Eesti sõduritund. Kui eesti sõdurid rivistasid karged veebruari hommikul 1940 vabariigi aastapäeva paraadiks kestsid sealpool Soome lahte talvesõja lahingud. Poola riik oli hävinud, Tšehhoslovakkia vastupanuta alistunud Euroopa jagunenud sõdivateks vaenupoolteks Eesti saartel ja Läänemaal. Punaarmee baasid lepingu järgi 10-ks aastaks. Vabaduse väljakul. 24. veebruar 1940. President Konstantin Päts. Näed? Sõdurid ja kaaskodanikud ei ole ta oma riigis rahulikult aasta mööda saatnud sel ajal, kui terve maailm on ärevust täis olnud, kui rahvad on kartnud uut suurt verevalamist tulevad, on meie väikene Eesti riik rahulikult ja häirimata oma igapäevase töö juures viibinud. Ja kuulge olnut oma puutumatusest millega seda seletada mitte meie jõu ja kangusega, vaid ainult sellega, et meie oleme oma riigi loonud, õiglusele rajanud ja välja ei nõua. Muidu jääb Eesti vabariigi esimese presidendi viimaseks kõneks Vabaduse väljakul. Sama aasta suvel kaob ta teadmatusse. Järgmisel 10000 küüditatud kindlaks tegemata arreteerituid 30000 mobiliseeritud nende ja kodumaale jäänute vahel veereb itta ja tagasi läände teise maailmasõja kõige värisemate lahingute tanner idarinne. Seal kusagil olid 50 aasta eest ka tänased stuudiokülalised ja rindereporter Karl Gailit. 44. aasta veebruar oli Eesti sõduri jaoks ja Eestimaa jaoks täis väga põhilisi sündmusi. Kõigepealt, kui ala alustada veebruari algusest, siis mobiliseeritud meestest saadeti Narva linna Endale rügement, Tallinn. Pataljon, mis olime formeeritud Narvas, läks Auvere alla ja osales ka mereküla dessandi likvideerimisel. Pataljon Viljandi läks Sirgalasse. Samal ajal oli ukrainas ümber piiratud pataljon Narva tähendab mitte tema üksi ja kaugligi 60000 meest kes murdsid seitsmeteistkümnendal veebruaril sealt välja. Edasi. 14. veebruaril toimus merega dessant. Veebruari esimestel päevadel jõudis vastane üle Narva jõe. Üheteistkümnendal veebruaril saabusid esimesed 20. diviisi mehed Tartusse ja saadeti alla, kus Piirisaar oli vastase poolt vallutatud. Ja 23. 24. veebruaril toimus riigiküla lahing, kus Eesti diviis likvideeris esimese sillapea, mis oli moodustatud Narva jõe ja samal ajal seal oli ka griva soost vastane üle tulnud auvere alla Sirgala alla Vaivaras. Ja võib-olla alustamegi 20 diviisiga, kes jõudis 11. veebruaril Tartusse ja suunati kohe Veera vallu Jewerra Piirissaare vallutanud ja mera palust dessandi moodustanud vastase likvideerimiseks. Hakkasin väljas ja mina tulin õhutõrjegrupi koosseisus, olin 3,700 õhutõrjekahuriülem ja Meid laaditi maha Tartus ja hakkasime liikuma kohe Veera palu poole, kuna oli kuulda, et seal vägisi ainult kätt trügivad üle. Aga mind viidi edasi. Mina sain omale positsiooni saksa ja kaks saare talude vahekohas või nii-öelda ja sealt ida poole päriselt, Lämmijärve kaldale. Ülesanne oli mul väga lihtne ja selle ülesande ma ausalt täitsin, tähendab maa, pidin piirisaare ja maa vahel nende sidet hävitama ja nende järel vedu häirima. 13. olime positsioonil ja lasime kahuri Chipse, mul on niisugune juhus. Väga täpne riist oli meil. Istusin ise taga ja äike tipppalle, lassid mõõtele 3100 meetrit esimese pauguga, panin selle põlema, tuli välja, oli mootorsaan, siis nii-öelda naersin selle peale kindel, kuna Piirisaar oli minu arust just 1800 meetrit eemal aga siis 14 10. venelane, vallutas ta meela palu ja Pedas pähe. Ja seal ees oli sisse Võru kaitsepataljon. Minust oli see pataljon, no mõnisada meetrit, aga meid lahutas mets või võsastik või niisugune, nii et mul ei olnud kedagi otseselt näha. See käis ikka läbi, mina muidugi peamiselt ainult lasin neid, kes mööda jääd tulid. 15. hommikul toimus veel siis üks sündmus, tähendab sinna jõepäras võiks üksus tungis venelaste üksus ja vallutasid isegi kaks kaevurit sellele. Need olid õhutõrje, et raskekahurid kaheksa koma, kaheksas, et ja see oli minu naaberminut järgmine mees. Nii palju, kui ma nüüd õieti mäletan kapten triipalori, siis juba nimetatud selle Meeraga palu võitlus kloostri ülemaks, temale allusid kõik. Tähendab, seal olid ta enda nimetati, kui ma ei eksi, Neljateistkümnenda hommikul. Ja siis minul oli uus veel, et ma käisin vaatamas seda. See oli minust, meil oli ikka vahet, no vastu üks, üks, üks, kolm-neli kilo meetrit, nii et mul patarei komandör oli oma endine koolivend Igor Krauss. Ja see tuli minu juurest läbi vitsu mu peale ja viis viis mind sinna, siis ma lasen ümber kahurite, lugesin asi likvideeritud juba üks kolm-nelikümmend laipa ega majanduses lume sisse ei hakanud. Edasi päris järve äärde minema. Ja siis jõudsin vaevalt tagasi oma positsioonile, kui hakkas pidevalt tähendab järelvedu sinna piirisaare peale ja siis oli niisugune juhus, et ise juhuseid isiklikult oma arvates väga suured vead. Turi eks regede voor oli, lasin üheksa reegel laskemoonaga tähendab õhku, muidugi, saatemeeskond oli ka seal, sest nad järjest need lõhkised, suur tulevärk oli. Tuli siis tugev saksa lennuväe rünnak ka. Saksa lennuväe rünnak oli tellitud, jah, see oli vist ja keset päeva seal ümber või niiviisi. Nii et siis oli riipalu, palus vabastada. Niiet ta terve pataljoni sai kätte, ta palus vabastada sead silla pealt, vahetati välja kes saadeti olla korjatud isegi Tartu Tartu haiglasest, neid paranejaid. Ja nii sesse nägin, kui nemad läksid peale. Vahepeal oli siis üks kapten ta nime ei tea, küll taganes sealt metsast välja, kõva ragin, käis, see oli ainult mõnisada meetrit, minul ei olnud midagi näha, palja peaga ja automaator seal kaelas. Tuli, jooksis sinna minu juurde ja ütles kolme, et me ei pea enam kuigi kaua vastu, et kas seal ei ole võimalik meil toetus tuld anda. Ma ma tegin selgeks, et mul otselaskmisega rell leppisime kokku, et kuna tõesti ei suuda enam vastu pidada, sest nad taganevad nii pooleks, osa päris järve äärde ja osa sest sinna rohkem läände, et jäta mul võimalusi, kui ainult tuleb metsast väljudes, ma saan kohe otsesihtimisega pihta. No nii kaugele asi ei läinud, sest nii kui ta tagasi läks, nii ma nägin, tulid leegionärid, mängin isegi vennad pessa, neid esimest korda, mina nägin eemalt, pärast uurisin lass nendega. Ja siis käis üks madin, läks pool tundi ja siis jäi kõik vaikseks, aga see likvideerimine käis veel nii, et 15. õhtuks võib juba peaaegu pimedaks, vot siis tuli teade, et kõik on nii-öelda venelased siitpoolt likvideeritud. Kas selline õnnelik juhus, et neil kriitilistel päevadel Riipolu üksus oli teel Tartu kaudu Narva rindele? Ja see oli juhus selle juures terve diviis oli tegelikult teele Kariiplo pataljon, esimene, kes tartu jõudis, kui ei oleks olnud. Isegi isegi selline juhus oli seal, et selle rindelõigu ülem Vabart kallas, tema andis korralduse taganeda, et siis koondame jõudes islamirünnakule balletis, kui ma täna taganeme, siis ei ole Zimmeer vastasena taga on juba mitut viisi. Ja siis selle peale nimetati ta võitlusgrupi ülemaks ja anti korraldus tähendab rünnata. Nojaa. Aga? See sõdurilaul sündis Soomes. Sinna oli salaja läinud rügemendi jagu eesti mehi, kes pidasid endale sobivaks vaid Soome sõduri vormi. Kaheksandal veebruaril 1944 annab marssal Mannerheim päevakäsu Eesti vabatahtlike rügemendi E-R 200 moodustamiseks. Rügemendi ülemaks määrati Eesti Kõrgema sõjakooli lõpetanud soomlane kolonel kuusela. Pooltel meestest oli varasem rindekogemus, teistel mitte vabatahtlik raul Kuutma. Saime kõva suusaväljaõppe. Mina olin raskekuulipilduja kompanii mees ja seal olid nõndanimetatud Ahtivad niisugused lume, lume lumepaadid. Nende peale laadisime siis oma kuulipilduja, mis kaalus noh, seal 52 kilo, plus, padrunid veel seal 100 kilo. Ja siis oli neli-viis meest, oli ees paar meest, Äravidsid, mägedest läksime alla, siis olime üks suur sasipundar. Alla saime koguner, kuulipildujad ja mehed Taaveti laagris. Me saime selle nõndanimetatud noorte mahvi lõpuni ja siis tehti meid sõda meesteks või reameesteks. Selles tabletis olles formeeriti JAR 200 eesti rügement ja meie olime siis jäime rügemendi esimese pataljoni üks. Kuna meie koosseis, mis Taaveti oli, ei olnud niivõrd komplektne, siis viidi meid pärast vande andmist Jalduale laagrisse. Jalduale laarse toodi ka need mehed, kes olid rajal rindel. Jalgrattalaager oli umbes 10 kilomeetrit ründe taga mitte enam väljaõppelaager, vaid ta oli esimese reservi laager. Tehti väljaõpet, aga samaaegselt oli ta vajaduse korral vasturünnakul reserv. Ja Taavetist moodustati teine pataljon peale selle Ali juuksurivooluvee, allohvitseride kool ja ohvitser rool. Ja need olid ka küllaltki suurearvulised. Samal ajal pidasid meie idapataljonid raskeid taandumislahinguid. Üheksandal veebruaril langes 660. pataljoni ülem major Ellram rebase ja Soodoni pataljonid täitsid oma ülesannet, rebane oli ette pandud ja sai varsti kätte oma rüütliristi nende lahingute eest. Ja võib-olla härra kuningas räägib meile, kuidas nüüd see asi seal edasi toimus. Jaan kuningas. Major Rebane ja soodem saatsid diviisi ülemale kirja milles nad palusid rattapataljon eesti rindele diviisi ülem, vana sõjamees sai asjast aru ja poisid oleks siis palju tragidamat sõdima, kui nad sõdivat kodumaa pinnal ja isamaa eest. Aga seni jaani oli idapataljonid ülesanne ainult kata saksa väeosade taganemist. Ja sealt saadi nõusolek nõusolek saadiga korpuse staabist. Kuna vahepeal lõigati läbi padjad ka ja luuga maantee ja raudtee ei saanud, ei saadud enam läände taganeda ja tuli hakata suunduma lõunasse kuhu läksid väga halvad Teet ja õieti tuli seda läbi metsade teha ja sumada läbi lume. Kunil luuga jõeni, kus oli ette nähtud järgmine vastupanuliin Luuga jõel oli eriti ägedat lahingut soodeni pataljoni meestele ja peale selle andis Saksa väejuhatus käsukate väe osadena, aga mitte enam tegutseda, vaid rünnata ja teha tee vabaks läbi partisanidevabariikide, mida sakslased ei olnud suutnud kolme aastaga jooksul likvideerida. Nendest vabariikidest tuli siis kahel eesti pataljoni läbi tungida ja teha tee vabaks, kuni Nooja Porfrovi raudtee jaamadeni. Läbiminek muidugi toimus väga rasketest tingimustest. Muidu paati said, olid väga hästi relvastatud, nad said tagalast kogu aeg relvastust, neil olid miinipildujad, neil olid isegi tankitõrjekahurid ja rääkimata siis nendest kõnedest. See nende tulejõud oli küllaltki tugev. Kui juba pataljonid said teada. See teade tuli 19. veebruaril, ET pataljonid siiski viiakse Eestisse, siis muidugi poistelt tõusis kohe lahing, moraal, viimased partisanilahingud läksid niisuguse hooga isekad, sakslased imestasid, et kuidas ikka on veel nüüd meestele nii palju jõudu ja uljust reipust. Et lihtsalt nii-öelda nagu käigu pealt rünnatan tugevaid partisaniüksusi. Ja samal ajal aga oli toimunud 14. veebruaril merekla dessant kus vastane saatis Maale tõepoolest ühe eliitüksuse. Peab au andma nendele meestele, et need olid tõesti vapratsi, võitlesid oma surmani. Ülesandeks oli ühineda auvere juures olevate vägedega kaheksanda armee üksustega ja haarata kotti kõik, mis jäi ida poole. See dessante Ma õnnestus ja hävis peaaegu täielikult, seitse haavatut võeti vangi ja nagu nüüd hiljem on selgunud mõned üksikud pääsetud ka öösiti salaja hiilides läbi rinde kaheksa 80 armee juures. Aga nüüd raskuspunkt oli veel. Chercassi lõigus oli ümber piiratud suurem saksa väegrupp umbes 60000 meest, nende seas ka diviis, Viking Vikingi koosluses pataljon Narva Nõukogude väejuhatus teatas, et terve see grupeering on kas vangi võetud või hävitatud ja välja pääsenud ainult üksikud kindralid. Tegelik pilt oli küll nii uned kaotati kogu raskerelvastus aga sisse piiratud ligikaudu 60-st 1000-st mehest umbes 30 35000 meest siiski murdis läbi. Harry tõlk, me jäime sinna koti sisse ja 31. jaanuaril kui me tulime Irdeni metsa lahingus, siis sulgus piiramisrõngas ümber kaheksanda armee. Ja Narva pataljon läks oma esimesele positsiooni Voltsana küla alla. Taoli seal teravikuna ees ja seda kasutasid ära vastase jõudja, haarasid meid tagant maantee ja me istusime sellest suurest rõngas oma väikses rõngas. Meie esimene mure oli nüüd välja pääseda sellest väikesest rõngas, et ühineda kõikide teistega. Viiendal veebruaril me selle läbimurde tegime, aga see oli juba esimene suur kaotus Narva pataljonile. Sellepärast et. Tulla sealt oli päris keeruline taganemistee peale silla peale üks suur auto. Me sellest teest läbi üle ei saanud kõrval see oli jõgi, õi oli üle ujutatud, nii et me saanud mujalt, kui juba pidime tegema oma esimese supluse. Õnneks oli see madal, heinama jõgi ainult põlvini vesi, aga sealt pidime siiski läbi tulema panna. Proovisime igalt poolt need, kõik need ümberkaudsed külad läbib, proovisime, et saab läbi, aga kuskilt läbi saanud ja meie ainuke võimalus oli siis läbi tulla piki venelaste rinnet maanteed mööda ainult kõhuli maas roomates, meie olime ühelt poolt maanteekraavis, venelane oli teise, nii et vahe oli kuskil 10 meetrit. Ja niimoodi roomates meid hiljuti pidime tulema noh, umbes kolm, neli kilomeetrit, enne kui siis venelaste rinne keeras tee pealt paremale ja siis me julgesime juba siis püsti tõusta korra öösi õlges päevavalges päevavalges õieti et oli niimoodi. Et ta oli niisugune homiku valguses, aga meie õnneks tõusis suur ja paks piimjas udu. Nii et nii päris kontakte ei olnud, aga noh, taristamine, selle järel oli tunda, et ta ei ole ju kaugeltki olnud. Ja sealt kuma siis välja tulime, meie olime ühed viimased, mina olin õieti üks viimaste hulgas, siis tuli meile vasta, tuli meie oma pataljoni ülem Karl servelletner ja natuke hiljem oliga Killemil vastas Pille oli diviis, Vikingi ülem tookord ja üldine suund oli korsruuni peale võetud, meil aga etsena Corsooni jõuda, oli meil veel tükk maad tegemist, sellepärast et see samane Volsanase tuli päris ära likvideerida ja peale saanud, kus me peatusime, detor, ballovka. Aga õnnetuseks oli see, et no mina sain ise veel seal peale, Oldsanad Petrova Lovka all sain haavata ja siis tuli mul minna haavata kolonni. Aga siis selgus see taota kolonnis ei ole mõtet olla sellepärast, et kõik venelase pardakuulipilduja oli sihitud avatav kolonnide peale ja ka tankid, kes räägi, oli vaatamata sellele, et kolonnid olid punase ristidega tähistatud. Tuli kapten Puusepp ja tema siis võttis veel sealt kolonnist välja, kes vähegi kõndida jõudsid, kes vähegi püstoleid ja püssi jõudsid hoida, moodustas nii-öelda grupper puusse nendest haavatutest. Ja nüüd algaski see teekond lähtealuse suunas sander of külla, kus pidi toimuma siis nii-öelda väljamurru algus ja see oli siis määratud 15. ja 16.-le koorile õhtal kell 11 50 aastat tagasi. 23, null null läks läbimurru lahing siis ta jõuga lahti ja muidugi seda võis juba arvata, et see kerge see läbimurre ei tule. Sellepärast me olime ikka sees. Ühesõnaga noh, 20 kilomeetrit oli meil vaja seda maad nüüd läbi murda. W murre tipus oli diviis Viking, sealhulgas pataljon Narva ja balloonide brigaad. Jah, niiviisi on Viking, oli tipus ja siis sellelt Vikingi tipusali Narvaga, nii võiks isegi öelda. Kylle meie jõudu teadis ja ta alati noh, ma ütleks, et otsis meelevaid, andis, milles oli aukohus, andis meile kõige kangemad lõigud mitte sellepärast, et meid hävitada, vaid ta teadis, et et meist midagi tegemata ei jää, see oli 23. Null noh, ikkagi seda öö, kuigi veebruarikuu oli lumine, aga ta oli niisugune, ta hakkas kergelt tuiskama ja niuke vinge tuul, aga küllaltki niisugune pime oli, nii et me selle esimese rindejoone võrdlemisi valutult saime. Läbikonna. Ja paar korda orel lasi meil sisse-väljamurre, toimus ainult käsirelvadega, ainult käsirelvadega. Oreliks ehk Stalini oreliks kutsuti siis. Raketirelv venelaste raketilöödud kaardi, kaardiväemiinipilduja ja Katjuša õitsimida Stalini oreliks, kui me oleme, on aeg jõudnud nii kaugele, et hakkab niisugune talvesest dharma hämarusest üle minema natukene valgemaks ja noh siis, ühesõnaga sinnamaani mehelt tulime peaaegu et märkamatult, aga siis meid märgati ja siis enam ei olnud pidu, kui ma ei tea, palju sena need patareisid või neid üksusi, mis me peale lasi, igatahes, nii et see kogu see väli, kus me selle murdsime, see oli ainult üks mustade sammaste niisugune nagu fantaanid kerkisid, seal ei olnud enam pauku, paugu vahet. Ta oli nii tappev tuli, et et see väli muutus lausa punaseks mustaks, millest me läbi läksime. Isegi kahtlen selles, kas seal üldse keegi meestest ilma mingisuguseid taksita sealt läbi tulikonna ja kui tuli, no see oli tõesti väga suurene meeskond, seal on veel see teine juhus, kes olid jäänud haavatu kolonni, siis selle niisuguse üks moment oli see, kus vene tankid ründasid tankidega ründasid haavatu kolonni sõitsitele lihtsalt haavatu kolonnil peale. No ma ei usu, et sealt üldse midagi droomikut alt üldse midagi välja tulin. Nii et kes sealt autokolonnist enne ära tulid, need tegid ikkagi õieti need, kes sinna jäid. Mõned olid nii, et ta ei saanud aru, pidin minema vankrite pealinna. Ees on väike laste metsatukk ja me kõik Lasnamäe noh, lihtsalt juba sellepärast, et ta justkui kaitseb kuskilt tormandasena metsatuka sisse, tõmbame natuke hinge. Ja no ausalt öelda siis oli juba see juhtimine oli natuke justkui kadunud sidet, aga midagi absoluutselt ei olnud. Kohapeal, kui seal metsatukas oli üks noor ohvitser, ta nimi oli salu mööda, kes on ratas või on ta võsa, siis võttis natukene meid seal kokku ja siis pidasime plaani, et kuidas ma nüüd seal metsatukast väljale läheme. Nõel seal palju midagi mõelda ei olnud minna tuli nagu ma seal mädad, hakkasime välja tulema künkalt alla minema. Neid oli seal teisel pool ees oli terve tankiahelik, vahel oli kone mehed ja need vajutasid meile selle künkale niuksed tule peale. Siis ma sain oma kolmanda Pihta saamise ja selle üleval mäe otsas Masaini enne ma ei tuldi, kui teada on, kui on juba mäe all. Ja nägin, et tankid on ja kone mehed on ja ja, ja kuskilt jookseb verd ei saanud aru, magus tuleb verd. Aga siis muud varianti olnud kui lihtsalt püsti, kui jõudsid püsti tõusta ikka veel edasi ja ja nii tuli ka teha ja tulid ka teised, kes tulid, tulid edasi, kes jäid, ei, ei saa enam aidata, keegi teine ei saanud ja tulimegi sellest tankija nendest Kone meeste kolonnist ausalt öelda, niimoodi jõuga lihtsalt läbi midagi teha ei olnud ja saime natuke maad edasi, siis me olime justkui nendest mööda, siis hinnad hakkasid tagant andma ja siis ma sain, tuli mul veel ükskord oma sidemete pakki kasutada. Jõudsime siis veel natuke maad edasi. Oli päästev võsa, oli Eeessesime, tormasime meeletult selle võsa poole, et mis on natukene nagu hinge tõmmata lihtsalt hingedelt, me olime juba ikkagi 10 tundi, olime tulnud juba kogu aeg, mitte jalutades. Just see rändas võsa, maantee väike, seal sõitsid need vene kergelt anketid, need ei olnudki vene päritud inglise päritolukord ma ausalt öelda, ega seal midagi mõtlema ei hakanud sellest, ega meil ei olnud midagi, mille nendele vastu hakata. Tuli lihtsalt lihtsalt nendelt läbi suruda ja surusime kannikes, surus läbi, kes seda pihtas, jäi maha, jõudsin võsasse ja siis oli see kõige suurem ootamatu üllatus seal jõgi ees. Veebruarikuu ikkagi jõgi, kuskil silda näha ei ole. Niukene jääsupp seitse kaheksa meetrit lai, paras kiire jõgi, kiire vooluga. Kuskil veeti küll köit ka üle selle, aga noh, kuidas selle köie ümber takerdus kõik kes vähegi tahtsid, ikka üle minna kõikulistel köie peal, siis nad läksid koos selle köiega ja ja köie kallale läksid Need, kes ei osanud ujuda, eks ole, tead, need läksid koos selle köiega ja kõik puha. No ma olin juba siis küll, jah, need olid kõik kandid olid nii verised, ennast oli hirmus vaadata ka ja noh, ega ei olnud aega vaadata ennast. Kargasin lihtsalt ette sisse. Seitse, kaheksa meetrit. Veebruaril kuus pool jääsupp ka ja ja ma ujusin küll üle seal jões jõe, aga teiselt poolt välja tulemisega tegemist, sest see oli niisugune heinama jõgi. Mitte et ta tuleb pikkamaid üles, vaid järsu kaldega kallas oli jääs ja sõrmed lihtsalt ei võta seal jäässe kinni, et tähendavat välja sikutada. Tuli ilmselt oli meie oma diviisi meest sakslane saksa keeles, see võttis mulsid anoroki tutist kinni ja tõmbas murraktis seal kalda peale selle oli üks puu, panime sinna puu alla istuma, võttis omaltvälipudeli, kallas spitsisele kordi täie konjakid ja pani mulle suu peal, ütles diooseni tuttu ära. No ma muidugi õhin ära, siis ma tundsin, tuli nagu eludil tagasi, aga ikkagi ikkagi väljas oli ju seitse kaheksa kraadi külma läbi jõe ujutud ja lootus oli see, et eemalt paistis üks sild ja oli teada, et seal silla peal peaksid olema, vastas juba oma meheda hakkas tuisk, pidime kuskile öömajale lei saama, vähemalt natuke kuivatada seal absoluutselt võimatu, sest seal nii pisike küla, tervede, rindelõik, mis seal tulin, et meie järeldusi koguse diviis, seda rada, kui sa taha vaatasid, selleks nagu must jutt mööda seda steppi kannal. Pataljon Narva koosseis enne sirkassi lahinguid koos selle 500 täiendusmehega oli umbes arvu jala kindel, aga ma oletan, et see olile 1000 mehe ja sellest oma jalal tuli välja umbes 150 170 mehe ümber. Ja osa haavatuid oli küll viidud ka nende seas. Muide, leitnant Hando Ruus oli viidud enne lennukiga välja 23.-le jõudis kogunemiskohta 150 170 meest mis ei takistanud küla pealt kokku otsida sinist, musta ja valget riiet, õmmelda lipp ja 24. tõmmata lipp üles ja teha pidulik rivistus. Nüüd 20. Eesti diviis oli teel Narva rindele. Venelane või õieti Nõukogude väed olid tunginud põhja pool Narvat, Siiversi, surnuaedade ja riigiküla juures üle jõe ja üritasid edasitungi Rakvereni. 20. diviis lülitati kolmanda soomuskorpuse koosseisu ja läks praktiliselt kohe lahingusse. Harry, ent kui me olime jõudnud transpordiga orujaama, kus meil pidi maha laaditama, siis sattusime kohe raske õhurünnaku alla, et mitte reeta, et see sõjaväe transport on, anti meile käsk vagunites mitte lahkuda. Läksin ukse peale ja vaatan, kuidas siis seitse punakotkas seal siis pikeerisid, meie peale alt on päris tore vaadata, aga alt jääb niisugune mulje, et ta just sind sinu nina peale just sihib. Olgugi et pean ütlema, et kummalisel kombel nad ründasid ristikolonni ja ei tabanudki meid. Ja seisan seal keset vagunit ja järsku tuleb üks minu rühma sõdur mu kõrvale. Noormets oli ta nimi ja vaatan, poiss väriseb nagu haavaleht, hambad plagisevat suus. No mina olin siis juba vana, ma olin kahekümnene rühmaülem, temale kord oli 19 ja vaatan, et mis nüüd poisil siis viga ei ütelnud talle küll midagi, aga nii, et kogu ihusta värises ja siis venelased tegid kaks peale lendu. Ja kui viimane lennuk oli ära läinud, käis veel üks kõva Sumakas, ilmselt kuskil seal 50 sajakilose pommi veel, viskas jaama taha. Ja siis oli vaikus, siis olid täielik vaikus, nii et kõik olid niukse pinge all, et võis isegi nõela kukkumist kuulda. Ja järsku käis üks Puur raksakus nagu puu oleks purunenud ja minu kõrval seisab noor metsakas pikkamööda minu külge mööda alla vajuma. Ja mis oli juhtunud, see viimane pomm oli jaama tagant paiskunud üles ühe sillutisekivi munakivi. Ei, Kunemaid, ei tia, maised on ja see oli ülejaama lendanud läbi meie vaguni katusse. Ja selle noorematel otse pähe. Ja meie peade vähe oli seal kuskil 20 sentimeetrit. Vot sellest hetkest nagu hakkasin mõtlema selle peale, et on nagu inimesel mingisugune etteaimdus või, või ettemääratus. Nii et ta nagu aimas oma surma, et see oli esimene ohver meie kompanist Narva rindel. Mind määrati eel komandosse. See tähendab seda, et lähen rindelõiku vastu võtma oma kompanile. Jõudsin õhtu pimedas kohale, üks saksa vanemleitnant olid kompaniiülem, Wehrmachti mees. Kandsin ette, tulin rindelõiku vastu võtma. Ta vaatab mulle otsa, ütleb teie poisikesed, tahate rinnet pidada? Meie vanad sõdurid, kes meid terve Euroopa oleme läbi käinud, ei suutnud Ivanni kinni pidada ja nüüd teie tulete siini vanni pidama. No nüüd ette rutates peab ütlema, siiski üheksa kuud pidasime samal ajal, kui kogu idarinne kärises kõikidest õmblustest, no 23. veebruaril toimus siis luurelahing, et kindlaks teha, palju seal riiekülas neid vastaseid seal silla peal sees on. Sellest osa ei võtnud, aga poisid tulid tagasi, ütlesid, et oh ei ole seal midagi, et homme hommikul teeme seal asjaklaamiks. Kahjuks see prognoos ei vastanud tõele. Sillapea rullimine, nagu öeldakse, kaevikute rullimine, algas järgmine hommiku ja vältas terve päeva. Asi käis niimoodi, et visati granaat, vaat kaevikunuka taha, nagu sa matsakas ära käis, kohe teine tagantjärgi. Et toibuda saaks ja siis läksid nurgani, andsid valangu ja niimoodi samm-sammult edasi. Lahing lõppes, hakkas juba pidevus kiskuma 24. veebruaril, mis ta on nelja paiku veni. Ja siis oli täielik vaikus, siis tuli mingi põhjust, ma isegi ei mäleta, miks pidin ma läbi kaevikute uuesti käima. Ja ma pean ütlema, mitusada meetrit, see oli selle aja sees, ei olnud võimalust maa peale astuda. Mina olen linnapoiss, ei ole isegi tapmisest osa võtnud ja pean ütlema inimese üks väärtuslikumaid omadusi on kohanemisvõime. Sellepärast et seal käies üle nende värskete laipade. Nii kui kummaline see ka ei ole, olid nii tuimaks löödud selle päevaga, ainult kui oli juba seal kolm meest, pealikud, need tõusid ise kaevikust nii palju välja, et juba õlgedest saadik välja ulatusid, siis vaatasin üle jõe, et kas see atakki mõni mesi ei kutsu mind ka nende distelamate hulka. Seda rünnaku gruppi juhtis 46. rügemendi kuuenda kompanii rühmaülem Veltri veel Rein Männik. Tema võitlusgrupp koosnes umbes 25-st 30-st mehest. Ja ta kaotas nendest meestest ainult kaks meest haavatutena. Kui ma teda järgmine päev kohtasin, siis ta ei saanud tõstama paremat kätt, ütles, et Nad ei heitmisest, niivõrd väsinud ei ole võimalik. Muide seal kell kaks lõppesid käsigranaadid otsa ja siis selle operatsiooni üldjuhil kapten Pruusil oligi suur mure, kuidas saada sinna lisaks käsigranaate ja mõningad andmetel kasutati sellel päeval ära selle pataljoni poolt 11000 käsigranaat. Tähendab vision loopida? No järgmine hommiku nii operatiivselt autasustamist ma pole kuulnud. Pataljoni ülem kapten Pruus ja Velfebel männiksaivad esimese klassi raudristid. Männik oleks saanud kahtlemata rüütliristi, kui tal oleks olnud kasvõi teise klassi raud Risten olemas. Varem seda sain mõlemat korraga esimese ja teise klassi raudristi. Ma tahaksin siia lisada veel, et need lahingud muidugi ei möödunud ka meile kaotusteta. Näiteks kui 21. veebruaril Riipalu pataljon ja 45. rügement saabusid rindele ees olid veps külavaas Siiversi lahingud. Kui need olid lõppenud, olid Riipalu pataljonis alles kaks ohvitseri normaalkoosseisu juures pataljonis ikkagi 225 ohvitseri.