Tere õhtust, head raadiomängukeskkond ja mina, sõbrad. Jälle on teie ja meie ühine pooltund. Kõigepealt nagu kombeks, tutvustame stuudiokülalist. Täna on mikrofoni ees Tiit Raid teadusliku kraadiga mees, mereinstituudi tööstuslike varude sektori juhataja. Tegelenud 15 aastat räimevarude hindamisega ja soovitustega kaluritele prognoosijana rahvusvahelise klassi asjatundja. Täiendanud end seks otstarbeks kaks korda Šotimaal Aberdeeni ülikoolis. Tema kirjutusi võib leida meie ja välismaa ajakirjadest. Ja ma arvan, et lühitutvustuseks vast piisab. Võime siis minna oma küsimustega üles ehitatud saate juurde. Olge hea, aitäh. Head loodushuvilised raadiokuulajad, kutsuksin teid tänaõhtuses raadiomängus omamaiste toimetuste juurest hetkeks mõnevõrra eemale, räägiksime veidi merest sellest samast kodusest ja esmapilgul võib-olla ka iga vana tunduvast Läänemerest sest tegelikult igav ja hall on see meri siiski, vaid esmapilgul tegelikult elama ilmselt maailma ühe unikaalse, ilma veekogu kaldal mis peidab endas ainulaadset kompleksi merelisest, riim, veelisest ja mage veelisest, Florast ja saunast ning mille peamiseks iseloomustamaks jooneks läbi kogu tema ajaloo on olnud seal valitsevate tingimuste muutlikkus. Kui heidame pilgu tagasi kaasaegse Läänemere ajalukku, mida on vaid kõigest umbes 14000 aastat, see on siis pärast viimase jääajaperioodi näeme, et kogu selle bioloogilises mõttes ülilühikese aja vältel on see veekogu olnud pidevas muutumises. Iga paari-kolme 1000 aasta tagant on muutunud nii klimaatiliselt kui ka soolsus tingimused, mistõttu see meri pole kaugeltki kogu oma ajaloo vältel olnud meri. Ja vähemalt 4500 aastat on ta olnud kõige ehtsam järv. Enam-vähem praegusel kujul eksisteerib Läänemeri kõigest viimased 3000 aastat. Kuigi pealiskaudsel vaatlemisel võib tunduda, et Läänemeres kaasa suuri muutusi ei toimu ei ole tema looduslike teisenemiste protsess kaugeltki peatunud. Iseloomulik on see, et kõik Läänemere ökosüsteemi muutused, nii needki, mida mõõdetakse aastalt tuhandetega, kui ka need, mida saame lugeda aastakümnetega on olnud seotud muudatustega veevahetuses Läänemere ja Põhjamere vahel. See tähendab seda, et kui veevahetus on vähenenud, toimub soolsuse kahanemine. Seevastu perioodidel, kui veevahetus Põhjamerega on hea, toimub soolsuse tõus vahetusest sõltub ka vee vertikaalse jaotumise hapnikusisalduse iseloom. Näiteks mahuvad viimase 20 aasta sisse. Ühelt poolt nii intensiivse veevahetusega periood, see oli siis meil 70.-te aastate lõpul kui ka vähese veevahetusega ajajärk mis algas 80.-te aastate keskel ja tegelikult kestab tänaseni. Kõik need muutused on täheldatav ka mereelustiku iseloomumuutustes. No küllap mäletavad paljud raadiokuulajatest suurt tursauputust meie vetes 80.-te aastate algul, mis oli otseselt seotud suurenenud soolsusega meres. Hetkel paneme jälle räime kilu meri, sest just need kalaliigid on paremini kohastunud praeguse madala soolsusega kui paljud merelise päritoluga liigid, nagu tursk, lest, nii on näiteks tursa biomass. See on siis tursakarja kogukaal meres praeguseks ajaks langenud 80.-te aastate algusega võrreldes umbes 10 korda, see on umbes miljonilt tonnilt 100000 tonnini. Räime, keda praegu püütakse umbes 400000 tonni aastas. Biomass on hilisminevikuga võrreldes seevastu veidi tõusnud, ületades praegu tursa biomassi umbes 17 korda. Olgu siin öeldud, et 80.-te aastate keskel oli see erinevus vaid kaks korda. Suur muutlikkus keskkonnatingimustes muudab keeruliseks kaandus bioloogide töö kelle ülesandeks on kõiki neid muutusi jälgida ja ette näha nende võimalikku mõju kalavarudele. Neid muutusi arvestades töötatakse väljapüügisoovitused, see tähendab määratakse kindlaks, kui palju mingi kalaliigi üldkogusest meres võib sellele liigile ohutult välja püüda. Siin on peamiseks raskuseks selle õige momendi äratabamine, millal keskkonnatingimused pöörduvad mingile liigile ebasoodsatesse faasi, et siis õigel ajal vähendada vajalikul määral püügikoormust. Ja siinkohal ma esitaksin võib-olla oma esimese küsimuse. Kas ta on Eesti peamiseks püügikalaks Läänemeres räim, mida püüti meil ametliku statistika järel järgi 93. aastal uuemat uuemaid andmeid me lihtsalt veel ei ole, 33000 tonni. Ja nüüd ma küsingi, head raadiokuulajad, et mitu protsenti moodustab Eesti räimesaak selle kala üldsaagist Läänemeres. Olgu öeldud, et udune vihje esines ka juba eelnevas tekstis. Nii no küsimus on arusaadav, mida te soovite teada, mida kontrollida. Aga eks mängijad on vähe ärevuses ka, võib-olla tasub lihtsalt küsimust korrata. Küsin. Mitu protsenti moodustab Eesti räimesaak selle kala üldsaagist Läänemeres. Olgu öeldud, et Eesti saagi suurus oli 33000 tonni. Nii no natukene tuleb rehkendada Me ja me justkui hindamisel protsenti ja muusika ajal saate te siis oma rehkenduste tulemused meile välja pakkuda meie väikese žürii ette ja varsti-varsti saame teha esimese vooru vastajatest ka siis pingerea ja meie telefon, nagu selles mängus ikka on neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks, neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks. Jah, selle vooru võitjale olen ma toonud kaasa ühinenud rahvaste organisatsioonid toitlustuse ja põllumajandusorganisatsiooni poolt igal aastal välja antava kalandusstatistika aastaraamatu. See on tõesti paks raamat, kus on kirjeldatud maailma kalapüügipraktiliselt kõik aspektid siin sees kõik kalaliigid, mida iganes püütakse ja kõik riigid, kes iganes seda kala püüavad ka usun, et keelega ei tohiks raskusi olla, kuna see raamat on nii inglise, prantsuse kui hispaania keel. Ja millise sõnumi teele saadate nüüd võitjale? Ma kirjutan siia sisse niimoodi tunnustuseks asjatundlikkuse eest kalasaakide alal ja mälestuseks raadiomängust keskkonda, mina seitsmeteistkümnendal jaanuaril 1995 ja allkiri. Nii ja ilmselt teie abiga saame siis ka selle kõige parema vastuse nüüd kätte. Jah, 1993. aastal oli räime Üldsaak Läänemeres 347000 tonni seega siis püüdsid eesti kalurid umbumbes üheksa ja pool protsenti sellest üldsaagist. See on loomulikult ametlik saak. Arvestades teatud saagi osa väljajäämist statistikast, võib oletada, et tegelik saak on siiski kusagil 10 protsendi piires või üle selle. Võrdluseks olgu öeldud ka naabrite osa. Nii püüdis Läti seitse protsenti Venemaa 6,3 Soome, Rootsi, Soome ja Rootsi kuskil 22 25 protsenti. Jah, arvud kõnelevad enda eest ja sellega võime öeldagi, et esimene küsimus on vastatud. Hetke pärast me oma mängu jätkame. Te kuulete raadiomängukeskkond Jamina, täna on teie ees keskustelu pidamas mereinstituudi sektori juhataja Tiit raid. Nüüd me hakkame lähenema teisele küsimusele ja nii palju, kui mina aru saan, see otseselt räimega seotud ei ole, aga kaudselt küll. Seda jah. Nagu me nägime oma saate esimeses osas Läänemere ökosüsteemi tohutu muutlikkus olnud peamist, peamiselt looduslikku laadi. Viimasel aastasajal on muidugi siia lisandunud inimtegevusega seotud tegurite toime, millest tähtsamaks on kahtlemata kalapüük ja mitmesuguse solgi sisselask merre kas siis vooluvete või õhu kaudu. Kuid siinkohal ei tahaks ma rääkida nendest, vaid hoopis ühest uuest nähtusest Läänemere kallastel, mis lähitulevikus hakkab nähtavasti omama üha suuremat tähendust. Küllap oleme kõik kuulnud hiljuti avaldatud fantastilisest plaanist ehitada tunnel Helsingi ja Tallinna vahel. Kuigi Helsingi ja Tallinna supertunneli idee ehk sellises variandis võib ulmetasandile jäädagi, tegeldakse tänapäeval tegelikult Läänemere eri kallaste nii-öelda kokku traageldamisega, sildade, tammide, tunnelit ja muu sarnase abil üsnagi aktiivselt. Iga seesugune ettevõtmine loomulikult toob aga kaasa vee loodusliku liikumise skeemi takistamise ja selle ümbersuunamise ning samuti vahetu ehitustegevusega seotud mõjus põhjade purustamine, suurutsete massid ja muu taoline, mis kõik avaldab suuremal või vähemal määral mõju mereelustikule ja selle kaudu loomulikult ka inimesele endale. Eriti oluliseks muutub aga võimalik mõju keskkonnale siis, kui sarnane ehitis planeeritakse sellisesse piirkonda mis mõjutab kogu Läänemere ökosüsteemi seisundit. Nagu nägime meie esimeses saateosas, sõltuvad looduslikud tingimused Läänemeres paljuski veevahetusest läbi Taani väinade. Nüüd ongi aga käivitumas üks selles sajandi suurehitusi, mida lühidalt tähistatakse vähenõudliku koodiga ka m neli kaks. Lahtiseletatult tähendab see neljarealist autoteed ja kahe rööpapaariga raudteed kandvat ühenduslüli Kopenhaageni ja Malmö vahel Ülepööra sundi. See lüli, mida siis ka inglise keeles nimetatakse hõõrasunud link koosneb siis neljast nelja kilomeetri pikkusest merealusest tunnelist, mis algab Kopenhaageni lennujaamalt keset tööre sundi rajatavast, kahe kilomeetri pikkusest kunstlikust saarest ja umbes kaheksa kilomeetri pikkusest ja 57 meetri kõrgusest sillast mis lõpeb malm linna praegusel prügimäel. Ehitustööd peaksid algama juba sellel sügisel, lõppema aga sajandivahetuse paiku. Selle projekti rakendamisse on suunatud meeletud rahad, võib-olla, et kuulaja saaks aimu mingist hindadest. Võin ütelda nii palju, et ühe meetri selle merealuse tunneli maksumus on 90 miljonit Taani krooni, aga tunneli pikkus on neli kilomeetrit. See on asja üks külg, teine ja meile kõigile palju tähtsam. Küsimus on aga selles, et mis saab Läänemerest, kui ehitatakse selline kompleks vaid mõnesaja meetri kaugusele sellest madalat laimast kinnisest üle mille toimubki ökoloogiliselt kriitiline veevahetus Läänemere ja Põhjamere vahel. Seda, milliseid tagajärgi merele võib kaasa tuua. Tammide ja sildade piisavalt läbimõtlemata ehitamine arvatavasti märganud igaüks, kes kordki suvisel ajal vaikse ilmaga on üle väikese väina tammi sõitnud või on kunagi sattunud Kroonlinna tammi lähedusse. Õnneks on probleemi seda külge nii Taani kui ka Rootsi valitsuse poolt võetud, seekord väga tõsiselt. Ja ehitusfirma on olnud sunnitud finantseerima väga laialdasi keskkonnauuringuid ning prognoose et saavutada ehitise võimalikult väike kahjulik mõju keskkonnale Läänemeres. Kokku on kolme aasta vältel valminud üle 100 erineva ja küllalt mahuka uurimuse. Muuseas vahemärkuse võib öelda küll, et see on küllaltki paratuks reaalne, et just see projekt andis võimaluse käsitleda tervet rida seni rahapuudusel uurimata probleeme. Näiteks röögen heeringa rännete küsimus läbi hõõre sundi. Nii et kummalisel kombel võib sellistest projektidest teaduselega tunduvat kasu tõusta. Lisaks sellele on Taani ja Rootsi valitsused kutsunud kokku 11-st liikmest koosneva sõltumatu rahvusvahelise ekspertkomisjoni, kes siis peab hindama sooritatud uuringute kvaliteeti ning ehitusaegsed keskkonnamonitooringud. Nüüd esitaksin ma sellest tulevalt oma teise küsimuse. Ja see oleks küllalt lihtne. Mitu protsenti võib tulevane üüre sundi, silla kompleks vähendada keskmist veevahetust Läänemere ja Põhjamerele. Vahel, mitu protsenti ja kes teab või arvab ära teadvat või leiab kuskilt, kus see on juba kirjas, milles ma natuke kahtlen. Siis telefon vastamiseks on neli, kolm, neli neli üheksa üks neli kolm neli neli üheksa üks. Jah, teise voolu võitjale olen ma toonud kaasa selle üleöösondi kavandatava tunneli silla ja kunstliku saare ehitust, ehituskäiku ja väljanägemist kajastava brošüüri. Ma loodan, et kui Meie raadiomängu võitja 10 aasta pärast üle selle silla sõidab, siis ta võtab selle raamatu kaasa ja võib siis ise veenduda, mis sellest asjast välja on tulnud. Ja pühendus, põhjenduseks kirjutan ma siia lihtsalt niimoodi, et mälestuseks edukast kaasalöömisest raadiomängus keskkond ja mina, seitsmeteistkümnendal jaanuaril 1995 ja allkiri. Vastus sellele küsimusele väga lihtne, see on null protsenti. See tähendab seda, et ehitustöid tegevale konsortsemile ehituse lubamise peatingimuseks staatuskvoo säilitamine v vahetuses Läänemere ja Põhjamere vahel. See tähendab seda, et kui see kompleks on valmis, see ei tohi mitte mingilgi häirida veevahetust Läänemere ja Põhjamere vahel. Lohutada, selleks on välja töötatud terve abinõude kompleks, mis kaasab endas spetsiaalselt sillalt disaini ja seal täiendavaid süvenduskaevamisi. Teie olete selles asjas ka eestipoolne ekspert. Mis te arvate, on selle nulli saavutamine võimalik? Jah, teoreetiliselt on see küll nii, sest loomulikult kõik need abinõud, mis peaksid aitama kaasa null niinimetatud nullvariandi saavutamisele on saadud mudelitest mudeli tasandil ja teistmoodi me lihtsalt ei saagi sellele läheneda, ongi ainult seal ainuke võimalus niukseid asju ette ennustada. Sisuliselt ikkagi saame teada, mis on juhtunud vaid siis, kui sild on valmis. Kui mudelist on saanud pärg, kui mudelist on saanud reaalsus.