Täna on 28. september. Te kuulete Eesti sõduritundi 28-ni. Nädal septembril 1939 andis kindral Laidoner kaitsejõududele telegraafi teel teada. Kui meie idanaaber peaks algama sõjalist tegevust meie vastu, siis diviisidel, merejõududel ja õhukaitsel tegutseda üldjoontes kate kavade idavariandi kohaselt. Kaitsta oma maad, riiki ja rahvast. Kremlis serveeriti samal õhtul veini ja suupisteid baaside lepingu allakirjutamise puhul. Stalin küsis, kuidas öelda eesti keeles tavaliselt reastujaid Estonia ja lisas vähe aja pärast. Elagu päts. Viis aastat hiljem on nii Laidoner kui päts Stalini vangid. Septembrikuu 1944 viib põgenikud kodudest ja kodumaalt relvakandjat mehed vaenlasele vastu. Kui need võru juurest läbi murdsid, venelased lõunast hakkasid, tuleb juba Tartu ähvades ka ja siis paisati meie rügemises kaks pataljoni, esimene, teine ja rügemendi ülem ja kogu staapia autodega paisati vastu sinna ja see oli umbes, ma ütlen kohe, see oli 20. augusti paiku ja sõitsime paisati meid siis Võru maanteed pidi öösel siis tagasi, tahate siis nad siis näo lähedale just selle maantee raudtee läksid, sealt läheb punane talu. Üks päev me seal olime ja see oli vaikne päev. Luuleta päev sombune. Ja õhtul tulid venelased peale pataljonile, tulid peale ja siis löödi tagasi ja siis toodi sinna rügemendi staapi, toodi kaks venelast, toodi, üks oli must ja teine oli venelane, nominaalis. 19, tahtsin juba minu meelest vanad mehed ikka nojah, venelane haavata, kõri, kõri oli seotud valge pindega tugevasti kähina, rääkis siis kuulas rügemendi ülem seal kõikide ees, kuulas need üle ja, ja sise see must või see, no ma ei tea, nende pilu siin meie sel ajal piloy must, must, see seeei üten, mitte kogu selle ykski sõna, aga venelane väga jutukas, rääkis ka, miks küsida, rääkis ja siis pandi nad sinna keldrisse tabaluku midagi ette, trump lihtsalt käis ette ööseks. Ja nüüd oli järgmine hommikul läks tants lahti. Tulid laid meie pataljonist läbisel, no seal oli ikka suurem üksus ja üle raudtee tulid tervese rügemendi staabi koosseis. Kolm 40 meest, kõik löödi soppi. Aga midagi seal polnd teha, raudtee peale tuli. Ta oli niisugune hurraa, vene oraa kostab. Niimoodi kostab tähendab, ääris käe ja see mass tuli, mass tuli, meie mehed, hakkad jooksma, rügemendi ülema kõrvad ütles, lähed, lähete ikka te lähete, panete keskelama. Hävitatud kraed ja, ja siis lased lähedased, Need vangid vahele kaks tükki, kes seigeldes. Ma ei oleks iial sedagi teinud, sest minul on niisugune põhimõte nagu jahimees ja magavad jäneslast. Üks asi ja teine asi, mõrv mõrvari töölt, eks ole, marsa vangilastele. Ja, ja ma läksin sinna, panin granaadid sinna edasi lõõtsaga ära keskjaama lasite üheski oma ja, ja siis siis ma läksin sealt sel ajal sinna kuuri, mille läksin küüni, kus meil olid seljakottide, need aga juba ei aega, nägin nii, kui ma sealt küüni nurga tagant välja vaatasid või läksin seal nurga taha välja. Kaks venelased jooksid, automaadid olid ees, niimoodi jooksid minu suunas umbes kaheksa, 10, kaheksa niimoodi. Mul oli mõte, käis peast läbi. Käpad püsti. Jooksen 400 neetud müts, tage ja kui ma jooksen, siis seal selja taga. Üle minema suvel majanduse, lööme selle nagu selle häälepilusilmad mustel. Ka maailm on väike. Harri Tammsalu oli leegioni meestest esimene kellel jätkus aastate eest julgust neist asjust ja aegadest Eesti raadiomikrofoni ees rääkida, aga see on teine jutt. Veebruaris 1944 mobiliseeriti Eestis 14 aastakäiku mehi. Neist moodustati kuus piirikaitselahingrügementi ja üks tagavararügement. Nendegi meeste viimased lahingud löödi septembrikuus. Kalju lindpere. Mina olen pärit uut Alatskivi mees ja viis piirikoti rügement kulisuaaladki politseimajja koolimajja. Ja siis meid, koolipoisid, siis käisime seal ringi, uurisime neid asju ja tekkis mõte ka ise astuda, sinna. Noored küll, aga siiski tegime avalduse. Isa käest saime loa, adjunud viib meid kõigepealt tuli kapten mägi. Rügemendi ülem oli koloneli raudmäe raudmajandis kolon, rollid Raudmandis loa. Võta mind toidule, riietusele ja siis võeti sõjaväkke kui vana tõrite 14, ainult sügisel tegelikult registrite ümber Emajõe lahingupäev on ühtlasi minu sünnipäev. Nii et mul nii kõvasti meelde see päev üldse sööb päev päikesepaistelise tohutu hurraa ja nii edasi, viienda piirikaitse rügemendi staap ja eriti staabikompaniis vanemleitnant Hillokil komandör. Ja siis oli seal luu ja vanamõisast umbes kilomeetri või poolteist tahapoole. Mõisaküla, mis seal oli, ja siis staabikompanii ja esimesed oli tuli just Luunja vanamõisas olid esimesed, katsime Luunja mõistet umbes kilomeeter või nii ilusti Julinanud pildusid üle Kaagvere poolt kalduti pildujaid käki, mille kaela sinna tead venelased, eks ole, ja tehke, tähendab niiviisi dekvaari kolme kiusatud. Üks kukkus kahjuks komultratseitsil rattaga mäest alla, natukene finaar sinna üle jõe, Kaagverre rattaga sõitsid Allamegi sõna viima või rohkem keskel kolinjoni. Kukkus kohe minu ettemiin õnnegi lõhketuks meetri paari peale. Nii täpselt nägid, keegi nüüd sõidab sealt mäest alla, nii väike lang oli käki tulema, aga noh ei lõhkenud. No ja siis see läks küll ma olin siis pidasin vist sidet. Rügemendi staabis oli mingisugune ainsbee osakond, üks p, aga tegeles laskemoonavarudega ja ja siis see asi mullusele rügemendi staabi staabi kummuli vahepeal ühte luguoli sõitmist. Ja siis tuli see saatuslik seebiliikmest september. Minu sünnib sülibega niisugune väega päikesepoisi ilm, soe oli. Ja Luunja Vanemuise, et me olime koolise kuuskokkasid, tohutu hurra, aga see oli kell kaheksa pool üheksa või umbes juhi hakkasid tulemused laviini hirmus kisa öimine aastal, eks ole. No ega see paaris kasekese Tartu live langenud, ega seal siis ülemused tantsis, käsud ja tagasi muidugi, aga me olime kyll, kulm olime veel seal. Peale lõunat hiljem tuli välja, et Venezuela koostas. Maja pandi põlema, see maja nüüd uued, küll sõidud spirimis läks, öeldi, et nüüd Einuselt kustutama. Mojalakas tassisime rukki-rukkihaki olla sinna rukkihaki alla ja ja siis ise Panympicu kraatlinud tahab olmeprügi, mis talvikul ja seal oli siis selline asi, et pikuraavi panime ja siis oligi vaati pärast tagasi, pinnas oli teises otsas. Siis jooksime Saldis edasi pikku kraavid ja diagnoosi olid kell kolm juba kõvasti rügemendi staabini välja, nagu ma enne märkisin, Ruby mastaabis oli umbes kilomeetri kaks oli, vaat siis oli seal staabikompanii hoopis sinna, noh, staabi ametnikud seal olivad, eks ole. Siis autojuht lõikas parasjagu kolonelleitnandile paguneid maha, lõikad need maha, maru uhke limusiin, hoidla, punased nahkistmed olid. Selle viskasid bensiini, bulisin sisse põlema ja siis panime mete sinna. Läksime siis kolm, neli kilti seal edasi mööda mütsike, muidugi siis pidime üliühe tee minema. Läksime, hakkasime üle tee minu siin TR üks paar meetodi põldu, tee põlibominega sõitis, Vene orduvina vene kastiga sõitis. Noh, kohe pikali maas, 100 meest oli seal umbes 150, tuli pääle musi, kohe seisis mõtet. Jookseb paarkümmend mürtsu joobes autojuht ja masin oli ikkagi tühi. Agoonias oli seal ja üks mees, kui ma ka nii-öelda rajaauto kastiga täitsa tühimiste asjad ridva haavade järgi või üks paar naise kingijaid tuli pihlkastist. Eks need olid Eestist juba korjatud sinna kõnnu surm, küünlaküünlad ja täitsa tühi kast, ainult oli üks paar naisi kingi kõrge kontsaga. Paar-kolm ööd käisime mööda metsi, Sillamäelt on küll hästi. Vesikasvatus rinnuni oli minul vihmana rinnuni, aga rügemendi ülem raudne oli kogu aeg teiega meiega ja siis see staabikompaniiülem ülemleitnant, sillaots oli ka ja siis läksime, aga siis meeste puntiga jäi vähemaks ja vähemaks ja vähemaks. Ja siis Ambla kandis olime kuskil mees on muidugi kogu aeg, läksime metsi ja siis öeldi meile mingi mehed ära koduv, no igalt poolt käisime toitu saama ju muidugi käisime sees ja toitu anti väga meelsasti ja Tallinn juba langenud. Mingi mehed ära, kodu, Tallinn juba langenud, kust enam lähteigal poolvennal seisu? Septembrikuu 1944. Kolmanda piirikaitse rügemendi kompaniiülem Julius Põldmäe. September 44 olin ma oma kompaniiga, see oli kolmanda piirikaitse rügemendi esimese pataljoni esimene kompanii vask Narvas kohe Peipsi järvest alates. Narva poole oli minulik. 18. septembri öösel saime käsurinne maha jätta meestega ja vooriga hakata liikuma lääne poole mööda Peipsi põhjakallast. Käsk oli jätta mõni mõned üksikud paarispostid paigale tulistamisega pidid need siis simuleerima rinde püsimist. Tegelikult hakkasime liikuma, see oli 18. öösel. Liikusime terve 19. septembripäeva läbi, oli väga ilus sügisene soe päev ja kuni Gauccini oli liikumine päris normaalne, sest siis oli liikuma seal need väeosad, mis sealt põhjakaldalt tulid. Kauksisteeriti ranna Pungerjal peale läks juba liikumine väga raskeks, sest siis tuli juba terve Narva front Sinimäed ja need suunati millegipärast mitte mitte Narva maanteed pidi Tallinna poole, vaid sinna Kesk-Eesti poole. Kuni Tudulinnani oli liikumine äärmiselt rasked, teed olid nii täis autosid homohoore mehi, aga meie oma pataljoniga siiski murdsime kuidagi läbi sellest. Ja öösel olime Turu linnas, aga kauemaks me sinna ei jäänud ja läksime, liikusime edasi. Hommikuks jõudsime, oli väga tugev udu, midagi maastikku ei näinud ümber. Aga oli arvata, et me oleme Avinurme lähistel juba ühel teeristil ja CD-ris pidi olema tee, mis viis pöörles alla musta poole ootas ees rügemendi ülem kolonel Kaerma. Ja pidas kinni meid, võttis pataljoni ohvitserid kõik kokku ja ütles, et Ivan istub teeristil sees just nende samade sõnadega Ivan liistud sees. Ja see pidi olema siis teisel pool Avinurme tee ristil, mis tuleb lõunast ülespoole ja, ja pöörab Rakvere poole. Käsk on sellest läbi murda. Pataljoni ülem, major Purga mattis oma ohvitserid kokku andis kompaniide viisi käsu ja minu kompaniil langes käsk minna tee suunas. Võta kõigepealt oma alla sild murda läbi sealt siis läbi jõe edasi minna. Ma andsin käsu ühele rühmale, leitnant Talts oli rema ülemsild oma alla võtta, ülejäänud rühmadega läksin siis jõest paremal ülespoole. Üks rühm jäi varuse kahe rühmaga. Tahtsime siis positsiooni alguses jõe kaldal jõudsime jõeni välja, aga nii kui me sinna jõudsime, võeti meid väga tugeva tuulega vastu. Kuulipildujad ja, ja ka miinipildujate mürske lõhkes seal juba väga tihedas udus oli näha ainult allolev kalda all, me olime kõrgemal kaldal, vastaskallas oli madal ja seal oli näha jõepõhi. Kuidagi paistis siiski läbi. Eneti jõgi peaks olema läbitav ja et me olime seal nagu kõrgel riiulil tuli kogu niitis. Juba mõni mees sai seal surma, langes üks politseipataljoni mees, kes minu juurde jooksis. Käsk anti mees mehelt edasi, ümberringi vee solin näitas, et minejaid oli vasakul paremal. Kui palju neid minejaid oli, ei oska raske öelda, saime siiski läbi, jõe jõgi oli peaaegu rinnuni, vesi, saime teisel pool jõge ja oli tunda nagu pool paremalt. Tuleks peamine kuulipilduja tuli. Ma sain anda käsu, et tulepesa pool paremal maha suruda. Oli läinud ka kuulipildujaid üle jõe, need siis hakkasid tulistama. Ja ise liikusime edasi. Raske on öelda, kui palju me edasi jõudsime. Võib olla 100 meetrit, siis andsime oma, kellele Lõhmus oli käskijanna nimi. Kirja maa pataljoniülemale andsin Lõhmuse kätte. Saatsin pataljoniülemale teate, et meie oleme oma kompaniiga üle jõe. Ja sinna ei maksa tagant tulistada. Aga vaevalt sai Lõhmus minna. Kadus udusse, nägin, nagu ta oleks kukkunud, veel tõusis uuesti püsti. Kas ta komistas või, või ta meelega, mis, kus ei pea. Siis tuli meile peale maruline kahuri ja miinipildujate tuli. Ja see oli nii tihe, et noh, nii nagu supikatel keeb, ümberringi mürsud, lõhkesid. Ja oli tunne, et meid tulistatakse kahelt poolt tulistatud omad tagant. Parajasti kui me siis olime veel püsti, liikusime edasi. Lõhkes miinipildujaga, laat minu lähedal. Kahe mehe vahel keskel, teine keskel oli mõni samm tagapool, tema kukkus, mina tundsin kerget lööki oma südame kohal. Aga ei olnud aega sellele mõelda. Hakkasin siis käskelg abistama, tal oli sügav haav, oli kaelas verejooks, väga tugev. Sidusin enda ja tema esmaabipakiga haava kinni, tuli ikkagi edasi kahelt poolt. Mürsud lõhkesid, siin-seal mehi enam näha ei olnud, nähtavasti need olid juba taandunud. Minul ei olnud midagi muud teha kui haavatu võtta õlale ja hakata teda tagasi kandma. Ma läksin läbi temaga. Ta oli minust võib-olla natukene tugevam kehakaalult, kuidas ma jõudsin teda viis-kuussada, meetrit nagu kirikuni võis olla tagasi viia. Jõudsin siiski temaga kirikuni. Avinurme kirikus oli organiseeritud haavatute vastuvõtupunkt. Andsin ta seal sanitari teile üle ja siis olid seal kiriku juures oli pataljoniülem. Pataljoni adjutant, leitnant Paju inimesi liikus seal ringi. Ma küsisin, kas keegi on näinud minu mehiga ja adjutant, ütlen, et ta oli näinud minu meiega Sauli tahapoole hakanud liikuma Tudulinna poole tagasi. Mulje jääb süda rahule, ma läksin uuesti sillale vaatama, mis on saanud, leitnant tantsisid oma rühmaga, seal enam ühtki meest ei olnud ja hakkasin pikkamööda tagasi liikuma. Jõudsin uuesti kirikuni. Kiriku juures enam ühtki inimest ei olnud. Ma hakkasin liikuma edasi, meelde, tagasi Tudulinna poole nägin, süsteel olid voolid maha jäänud, autod olid koormatega maas, hobuveokid olid, hobused olid lahti rakendatud, inimesi enam kedagi ei olnud. Sain edasi udu, hakkan selleks ajaks juba täielikult lahtama, nii et oli peaaegu täiesti nähtav maastikul. Ja kui palju ma olin siis kirikust eemale jõudnud, võib-olla kolmveerand kilomeetrit, võib-olla ka kilomeeter. Siis vaatasin kõrvale, nägin kõrvalt, hõikas ja sõitis naaberkompanii kolmanda kompanii ülem leitnant pais oma käskjalaga ratsudel minu Rathoolivoori jäänud, ma olin jalamees, tema sõitis ratastel ja näitas käega üle õla tahapoole. Ma vaatasin tagasi ja nägin, üksiktank tuli kirikumäest üles teed pidi. Ees oli üks metsatukk, see võis olla umbes 100 meetri kaugusel. Ma hindasin olukorda, et ma sinna enam ei jõua, jooksta. Sain mõnikümmend meetrit tee kõrvale, seal olid õnneks kõrgelt künkalt ma lasteni küngaste vahele kõhuli. Tank jõudis minu kohta, tankist oli kuulipildujaga tornist väljas laskevalmis, mind ta siiski tõenäoliselt ei märganud. Tank sõitis minust mööda, sõitis metsa Docani, sellest, kas siis läbi või metsatukka, kui suur see metsatukk oli, seda ma ei ole olnud eemalt hinnata. Ja seal siis kostsid kuulipildujavalangud. Kindlasti pidi ta seal kedagi nägema ja mul jäi mulje, ta võis tabada kergesti leidnud. Tekkis vaikust, keegi mäest enam edasi üles ei tulnud ka ja ma jään üksinda. Tegin väikse revisjoni. Tõmbasin oma dokumendid lõhki, hävitasin, hävitasin fotod peale abikaasa foto. Võtsin siis lahti rahakotti, mul oli Saksa raha, see oli tol ajal ju nagu ta oli, peaaegu väärtusetu, aga krundil saime seda tugevasti. Mul oli rahakott paksult raha täis ja sealt raha vahelt leidsin miinikillu herne suuruse sakiste kantidega. See väärtusetu raha, mis siis oli juba absoluutseltväärseks muutunud, oli tõenäoliselt päästnud minu elu. September 1944 griva soo neljanda piirikaitse rügemendi rühmaülem Mati Kahro. Alguses oli nii, et me olime hirmunud, kui esimene esmalt sinna sisse viidi, siis megalt püssipauku kartsime ja kõik, kõik panime tähele ja tekk oli kole, kole ja hirmus. Aga hiljem harjus ära ja ei olnud midagi. Positsioonisõda vastastikune tulistamine, kui midagi erilist nähtis, meie vahe olid, kahe rindevahe oli 50 meetrit on, igal pool, olid sildid välja saksa keeles, Leisus. Kolks käis kuskile kataloogi pihta, nii, kohe tuli tuli koju. Vot üks huvitav moment oli mul, ma läksin ühte rinde lõikud kontrollima, kaevikuid ei olnud, soo oli, ei saanud sisse kaevuda. Ja soli lepavõsas tehtud niisugune lende ette vari ja, ja, ja, ja siis aganad kurat märkasid ära venelased meid ja pakun need ka ja kaks kaks käskijanna kaasas. Ja siis ta hakkab miini, miinipilduja tuli meile peale tõmbama ja mulle pandi üks ette. Mina pöörasin tagasi jälle sinna ette ja niimoodi ma ei tea, mitu tükki anti ette ta ette taha nagu kahvlisse, viimane tuli põmm pihta ja seal oli parasjagu, oli, oli see Palüsaad, nimetasid palkides jämedast palkidest niukene, seinakene madal ja selle ta ka kahekordne ja nii palju vahel ja parasjagu sinna sisse ja lõi siis mina jäi sinna liiva alla ja palgid ja lendast pääle ja mehed siis tirisid mind välja säält ja kuni tänase päevani kuule sellest kõrvast enamasti. 19. kuupäeval kutsuti ja pataljoniülema juure, kõik teised mehed juba hakkasid taanduma juba tänava ammu juba ammu lasti, märkavad lehmad, sakslast lasid õhku ja suurtükkidest ja miinid last ja kõik, kõik tekitati tuiad, pats peas. Ja kui need ka põgenesid juba ja ja, ja, ja siis ütles, et vot sina, sina oled määratud pataljoniga rühmaülemaks võtta, vali omale 25 meest kompaniist, julgemad mehed, kes vabatahtlikult on nõus jääma ja jääd siia meie taandumist katma, kuni sa saad väljatõmbamiseks korralduse. See oli see Puhatu soos omab põhipositsioonil ikka teie väljatõmbamise ajaks ajasaate valemiga, kusjuures x võrdub kolmega x võrdub kolme valemiga ja siis, kui aeg oli jõudnud juba nii kaugele, seda ma ei mäleta enam, kuidas me selle saime, kas mingi raadio teel vaid telefoni teel käskjalaga te ei mäleta seda? Tuli x, pluss kaks, see tähendab kolm pluss kaks on kell viis. Aga õiguli yks miinus kaks. Kelõks ja pärast kella ühte jäi ja tõesti oli kõik rinde vasakul paremal jäi, jäi jumala vagaseks, Mäldama isa Ramasime meiega püstolkuulipidaja jooksinud, kui palju ma sain sinna vasakule, panin salpharmartiratir tirterteria sihilikult pirtete ja ajasime hästi laiali, nii palju, kui võimalik oli, omavaheline sidet ära ei kaotaks. Jah, ja mehed olid koguja ikaks kurrat, argpüksid, argpüksid jalga lasknud. Läheme meiega, lähme, mina ütlesin, et mitte mees, miks Mesi liigud, kell on siin, vaatan kella ja kell viis Sislane. Ja ja olimegi kella viieni välja ja viis oli siis juba niimoodi, et tõesti vastane märkas meid, et mis kuradi asi see on, et igal pool on taganud, et meie üks trupp on seal ees ja tegid pool nagu rünnak, nadolid, roomad meie õigeid ligidale juba. Meie hakkasime ise taanduma, siis oli nii, et lõppel tammide sooli, meid õhku lastud, kõik. Seal ei olegi kuskile minna, nii et me ujusime läbi turbaraba ja selle sellest rabast. Üks hobune oli meil vankriga haavatute jaoks. See hobune nagu tükeldama, ära lõppes, nii ta läks, kohe, pauh vajus kohe kaelani, jäi ainult välja ja silmade punni ja suu ninasõõrmed suurest lahti. Vorskas tõmmati ja mehed panid püsipüssi talle silma silma, silma Kulast laste vajus, kadus ära, nii et kui keegi olest tahtment ründama tulla, tagant need niikuinii sinna ära uppunud oleks. Meil polnud trell ja midagi ei olnud vanud oma väikselt rebasega suurema. Küll aga oleks juba sinna sisse vajunud. Sellised 19 september või 20-sse kell üks öösel, 20. pidi see väljatõmbamine olema, aga me tulime 20. kell viis hommikul juvad Väikse päike koitis juba. Ja siis, kui me pärale jõudsime mingi suurele grupile siis oli seal üks suur koonduseks, suur plats oli seal isegi huvitav selle Avinurme metsades, kus niisugune plats oli tühi plats oli, seal oli siis oli hulkas ohvitseri suuremat kõrgemaid ülemaid oli seal ratsahobustega ja kui meises hirmusime sinna siis oli suur jaa, jaa, sest meid oli niikuinii maha kantud juba 22. Septembri hommikul kella viie ajal läksime Tamsalu ja Nõmmküla raudteejaamade vahel tegime hüppe üle üle raudtee, siis me jõudsime Ambla kuskile sohu, soodesse väljasin Ambla kanti ja lõpus on ta niimoodi läkski. Kadus nii käest ära, et mul ei olnud oma üksustena maid, vaid olid kokku korjatud igat sorti mehi. Narva pataljoni mehi oli, vot tänu jumala oli väga palju, neid oli seal kambas neil faux patroon ja siis, kui me hiljem maksme oma rõngastest läbi murdma, nendest oli suur kasu. Me muide, murdsime läbi kolmest tankirõngast eesti korpuse tankid, need, kuivõrd suuruse rõngas oli aga üksikud tankid olid Deepal meise, liikusime ainult metsades, ristiteedele ja lennukiks metsavad, tiirles Hugo üleval ja see meid ei tulistanud absoluutselt. Ja meie Leaks oma oma oma teed ja lennuk Ants nähtas tankidele teateid, jah, et nüüd tulevad mehed olid tankikolonn seal tee peal ees aga Narva padruni poisid, noored poisid olid ja nagu paugu andsid nagu üks kaks tanki ära kadus. Nii ühed läksid edasi ja teised kohe tagasi ja oli meil tee vaba. Panime üle tee. September 1944 Tallinna kaitsnud õhutõrjepatarei mehi taandumas Erich Puusaag. Saime. Esimene päev kätte ühe mahajäetud amfiibautodel, mille mootor ei olnud veel eriti ei olnud töökorras. See oli meil siis tagatrossiga järgi ja nii me siis tulime sealt majade vahelt tänavat pidi, manööverdasin meie jõudsime siis tina ja tänavale ja pronksi tänava rajooni, sealt siis Gonsiori tänava otsa ja pöörasime siis kui ostsime keset naasi tänavaid, järsku hakkas rahvas vastu jooksma, kisasid tankid, tulevad tankid, tulevad moment seeme, siis seisma. Autojuht, kes oli roolis ukse lahti, tahtis välja hüpata. Veltrile aitas teda takka, hüppas ise rooli ja hõikas taha mehe tõrvas ja lükkas käigu uuesti sisse ja hakkasime edasi liikuma. Peristamised korraliku kiirusega. Ei olnud jõudnud veel Tartu maantee ja selle maneeži tänava ristmikule, kui ninast hakkasid mööda sõitma tankid sõjaväe nägimegi, teie kirju seal üks, kaks, kolm oli neid neli. Moment oli tunda, et roolis olev verti veel tõmbas kah nagu tagasi, võttis jala gaasipedaalilt ära, aga ei, vajutas uuesti, masin sööstis täie kiirusega. Ris. Tähendab ühesõnaga lipsasime selles linnas surnud nõukogude eel tonni vahelt läbi, see moment oli mõlemale vist ilmselt niivõrd suureks üllatuseks sealt pudi jõutud isegi pauku lasta, kui me olime juba kuked. Sealt sõitsime siis edasi Maakri tänaval Maakri tänaval, siis piki liiva laiali, ennem ei pillanud kinni, kui me olime Lõuna tänaval endise vineerimööblivabriku klubihoones. Esimene hoog läks nagu üle hakkasime vaatama. Suurem osa mehi oli masinad maha karanud, kas maha pudenenud, mis nendest sai maa enampidaja ka oli, ega mild rull või trossi otsas. Amfiibautojuht oli näost jumala valges meheta, et mul on rohkem säärikus kui kõhus. Sest et tänavad olid kitsad ja me tulime ikka. No nii palju, kui see masin vähegi võttis, amfiib autori seal trossi otsas on niuke õnge korp endale tonti kõhed tänava servast seis ei ole julenud välja ka hüpatud. Mõtlesime, et lähme siis edasi. Kui me jõudsime Pärnu maanteele välja, siis oli Pärnu maanteel päris hulgaliselt põgenik. Küll neil tuli vankritega, künnil oli jalgrataste peale pandud kottidega ja küll oli neid ikka Arudaga. Tänavu oli niivõrd ummistunud, jäime lihtsalt sinna kolonni taha toppama. Ei saanud kuigi palju liikuda, kui vastu hakkas jooksma sellelegi inimesi, kes karjusid, jällegi tankid, tulevad tankid, tuled ja moment oli see tee tühi, pambud on ja teised olid kriteeriumid. Hammasratas jooksis üle raudtee tondi kasarmute poole. Me saime siis hoo sisse, kuna meil oli kaasas veel suitsugranaate, loopisime need maha teha omal lihtsalt suitsukatete varju ja sõitsime siis linnast välja. Ja niimoodi me siis tulime, jõudsime siis oli siis juba 23. jõudsime keskpäevaks arvude vahele, kus Pärnu maantee, Haapsalu Panther arenevad kaheks sinna üles paigutatud üks kahur. Seal oli üks untersor, füürer ja paar Wehrmachti mundris mees, kahuritoru oli sihitis siis Tallinna poole ja selgus, et Keila alla on koondunud grupp vabatahtlik pealmised pika formeeringust aga ka tähendab Klooga väljaõppelaagrist ja neid on paigutatud nagu kahuriga tiib kaitseks siia paremale poole ja üks pool kilomeetrit või kolmveerand kilomeetrid. Eedeebule ta Tallinna poole paigutatud ka siis eelpost. Noh, lähme vaatame siis seal keila, lüksime siis masina uuesti käima, me saime tema tööle ainult starteri rivist väljas käimalükkamisega ja hakkasime siis Keila poole sõitma, saime üks paar kilomeetrit sõita, kuulsime teesakas kõva laskmine, käisike, tugevamad müssotsendab, ilmselt oli sõbrahtam kahurite tulistamisega üle metsa hakkasid tõusma suitsu koolnud nii. Ilm oli väga vaikne, ülesse saime veel üks pool kilomeetrit sõitu, kui metsast hüppas välja Soome mundris rist, tähendab, suri 200. sele. Rügemendi ohvitser, kes vehkis kätega, sundis müüd peatama ja nüüdsed mehed kuste hullud lähedased Keilasse juba venelane sees on sealt välja löödud. Pöörasime siis otsa ringi, tuleme siis tagasi. Ja vaevalt me jõudsime siis nüüd sellel aru teiega selle Pärnu maanteele, kui eesjulgestuspostis hakkas ka laskmine peale. Ja kui me jõudsime tee peale, siis mootorratas kihutas siis linna poole, ilmselt taheti siis juures bossiga veel mingisugust sidet võtta või neid ära tuua, aga need ei saanudki, kui kaugele ratas pööras ennast ringi ja juhi kõrval Isopilkuris mees oli saanud haavata nagu pea oli verine. Eile jõudsime, siis nägime, et teiselt poolt ka, et teine teisel pool teed oli siis kaks tanki, esimene hakkas ennast rullima, teetammi peale. Ei jäänud ka meil midagi muud üle kah ots Rutlusena haapsalu poole ja hakkasime minema. Ilmselt kahuri meeskond aga ei arvestanud siiski seda tulejõu tugevus ja hakkas tanki tulistama ja tulistades vastuvõtja ette kujutada, nüüd tankikahur küllaltki madal laskmise aeg oli tunda, kui küllaltki tugev õhuvool lendas meist nagu üle telkmandid, pealne lihtsalt lippensid sillas. Mõninga sekundi möödumisel oli meie siis ikkagi jõudnud sinna haruteele välja, hüppasime masinast maha ja aitsema, lihtsalt laske monete kahuritelt asjada. Esimesel tankil ilmselt kahur laskis roomiku puruks, jäi läbakile sinna teeserva, aga teie teine tank tuli täie hooga edasi. Järelikult kahuritulelöögi võimsus ei olnud ikka niivõrd tugev, et oleks saanud teda nõrka kohta tabada. Tank sõna tõsises mõttes tuli selle kahuri selga. Sealt ilmselt pääses ära ainult see allo, seal roll selle mehe nimi, lükkasime masina siis naljaks uuesti käima, kargasime sinna masinasse siis siis jäänud muud midagi, edasi hakkame suruma, nüüd tagasi abstrugur, erilist kiiret meil ei olnud, vaatasime, ilm oli ilus ja kahele poole ja ka siis hakkasime järsku kuulma, et paremal poolt hakkab metsa tagant kosmoniini sugune mürin. Samas Ühes Messa vaheliselt harud ees kargas välja suur punane Scania Haabis buss, mis oli puupüsti täis sõdureid, neid rippus taga seal akna küljes ja bussid, aga no võib-olla üks 300 meetrit või 400 meetrit tuli ta jõuga tank järgi. Jäänud ka meil muud üle kui kõik see, mis ka kohe selle bussisappa ennast haakida. Tank oli siis meil selja taga, andis paarivalangud, aga õnneks see tee oli munakivi tee ja küllaltki loogiline, nii et ta ei saanud pidevalt tulistada. Ja ei saanud ka võib-olla seda kiirust arendada, mis meieni soendus siis see võidusõit, tank meie taga meie vahel ja siis buss ees täie hooga tormasime meesis silla alevisse sisse, mida läbib niisugune laiem kui aja kitsam kui Jüri ja kohalikud omavalitsuse mehed olid silla põlema. No see oli õnn, see buss oli meil S-i sööstis nii nagu ma ei oska ütelda, nagu laeva kiil sinna silla peale, et Aavo põlevad, A voor lendasid kahte lehte, mees sealt järgi tankuri jõudnud meile lähedal. Nüüd kuhu pole ära pöörata, momendil jäime nii kui veel hetkeks nagu peatama tank jõudis keset silda rooli silda ületamas Su järsku sealtsamast lepavõsast, kargas väljaks lennuväe abiteenistuses poissi käes tankirusikas ja käsiks kõvakes tankiroomik pealt, muuseas oli ka pääsu. Septembris 1944 jättis kodumaa umbes 70000 eestlast Tallinnast lahkunud hospidali laeva moeuro, mille pardal oli nii haavatud sõjamehi, kuid tsiviilisikuid, ründas Liibavi laiuskraadil vene torpeedo lennuk ja tabas. Helmut Luiga. Vähe aja pärast komandosillalt hüüab keegi sakslane, et see avarii on väike, kohe praeguse likvideeritakse, läheb sõit edasi. Taeva lõi paanika, oli ikka ja siis rahvas rahule, siis kui maha meie vaataja rõõmuks, mis asi see on, et laev hakkab vajuma keskelt? Looka täitsa disvaatasime madrused, aga seal on suured, noh. Mis nad võivad olla üks, kaks pool, veetud, kaks poolne tantsinud, jämedad metallrõngad. Millised protsendid, frisendist, dressid olid põhjas seal siis nagu päästeparv ja, ja aerud küljes ja siis need hakkasid loopima neid üle parda, Sa ise posti järele me vaatasime, Admo, nüüd ei ole enam midagi teha. Kukkusime geoloogia, Unibol, kui neid oli, siis siis enamjaolt meelest panna saapaid, ära visata ka midagi. Vaatame nii kiiresti, parras vajub keskelt juba hakkab teiega tasa saama, vaat nii, lollid oleks sinna läinud. Nii lollike, univa, nii targad käekardinaid kui deebee särje survega kaasa. Jumal, see oli nii kõrgelise nina, hüppasime seal laevaninast seitse, kaheksa meetrit kindlasti, nii et veesurve oli niivõrd kõvad lõige, riided, kõik räbalad. Korraga hüppasime, saime kahekesi rõnga peale, hakkas esimene asi, hakkasime laevast eemale sõudma kohe. Ja siis jõudsime sealt eemale ja vähe aega oli, laev murdus, siis oli hirmus kisa, mis seal oli, aga see oli momendiks, siis purskas sammas. Nende puuosad laevapuuosad lendasid sinna õhku, kõik olid. Kõik see tuli meie ellu pärast Hitleri Stalini salalepingut. Esimese septembri varahommikul 1939 andis Varssavi ringhäälingusaatja eetrisse traagilise teate. Teine maailmasõda oli vallapäästetud kindral Laidoner kutsunud sõjavägede staabis kokku lähemad kaastöötajad lõpetas nõupidamise esimese septembri hommikul sõnadega. Uus inimsoo draama on alanud, keegi ei tea ega oska ette näha, millega see lõpeb, kuid üks on kindel. Sõjast tuleb välja uus teine maailm, mis ei ole sarnane olemasolevale. Selles teises maailmas elame meie.