Tere kõigile kommetele, rituaalidele ja uskumustele pühendatud ja tänases saates kuuleme, mis on aegade jooksul pannud inimesi mõtlema pea sest maailma lõpust ja uskuma, et ühel hetkel sega tingimata tuleb. Eri religioonides on viimsele päevale lähenemist tähistatud sümbolitega, kõikvõimalikest käsitlusviisidest rääkimata ja küllap Martti Kalda siis järgnevalt tutvustadki päris mitmeid põnevaid jäämusi, mis asjaga kaasas käivad. Minu nimi on Haldi Normet-Saarna. Marty väidate, et tänast saate teemat inspireeris siis käesoleva aasta 21. detsember ja maiade kuulsa kalendri 13 Enda suure tsükli lõppemine mis muide maiade endi meelest ei pruukinud sugugi ilma lõppu tähendada, küll aga tõlgendajate meelest. Just mõtlesin, et on õige aeg ja õige hetk muidugi, maailma lõpust võib alati rääkida selles mõttes, et mida inimesed on, on sellest arvanud ja mida erinevad religioonid on sellest arvanud. Aga kui nüüd tulla selle konkreetse maiade maailmalõpu juurde 21. detsembril siis ega väga palju aega ei ole jäänud meie saatest. Nii et praktika näitab, kas oli õigus nendel, kes sealt maiade kalendrist selle kuupäeva välja lugesid. Sest tegu on ka ikkagi teadlaste tõlgendusega või siis nendele, kes ütlevad, et et see ei tähenda midagi, et see on lihtsalt Nad ei osanud nii-öelda kaugemale arvutada. Lugesin, et on leitud uus kalender, kus on meile veel öelda 7000 aastat armuaega. Ja seda ka sinu tõlgendusi tegelikult vaidlusi olnud 90.-te aastate algusest kuidas seda konkreetset kalendrit tõlgendada ja tõepoolest, teine kalender on veel olemas sellist nagu tsüklist maailmakäsitlust, kus, kus üks tsükkel saab otsa ja siis peaksid toimuma mingisugused muudatused, seda on tegelikult maailma ajaloos ja maailma religioonides päris palju. Iseküsimus on see, et millised muutused siis toimuma peaksid, et kas see tingimata tähendab maailma lõppu või, või tähendab see midagi, midagi muud. Huvitav on see, et just eelkõige kristlikus maailmas ja vähemal määral ka ka islamimaailmas selline maailma lõppu, kus kui, kui, kui fenomen eksisteerib ja mida aeg edasi, siis siis tundub, et see nagu läheb üha aktiivsemaks. Et hoolimata sellest, et ka endistel aegadel viimase 2000 aasta jooksul on neid maailmale ootajaid päris palju olnud, siis siis Ameerikas näiteks tänapäeval on tekkinud sellest lausa eraldi liikumine, kes, kes nii-öelda praktiliselt valmistuvad maailma lõpuks. Ja nii see lähenev kuupäev, kui see asjaolu, et inimestele on see hinge läinud, siis ajendaski tänase saate teema. Nad ei pruugi olla mingi religiooni esindajad, tavaliselt ikkagi see on seotud teatud religiooniga. On ikka, kuigi tänapäeval muidugi on see juba ka religiooniväline nähtus natukene sarnane nagu kolleeg Ringo on siin saates uforeli joonista rääkinud kus oodatakse siis maailma lõppu näiteks tulnukate saabumise läbi. Aga noh, kui me vaatame kas või Ameerika nii-öelda popkultuuri viimastel 20-l 30-l aastal nii filmides kui sarjades, on seda maailma ikka päris mitmel erineval kombel lõpetatud on see siis tõepoolest tulnukate saabumine vöönse, meteoriidipõrge planeediga või, või on see mingisugune kliimanähtus või midagi muud, et selliseid variante on päris mitmeid. Ühesõnaga, see on selline meelisteema olnud, see on meelisteema ja see, see tegelikult läheb kogu aeg üha üha aktiivsemaks. Viimasel ajal on ju eriti populaarseks saanud uskumused saabub mingisugune epideemia, mille läbi enamus inimesi zombistub ja, ja saabub maailma lõpp siis sellisel kombel Küllap me tuleme tänapäeva juurde veel saate jooksul tagasi ja räägime siis ühtlasi ka inimese rollist selle maailma nii-öelda murendamisel ja maailma heaolu ja tasakaalu rikkumisel aga tuleks siis päris vanade kaugete aegade juurde ja kuidas siis see maailmalõpu teooria erinevate religioonide kaudu välja nägi? Nagu öeldud, see on eelkõige tänapäeval kristlik teema, aga nii nagu me teame, enamus nendest kristlikest teemadest tulevad sealt juudi usundist ja, ja vanast testamendist. Mis siis tähendab seda, et judaismis oma olemuselt on selline Essatoloogia või ootus viimsepäeva saabumisest või apokalüpsist nimetatakse ka seda. Ja lisaks sellele veel tänapäeva maailmas kasutatakse sellist mõistet nagu milleni Healism ehk siis milleeniumi lõpu ootus, nii et see peaks olema siis seotud selle kristliku tuhandeaastase rahuriigiga. Aga kõik siis saab alguse sealt juudi religioonist. Ja vaadates seda aega, mil, mil see alguse saab, siis see on eelkõige see hetk, kus juudid on erinevate teiste rahvaste surve all nende valitsuse all juudid ootavad Iisraeli riigi pääsemist võõrvõimu alt ja, ja nende jaoks viimnepäev päev või see nii-öelda uus jumala vahelesegamine maailma asjadesse tähendab ikkagi eelkõige seda, et juudid saavad vabaks, neil saab olema oma riik, Need, juudid, kes on, kes on kuhugi ära viidud või, või küüditatud, need tuuakse tagasi ja muidugi pärast esimest templi hävitust kuuendal sajandil, eks ole, ja kuulsat Paabeli vangipõlve loodetakse siis ka seda, et jumala abiga see tempel ehitatakse üles ja samamoodi siis, kui roomlased aastal 70 selle templi on ära hävitanud. Nüüd sellega kaasneb siis selline huvitav teooria, mille läbi oodatakse selle viimsepäeva kuulutajad ka ühte konkreetset isikut. Et sealt tuleb see termin messias. See on muidugi kristlik termin, aga massija on see siis heebrea keeles. Ja juutide jaoks peab olema see sellise müütilise vana kuninga Taaveti järglane, kas see peab olema Taaveti soost isik? Ja kas ta on siis prohvet või on ta kuningas, pigem on ta, on ta siis ikkagi valitseja, oodetakse, mingisugust konkreetset valitsejat, kes tuleb ja loob selle maailma uueks. Nii huvitav, kui see ka ei ole paljude juutide jaoks see, see ootus on nagu maha võetud. Ehk siis nende jaoks toimus Iisraeli riigi loomisega 1948. aastal ehk siis on ju, jäid juudid juba on, neil on võimalus tulla koju, Iisrael on nii-öelda vaba ja nähakse selles Iisraeli riigis just nagu seda Messijat. Et see on selline sümboolne messias ühesõnaga maailmalõpp ja selle ootusi, selle soovimine on juutide jaoks sellega päevakorrast maas sellega päevakorrast maas vähemalt paljude jaoks, et see on ikkagi olnud isiklikest kannatustest lähtuv soov. Muidugi on ka väikseid gruppe judaismi sees, kes, kes arvavad, et noh, see maailma lõpp siiski veel ei, ei tähendanud seda ei toimunud nendel aegadel, millest me räägime, vaid et see peaks toimuma siis 6000 aastat pärast maailma loomist. Teatavasti juutide arvates maailm loodi seal 5700 aastat tagasi, nad on selle hästi täpselt välja arvutanud. 300 aastat on jäänud jah, jah, natukene vähem, isegi sellepärast, et praegu meil on heebrea kalendri järgi käsil aasta 5772, mis nüüd siis varsti peaks lõppema. Võib-olla on juba uus alanud, et selline kalender on meie suhtes nihkes ja siis vähem kui 300 aasta pärast peaks siis tulema maailma lõpp või vähemalt mingisugune selline katakalismiline muutus. Aga seda siis eelkõige juutide jaoks, kes usuvad, et nemad on see väljavalitud rahvas ja jumal teeb nendega midagi. Ja noh, ega tuleb öelda, et juudid ei ole väga detailselt arendanud välja seda teooriat, et mis siis konkreetselt toimub. Et see rahuriigi lootus ongi see kõige kuulsam. Ja selle näitena ma loeksin ette ühe lõigu, vanast testamendist on siis raamatust, siin on väga selline võimas pilt, paljudele on see ilmselt tuttav, aga, aga ei tea seda, kuskohast see on siis Jesaja 11, kuus kuni üheksa. Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter magab kitsekesi kõrval vasikas, noor lõukoer ja nuumveis on üheskoos ning pisuke poiss ajab neid. Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad magavad üheskoos ja lõukoer sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao poja järele. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Jehoova tundmist otsekui veed katavad merepõhja. Ehk siis kõige võimsam kujutelm ongi selline nii-öelda uus eedeni aed maa peal, kus endised vaenlased on ära leppinud. Ega väga palju muud sellest messist juttu ei ole, hoolimata sellest, et ka seda keskaegses juudi kirjanduses pikalt edasi arendatud. Ja nagu öeldud, juudi usu ettekujutused maailma lõpust said aluseks uutele teooriatele. Jah, kõige võimsama pildi maailma lõpust on loomulikult loonud sinna peale kristlased ja kristlased on korjanud üles sellesama messija ootused ja väidavad siis või vähemalt soovisid väita siis kui Jeesus Kristuse elas. Et Jeesus Kristus ongi see. Ühelt poolt see messias, jaga kuningas Taaveti järglane. Kui me vaatame evangeelium, siis vähemalt ühes neist on esitatud väga detailne genealoogia selle genealoogia, ehk siis selle mõtte, et näidata Jeesuse esivanemaid ongi viia Jeesus tagasi sinna kuningas Taaveti nii näidata, et ta on kuningas, Taaveti järglane, järelikult tal on õigus ka selleks Messijaks hakata. Ja varakristlikus maailmas, kus roomlased ju peaaegu 300 aastat isegi natuke rohkem kiusasid kristlasi taga oli selline noh, Jeesuse uue tulemise ootus oli mõnes mõttes nagu lohutav inimestele, nad lootsid, et kohe-kohe nende nende usu eest nad saavad tasutud, kohe tuleb nii-öelda kurjuse lõpp, tuleb, tuleb Jeesus uuesti maa peale ja, ja selle läbi siis tekibki see, mida nimetatakse Essatoloogiaks kreeka keelest, see pärineb, tuleks ilmselt tõlkida kui õpetus viimastest asjadest. Ühesõnaga maailma lõpuga ei kaasne mitte suur tühjus ja must auk, vaid alata tee uus ja parem koht elamiseks. Jah, kaasnevad mingisugused mullistused ja, ja selle läbi loodetakse, et vähemalt noh, selle religiooni või selle usundi pooldajate jaoks saabub selline nii-öelda parem uus maailm. Nii et tegelikult suhteliselt varsti oodati varakristluse soodeti peale Jeesus Kristuse surma ele tegelikult neid ka maailmalõpu nägemusi mitmetes asjades, nagu näiteks see, et roomlased hävitasid Jeruusalemma templi sest ka ilmutusraamatus on kirjutatud, tempel hävitatakse, ehitatakse uus sinna sinna koha peale. Nüüd eraldi küsimus on siis see, et kas, kas need peavad olema täpselt sellised sündmused nagu ilmutusraamatus, mis on tõenäoliselt kõige võimsam apokalüptiline tekst üldse või on need noh, nii-öelda sümboolsed et kes neid näha reaalses maailmas ja et millal see toimub, kas see toimub kauges tulevikus? Et selle üle on muidugi kristlikud teoloogid ja ka tavalised inimesed vaielnud? Noh, niikaua kui, kui kristlus on olemas olnud, see väljas kestab täna edasi. Absoluutselt. Jaa, kristluses on mitmel korral üritatud ka seda maha suruda, seda maailmalõpu ootust, et juba varakristluses ühel hetkel, kui, kui kristlasest oli juba saanud riigiusk ja ei saanud lubatud usk Rooma riigis neljanda sajandi alguses siis kirik ise hakkas tegelikult seda viimsepäeva ootust alla suruma ja neljanda sajandi lõpus isegi kuulutati selline ootus, noh, nii-öelda valeõpetuseks. Et jah, see maailma lõpp ühel hetkel tuleb, aga et millal ta siis tuleb, et see hetk ja siis nii-öelda Jeesuse järglaste ja kristluse juhtide otsustada. Rääkimata sellest, et see võib-olla üldsegi sümboolne. Et kui me vaatame Johannese ilmutusraamatut ennast, siis noh, me jõua muidugi siin täielikult ei seda ei seda lugeda ega, ega refereerida, aga aga põhilised asjad, mis, mis inimestele meelde võiksid sellest nii-öelda kristlikust maailmalõpuootusest jääda, on siis see kõigepealt ingel puhub pasunat, teatab, et, et saabub maailma lõpp. Kõigepealt tulevad kõik osad asjad, eks ole, siin on siis jutt kuulsast neljast ratsanikud, kes, kes tulevad ja hävitavad kes tulevad ja, ja, ja tapavad. Ja vaat siis tõusevad surnud üles, eks ole, hakkavad surnud maa peal kõndima. Ja alles siis tulevad kõigepealt tuleb antikristus ja tuleb elajas tuleb metsaline. Kellel on see kuulus arv kuus, kuus, kuus tuleb Baabüloni hoor ja siis tuleb alles uus kristlus ja uus nii-öelda maailma loomine, nii et huvitav on siin selles kristlikus lähenemises just nimelt see, kuidas seda viimsepäevaprotsessi kirjeldatakse, see ei ole mingisugune lühikene toiming või lühikene sündmus, üks sündmus, vaid see on pigem nagu pikk protsess. Mõned isegi arvavad, et, et kõigepealt saabub nii-öelda 1000 aastane selline kaose ajastu enne kui saabub, siis see kuulus 1000 aastane rahuriik ja nii-öelda Jeruusalemm luuakse uuesti, muidugi siin Jeruusalemma on siis juba see sümboolne moment ja millal Jeesus tuleb, tuleb maa peale valitsema. Nii et siin on nii nagu üks minu hea sõber on öelnud, et korralik pühakiri on ikka selline, et ta on niivõrd piisavalt segane, et sealt võib lugeda välja täpselt seda, mida, mida usklikud ise soovivad, pakub tõlgendusvariante kõigile ja seinast seina seinast seina. Et no suurepärane näide on, on piibel, sest noh, ega siis muidu ei oleks saanud tekkida noh, niivõrd erinevaid tõlgendusi nagu nagu näiteks katoliiklus ja samal ajal seal ütleme siis Jehoova tunnistajad, et need on ikkagi tennisest väga kaugel seisvad religioossed nähtused, aga, aga ikkagi loetakse kõik just nagu kristluse alla kokku. Aga võib öelda ka nii, et näiteks judaismis ja kristluses on maailma lõpp kui selline ainukordne sündmus, samas kui idamaade usundite järgi võib see korduda perioodiliselt. Ja see muidugi on, on üks oluline tähelepanek, aga see kehtib isegi laiemalt. Et sellises Judeeoo kristlikus ja tegelikult ka islamis on ikkagi see maailma ajaloo ja maailma kulgemise, see on selline lineaarne, see jookseb nagu, nagu niit seal kuskil minevikus alanud, sellel on konkreetne algus ja sellel saab olema konkreetne lõpp. Ja tegelikult sellel samal ajakäsitlusel muidugi see maailmalõpu ootus ka ka baseerub. Sest kui on algus, eks ole, jumal on loonud selle, selle maailma siis ühel hetkel noh, on lihtsalt loogiline, et ühel hetkel see saab segaotsa. Judaismis kristluses ja islamis on see usk, et see on ainukordne. See on ainukordne sündmus, see tuleb ükskord ja, ja siis on, siis on läbi, pigem see nähakse seda, mis siin maa peal on toimunud ja veel saab toimuma seda, sellise nii-öelda kuidas ma ütleksin, lühiajalise prelüüdina eelmänguna sellele nii-öelda tõeliselt ja mis siis pärast maailma lõppu saabub. Mõnes mõttes võib-olla isegi see on usklike proovile panemine. Et näha, et kes võtavad selle religiooni omaks, kes on nii-öelda head ja kes on pahad ja vaat nüüd sellel viimsel päeval lõplikult otsustatakse ära, et kes lähevad nii-öelda vasakule, kes lähevad paremale, ehk siis kes lähevad taevasse, kes lähevad põrgusse kes satuvad sinna sinna, sellesse paradiisilaadsesse riiki, mis maa peal saab olema, kes lähevad nii-öelda lõplikult saatanaga koos põrgusse ja ja tehakse nagu väga selge vahe sinna. Ja tõepoolest seda nagu uuesti enam mängida ei saa, et see on ainukordne sündmus. Aga selliseks vahekokkuvõtteks, et kui maiade kalendri järgi on välja pakutud, et 21 detsember, sedapuhku siis aastal 2012, siis näiteks judaismis ja kristluses mõistagi niisugust konkreetset kuupäeva ei ole islamis samuti. Aitäh jah, konkreetset kuupäeva ei pakuta välja. Tõsi küll, nende maailmalõpunägemuste ja pühakirja põhjal on üritatud arvutada loomulikult välja, millal see, millal see toimub ja kuivõrd kristlik kalender just nagu peaks olema ehitatud üles sellele samale Jeesus Kristuse elule ja see peaks algama sealt nii-öelda enne Kristust ja pealegi listest, kuigi ka me teame, et ka see on väheke vigane see kalender siis ka see nii-öelda meie aastatuhande või ka sajandivahetus paratamatult kristluse salati kutsub esile. Noh, vähemalt sellise ava teadvusliku tunded nüüd saab midagi otsa selle numbrivahetusega. Aga see on tõepoolest ainult sellepärast, et meie kalender on ehitatud sellele samale temaatikale ja, ja sellepärast, et ilmutus Raamat räägib väga konkreetsest nii-öelda 1000-st aastast ja siis veel 1000-st ja et seetõttu ka siis aastal 2000 eks ole, või aasta 2000 saabumisega oodati seda maailma lõppu või vähemalt mingisugust sellist kataclismilist muutust siin. Täna räägime sellest, mis on aegade jooksul pannud inimesi mõtlema pead, sest maailma lõpust stuudio sõnurientalist Martti Kalda Nüüd islam mõnes mõttes, nii nagu ta oma õpetuse poolest on nii ajalises plaanis ka lohiseb seal judaismi ja kristluse sabas, ehk siis on väga palju asju laenanud kristlusest ja, ja juda esmist teadupärast ka tükk maad noorem religioon jah, teadupärast tükk maad noorem ja tuleb öelda ka seda, et, et ta ei ole väga täpne oma nii-öelda tsitaatidest põhjus. Väga lihtne Muhamed oli, oli kuulnud neid neid lugusid ilmselt päris detailselt, et aga aga ilmselt siiski ei omanud ise tekste, ei olnud neid siis lugenud. Huvitav on see, et kui, kui kristluses on korduvalt nii varakristlikus maailmas kui, kui ka hiljem keskajal seda maailmalõpu ootust noh, nagu maha surutud öeldud, et ei vara veel eriti siis katoliku kiriku poolt siis islamis see maailma lõppu, kus on peaaegu et kohustuslik, nimelt paljud ei tea seda, aga islamiusutunnistus, mis küll kuulutab ühte jumalat ja ühte prohvetit, tegelikult sellega kaasneb, et tuleb uskuda kõike sellesse, millest koraan räägib. Ja koraan räägib ikkagi päris mitmes kohas väga akuutselt sellest viimsest päevast. Ja kes viimsed päeva ei usu ja seda viimset päeva nii-öelda joota või selleks ei valmistu, see ei olegi tegelikult korralik moslem. Nii et viimsepäeva ootus on, on väga oluline selles religioonis. Ta võib-olla ei ole nii, nii prominentsel esil, ta ei ole tekstides võib-olla nii huvitav, tähendab, kui, kui me räägime Johannese ilmutusraamatust, aga aga ta on täiesti täiesti olemas, selle kohta on mitmeid huvitavaid viise öelda, eelkõige siis räägitakse viimsest kohtupäevast. Siin on nüüd siis kohus, see jumala kohus on olulisel kohal. Ja muidugi, kuivõrd islam on tihti selline vastuolude religioon, mis otsib hea ja halva konflikti siis nende nägemusesse kohtupäev on ikkagi taeva ja põrgu vägede selline kokkupõrge, kokkupõrge, peaaegu et militaarne konflikt. Huvitav on siin selle juures, et ka nende käsitluses selle ettekuulutaja on Jeesus. Et islamis Jeesus on, on üks ju prohvetitest. Ta on Muhamedi-eelne prohvet, ta ei ole nii oluline kui Muhamed. Aga viimsepäeva algus algab sellega, et Jeesus ehk siis isa, nii nagu teda araabia keeles nimetatakse, on see, kes selle rahuaja nii-öelda toob või välja kuulutab. Ja see väljakuulutamine saab siis alguse samamoodi nagu ka piibli nägemus on siis ingli pasuna helidega. Ma loeksin siit ühe lõigu koraanist ette, see on siis 50. peatüki värsid, 41 44. Kuula hoolega sellel päeval, kui pasunapuhuja ingel hüüab lähedal sellel päeval, kui inimesed tõepoolest kuulevad hüüet see on haudadest välja tulemise päev. Tõesti, me anname elu ja toome surma ning kõik naasevad meie juurde sellel päeval, kui lõheneb maa nende kohal ja nad tõusevad rutates hauast. Meil ei ole näha vaeva, et nad kokku koguda. Ja see on siis selline tekst, kus muhamedi suu läbi jumal rääkis selline kui jumalas sõnad kes ütles, et meie teeme seda nii, et see on selline päris võimas ja kokku tuuakse loomulikult need inimesed seetõttu, et siis jumal mõistab nende üle kohut. Kõigepealt äratatakse kõik ellu. Kõik, kes on vahepeal surnud esimesena Sis prohvet Muhamed ja siis jagatakse ära, kes lähevad põrgusse, kes saavad siis nii-öelda jumala juurde, keda ootab jumala arm. Huvitav, keda rohkem on, kas neid, kes saavad jumala juurde, või need, kes peavad põrgusse minema? Vaat see on tõepoolest huvitav küsimus. Ja muide, ka kristluses on selle üle arutatud ja, ja Johannese ilmutusraamat pakub lausa suhteliselt konkreetse arvu välja. See ei ole väga suur arv, see jääb sinna. Tavaliselt on Johannese ilmutusraamatust välja loetud arv 144000. On siis just nagu need jumalale kõige lähedasemad. Kas need on ainsad, kes pääsevad, seda me ei tea, pole just palju, pole just palju, jah, no ma usun, et, et kui kõik katoliku pühakud ja õigeusu pühakut kokku võtta, siis, siis juba on varsti see arv nagu ka täis, nii et ega jah, väga-väga suurt lootust ei ole muidugi kristlikud teoloogid on väitnud, et see on siis nii-öelda pigem sümbol poolne, et see on arm, mis ütleb, et noh, väga palju. Eraldi küsimus on see, et mis me sellest välja loeme, mis me nendest huvitavatest kujutelmadest välja loeme. Ehk siis praktiliselt, kas me võime maailma lõpp puu ka oma silmaga taibata, näha, tajuda, või on see mingisugune selline asi, et see tuleb niimoodi niimoodi salamisi ja, ja hiilides. Mitmeid kujutelmi on ka tänapäeval esitatud, et millisel kombel see saabub? Minul on väga raske öelda, kas, kas see maailmalõpp on ligi või mitte. Millised need tunnused peaksid olema? Natuke olete plaaninud rääkida ka maailmalõputeooriast, hinduismi ja budismi. Etteruttavalt võib siis öelda, et nende puhul võib rääkida maailma lõpust kui perioodiliselt korduvas nähtusest. Nii nagu sai siis öeldud idamaadel see ajakäsitlus on selline tsükliline siis saab ring täis ja siis tuleb uus. Või mõnes mõttes see aeg on nagu spiraal, mis, mis liigub kogu aeg kas siis üles või allapoole. Ja sellise käsitluse tõttu siis hindud ja, ja põhimõtteliselt ka budistid usuvad seda, et kord on maailm loodud. Ja kortse maailm ka hävib. Tegelikult muidugi see hindude kujutelm on see tänapäevane kujutelm päris naljakas, seal kuskil pilvepiiril lebab üks jumal, kelle nimi on Brahma jumal ei viitsi seal suhteliselt laisk jumal, tema ainus funktsioon on luua maailm ja põhimõtteliselt ka hävitada. Kuigi öeldakse, et ta on looja ja selle maailma loomiseks ta avab ainult ühe silma, tähendab selle silma lahti ja selle silma lahti tegemisega on siis maailm olemas, on maailm loodud, maailm sündinud ja kui ta selle silma ühel hetkel kinni paneb, siis see maailm hävib, ehk siis see meie maailmatsükkel, see üks nii-öelda algusest lõpuni on põhimõtteliselt tema jaoks jumala jaoks ainult üks silmapilgutus. Aga, aga noh, muidugi on see arvutatud välja, et see on siis 4,3 miljardit aastat inimeseaastates siis aga Brahma jaoks on see ainult üks, üks silmapilgutus tõenäoliselt suhteliselt laisk silmapilgutus. Ja huvitav on siin lisaks sellele veel veel see, et mitte ainult see, et maailm on kord tekkinud ja hävib ja et kunagi tuleb ka uus maailm kuigi vahepeal on 4,3 miljardit aastat jällegi nii-öelda tühjust silma kinni, eks ole, aga usutakse lisaks sellele, et selle tsükli sees asjad ei lähe pidevalt paremaks, vaid asjad lähevad pidevalt halvemaks. Et selline sisse istutatud pessimism on hindu istlikus ja seetõttu budismis sees olemas, sest teatavasti see tsükkel on jagatud neljaks. Meie elame, vähemalt niimoodi nad usuvad, meie elame selles kõige viletsamas ses kaali Ajastus kooli juugas mis on ühtlasi kõige lühem ja kus olendite olukord on ka kõige viletsam. Ja sellel koolijuga algus on väga konkreetselt paika pandud, et see on kuupäevaliselt paika pandud. Siin vaieldakse, kas see oli veebruarikuu veel jaanuarikuu, kas see oli 14. või 18. kuupäev, aga aastal kindel 3102 aastat enne Kristust? Võiks võiks küsida, et mis siis algas ja mis siis juhtus? Vot kui keegi viitsib lugeda, Mahab haarata India suur Deepast või, või kasvõi seda ümberjutustus, siis sellel hetkel algas kurb žetra lahik. Mahabarata eepos kirjeldab suurt sõda Kahe sugulaste grupi vahel. Ja nendevaheline lahing algab siis täpselt või ütleme siis niimoodi, et selle lahinguga algab siis allakäiguajastu, mis kannab siis selle kooli nimelise deemoni nime ja kogu aeg asi läheb ainult halvemaks. Et kui alguses öeldakse, et inimese eluiga on, on noh, mitte rohkem kui 100 aastat valitsevad siis ebaõiglased inimesed ja, ja kogu aeg nii-öelda õpetus või õiglus käib alla ja kogu aeg on halb siis need lõpuaja kirjeldused on juba sellised, et inimeste keskmine eluiga on 10 aastat. Viie aastaselt hakatakse juba lapsi saama, ehk siis üritatakse näidata, kuidas, kuidas kõik läheb ainult ainult halvemaks, et teatud selline kurbus või pessimism on ka sisse istutatud. Ja tuleb öelda, et hinduismi son ka oma messias olemas. Kuigi võib-olla messi jaksan seda vale nimetada. See on siis oodatav selle lõpuaja valitseja jumal Višnu kehastus ehk siis avatar kalki, kes tuleb valge hobuse seljas, on selline deemon. Huvitav on see, et see valge hobuse seljas saabumine meenutab suuresti Johannese ilmutusraamatu, eks ole, kaamel hobusel saabub ratsanik üks sealt vähemalt ja toob kohale kurjad jõud. Et kaks väga erinevat religiooni oma nägemuses valge deemoni saabumisest kurjade jõududega valgel hobusel. Hästi sarnane. Ja lõpuks siis jumal Shiva siis sellel hetkel, kui Brahma silma sulgeb, tantsides selle maailma ühtlasi ka põletab. Tegelikult tuleb öelda, et teen tuismis, ei, ei pöörata sellele maailma lõpule. Väga suurt tähelepanu, et jah, müütides on, see on see allakäik ja pessimism. Pidevalt. Aga aga ütleme niimoodi, et sellist suurt maailmalõpu ootust või mingisugust nii-öelda paanika religioonis sees ei ole küll aga budismis, millele hinduism on sellesama maailmanägemuse edasi andnud just nimelt sellise moraali allakäigu ja õpetuse allakäigu mõttes, mida budism näeb. Neil on natukene teistsugune messias, nemad ootavad siis buda Maitlejat, kes peaks tulema ja, ja lõpus budistliku õpetuse taastama. Aga huvitav on, see, et budistlikus maailmas on, on korduvalt puhkenud omamoodi maailmalõpu paanika. Eelkõige seda on olnud näha Hiinas, Jaapanis, vähemal määral ka Vietnamis, Tiibetis, Koreas, keskajal erinevatel aegadel. Hiinas näiteks oli viienda sajandi lõpul kuuenda sajandi alguses suur selline maailmalõpu ootus, millega seoses eelkõige siis mullistustega Hiina enda ajaloos, kus siis olid erinevad dünastiat, valitsesid Hiina, sina oli, oli killustatud, Hiina ühendamist oodati ja parasjagu oli saabunud ka budism kohale mõned sajandite varem. Ja sealt oli siis hea võtta, selliste hädaaegadel öeldakse üldse, et budism on hädaaegadel hästi populaarne religioon. Et hädaaegade religioon, kus oli siis seesse teatud selline nukrus teatud selline ootus, et äkki äkki tuleb uus buda ja päästab meid kõiki siit sellest näljast ja sõdadest ja Jaapanis siis ka 10. 12. sajandil just nimelt siis puhkenud kodusõdade ja, ja killustanud aegadega. Väga paljud kirjamehed nägid, et nüüd kohe nähti selles noh, kas või näiteks maavärinat või kui keisripalee põles maha või terve pealinn põles maha puidust, mis, mis ei olnud sugugi harvad nähtused. Nähti ette, et seal see asi toimib ja seetõttu ka ka budism ise, noh, mõnes mõttes primitiiviseerused mõlemal ajastul äärmiselt populaarne on niinimetatud puhta maa, budism on siis selline budism ainult, lisaks tuleb nimetada ühte konkreetset vormelit. Ja noh, kui me ära sureme, siis, siis tuleb buda ja viib meid sinna sinna, sinna paradiisi, et enam ei ole vaja olla, hea, ei ole vaja enam mediteerida ei ole, see ei ole selline pikk protsess, vaid see on selline lühiajaline mõnes mõttes budism nagu primitiiviseerus nendel aegadel. Aga muidugi see on siis nii-öelda, aga budismi jaoks ainult ühe tsükli, lõpeta, tsükleid on olnud, palju neid tsükleid tuleb, tuleb kõvasti, kus siis nende arvates iga 5000 aasta järel. Kui tulla nii-öelda natuke lähemale ja maa peale siis inimene ise teeb järjest rohkem ja järjest uhkemini, jutumärkides. See maailm tõepoolest niisuguseks ebakindlakspaigaks muutuks, et kuidagi ei mõelda selle peale igasuguste kasvuhoonegaaside ja terroriaktide ja mille iganes valgusel. Jah. Nüüd ma ütleks niimoodi, et, et huvitaval kombel on, on see india nägemus, kus nähakse, et inimesi on just nagu kahte sorti, need, kes hävitavad, eks ole, kes on Šiva pooldajaid ja need, kes on säilitaja tekstis Višnu pooldajad. See vastab just nagu tõele. Et mõned on tõepoolest need, kes on äärmiselt alalhoidlikud ja soovivad noh, kasvõi meie planeeti näiteks säilitada seda puhastada seda aidata nii-öelda ka tulevastele põlvedele jäta kõiki neid varusid, mis meil siin maailmas on puhas õhk, eelkõige aga ka nii-öelda söök ja maavarad ja teised on sellised, kes, kes nagu pidevalt soovivad seda, seda hävitada. Nüüd hambad maailmalõpu rohkem kardavad või, või ootavad, see on nüüd eraldi küsimus, et et võiks öelda, et võib-olla neid hävitajaid isegi nagu soovivad seda seda maailma lõppu nii-öelda lähemale tuua ja teised soovivad seda nii-öelda kaugemale nihutada. Et siin on muidugi väga broidistlikult näha need, need need tungid, soov surra ja hävitada ja soov siis nii-öelda alal hoida. Inimene on üldse mõistatuslik olevus, kui võtta nüüd näiteks see, mis juhtus Pompei linnaga 79. aastal ei ole nagu sellest õpitud, ikka ehitatakse maju, vulkaani raamile, seal väidetavalt miski kasvab paremini. Sõnaga inimene on kuskil, on tal see enesehävituslik või vähemalt selline riski jalge täiesti sisse programmeeritud. Absoluutselt, et noh, kui, kui veel soovist rääkida, siis otsese tabamuse praegusel hetkel saaksid palju rohkemad inimesed kui, kui Vana-Rooma ajal, et kui ma õigesti mäletan, siis umbes neli miljonit on, on siis vahetult selle seda lööki saamas. Ja tõenäoliselt, et selline lõputu kulutamine see, mis ma oma silmaga olen ka näinud, eriti siis sellistes arengumaades on ikkagi looduse täiesti mõtlematu reostamine. Just nimelt reostamine, see, mille vastu, eks ole ju ka Eestist pärit algatus teeme ära, on, on, on kõvasti võitlema, aga, aga see on siiski ainult üks piisk selles selles meres. Et kogu see tänapäevane prügi, mida võib-olla läänemaailmas siin sorteeritakse, kas siis edukalt või vähem edukalt. Tuleb arvestada, et kolmandas maailmas ehk siis me räägime Ladina-Ameerikast, Aafrikast, Aasiast. Tegelikult Ta ei pöörata sellele mitte mingisugust tähelepanu või, või noh, lükatakse eemale, et see vahetult enda koduõuel ei oleks. Aga aga sinna sa jääb aia taga, võib olla aia taga võib olla ja, ja reeglid ka ka näiteks suurfirmadele või tehastele reostamise osa seal hulka väiksemad, et ma olen ise korduvalt näinud, kuidas Lääne firmad on viinud oma tootmise üle kohta ainult mitte tööjõud ei ole odav vaid kus ka reeglit looduse reostamisele on hulka lõdvemalt või et neid ei ole üldse olemas. Ja, ja kõik see reovesi lastakse otse jõgedesse. Et tundub, et kui ei ole nina all, et siis see mind ei puuduta, aga tegelikult. Puudutab ükskord absoluutselt, et noh, siin on üks hea näide on näiteks Indias asuv kangelase jõgi, mille ääres on umbes 120 linna kelle reovesi voolab jõkke, nendest ainult neljal on reoveepuhastusjaam ilmselt ta Niilusega Egiptuses sama lugu jah, ja teiste suurte jõgedega või siis mõningatel juhtudel võib ka noh, näiteks religioossed kombed võivad tänapäevale jalgu jääda, et et näiteks surnute põletamine, mis on äärmiselt populaarne vabas õhus, millest me kunagi rääkis millestki kunagi rääkisime, et see on tegelikult loodusele kasvuhoonegaaside mõttes väga väga kohuta. Et noh, selle kõrval need Euroopas olevat tehased on, on täiesti noh, nii-öelda ingel, Likud. Nii et siin on muidugi mõtlemisainet väga palju ja loomulikult palju neid asju tehakse kasu nimel. Kui me räägime tänapäevatööstusest, siis, siis seal on see, mis on puhas, puhtalt toodetud on kahtlemata kallim kui see, mis ei ole ja kui, kui kasum on see peamine jumal, siis kahjuks kannatab loodus. Selline oli tänane saade maailma lõpust ehk viimsest päevast. Stuudios olid Martti Kalda ja Haldi Normet-Saarna helirežissöör Eli Maristomba. Uus saade nädala pärast kuulmiseni.