid ei ole kellelegi tarvis ja lapsed on suured ja ja nagu ei oskagi eriti oma eluga midagi peale hakata. Ausalt öeldes, mul on väga hea meel, et siin minu vastas üle üle laua mikrofoni taga istub inimene, kes kes ei ole ju esimeses nooruses, aga kellel on tõesti liiga palju asju teha, et ta ei jõuagi. Noh, ma ei tea, võib-olla see, ma ei kujutanud muidugi oma pensionipõlve sellisena, et tuul on neid asju teha ei jõua kõikjal, me mõtlesime hommikuti välja magada ja mida kõike, aga ma ei olegi suur hommikune magaja. Ja. Ma arvan, et eks see oleneb endast ka, et alati leidub, mida teha ja mida millega tegeleda. Mulle on jäänud mulje, et suur osa meie inimesi, minuealisi on väga aktiivsed, et mingeid probleeme ei ole. Et olen suhelnud ka palju vanematega, kes Nõgevad kasvõi seal Poska majas või on üks niisugune tore seltskond nagu puruvanakesed ja seitse, 80 juba ja ja ikka väga aktiivselt suhtlevad ja teevad üritusi koos ja teise asi pole nii hull midagi. Et palju oleneb endast. Loomulikult, kui lapsed on suured, ka lapselapsed on juba suured ja tõesti siin nagu selles mõttes enam vaja ei lähe. Siis tuleb midagi muud leida, ei maksa ennast tappa ja lõppkokkuvõttes on ka see, et mida vanemaks saad, seda aeglasemalt sa siiski kõiki asju teed. Toa koristamine, korteri koristamine, näiteks, ma panen tähele, koristan, koristan, siis leian, et mehele vaatan meile või istun, vaatan aknast, väljas on ju pooleli, koristamised müüakse ilmselt kõik enam nii teha. Jõuluaega On üsna lähedal, täna on esimene advent ja, ja tore on küsida, see vist küll juba ütlesid poole sõnaga ära, et sa kavatsed jõulude ajaks üldse Eestist ära minna vä? Kummaliselt, sest tavaliselt on jõulud just selline aeg, kus eestlased proovivad ikka kõik siin olla, kus on lumi ja küünlad ja ära nüüd ütle, et sa lähed kusagile palmi alla. No tähendab, vaata, ma ei ole vist ükski allunud Eestist ära. Lähen kõik jõulude ajal täiesti. Jah. Aga see, ma lähen tõesti palmi all. Mul on niisugune tunne, sellepärast et mul on kavatsus Mehhikosse. Ja ega ma ei ütleks, et see on mingisugune suur õnn, lihtsalt ei olnud võimalik, muudaks päevadeks sellist sõitu saada. Ja nüüd juhtus nii. Ja ma olen ka see inimene, kes on meelsasti jõuluajal Eestis. Käib kirikus ja selles raamatuski on sellest juttu, kuidas nõuka ajal käisime vajal kirikus, aga no ühesõnaga seekord juhtus nii, no mis sa teed? Ta jääb ära sealiha ja hapukapsas ja tuleb, tuleb siis vana-aasta õhtul, jumal hoidku, ega siis ära küll sealiha ja hapukapsast külvargita ära jaagu võis jääda. Kui on pühapäev, nagu täna on, siis kuidas sulle kõige mõnusamalt meeldib seda veeta? Noh, kui sind ei aeta raadiomajja, lähenetakse raadiomajja enam minna ka kuhugi veel aetud, kena kaheksaga, noh küll ma üleval selle. No see on üks nendest päevadest kagust tihtipeale seal oma sõpradega kokku. Ma lähen sõprade jaoks täitsa kadunud inimene. Ja käin, nende kasum on näiteks. Ja maimule natukene hääl ära ja natuke. Aga sa oled väga hästi pidanud juba kohe meil on üks varulugu Kabane varulugu, ma saan oma hääle puhtaks köhida, edasi rääkida, kasvõi pühapäevselge. Me kuulame nüüd ühe loo prantsuse muusikat ja siis lõpusõnad, nii et ega enam ausalt öeldes palju ei olegi. Sa pead lihtsalt nüüd mõtlema, mida sa eesti rahvale öelda pühapäeva kohta rääkida. Maimu on nüüd saanud natukene köhida, aga ma ei tea, kas, kas meil õnnestub sellest hoost jagu saada, sest et kiitsin teda, et ta on 52 minutit peaaegu ilma saates olla ja meile jutt tegelikult pooleli sinna, kuidas sulle meeldib pühapäevi veeta, sa ütlesid, et sa oled sõprade jaoks kadunud, sellepärast et sul on lihtsalt liiga vähe aega, jah, aga sõpruse jaoks peab aega olema, nagu me kõik teame, see on nagu esimene reegel, kui sa tahad, et sõbrad sul alles on ja mul ju neid on, aga aga ma tunnen kohe suure valuga ja hingevaluga, et mul on nende jaoks vähe aega ja kui neil on minu jaoks pühapäeval natukene aega, siis olen ma õnnelik, et siis ma saan nendega või tähendab ükshaaval nad nii-öelda ette võtta ja, ja käia nendega koos kuskil. Ja sa lähed siis välja ja te sööte lõunat või sa kutsud enda juurde kodus? Viimasel ajal ei ole nagu eriti viitsinud enam kodus ja teha mingil hetkel jah, oli mul see vaimustus, et ma teen lõunaid ja ma nägin retseptiraamatus, vedas järge ja koristasin mööda turgu hommikul ja seljakotiga ja ja vaatasin, kui osta, aga nüüd on lihtsam, on lihtsalt minna kuhugi välja ja kasvõi kohvi koos juua. Kui siia ei, ei taha või ei raatsi. Väljasse mine, odav ei ole, aga noh, kui võrrelda näiteks hindu Soomes, Prantsusmaal ja meil, siis on meil ikkagi veel suhteliselt odav. Aga kui võrrelda palku ja pensione, siis muidugi on meil väga kallis. Kuidas jõulukinkidega lood on, kas see on niisugune teema, mis tekitab sul kusagil noh, praegusel ajal umbes sellise väikese peavalu noh, ma niimoodi kavalana lasin oma lapselastel teha nimekirjad, mida nad jõuluvanalt ootaksid, et loomulikult ma ei saa kõiki neid asju, vaid võib-olla heal juhul ühe või kaks ja tähtsuse järjekorras. Mingit väga kosmilist soovi ei olnud, nad on ikka liiga väikesed, et see see muidugi kergendab, ütleme nendele kingi ostmist. No mis teha, no on mõeldud välja niuke asi nagu jõulukingid, eks ole, ja lähed selle vooluga kaasa, ei suuda. Vaatasin kasvõi, kui moest rääkides olin jälle nüüd mõne aja eest Ateenas ja seal kõik aknad olid dekoreeritud tumerohelises. No ühesõnaga, tumeroheline oli seal nagu see moevärv ja kujutad ette mingisuguses poekeses koledaid tumerohelisi vest ja ma ostsin endale selle, kuigi polnud esiteks see oli Raagi sealt küll eriti kallis. Teiseks mul teda vaja ja kolmandaks seal üldse tumerohelist värvi ja sama nende jõulukingid. See on nagu niisugune üldine vool, midagi sa lähed kaasajal midagi teha. Aga jõul, kaardid, ai vat jõulukaardi nüüd sa puudutasid väga valusat kohta mäele aastaid saatnud ühtegi jõulukaarti, ma olen neid saanud Igasta muidugi vähem ja vähem tuleb ju meilide peal ja sõnumitena. Aga vanasti vanasti, eriti siis, kui te õieti saada polnud, me tegime lausa ise ja see oli kohe omaette duaale. Kuhjade viisi sai neid saadetud. Aga nüüd läheb see isegi kalliks maksma. Jumal, kui kallis on mark, Lõvi hakkad saatma saada, on muidugi tore saata, nii tore ei ole. Kuigi kui mõelda selle peale, et noh, et on ju sõpruga, kes on kusagil kaugel ja kui nad peaksid saama jõuluks ühe meeli, mille nad siis näiteks koos oma kõvakettaga tusega igaveseks kaotavad mõeldes sellele sinu kurvale loole, siis siis üks tore kaart, et mis tuleb ikka vanaaegsel kombel margiga ümbrikusse jõulude ajal ära räägi, sa pole, pole veel Ühe kooslusega. Muidugi on see tore ja, ja ma ütlen, et saada on tore, järelikult on sellel tore saada, kellele mina kaardi saadan, eks ole. Ja nüüd kus on, see valiti tohutu suur ju, ennem oli üks kaks niisugust platsile sunnitud tõesti ise tegema, aga nüüd on valik nii suur ja aga muidugi ka need meiliga saadetud kaardid nüüd lobisevad sulle ja vilguvad ja pilgu teevad igasugust tsirkust, eks ole, ja aga see on ikka hoopis üks teine asi on jah, aga maimu suur aitäh täna hommikul stuudiosse tulemast, täitsa ületasid oma keha ja, ja sellise Prantsusmaalt kaasa toodud külmetuse ja, ja vaadates sinu värsket raamatut moemaja ma mõtlen, et alati on üks variant kinkida jõuluks inimesele raamat mis ei ole nii väga kallis ja mis on, vaata et kuulub parimate jõulukinkide hulka. Tore aitäh ja ilusat pühapäeva teile kõigile.