Kell on nii kaugele, et võime alustada järjekordset raadiomängukeskkond ja mina. Stuudios on huvitav mees. Tema töö on põnev ja isegi ohtlik. Kui Henno putnike uuris pärast ülikooli radioaktiivse süsiniku abil aegu ammuseid, siis oli see põnev. Kui viimastena aastatel tuli rinda pista Sillamäe jäätmehoidla, aga siis oli see juba ohtlik mitmes mõttes samuti Paldiskis. Need asjad on arenenud, nüüd on Henno putnikul meteoroloogia ja hüdroloogiainstituudis oma seirelabor ning uurimustöid jagub. Millest tahate kuulajate seltsis arutleda? Arutada väiks looduskiirgusest ja üldsegi kiirgusest, mida inimene ümbritsevast keskkonnast saab. Radiatsioon või radioaktiivsus kui füüsikaline nähtus avastati alles möödunud sajandi lõpus kuid mõistagi radioaktiivsust kui selline eksisteerib juba universumi tekkest alates, kui niinimetatud suure paugu käigus sünteesiti tohutu hulk igasuguseid elemente ja nende isotoopide. Suur osa nendest isotoopidest olid nii lühikese poolestusajaga et neid tänase päevani enam alles ei ole. Kuid koostis sees on sellest ajast järel. Kaks uraani isotoopi, uraan 238 ja 235 ning tooriumi isotoop ja need kolm on lähteallikaks kolmele radioaktiivse lagunemise ahelale. Lisaks tuleb muidugi nimetada veel ühte kaaliumi isotoopi. Need isotoobid annavad umbes 86 protsenti kogu üldisest kiirgusdoosist, mida üks keskmine maailmakodanik aasta jooksul saab. Ja see number on 2,4 milli Siivertit aastas. Omakorda jaguneb see siin niimoodi, et 1,1 milli Siivertit sellest moodustab otsene loodusfoon, see on maapinnast lähtuv kiirgus gammafoon, kosmiline kiirgus, kosmiline kiirgus jällegi sõltub laiuskraadist. Sõltub absoluutsest kõrgusest üle merepinna. Ja sisemine looduskiirgus, mis on põhjustatud radio nukleotiididest, mis sisaldub meie toiduainetes joogivees. Ning siis ülejäänud 1,3 milli Siivertite ehk 54 protsenti kogu looduslikest allikatest pärinevad kiirgusfoonist pärinev radoonist. Radoon on uraani lagunemisahela üks vaheetappe. Ta väärisgaas ja tema poolestusaeg või eluiga piisavalt pikk selleks, et, et see gaas jõuaks tungida meie eluruumidesse või tööruumidesse ja põhjustada sissehingamisel kiirgusdoosi. Nüüd siis ülejäänud 14 protsenti moodustavad siis inimtegevuse põhjustatud. Kiirgustegevused, mille hulgas tähtsaimal kohal on meditsiiniline diagnostika ja ravi. Ja vaid 0,1 milli Siivertit langeb sellele osale, millest me kõige rohkem rääkinud oleme, see on tuumaenergeetika, seal. Tuumarelva katsetused, nii maa-alused kui maapealsed. Ja ka radiomobiilide kasutamine tööstuses ja, ja majandustegevuses. Nii et kujunebki välja selline paradoksaalne olukord, et see valdkond, millest kõige rohkem räägitakse, mida kõige rohkem kardetakse see tegelikult summaarselt aastases kiirgus toosis on vaid tühine osa. Kuid kas see on päris nii, sellest võib-olla püüame rääkida teises pooles kuid selle loodusfooni lõpetuseks oleks mul esitada siis kuulajatele üks küsimus. Ja see on järgmine. Ma nimetasin siin, et üks osa loodusfoonist on kosmiline kiirgus ja nimetasin ka, et see sõltub geograafilisest laiusest ja absoluutsest kõrgusest üle merepinna. Ja küsimus oleks siis selline. Millise kiirgusdoosi me võiksime saada, kui me lendame lennukil Tallinnast Frankfurti? Paljud on seda marsruuti ka kasutanud lääne poole sõites. Kui suure kiirgusdoosi, siis me saaksime seal üleval lennates kes teab või kuidagi arvab. Ja siis palun helistage julgelt, sest meie järjestame ju vastajad, nii et kes saab õigele vastusele lähemale, see on ikka võitja. Telefon on neli, kolm, neli, neli, üheksa üks neli kolm neli neli üheksa üks ja muusika saame vastuseid kirja panna. Selle looduskiirguse poole jaoks võtsin ma kaasa ühe Soome kiirgus ja tuumaohutuskeskuse väljaande, kus minu meelest on väga ilusasti ja, ja mõnusate humoorikat joonistustega selgitatud väga arusaadaval kujul. Mis on radioaktiivsus ja millised ohud sellest võiksid elanikkonnale tuleneda? Tundub, et siin nurga peal on ruumiga pühenduseks veab ka meie mängus sündima. See on siis parimale vastajale. Raadiomängus keskkond ja mina. Keri saab kohe valmis ja juurde tuleb tänane kuupäev, 21. veebruar ja loomulikult ka allkiri. Jah, see doos on kuus micro Siewertit tunnis ehk meile. Harjumuspärasemate ühikutes 600 mikroröntgenit hültoosina. Küllaltki suur. Kui me võrdleme mõnede objektide ümber, olles, olles maapinnal, siis tihti, kui inimene sellisesse välja satub, siis siis tekib juba selline tahtmine, et seda on liiga palju. Ja me oleme ka oma saadetes palju kordi rääkinud. Looduslik nivoo oleneb. 10 12 14 mikroröntgenit tunnis, aga siin me saime siis ümberarvestusega 600. Me võtame jah, neid arvamisteadlaste poolt on antud ja mõõdetud kuidagi, et kui ta täpselt see ei ole, siis on asi väga hull, aga aga need inimesed, kes kiirgustsoonides töötavad, nende jaoks on need doosid, mis nad võivad aasta jooksul saada võrratult suuremad, nii et see lennukisõit ei tohiks küll kellelegi midagi teha. Niipalju siis esimese küsimuse ja vastusega hetke pärast. Me jätkame. Te kuulate raadiomängukeskkond ja mina tänan stuudios meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi projektijuht Henno Putinit. Me hakkame minema teise küsimuse suunas. Ja oma saate esimeses pooles rääkisime looduskiirgusest ja, ja jõudsime sellise järelduseni, et tuumaenergeetikast lähtuv kiirgusdoos maailma keskmisele inimesele on väga väikene. Ja jätsime lahti küsimuse kasse. Päris nii ohutu on, kui sa selle suure üle tervet maailma hõlmava statistika alusel välja paistab. Päris nii lihtsustatult seda asja võtta ei saa. Sellepärast et on maailmas toimunud mitmeid suuremaid ja väiksemaid avariisid tuumaseadmetega kus on kannatada saanud ka inimesed on kiiritada saanud inimesed, on inimohvreid. Teine küsimus, millest ma tahaks lühidalt, äkki ta puudutab ka tuumaenergeetikat. Ja küsimus on Paldiskist. Me teame, et Paldiskis käib vene spetsialistide töö Nende tuumareaktorite konserveerimiseks. Ja septembris antakse see objekt üle eestile. Sellega saab Eesti vastutavaks nii. Kiirgusohutuse eest objektil saab vastutavaks selle objekti tulevikku selle demonteerimis tööde jäätmete käitlemise eest. Käesoleva aasta jaanuaris alustas Paldiski objektil tööd Soome firma Imatra Novoima vedelate radioaktiivsete jäätmete puhastamisel. Ülemöödunud nädala rahva aeras oli selle kohta ka lühikene artikkel. Milles ma nimetasin, et, et mingisugune kogus radioaktiivseid isotoopi, siiski pääseb sellest seadmest läbi ja lastakse Soome lahte. See on tõesti nii, kuid siin tuleb asja vaadata sellest seisukohast, kui puhas on puhas. Et meil ei ole mõtet puhastada jäätmeid sellise puhtusastmeni mis on nõutav joogiveele, kuna meil puhastatud vesi lastakse merre, kus toimub lahjenemine? Siin on tehtud vastavalt arvutused ja doosi hinnangud. Jõutud järeldusele, et see tegevus ei kujuta mingisugust ohtu ei Pakri poolsaare elanikele ei suvitajatele rannas ei lohusalus ega kuskil mujal. See oli pisut kõrvalt ja küsimus. Viimase aja sündmustest. Ja viimane radioaktiivne objekt leiti jaanuaris Peterburi maantee äärest valge ja teeristist. Ja päästeoleti mõõtmistulemustel. Me hindasime selle objekti sumaarseks aktiivsuseks. 35, Küriid tseesium 100 30 seitset. Püree on selline radioaktiivsuse ühik mis on ekvivalentne ühe grammi puhta raadiumi radioaktiivsusele. Minu küsimus oleks selline. Kui suurele kaalulisele kogusele vastab selline aktiivsus 35 Göriid isotoopi tseesium 137. Nii et küsime nagu kaaluühikutes nüüd üht numbrit ja telefon on endine neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks ja muusika ajal, võtame tee pakkumisi vastu. Teise vooru võitjale ma tõin osa Soome firma iva International informatsioonilise väljaande sellest seadmest, mis töötab praegu Paldiskis ja puhastab meie radioaktiivseid jäätmeid seal. Ja vahepeal on ka pühendus sinna õhukesse brošüüri valmis saanud, sama, mis esimeses voorus parimale vastajale ja laupäev ja allkiri. Aktiivsus 35 Küriid isotoopi tseesium 137 vastab ainult null koma neljale grammile puhtale isotoobiga tseesium 137. Siin võis vastaja segadusse ajada see joonis, mis oli televisioonis 20 korda 40 korda 105 sentimeetrit metallplaat. Mõistagi oli selles mingisugune pisikene silindrikene kuskil kinnitatud, mis andis selle radioaktiivsuse. Nii et selline väikene aine kogus võib tekitada väga-väga palju pahandusi. Loodame, et edaspidi Me õnnetustest enam ei räägi, küll aga, et meie kontrollsüsteem areneb ja inimeste ohutus kasvab.