Eesti sõduritund. Täna, 30. novembril möödub 55 aastat Soome talvesõja algusest meenutagu seda helilint Soome raadio arhiivist. Venelaste ilma Helsingin mängima viienda aasta aega on saanud haiga virgutada tuha. Kas sa, Aivar leni Audo ademon volitamata lähitüüdata? Sõda oli jõudnud 80 kilomeetri kaugusele Tallinnast, Vene lennukit käisid pommitamas Helsingit. Esimesed sünged sõjateated sisaldasid lisaks hämmastust tekitava seiga alla tulistatud punalendurite taskust oli leitud eesti kroone. Neid päevi mäletab Eesti Mereside postil Osmussaarel teeninud Eduard seljak. Kui venelane tungis soomlasel kallale, tähendab soome seda tulises ja meil olid juba selle aja peal juba venelaste baasid seal Haapsalus ja rohukülas ja Hiiumaal ja Saaremaal lennuväljad valmis tehtud ja seal oli ju lennukit ka palju ja siis oli sõda käis täie hooga. Väike peaaegu Eesti ei olnud, see oli äärmiselt, kui on niisugune hästi vihmasajune sügisele niuke ilm siis, siis oli, lendusid ei olnud, aga kui vähegi ilm andis, siis hakkasin kella üheksast ja juba Saltice nurghiti tulemused Haapsalu poolt Osmussaare kõrvalt umbes seal kuskil liia vahel kõigest 300 meetrit vahel 500 meetrit selgelt lennuki teha meist mööda otse üle Soome lahe tähendab sinna. Kas nad siis mina selle kaugemalt kraadidega, tea, kas ta tähendab väikseid otsil Helsingi peale või, või sinna, kus Karjala pooled Soome sõda käis parajasti. Ja siis iki eskaatrillide kaupa, meie pidime kõigist andma Telefonogrammid kohe, tähendab Tallinnas oli tema kaubalaev või oli tema reisilaev või oli tema sõjalaev, või olid nad lennukid, tähendab, sellega oli vahimeesväljal. Pelingaatoriga võttis kohe ära kraadiviskaadi halda oli, tähendab niimoodi ja sellega sai vastavalt, tähendab niigodeeritult arvudega see oli numbrite rida, numbrite rida, ühesõnaga seal muidugi Need, pikkuskraadide kõrgused ja niisugused asjad ja kui kaugele said ja neid, aga neil olid nummerdatud numbrite süsteemi ja nende lugemine läks väga kiiresti. Kui sina tähendab, hakkasid koostama koostama seda teadet, siis kahe minuti jooksul oli tema Tallinnas. Ja nüüd siis oli niisuguseid juhtumeid seal ja kui need lennukid tulid, oli, vestlevad oma meeskonnaga, mis meil seal oli, needi, madrust, postioone Vallowis ralliga, ega lennukit lendav sõjaaeg, eks ta Soome näevad ja huvi pärast nagu noorte meeste like hakkame omavahel rääkima. Et vaadake suures grupis nad sõidavad sinna, aga ta pole vähe ja seda laia igaüks kord ühelt poolt, kaks tükki seal enam seda troppi Pedalguus pole. Ei me teadnud midagi, tähendab, aga me saime aimu sellest asjast niimoodi, et postijooni postivanem oli juba sellest asjast natuke teadlik ennem ja me poleks sellest ta muidu vistki teha, saabuma ükskord ma mäletan veel morseõppus vahiputkas vahimajas, seal just Rohaga vahimees pidi olema, tähendab ikkagi väljas ja varajasi jälle kohe üks lennuparv lendas kohe tähendab niimodi lennukile varru seal niuke, kui 90 oli muidu vahel 12 Kaaja enne Soome poole ja ja vahimadrus kohe mõõtke seal ära tähendab, ja kaugused ja ja siis kursimuutused ja niuksed kõik ja tuli kohe sisse. Vaim ajas õitseda, selle fonogrammi koostama ja haldjas oma telefone grammi edasi viljarfosi olema, sealjuures poisi lõppenud oli. Ilusti ütleb, et et noh, jahend läksivad jälle ja aga no meie miisu teispool otsas annab kohese või või Soomes Tallinnast otseühendus pandud ja soomlased saavad juba ammu teada. Saad, Abu teavad juba tulevad otsad hakkavad. Novembriks 1944 olid lahingud Mandri-Eestis lõppenud ja maa kui linn jäänud meestest hõredaks. Rahva kõnepruuki, ilmusid sõnad õigel ja valel poolel sõdinutest. Meessugu jagunes tagasi tulnuteks sakslastega, läinuteks, paadipõgenikeks, metsavendadeks, sõjavangideks vaid Saaremaal jätkuvaid lahinguis võis kõnelda rindevõitleja eest nii ühel kui teisel poolel. Kuid leidus neidki, kes enam ei teadnud, kuhu nad kuuluvad. Erich Puusaag. Mul tuleb meelde üks niisugune episood, kus šveik olles esimeses maailmasõjas tähendab rindelähedases tugipunktis valvates ladu Dallas ümber selle lao päris sügava vao sisse, ilma et teda oleks sealt vahipostilt maha võetud. Ja alles sõja lõppemise käigus siis selgus, et ta oligi jäänud sinna üksinda maha. Samasugune episood tundus ka meiega. Ja lõpuks meie siis. Oldi tsivilistid, aitasime sellel metsnikul veel vilja koristada seal ja ühel heal hommikul kui me jõudsime vabalt üles ärgata, märkasime, et vene eesti korpuse üksuse supiköök oli sellesama metsniku talu hoovi peal, see oli päris paksult täis saab Eesti sõdurid mis jäi meil muud üle tulla, siis saad ruumist välja ja ütel tähendab huh endi kohta ja nimelangesimegi vangi tellitvormise ja Ma ei oskaks ütelda, nüüd meile veel oleks kuidagi nii väga halvasti või ka hästi vaadatud, meid suruti siis ühte keldrisse, seal oli ees juba veel üks, paarkümmend sakslaste, nii me olime seal siis keldris vastu õhtut hakati meid siis sealt üles rivistama ja millegipärast sinna rivi. Ettetur tuli üks kapten, mis tundus mulle äärmiselt tuttavana, nagu hiljem selgus, oli see Kalevi spordiühingus keskmaajooksu harrastab vägagi tuntud Sportland Rätsepa nimeline ja kuna mina tegelesin ka mõningal määral kergejõustikuga ja muurime Ruudi Toomsalu juures niukses noortegrupis siis meil tekkis juba siis tolm ära, niisugune kontakt ja tema vaatab mulle otsa ja küsib, et mis sa siin teed. Ja ma ütlesin, et no näed, et sõjavangis. Ja nii imelik kui see ka ei ole, kutsus mind kõrvale ja ütles, et tule kaasa ja ma ütlesin, et ei, et aga et me olime neljakesi mu kolm kaaslast ka minuga, ta korjas need ka rivist välja ja viis meid ära, sealt paari kilomeetri läheb järgi tuli siis nende paksem metsatukk vasta ette ja ta ütles, et kaduge nüüd siit nii ruttu, kui vähegi võimalik on, pööras otsa ringi jamaks tagasi. Ja vaat siis meil tekkis niisugune tunne, et nüüd sõna vormis liikumine on, võib meie tulevast saatust väga tugevalt mõjutada. Ja saime ühest lähedal olevas talus siis vorm üles asemel tsiviilriided selga ja marssimises Kuressaare poole, et noh, et see on siis ainukene niisugune pidepunkt, kus me võime võib-olla mingisugusel määral informatsiooni saada, kuidas mandril tagasi pääses. Ja seal ma kohtusin jällegi oma koolivenda antseileris kelle ja me olime ta tehnikagümnaasiumis kursusekaaslased ja tema nähes siis meid küsis, et kuidas sina siia sattusid, siis ma läksin oma lookesi ära, ta ütles, et noh, et ta oli 300. polgu padrunipunkti ülemaks, et ma Pean viima laskemoona koorma äratama, tulen tagasi, tulen tunni-paari pärast, et mine meie kogunemiskohta ja oodake mind seal, no ja seal me siis õhtu kohtusime ja seal küpses siis järgmine tegevusplaan, et kuna järgmine päev minema mandrile tooma täiendavat laskemoonavarusid, et ta võtab meid kaasa. No ja siis meile pandi tsiviilõieti peale vene sõduri sineleid. Kahjuks pilotkasid, meil ei jätkunud ja nii me siis sõitsime mandri poole, aga no mitte kaua. Sellepärast et muhu ja Saaremaa vahel oleval tammil oli piiri Vallo üksus ees, kes eranditult kõik masinad otsis läbi kõiki dokumente kontrollis. Ja kui nad avastasid, siis meie nende punaarmee sineleid talle erariides, siis ei olnudki pikka juttu ja võeti meil uuesti käe kõrvale, jää pisteti keldrisse kinni. Ja sealt me siis tulime. Toodi meid siis novembri lõpus jalgsi praami peale praamiga toodi meid Haapsalu Haapsalus pandi siis rongirongiga, toodi meid Tallinnasse ja Tallinnast pisteti meid siis jällegi tähendab siit kinni võetud Saksa üksus sõduritega siis vangilaagrisse. Saksa tunnuseid kandev, küllalt suur omaaegsest eesti lennuväest suuremgi Eesti lennuüksus oli septembris 1944 lennanud Saksamaale paar lennukit võttisega kursi Rootsimaa randa. Paaril õnnestus see retk veel Ida-Preisimaalt, Ki. Oktoobris tehti Saksamaal Eesti lennuüksuse lenduritest jalamehed. Hendrik Arro. Eesti lenduritel tiivad võeti ära 1944. aasta oktoobris ja siis oodati terve see seltskond pikedes hoidisti lendurid tol ajal ja üldse lennuväelased Honda tiivne Frankfurt Oderi jõe ääres sinna lähedaseks niuke väike lennubaas oli lennusuurel Kunnas dorfi ja seal me siis ootasime oma edasist saatust. Ja siis selgus, et ei pea vanemad ohvitserid, osalt suunati siis Eestis diviisi juurde jalaväediviisi juurde ja meie nooremad mehed, jaga nooremad ohvitserid, läksime, siis saadeti eželoniga taaniespiorgis, kus, nagu meil tol ajal räägiti, taheti formeerida, siis üks Balti langevarjuküttide rügement, et üks pataljon eestlasi, üks lätlasi ja üks baltisakslasi. Ja meie olime Esberg lähedal lennuvälja ääres ja. Tavaliselt noh, lahingväljaõpet seal ja olime siis terve, novembrikuu olime praktiliselt seal. Aga seal novembri lõpus lõppes see asi detsembri jalgu, päev lõppes asi me selle tõttu ära. See on nüüd praegu puhtalt jutt. Ma ei tea, kas see tõsi on või mitte, räägiti niimoodi, vaata, poisid, hakkasime ka, meil ei tulnud, lime rindelt tulnud, need igast registreerimata relv oli palju ja Taanis Raime Taali rahast palka ja kõik oli väga, elu oli ilus ja poisid hakkasid trelli väikselt realiseerimisel taanlastele. Suhteliselt lätlased olid väljaõppele, seda ma ei tea, aga jutt tuli, kõlakas oli selline, et lätlasel ühe partii müünud trelli müüd maha saksa vastuluurele. Kogemata Taani partisanide pähe, jah, täpselt niimoodi kasutad. Kas sa tõsihüvitise eest ei vastuta, ma ei tea, aga igasugu oli see, et seal õppes meie kuulsusrikas Langry küttide karjäär ära ja meidki kupatati Dortmundi raskesse ja õhutõrje suurtükiväkke. Kogu see meie seltskonda siis seal jagati, iste, sälb, oli vist meil kaks patareid ja kolmandas natuke läks mehi, jaga tõsised mehed ära, sai siis. Ja 88 millimeetrised torud nende peale sai saevad sellist suurt väljaõppe üldse niimoodi, et, et elanikud magasid rahulikult, kui meie olime torud veel väljas sel hetkel praktiliselt nii-öelda, kui oli juba, sest meile anti alarm kohe, kui oli mingi suunaga sinna rajooni sisse lend, eks ole, elanikule anti siis, kui selgelt tuleb öelda peale praktiliselt, aga nii, et siis kui, kui elanikule anti Alarbsisvee miinimum torduvalt katud selle abil maas seal oli niivõrd palju sisselend, et me olime iga kahuri peale, oli kaks vahetust ja selle peal ja 24 tundi ja 24 tundi ja oli selliseid päevi küll, kus 24-st tunnist vaid 20 tundi olid öelda torude möllast. Koera. Üksikuid eestlasi jäi imekombel sel ajal teenima ka lendav koosseisu. Nii lendas parda laskurina öö hävitajal Saksamaa taevas, Manivald Kuusik. Lennukid tulevad ja siis esimene lennuk, tema laseb suitsupommi alla laseb suitsupommi alla ja nii kui teised tulevad suitsupomme kuravele, niisus lastakse mait alla. Pommivaip ja pommi võib lihtsalt ja see lastakse kõik sulle, aga sa ei saa aru, kes, mis seal vilinat vidinad või mis on täiesti kohe üks müra tuleb. Podin käib ja lennukid lähevad üle, siis tulevad, käivad ringi, tulevad tagasi, lasevad jälle ja vahest jäävad kaks korda ja ja vahest võtad kolm ja siin aga üle neljanda nad ei tee inglaste tiirlesid suure parve ümber linna kohal või läksite neile vastu või, või läksite järele? Ei teise arumees, ega seal ei sanilises ja teed teed, mis sina tahad? See on lennukil on ruudud siis on ära märgitud ruutudesse, vot sina ütleme seal kuuendas ruudus, vot sina selles kuuendas ruudust välja ei tohi tulla. Seepärast kui seal tuleb öösi, eriti siis ta võib siis teises ruudus tuleb päevakorralt lehtrik tuli, vaev, slov. See on ainult ruutudes, kus võid lennata või surm, kaks ruutu sul kolm, neli ruut ühes ruudus sulle liiga pisikene, aga ikka neli, neli ruutu. Mõneljasrutus olid sala. Vot sina selles neljas ruuduses, nüüd tuleb seal keegi seal kogemata välja, siis sellest suurest laviini laviini siis surub tallele. No ei tule, ei tule. Ja õhutõrje tegi suuremad ja sellepärast see oli ju võimatu ligi pääseda. See oli mõtet tuua minek sinna ja sa tead, et sa ise alla. Eestis taandunud sõjaväelased koondati Saksamaal hammeri õppelaagrisse, kus novembris hakati uuesti formeerima. Eesti diviisi mehed jõudsid kohale, kes, kuidas mõned ka päris pika ringiga. Eduard Reino. Meil shokute seal mingisugune kogumislaager, et kõik sinna ja me mõtlesime tühjad, lähme kõigepealt sutadenemise nagu täis. Läksime sinna ja rääkisime seal ära, et niisugune asi, et praegu Eestist tulime ja kõht on tühi. Anti meile siis mars paberid kaasa ja kõvasti süüa ja toitu ka mitmeks päevaks ja tuleb minna. Ta kuradi nimi oli see laager. Põhja Marianne, tuld, nõia minna, nuusmeseiklesime midagit nädal aega, enne kui me sinna saime, meil oli aega küll. Aga meil ei olnud, kiirustasin, läksime sinna, seal oli mehi palju ja tuli kogu aeg juurde, küll tuli siis nüüd erariides küll tulid, olid vormis ja tilkus igalt poolt. Ja seal ma sain siis ühe meie. Ma olen veel võlgu kokku, kus oli meil ülemused. Ja see siis, et sinu saadame nüüd kooli kuu peale minna, et mul pole haridustki kooli minna. Dise pallita Narva all mulle paelad peale ilma koolita ja nüüd järsku kooli, et ei tule kõne allagi, no siis lähed puhkusele. Vot see on hoopis teine jutt ja siis ma sõin poolteist kuud aega puhkust. Kuhu sa lähed, noh, et kui ma lähen, sugulasi ei ole, ega kedagi ei ole, et nii palju lähen, kui on Saksamaad igale poole ja siis olid niisugused paberid, et esimese valuga panin Berliini tellis novembrikuu puhkusekuu, november ja detsember oli peale jõulupeale uut aastat mooduli alles väeosa tagasi. Algul ma olin novembri algul seal seal kompenseeriti neid mehi kokku ja puha ja mulle anti ka mingisugune modaalina tuli õppust ja, ja noh, see ei huvitanud, elamus oleks kaardimängu peale juba ka, et te ütlesite, et sõitsite kohe Berliini esimese valuga, jah, uksel läksin Berliini. Aga seal ei olnud mingeid elu seal, kogu aeg käisid ameeriklast pommitamas. Seal oli niimoodi, et läksid restosse, sealsamas tõlkija häire käis ja löödi Restust välja ja kuhugi varjendisse sisse nagu nalja. Berliin sel ajal öösel. Nii et igal juhul taevas oli must, kui tulid. Ja leiame päris ja kus mõnes kohas sõnastab tülika päeva ajal ja neid tuli nii palju, et kui näiteks ütleme nagu päike paistis siis nagu pill tuli ette, nii et päikseriba talud, mis maast paistsid, neid tuli kurat teab, sadade viisi neid üleval ja all oli must maa all oli must maa ja me läksime ka Berliinist, siis läksime, viin, nad lööme seal Viinis, ma olin käinud juba sel ajal, kui ma tähendab õppelaagrites pitsas olin viin, mulle kangesti meeldis sealsed Praator, seal olid igasugused kuradimägiraudteed ja niisugused asjad, lähme sinna. Et seal on põnev, aga seal ei saanud üldse elada, seal üks ääre lõppes, nii, teine algas. Siis saatsime selle ka sinnapaika ja siis sõitsime Prahas Prahas rahulik, mitte üks lennuki pommitajate üle läksid, aga pommi ei visatud. Ja siis saigi, niikaua kui rahad olid, läbis Mobism kolm püstolid, müüsin seal maha. Tegin omale raha ja üks kingsepp meil oli kampas, seal oli kõvasti tallanahka, seljakott oli tailased paks talana. Need ärisime maa ja huvitav küll, et sõja lõpule anti veel nii pikk puhkus mehele ja paljud seid sellal puhkust. Sellepärast et olin sõja algusest peale sõjaväe sealt maapõld puhkust läinud ja siis leiti, et nüüd on paras aeg puhkus, tants sealses formeerite ju alles neid uusi väeosasid, kes kokku kuskilt tuli. Ja siis veel mõned päevad, mis ma seal olin ja siis sõitsin Yammeri tagasi. Ohvitserkoosseisu kaotusi püüti korvata koolitades noori ohvitseri Eesti sõjakoolis, kuid see ei saanud tegutseda Eestis. Harri Rent. Meie sõjakool oli ette nähtud. Nevec laussee on üks, üks 60 kilomeetrit pahast lõuna pool. Tema nimetus oli Neve glo vene show juures, kuna bene show on suurem linn. Kui jõudsime siis Nevehklausse pärale. Seal paigutati meid ühte lossi turmav loss, kuulujuttude järgi ollase olnud ühe kindrali loss, on see tõsi? Ei tea. Loss oli muudetud tõeliseks kasarmuks. Ühes tiivas olid, olid läti kursandid, meid oli 200 meest üldse kokku kursusel seal mitte kaugelt meist asusid valloonid Falloni sõjakool. Ja Saksa üksused olid ka selle kooli nimi, oli SS pantseri keradi suule Ginshlaag, see tähendab kints laagi, soomuskenaderide kool, kus siis ohvitseride kursused olid jaotatud küllaltki suurele territooriumile laiali, mis on huvitav see, me nimetame seda eesti sõjakooliks välismaal. Koja õppejõud olid kõik eestlased. Seal taktika, õpetaja oli küll baltisakslane Raudsepp, aga sa rääkis väga laitmatut, eesti keelt tuli ka omaaegne Eesti armee ohvitser. No meie ristisime kohe ruttu selle Neve glo ümber Nerfen glauks, mis tähendab närvivaras või närviröövel see vast see, mis meiega nüüd seal toimus, me olime ikkagi vanad rindemehed, enamuses velt vee pilt või allohvitserid väga paljud olid autasustatud igasuguste lahinguliste autasudega ja sealhulgas raudristidega. Ja üks leitnant, leitnant pastak oli seal, kellega me koos olime nooreti, kui läksime leekidesse ja kui mehe nüüd sinna läksime, tere, pastak siis ta ütles, et võtke hoiak, mina olen Untostoff pastak ja tema oligi rivialaõpetaja hakkas meile niisugust vett ja vilet, lehma, et meil igasugune sõprus tema suhtes kahtlus ära, seal peab ütlema, see elu seal koolis oli väga kehv. Selles mõttes oli ta kehv, et toit oli erakordselt vilets. Üldse Saksa sõjaväes oli niisugune komme, et õppelaagrites ja koolides toideti väga halvasti. Et mehed hakkaksid igatsema ilmselt eesmärgiga igatsevad enda järgi. Meil oli selja taga, kellel seal pooleteise, kellel juba kahe kahe ja poole aastane rindemehe karjäär enamuses olid lõpetanud, all mõtlesin, et koolid ja olid suurte rindekogemustega mehed selle tõttu meie õppused, põhiaeg õppusteks, kulus teooria peale ja tihtipeale, mis oli huvitav just Me olime enamust aint sõjalises mõttes algkooliharidusega ja seda andis eestiaegne riigikaitse tunnid koolis. See oli siiski niivõrd hea, et rindel me võtsime vastu otsuseid, mis hiljem sõjakoolis selgus, et oli absoluutselt õiged otsused. Ja see oli minule endale isiklikult ka üllatuseks, et mul hakati õpetama seda, mida ma olin ennem rindel juba teinud. Ainus Eesti territoorium, kus veel novembris kestsid vihased lahingud, oli Sõrve. Sinna sattus ka saksa õhutõrjeüksustes teenivaid eesti poisse. Vaino Kallas. Palavaks läks 18. novembril algas Ühes turmtulega 900-st torust, nagu on kirjutatud ja kogu see tuli mitme tunni vältel lambi rindejoone kõige kitsamale osale, mis oli umbes kolm ja pool kilomeetrit. Ja sellest hetkest algasid nende Sõrve saare lõpulahingud, tulid rünnakule Eesti laskur, puse 249. diviis ja tema ees 109. diviis. Ja seal vist oli veel teisigi saksa väeosad, seal panid väga-väga tugevasti vastu ja praktiliselt sa 109. diviis selle nimetus või number, kas hiljem sellel saarel olemast? 20. novembril läksid, et eesliinile ka kõik selle meie õhutõrjepataljoni kõik teised kahurirühmad ja patareid, kes sõrmes olid, kuid osa neist ilma kahurite Ta lihtsalt jalaväelastega, me olime mööda rinnet laiali paisatud, kõik. Meil oli saadete, meid, õhe, laskemoona rindele viiva hobukolonniga saadeti julgustuseks. Me olime viiekesi seal hobu kolonnil julgustuseks, vankrid olid laetud, miinipilduja miine olid täis. Me hakkasime miinipildujarühmale, viisime miine ja see oli päris rinde külje all, see oli seal mõnisada meetrit. Ta oli seal sellel kõrgendikul seal kõrgendiku taga. Need miinipildujamehed tulid meile vastu ja hirmsasti riidlesid ja pragased, nende hobusemeestega need hilja toovad, sest lahing käis parajasti ja neil laskemoonast oli puudu või miinidest oli puudu, seal just sel hetkel tulid sealt kadakate vahelt tulid välja üks grupp sõdureid ja meie imestuseks need olid vene sõdurit. Punaarmee vorm oli seljas, aga nad olid nende kõvast Yorkade väelima sineleid. Ja need oli viis tükki ja kuues oli teki peal kaasas. Jalast oli haavatuid, nad viitada kaasa. Ja nad olid meist, läksid mööda, üks sakslane tuli nendega kaasas, lontides, tagapool oli automaattuli 200. tõmbas sigarette, poisid tuli eilse meie kohale jõudes statisti keeles juttu eesti keeles, eks ole, me astusime kohe juurde senna ja tähendab tunnistamine käis peade, kuna seal oli kõrgendikul ees kõrgendiku taga, käis lahing pärast küsima, et kus te poisid lähedalt, kus punavägi põrutab, eks ole nad ja väga imestunud sellesse, et eesti poisid seal ütlevad, et nemad on 26. aasta poisid Tallinnast mobiliseeritud ja nad on rindest üle tulnuna ja ajasime juttu, me küsisime nende käest, et milline, milline olukord seal Eestis siis tegelikult valitseb ja poisid ütlesid, et ärge ta sinna küll mehed tükiga, eks ole, seal pole teil midagi teha ja see oli siis selline esimene esimene info, mis me saime tegelikult sellest, mis Eestis sel perioodil toimus, tähendab 23. novembril 1944 teatavasti toimusid Sõrve säärel ju viimased viimane lahing ja mis oli üks kõige verisemad ja kõige tugevamaid lahinguid. Punaarmee turmtuli algas kusagil lõuna paiku, vist kell 13 ring algas turmtuli, sellele. Kõik vastase jõud alustasid, alustasid rünnakut. Sakslaste väegrupijõud olid jäänud juba kaunis väikeses, sest viimase viimase nelja päeva jooksul oli Sõrves saanud haavata üle 2000 mehe. Me teadsime, et see rinne pütte tähendab, kes meist eespool olid, pidid meist üle minema, pidime niiviisi hakkama taganema üle ühe kogu aeg. Aga kusagil keskpaiku tuli mööda ahelikku tuli käsk, et kõigile positsioonid maha jätma. Ta ja tõmbuda Iide küla taha teispool küla serva teatud kohta koguneda. Noh, me tõusime sealt üles, juhtus veel niiviisi, et me olime praktiliselt kaks ööd, olime magamata Ta täiesti kohe ja üks minu kahurrühma pois Pärnu poissi, Harri sardson. Tema ütlesin, mina, poisid ei jõua siin enam niiviisi olla, et ma lähen viskan siia seal üks kelder oli lähedal talukelder kivikelder, et ma olen, viskan natukese pikali, kui tõesti madinaks midagi läheb, ajage mind ka üles, eks ole. Ja noh, me läksime sealt kribinal-krabinal minema, ruttu siis sõna-ide külast läbi minema ja ja juba olime tükk maad läinud, kui järsku tuli meelde, aga Harry, kus jäi. Ma jooksen tagasi ja raputasin Harri üles. Ja hakkasime kahekesi siis minema ja ühe ühe aida räästa alt läbi minnes seal iilides ikka majade vahel mitte ühtingi inimesi mitte ühtinud. Järsku üks miin tuli, tuli sapiste, meie jalg, et tema ja see stabilisaator, Teitur tegi ver lopa-lopa ilusasti seal, eks ole. Nonii õnnelikult lõhkenud, eks ole, muidu oleks kindlasti jäänud. Siis pääsesime nii-öelda omade juurde tagasi sinna ja seal korraldati siis seda. Need on vist keegi major, oli seal maa, maaväe major oli, andis seal korraldusi. Et tähendab kõik heli tekitavad esemed maha jätta, kataloogid, seal veepudelit, kõik, kõik, mis võivad heli tekitada, jätta, visata, minema, kaasa võtta ainult käsirelvad laskemoona tankirusikad ja hakkame liikuma Sõrve saare tipu suunas, kus peavad oma sant laevad, mis meid ära viivad, aga tegelikku evakueerimine oli alanud päev varem, juba 22. öösel viidi ära haavatud, dessantlaevad olid juba istunud sääreranda ja nii me siis hakkasime liikuma iide küla alt, kus oli väga erinevate väeosade sõdurid, olid koondunud sinna. Neid võis olla umbes viis-kuussada meest, seal hakkasime liikuma. Ühte külavaheteed pidi sääresuunas. Ilm oli taevasele kaetud selliste pilvedega, kuigi sadanud ja hästi pime oli ja liikumas seda maanteed mööda olime saanud mõned kilomeetrid liikuda, kui järsku avati selle kolonni pihta, kahurituli oli surnud, oli haavatuid, aga see tulistamine liikus piki seda maanteed ja maantee külge liikus meist ettepoole. Ja hiljem edasi liikudes me tervisemaja siis võtsime kaasa haavatut, kes Ena maha jäid. Püüdsime neid aidata ühte väga tüseda sakslast, ma kandsin peaaegu pool kilomeetrit, toetasin tal oli, jalg oli läbi lastud jalaga Tilpas minu õla najal. Ja siis ma enam ei jõudnud, ma kasvult olin väikene ja see oli hästi suur mees, eks ole. Ja siis ma palusin ühteteist temaga kuradi, et ole nüüd hea mees ja kanna sina ka, kuigi keegi ei tahtnud võtta tegelikult, sest kõik püüdsid, kuidas kiiremini sealt minema saada. Jõudsime siis sääreranda täpselt samasse kohta, kus olime jätnud kolm päeva tagasi kahurid. Ka meie isiklikud asjad ja kogu varustus oli seal, oli suurte telkide või nende presentide alla oli pandud. Kahjuks oli seal juba keegi rüüstamas käinud. Me isiklikud asjad olid läbi otsitud, mul oli akordion kaasas, seal akordioni oli pikaks pikaks venitatud selle maa peale seal ja mul oli nii kahju teda sinna jätta, aga midagi teha polnud. Sainanud oma kirjad ja pildid sain võtta, Ta oma seljakotist pistsin vöö vahele ja siis rutasin kohe selle. Tähendab dessantlaeva peale, kas ta oli päris viimane sõda, ma ei tea, aga tähendab üks viimastest kindlasti, sest ühtegi teist laeva rohkem ei olnud, aga tulijaid oli veel palju. Noh, see grupp, kes seal tuli, need läksid, mahtusid kõik laval ära, tähendab muidugi see kolonni esimene pea ilmselt läksid juba teiste laevadega minema. Me olime tegelikult ühed viimased minejad laeva dessant alusel, umbes samasuguse aparell, iga nagu nüüd selles Estonial juttu oli, see aparell lastakse alla, seal on peaaegu madalasse vette ja sealt on, saad tuli natuke mööda vett minna, siis saab juba nii kergesti laeva kohe. Ja viimased mehed jõudsid seal aparelli peal, kui seal tõsteti üles öelda, kallutati sõna laeva sisse, aga laev oli nii tohutu. Tihedalt oli mehi täis ja eespool olid haavatud, haavatud olid laotud sinna presentide ja kanderaamidega nii edasi, nii et need mehed järjest tulid peale, surusid vota, aga seal oli ju, seal oli sadu sadu mehi, eks ole, pealegi. Jälle laulan matsu. Oota kallimofoovutas. Kaugel tervitanud. Millal tule näide? Ju ma. Võitlust veel hinda oota, kallimaga tasa. Kaugel särvitantsin. Millal tule neid? Ju ma? See võitlusvõlvil. Eesti sõduri tund küsib nõu välisõigusabi advokaadibüroos, kellel on õigus saada sõjapensioni Saksamaalt. Ivo mahov. Aga kui võtta kokku hästi lühidalt, siis kõige olulisemad eeldused selleks on see, kui isik on kaotanud Saksa sõjaväes oma poja või oma abikaasa. Väga üksikutel, harvadel juhtudel ka oma vanemad, kui laps on lapsest saadik invaliid ning samuti võivad kõne alla tulla juhud, kus isik on kaotanud vähemalt 25 protsenti oma tervisest ja Saksa sõjaväes. Need on esimesed eeldused, esimesed nõuded, lisaks sellele kehtestatakse veel terve rida nõudeid, aga lähema informatsiooni saamiseks peaks kasvõi siis meiega telefoni teel nõu pidama. Kuidas see kõik peab olema tõendatud. Dokumentaalselt dokumentaalne tõestamine ongi üks tõsisemaid ja suuremaid probleeme. Nende asjade vormistamise juures ei piisa tavalisest avaldusest vaidlema. Olulisemad asjaolud peavad olema tõendatud ka dokumentaalselt. Kui isik on kaotanud tervise ning taotleb invaliidsuspensionit, siis lisaks teenimisele peab olema tõendatud ka haavata saamise igatseda saamise fakt. Ning praegune tervisekadu ja tõendamise juures on olulised kõik säilinud vanad dokumendid näiteks kirja sõja ajast, arhiivi tõendid, üksikutel juhtudel ka tunnistajate seletused mis haakuvad teiste tõenditega aga ka mitmesugused ametlikud dokumendid, nagu vanade surnuks kuulutamise notariaalset hommikud, aktid ja ka isegi biograafiad isiklikes toimikutes töökohtades, õppeasutustes ja mujal. Nii et see dokumentidele ring, millega me asjaolust tähendab, on väga lai ja see on üks tõsisemaid probleeme, nende tõendite leidmine just kas pensioni taotleja peab ise hankima arhiivist dokumendid või olete te selles osas taotlejat aidanud? Kui taotleja meie poole pöördub, siis soovitavalt loomulikult on hea, kui inimesel on endal ka maksimaalselt dokumente, mis tema taotluse asjaolusid tõendavad. Kui tal need ei ole, siis aitame neid koguda meie välisõigusabi advokaadibüroo poole saab pöörduda aadressil. Kinga 10, Tallinnas postiindeks on EE null null 90, postkast neli, kaks viis ning meie telefon on 44 44 11, kordame telefoninumbrit. 44 44 11. Ja veel paluga eesti sõduri tund teateid järgmistest sõjameestest. Kapten Ferdinand Eerik langes sinimägedes hilissuvel 1944. Heinrich Arni Kallaste esimesest piirikaitse rügemendist jäi kadunuks Tartu rindel suvel 1944 arseeni Friedrich Madisson piirikaitse rügemendist sai haavata sinimägede lahingus, suri haavadesse või langes augustis 1944. Johannes Melk arvatavasti 20.-st diviisist. Suri kuuendal märtsil 1945 Novosibirski vangilaagris. Osvald Mikk teenis arvatavasti 30 kolmandas politseipataljonis kadunud hilissuvest 1944. Iga teade on abiks. Vastused Eesti raadiole. Tallinn e-null üks 100.