Kas Eesti erineb Euroopa Liidust? Kui seda küsimust püstitatakse, siis vaadeldakse eelkõige majandusliku aspekti. Vaimsus probleemid, millega Euroopa Liidu riigid kokku puutuvad, jäävad aga tagaplaanile. Neid on raske mõõta ning raske ka üldistada. Siin ei aita isegi erinevate riikide külastamine ning saadud kogemuse võrdlemine eesti oludega. Materjali natuke liiga vähe. Alustuseks lepime siis kokku, et nii-öelda keskmiselt inimesed Euroopa Liidu riikide säravat paremini kui meie siin arvandmeid on selle kohta palju. Aga kas nad ka teistmoodi mõtlevad ja milliste probleemidega nad kokku puutuvad? Siin tekib mul paratamatult paralleel seebikatega, mida Eestimaal rohkesti vaadatakse. Üks põhjusi, miks seda tehakse, on seotud sellega et vaataja adub filmi vaadates, et nemad seal on rikkad ja eine. Ka nendel on samasugused probleemid nagu minusugustel. Keegi jätab kellelegi maha, kellelgi on majandusmured, keegi satub autoavariisse, kellelgi läheb väga hästi. Tegelikult on nii, et kui püstitame küsimuse sellest, kas Euroopa Liidu liikmesriikide elanikud oma mõttemaailmalt erinevad meist siis see on samaväärne küsimuse püstitus seebiooper nähtusega. Kas nemad oma rahakoti otsas näevad maailma teisiti? Euroopa Liidu liikmesriikide elanikke ning kandidaatriikide elanike hulgas tehtud avaliku arvamuse uuringud näitavad, et ühtelangevust rohkem kui erinevust. Erinevused tulenevad eelkõige erinevast sotsiaalsest ja kultuurilisest kogemusest. Võtame näiteks probleemid, millega elanikud kõige teravamalt on vastakuti. Selleks on vaieldamatult tööpuudus, seda sõltumata sellest, millises riigis inimeste teravad. Fakt on aga see, et Euroopa Liidu liikmesriikide seas on see mure tunduvalt väiksem kui kandidaatriikide elanike hulgas. Toon näite. Euroopa Liidu elanike hulgas on 41 protsenti neid, kes peavad antud probleemi väga oluliseks. Liikmesriikide kandidaatide hulgas on aga selliseid inimesi tervelt 63 protsenti. Tervelt kolmandiku võrra on kandidaatriikide elanike puhul Tööpuudus suuremaks mureks. Võiks küsida, milles on küsimus, kas tööpuudus on kandidaatriikides sedavõrd palju suurem? Tegelikult erinevus on väike. Miks siis ikkagi on see probleem olulisem kandidaatriikides? Küllap seetõttu, et Euroopa Liidu riikides on töötu inimene majanduslikult ja sotsiaalselt märksa enam kaitstud kui kandidaatriikides. See on vist ilmselt ka see koht, kus võib kõnelda sellest, et ühiskonna rikkus omab ikkagi küllalt suurt kaalu. Aga loomulikult mitte igal pool. Võrdleme näiteks Soomet Eestit. Näiteks 57 protsenti soomlastest peab tööpuudust väga suureks probleemiks. Samas Eesti elanike seas on antud suhtarv märksa väiksem 46 protsenti, kordan 57 46. Järelikult majanduslik taust ei osutu alati määravaks ja toon veel ühe näite. Eestis peab 23 protsenti inimesi majanduslikku olukorda üheks kaheks kõige keerukamaks probleemiks. Soomes on neid inimesi tunduvalt vähem 14 protsenti. Kui me võrdleme arvandmeid riikide tasemel, siis ei pruugi alati üldised seaduspärasused üheselt välja tuua tulla sest palju on aktuaalset, millest sõltub inimeste arvamus. Kui vaatame tulemusi riikide gruppide tasandil, siis kõige üldisemad seaduspärasused ilmnevad selgemalt ja juhuslikust jääb vähemaks. Toon veel ühe näite. Kui Soomes oli majanduslik olukord probleemiks 14-le protsendile elanikest siis Euroopa liidus keskmiselt on see näitaja palju kõrgem 24. Võrdluseks Eestis on see näitaja 23 protsenti. Kandidaatriikides on aga nimetatud näitaja aga juba 32 protsenti. Järelikult uued tulijad on palju vaesemad ja probleemid siis kah, vastavad. Tööpuudus ja halb majanduslik olukord sünnitavad paratamatult veel ühe kõrvale kaldelise nähtusi ühiskonnas. Selleks on kuritegevus. Kuritegevus on tähtsuselt teiseks probleemiks nii Euroopa Liidu elanike kui ka kandidaatriikide elanike jaoks. Kuid probleemi esinemisintensiivsus on suuresti erinev. Euroopa liikmesriikide elanikkonnas leidub 29 protsenti. Need, kes asetab antud nähtuse kahe enim olulise probleemi hulka kandidaate riikides, sedastab antud probleemi teravat iseloomu aga 34 protsenti. Erinevus ei olegi nagu suur. Kui aga vaadata tulemust regiooniti, siis näeme, et tegelikult on erinevused päris silmatorkavad. Endistes nõukogude liiduvabariikides on need näitajad palju suuremad. Näiteks Eestis on selle näitaja suuruseks 47 protsenti, Lätis 41 naaberriigis Soomes vaid 24 protsenti. Püüaksime üldistada, kui Eesti oli tööpuuduse ja majandusliku olukorra muredega üpris lähedal nii-öelda Euroopa Liidu keskmistele. Kuid samas nendega võrreldes ta eristus väga palju kuritegevuse näitajatega. Tekib küsimus, miks selles osas ei ole Eesti elanikkond solidaarne Euroopa liidu elanikega, miks meil on see kuritegevuse probleem märksa teravam? Seda saab ilmselt seletada paljude teguritega kindlasti ajalooliste seikudega nagu kuulumine Nõukogude Liitu. Aga selles ilmneb ka väga palju subjektiivset mille autoriks on eestlased ise. Seaduslikkuse ja kontrolli puudumine, oma kätega tekitatud väärastunud moraalinormid, jõmblikus. Inimeste elatustase määratleb ühiskonnas ära tõepoolest väga paljud asjad. Kuid sugugi mitte kõik. Raha võib inimesele anda kindlustunde selles mõttes, et sõidad oma autoga ja ei puutu kokku lõputute vargustega ühiskondlikus transpordis, trollis, bussis, trammis. Kuid raha ei anna kindlustunnet liikumisel Tallinna vanalinnas ja seda mitte sugugi hilisel ajal. Mina tunnen end samal ajal Amsterdamis täiesti kindlalt. Aga mul on maksumaksjal on õigus nõuda samasugust kindlustunnet oma Eestimaa linnades. Küllap pistan. Kuid see, mis on kord kadunud, tuleb heal juhtumil tagasi rohkem kui paarikümne aasta pärast, kui tuleb. Eestil ei ole veel Euroopa nägu ja ei tahaks uskuda, et selles küsimuses Euroopa hakkab korruma. Eesti näo järgi.