Tänasel päeval oleks kombeks ja tavaks kindlasti rääkida sellest valitsuskriisist ja valitsuskriisist, ma mõnevõrra rääkisin, kuid natukene teise aspektist vaadelduna. Ma pöörduksin tagasi hoopistükkis aega aasta 2002. Ja mitte sellepärast, et, et hakata rääkima seda, et mis siis juhtus sellest ajast alates vaid aastal 2002 juunikuus. Firma, mida ma esindan, siis arbol. Me kordasime ühes kuus kak. Uuringute ja selleks, et teada saada erakondade populaarsust kasutasime kahte erinevat meetodit. See meetodi käsitlemine ei tohiks nagu eriti huvi pakkuda, aga ometigi sellel olemas päris oluline sisuline järeldus. Kõigepealt pikka aega tehti avalikke armusi uuringuid selliselt, et kui küsiti inimeste käest, millist erakonda nad toetavad, siis anti inimestele ette niisugune näit kaart, kus olid peal erakondade nimed. Mõningatel juhtumitel ka erakondade esimehe nimed. Noh, arvata, et inimesed ei oska määratleda ennast lihtsalt erakonna nime järgi, aga et erakonna esimehe nimi siis annab rohkem teada, millega tegu on. Igasuguseid erinevaid meetodeid kasutati ja üldiselt nii-öelda ilma kaardita ilma ette näitamiseta, ilma etteütlemised, millised erakonnad Eestis on olemas? Seda meetodit kasutati väga harva, miks harva, lihtsalt sellepärast, et inimesed ei mäleta neid erakondi. Ja, ja selle tõttu noh, sai ka nendele erakondadele tunduvalt madalama toetuse põhiliselt selle meetodiga, pigem mõõdeti inimeste mälumahtu ja ka fanaatilisest toetate inimeste arvu. Aga tulles selle uuringu juurde aastal 2002, juunis kasutasime kahte erinevat meetodit, see tähendab, näitasime kaarti erakondade nimedega ja, ja ilma kaardita siis tulem on huvitav just nimelt selles mõttes. Et praktiliselt, et erinevust ei olegi. Näiteks ütleme, Keskerakonna toetus ühel juhtumil oli 20,7 protsenti, teisel juhtumil 19,2 Rahvaliidul ühel juhtumil 6,4, teisel juhtumine 6,2, Isamaa liidu puhul näiteks 6,1 ja 7,5 protsenti ja näiteks ütleme Res Publica puhul siis 4,5 protsenti ja 5,8 protsenti võrdluseks. Mida see näitab? See näitab seda, et tegelikult eelmisele aastal erakonnad olid sellisel kombel juba Eesti poliitilisel maastikul arenenud, nende platvorm, nende seisukohad, nende tuntus inimeste seas oli selline, et tegelikult ei olnudki inimeste näidata kaarti nimedega, et millise erakonnaga tegu on. Inimesed oskasid juba ka ilma selleta määratleda, et millise erakonna poolt nad on, millise erakonna haka nad ennast samastavad. Ja siit saabki teha väga lihtsa järelduse. See järeldus on nimelt see, et erakonnad on Eesti ühiskonnas sedavõrd palju küpsenud. Avaliku arvamuse silmis, tähendab, on olemas päris päris kindel seos siis erakonna ja tema valijate toetuse vahel. Ja siit edasi, noh, tundub, et võib-olla see nagu formaalne järeldus, aga tegelikult on tegu sisulise järeldusega mis kandub taas tänasesse päeva. Et kui me räägime praegusest valitsuskriisist, siis valitsuskriis tegelikult on selles mõttes küps. Hea kriis, et see on ikkagi erinevate toetajagruppide vaheliste huvide vaheline kriis. See ei ole tähendab enam sedavõrd noh, ilmakas ainuüksi lihtsalt lehmakauplemise kriis, et kes kui palju saab vaid vaid käiku lähevad ikkagi põhimõte, et need põhimõtted, mille taga on siis ka Eesti valijaskond, valijaskond, siis erinevate erakondade lõikes. Sellest valitsuskriisist räägitakse sedavõrd palju, et selle koha peal ma ka lõpetaksin, kuid võiks anda ka natukene informatsiooni selle kohta, kuidas siis Eestimaa inimene elab tänasel päeval, 21. novembril. Eestis on. Neid perekondi, kellel on olemas maja umbes 28 protsenti. Värviteler on 98-l protsendil inimestest. Video, Mokko 49-l protsendil, videokaamera, 11-l protsendil. Automaatpesumasin, 71. nõudepesumasin vaid kolmel protsendil. Personaalarvuti kodus on 39-l protsendil inimestest fotoaparaat, 78-l 28 protsenti inimestest omavad kas teist kodu, suvilat või maamaja oma mobiiltelefon, 78-l protsendil mikrolaineahi, 44-l protsendil muusikakeskus, 46-l. Kahte või enamat lotot omab üheksa protsenti peredest, ühte autot umbes 48 protsenti. Selline on see asjade maailm, mis on seotud ka meie poliitilise ilmaga.