Hui Lewis laulab siin, et New York on kõike seda, mida tema kohta räägitakse veel miljon korda rohkem, miljon korda muidugi. Hermaerata toika teine džungel, mis on pealegi hiiglaslikud suur kirjutatud on need New York. City paikneb 816-l ruutkilomeetril ning koosneb viiest suurest osast. Brooklyn Manhattan, Queens, Richmond ja pronks. Kusagil siin tuksub rock n rolli süda, kui huviljuvist uskuda. Usutavasti on seemen hätten, mis on omakorda New Yorgi süda taevasse pürgiv pilvelõhkujate mets saarel keset linna läbivat jõge omaette maailm 57-l ruutkilomeetril muudi hääleni, närviline armastus, lõõri üksindus, nende kahe vahele ja ümber mahub miljoneid tundeid ja tundevarjundeid, mille osaks paikse. Ta võib vihkamiseni välja. Kes palju käinud ja näinud, teavad rääkida, et ükskõikseks New Yorgi rock n rolli rütmis tuksub süda. Inimesi tavaliselt ei jäta. Kõik filmid, mille tegevus Manhattanil aset on leidnud. Raamatut, mis sellest paigast jutustavad. Kõik lood ja kuuldused on igaühe jaoks meist mingi pildi moodustanud. Ja see on hea. Need, kes New Yorki ja Manhattani näinud, naeraksid end ribadeks, kui ma ütleksin, et alanud tunni jooksul teeme selgeks, mis paikse. See on võimatu. Aga püüdkem selle tunni jooksul natuke uurida, kuidas selline nähtus, nagu ma jään hätta õieti kujunes sinna, kuhu ta kujunenud on. Ilusat pühapäeva taas mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas oioi. Ajalint kerib end tasakesi tagasi 1524 prantsuse kuninga François esimese teenistuses olev ferentsest pärit vanni ta verre. Tsana jõudis oma laevaga praeguse New Yorgi lahte. 1609. Kohale jõudis Ida-India kompaniis töötav inglane Henry Hatson. 1626 Hollandi meresõitjad olid kohal. Nende pealik Peeter minutit ostis Manhattani saare seal elavatelt Õigvast kiiki hõimu indiaanlastest, pärlite, joovastavate jookide ja 20 kurna eest, mis tänapäeva vääringus tähendas 24 dollarit. Manhattanile rajati New Amsterdam. 1643. Uues koloonias elas ligi 500 inimest, kes kõnelesid 18 erinevat keelt. 1664 tulid inglased, võtsid asunduse üle ja andsid paigale ka uue nime. Inglise kuninga Wen, mina jooki hertsog jaoks. New York oli sündinud. Ajalint kerib end edasi briti asumaad Põhja-Ameerikas muutusid rikkamaks, nende rahvastik kasvas. Briti valitsus siiski ei tahtnud, et siin ka tööstus- ja kaubandusareneksid. See tohutu. Dumas pidi olema vaid tooraine allikas emamaa jaoks ning valitsus astus keelates käskides vajalikke samme. Kuid nüüd end juba ameeriklast, eks pidevad uusasukate järglased leidsid, et ka neil on õigus areneda ja vabaks saada mistõttu otsustati Inglise kaupu boikoteerida. Asi läks tõsiseks 1773. aasta detsembris, kui leidis aset niinimetatud Boston tyypaati bostoni teejoomine, mis ei kujutanud enesest teps mitte kena kella viie teed inglise moodi vaid seda, et bostoni sadamast tühjendati merre kogu Inglise Ida-India Kompanii sisse toodud eladung. Briti valitsus sulges seepeale kogu sadama ja jätkus Ameerika iseseisvussõjaga. Aastatel 1775 kuni 83776 võeti vastu iseseisvusdeklaratsioon. 1783 sõlmiti Pariisi rahuleping, milles Inglismaa oma Põhja-Ameerika kolooniate iseseisvust tunnustas. Ja aastatel 1785 kuni 1790 oli New York tolle iseseisva Ameerika pealinn, mille algselt moodustasid 13 osariiki ning Dalai mahtus kogu New York ikka veel Manhattani saarele ära. 1790 elas New Yorgis oma 31000 elanikku. Kogu koloniaalaja jooksul oli Alam-Manhattanil seisev tiik kollekt nime all tuntud linnarahvale joogivett andnud. Kuigi ümbrusse ehitatud tapamajade ning parkimistöökodade jäätmed ja prügi olid tiigi veejoomiskõlbmatuks teinud ja linnaisad otsustasid veekogu täita. Piirkonnale, mis kandis nime Faiv points, ühispunkti kui otsetõlkes olid asjade sellisel käigul tõeliselt hukatusliku tagajärjed. 1820. aasta paiku hakkas nimelt tiigi põhi vajuma ning ühtlasi ka kõik sellesse paika ning selle ümber ehitatud hooned. Faipuensis elasid peaasjalikult vaesed Iiri Saksa immigrandid kuid oli ka juute, itaallasi, hiinlasi ja teisi rahvusi, kes kõik moodustasid ühe suure etnilise segaduse. Siin olid odavad üürikorterid ning prügi ja toidu jäätmeid täis tänavad. Siin õitsesid kuritegevus, prostitutsioon, hasartmängud, alkoholism ja haigused. Ülerahvastatud, karm patune paik, kus kümned tuhanded inimesed viletsusega võideldes end elus püüdsid hoida. Selline oli Manhattan 19. sajandi algul. Vanal joonistusel aastast 1827 on näha tänavanurk kaevu kärnaga kahekordsed puumajad ning tänavatel kee Velu müügilauad poodidele avatud uksed, nokastunud mehed, lõbusad naisterahvad ja kaks vägevat grupi kaklust. 1842 Charles Dickens käis New Yorgis ja kirjutas Faifüanssi kohta. Kitsad tänavad looklevad paremale kuule, levitades räpasuse jagasimatuse hõngu. Siin kannab selline elu samasugust vilja nagu igal pool tuimad ja tursunud näodustel. Patune elu on isegi majad enneaegselt vanaks muutnud. Mädanenud palgid vajuvad puruks, löödud ja lapitud aknad on tuhmid kui joobnud silmad. Siin elab palju sigu, nende eest tuleks rohkem hoolt kanda. Nemad on selles linnas tänavapühkijad. Niimodi nägime hättonile koondunud New Yorki Revals Dickens Anno Domini 1842. Sigade hordid olidki tegelikult New Yorgi tänavate puhastajad. Hävitasid tohutul hulgal ustest välja ja akendest alla visatud toidujäätmeid kuid tulid misjonäride meetodistid ning lõpuks tubli kolonel oring Kespanis lummides tööle luudadega mehed kuu aja. Kui aga Faiv pointsi veel meenutada, siis just selles Manhattani osas tegutsesid 19. sajandi keskpaiku New Yorgi metsikut iiri mingid veel Rabits surnud küülikud näiteks Võifodifeews 40 varast, kes omavahel kuigi kenasti läbi ei saanud. Kahekümnes sajand lähenes New York oli tohutult kasvanud. Manhattani saarest, Hatsoni ja instriveri vahel enam ei piisanud. Laienes mandrile, kuhu saarelt sillad viisid. Menhetonil enesel polnud kusagile laieneda, ta sai kasvada vaid kõrgusse ning tänu tehnika arengule ja uutele avastustele sai seega võimalikuks. Insenerid ja arhitektid avastasid, kuidas kõrgete hoonete ehitamisel koormusi rõhke vähendada ning õigesti teha, osutada Williamile paranduse. Enne leidis võimalused eras raamistiku kasutamiseks ehitustel ning lift, milleta kõrgeid hooneid pole mõtet püstitada, oli ka juba leiutatud. Arenevad tööstuskorporatsioonid tahtsid oma peakortereid kesklinna ehitada börsi ja teiste omalaadsete kompaniide lähedusse. Veel mugavam oli koostöös tegutsevad kompaniid lausa ühte ja samasse hoonesse oleksid mahtunud. Manhattani saar polnud nii suur, et hulka sedalaadi hiigelhooneid maapinnale mahutada. Pealegi olin maa väga kallis, mistõttu tulime kõrgeteks ehitada ja üha kõrgemat, eks mida kõrgem, seda uhkem, leidsid majade valdajad. Ja kui üks omanik või kompanii või korporatsioon ehitas endale näiteks kümnekorruselise maja lülitas teine vähemalt 12 korrulist. Ja nii see kõik algas. Oli peaaegu rääkida ajastu nimelt 1888, kui esimene metallsõrestiku lehitis Manhattanile kerkis. See ehitati vaid kuue meetri laiusele maalapile, nii et mingi massiivne müüritis ei tulnud kõne alla. Rahvas asuski teda otsemaid torniks kutsuma chowerberling sest ta oli kõrgem kui ükski muu senine, heitis 48 meetrit taevasse ja 11 korrust. Arhitekt Bradford Jelbert olevat kaks viimast korrust enda jaoks reserveerinud, et keegi ma arvaks, et seal võiks olla ohtlik elada. Kahjuks on see hoone lammutatud nagu ka seoses Pulitzeri ajalehe New York World hoone, mis oma 94 meetriga oli 1890. aastal kõrgeim kogu maailmas. See oli kitsas, 20 korruseline uusrenessanss Lektorn täiskaarakende ridu ja ehituse katusel seisis omakorda ümartorn, mida kroonis kuldnägu Opel. Sellised olid siis Manhattani esimesed pilvelõhkujad, sõnas kais Craiper otsetõlkes pilve kraapia on pärit meremeestest Lengist ning tähendab laeva kõige kõrgemat masti. Ja tiir mõjun Võrnet Ta on laulnud üksindusest sellises pilvelõhkujate Est-mastide metsas, mis varjab ära päikeseloojangu värvid ning millede vahelt paistab kuu, kui õhuke hõbedane triip. Suurlinna üksinduses on vist üpris vähe romantilist üksindus kümnete tuhandete inimeste keskel on vahest trööstitu kui mõnes lausa üksildases paigas. Üksindus keset suurt ükskõiksust. Manhattanil võiks kergelt hirmuäratav Ki olla. Seda enam, et seisad tänaval ja tahaksid huvi pärast näha, milline su kõrval oleva maja viimane korrus välja näeb. Ajab pea selga ja üritad, aga maja ei lõppegi ära. Maja lõpp kraabib pilvi. Algul polnud kõik muidugi nii hull. Möödunud sajandi algaastatel olid Manhattani pilvelõhkujad ikka veel ka endiste aegade arhitektuuri stiilidest mõjustatud mistõttu võib kõnelda ligi 100 meetri kõrgustest, graniidist ja tellistest uusrenessanss, likest pilvelõhkujat, test, ehitud fassaad, laadide kitsaste kaarakende ning sammastega. Mõned neist pandi püsti juba enne sajandivahetust. 1903.-st 1905. aastani kerkis kuulus Times Tower siis ajatorn Times Square'il 25 korrust ning 110 ja pool meetrit kõrgust oli sellel ajalehe New York Times jaoks ehitatud tornil. Ajaleht kolis kõige täiega ametlikult oma uude hoonesse 31. detsembril 1904. Seda tähistas uus aasta tulevärk ning sellest peale võtab suur hulk New Yorgi rahvast uut aastat. Ikka Times Square'il vastu. Oli 1928, kui esmakordselt sõideti kuulus liikuv elektriline kiri Times Toweri hoonel ette hääletada presidendivalimiste tulemusi. Tiri jookseb ümber kogu hoone ja selle 120 meetri pikkuse liikuva tuli kirja jaoks paigutatud algselt 14800 elektrilampi. Broadwayl lauldakse hällilaulu kella nelja ajal. Hommikul kui üldse 1930.-te proonu ei olnud üks lõbus paik. Võib-olla on kusagilt sellest ajast pärit fraas, et New York on linn siia lemmaga ja kus on piisavalt rahvast, kellel on raha, mida kulutada ja aega, mida surnuks lüüa. Lõpututest lõbustuspaikades läbi õhtu Teie ööde, aga meie igavad inimesed, loeme tarka raamatut. Aastatel 1925 kuni 45 hakkas pilvelõhkuja omaenesestiili välja arendama toetudes Euroopas valitsevatele stiilidele, nagu näiteks Ekspressionism. Tubli pilvelõhkuja. 152 meetri kõrgust New Yorgi telefonikompanii hoonet loetakse esimeseks ATK stiilis pilvelõhkuja-ks. 30 kahekorruselise tellistest hoone lõpetab lühike tugev astmeline torn mida ehivad skulptuur, sed ornamendid, sissekäiguga unistuste teema on kellad, belli, telefonikompanii sümbol. Ja 1925. aastal kerkis Manhattanile maailma esimene pilvelõhkuja hotell. Reitsotell, teadagi rikaste ja ilusate meelelahutuskoht, kuhu tuldi miljoneid kulutama. 40 ühekorruseline torn soojas telliskivitoonis, mis astmeliste terrassi täna ülespoole tõuseb kuni 166 ja poole meetri kõrgusele, et obeliskidega äärestatud katusega lõppeda pritsis. Elamine näitas rahakoti raskust ja oli prestiiži küsimus. Ja nii hiilgavaid apartement polnud. Mujal küll mitte kusagil pole imetermin, pöörlin sellest laulu tegi, mida paljudki laulnud on ka Klakeibul ise. 1939. aastal filmis idiootse Dilaid idioodi meeleja. Võimalik, et seda filminäidetega paremont Bighersi filmikompanii uues kõrghoones Broadwayl, mis tõusis taevasse aastatel 1926 kuni 27. Parem on Perling on uhke hoone 14 astet kerkisid mäena ülespoole ning hoone tippu ehtis kuuemeetrine klaasist gloobus, mis öösiti helendas. Siin oli ka uus hiiglaslik kinosaal paramat Heather kuhu mahtus rohkem kui kolm ja pool 1000 inimest ja mille hall oli suurem kui Pariisi ooperimajal. 1964. aastal ehitati selle vägeva kina asemele mitu korrust kontoreid ja sinna kolis ajaleht New York Times. Hiljaaegu kinosissekäigu uhke kaarestik siiski taastada. Seda laskis teha ülemaailmne maadlusföderatsioon ning nüüd viib see sissekäik maadlusteemalisse restorani ja kauplusse. Niiet paramontfellingul oleks oma ajaloost mõndagi pajatada nagu teistel kehtullaja hoonetel. 1900 kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel rajati Manhattanile veel hulgaliselt kompanii hooneid, hotell, pankasid ja kõik need tõusid ikka kõrgemale pilvede poole tavaliselt astmetena, mistõttu neid ka astmeliseks püramiidid. Eks kutsutada. Ja selle ajastu pilvelõhkujate kõige uhkemalt, eks näideteks loetakse Chrysler Buildingu Rage vallal, Sentori ja empajasteid, Building'u hooneid. Chrysler Willingu uhkete ATK stiilis kaunistustega kuld, punane torn, jääpayersteid pildingutel olavik nagu äsja teritatud pliiatsi süsi olid omamoodi rivaalid. Nimelt keset üleüldist depressiooni aega asusid omavahel võistlema Chrysler Corporationi juht Walter Chrysler. General Motorsi loojad on see ikka Raskab, et kumb suudab kõrgeima pilvelõhkuja püsti panna? No embajasteid Building võitis 102 korrust ning 381 meetrit suur, väga suur. Ja ma. Laul sama suur kui linn isegi ning võib arvata, et vana sinisilma Frank Sinatra seiklused New Yorgis piirdusid ka enam-vähem Menhettaniga jääd. Rockefelleri keskus oli talle Bristutav paik. Idee luua kommertskeskus väljakuga keskel tekkis kahekümnendatel aastatel õieti plaanist leida uus koht Metropolitan Opera jaoks. Kogu plaani teostamiseks oli vaja suur lahmakas maad ja selle annetajaks Sainz, Jondi Rockefeller juunior. 1928. aastal valminud projektis olid lisaks ooperimajale veel 30 seitsmekorruseline hotell tornhoonet kontorite jaoks ja 30 viiekorruseline elumaja. 29. aasta oktoobrist lõi välk suure pangakrahhi näol Ameerika majandusse määratu augu ja Metropolitan Opera loobus. Härra Rockefeller jäi oma suure ja väga kalli maalahmaka ka üksi ja otsustas kogu keskuse ise oma rahaga püsti panna. Aga ta pidi selleks laenu võtma ja kahjuga isiklikke aktsiaid müüma. Tuleb välja, et ta ei olnudki nii väga Rockefeller. Rasketest aegadest hoolimata nõudis ta kõiges tip-top kvaliteeti ja lubas kogu kompleksile lahkesti oma anime. Aastaks 1940 olid valmis kõik Rockefeller Centeri 14 hoonet keskust, kutsutiga Reidiossideks ja selle krooniks sai 259 meetri kõrgune Aashi e pill Tõng. See omalaadne depressiooni ajastu triumf oli otsekui väikelinn oma maa-aluste ristmike käijate, tänavate, parkimisalade, kaupluste ja restoranidega isegi mõjukas Šveitsi arhitekt Corbul. See kiitis Rockefelleri keskuse harmoonilist kooskõla ning läbimõeldud detaile. Raamatust, kui katedraal olid, olid valged, kirjutas rekorbozee oma reisist ühendriikidesse ning julgustas sealseid arhitekte pilvelõhkujate ehitamist jätkama. Kuid tema meelest oleksid need võinud veidi teistsugused olla. Milleks kõik need püramiidid? Õhuruumi tuleks paremini ära kasutada. Kogu hoone võiks olla lihtne tahvel või plaat alt üles välja. Fassaad võiks klaasist olla, mitte tellistest või kivist. Ja omaenesestiilinäite pani Corbos jää Manhattanil ka püsti. Tema nimelt tegi ühinenud rahvaste organisatsiooni peakorteri põhiplaani 39 korrust 154 meetrit kõrgusse fassaad üleni klaasist. Alates 1950.-test aastatest kasvas New York Citys Manhattanil ning teistes maailma suurlinnades taevasse hiigelkõrgeid klaaskardinaga kaetud anonüümseid ristkülikuid. Kaheksakümnendatel hakati nende karpide välisilmet taas pisut enam varieerima. Tuli tagasi ühtteist vanadest stiilidest ja materjalidest kuid kõige tähtsam on läbi kogu pilvelõhkujate ajastu ikkagi olnud hoone omaniku prestiiži demonstreerimine. Port haarati New Yorker öösse pidi olema küll üks eriti prestiižikas omanik. Nimelt oli see kompanii maailma kaubanduskeskuse valdaja. Selle keskuse põhiosa kuulset kaksiktornid plaaniti algul vaid 80 kuni 90 korrust kõrgeks, kuid portas suruti. Avalike suhete osakond olevat nõudnud, et tornid tõuseksid hoopis kõrgemale rajal kõige kõrgemale terves maailmas ja ninad tõusidki mitukümmend meetrit kõrgemale. Empayersteid pildingu hõbedases mastist 410 ja 408 meetrit. Ehitustöö algas augustis 1966 ja 1973. aasta aprilliks olid kaksiktornid valmis. Manhattani saare panoraam oli muutunud veel vägevamaks, kui varem säravad klaasjad hiigeltornid kõrgusid üle terve New Yorgi kuni 11 10. septembrini 2001 siis toimus Ameerika tragöödia kohutavaim kõigist senistest. Õe treitsenter oli ligi kolm aastakümmet Ühendriikide ja ärimaailma sümboliks olnud ja äkki teda lihtsalt enam ei olnud. Polnud kah kolme tuhandet inimest. Terrorilennukid lihtsalt ilmusid selgest taevast sööstsid tornidesse, mis süttisid ja kokku kukkusid. Võib öelda, et Manhattani siluett muutus taas tundmatuseni, kuid on omamoodi kummaline kõnelda ja mõelda Manhattani siluetis kõigis neis kõrgusse pürgivates tornides, kivistisi klaasiates. Lugematute aknaridade taga on inimesed, mitte majad ei moodusta linna, vaid inimesed. New Yorgi poisid teavad, millest nad räppivad. New York, New York, suur unelmate linn. Siin on kõike liiga palju, ka inimesi. Ja kõik siin pole alati nii, nagu välja paistab. Hiigellinnas on nii palju elule jalgu jäänud üksildasi, meeleheitel inimesi, kellele pole enam midagi muud jäänud, kui nende elu. Mulle räägiti kor ligi 30 kilomeetrit pikast produvaist, mis kulgeb mööda piklikku Manhattani saart. Algab selle saare pururikast pool Streeti poolsest otsast, kus tõusevad taevasse pankade ja suurkorporatsioonide hiigelhooned. Edasi uhked elumajad, suursugused, hotellid ja teatrid, need kuulsad Broadway teatrid kusagil siin hoiavad end otsekui noateral. Woody Alleni filmid pidevas pinges, närvipundar testtegelased. Aga pikapeale pole prood või restoranid enam nii peened, stiilsed kauplused muutuvad lihtsamateks. On hooneid, mis pole aastakümneid remonti näinud, on kerjuseid ja kodutuid. Broadway jõuab elu varjupoolele välja. Manhattani saare kirdeosas laiub haal. Mäletan oma miljonite lugudega keset vägevat maa Elva linna New Yorki, millest kösswin sinise rapsoodia, kirjutas.