Me oleme omavahel kokku leppinud palju reegleid millest kinnipidamist üksteiselt eeldame, nõuame. Enamik neist ongi õiged ja õilsad vahel ka jumala poolt seatud. Kuid on olukordi, kus me ei saa lähtuda kehtivatest reeglitest isegi heast tavast. Mõnikord on üks konkreetne juhtum ja selle lahendus palju tähtsam kui korra tagamiseks vajalikud raamid mis piiravad just sellel ajahetkel kõige mõistlikuma otsuse tegemist. Luuka evangeeliumi 14. peatüki esimeses kuni kuuendas salmis õpetab Jeesus variser. Ja sündis, kui Jeesus hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma. Nad varitsesid teda. Ja vaata, tema ees oli üks vesitõbine inimene. Eeess hakkas rääkima ja ütles seadusetundjatele Evariseeridele. Kas hingamispäeval tohib teha terveks või ei tohi? Nemad aga vaikisid. Haiget puudutades parandas Jeesus tema ja laskis tal minna. Ja nendele ta ütles. Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu et ta kohe ei tõmbaks teda välja hingamispäeval. Ja nad ei osanud selle peale midagi vastata. Me oleme nõus laskma inimestel hukka minna valu ja vaeva kannatada. Peaasi kord oleks majas. Kuid harvem küsime miks need raamid on loodud ning kelle poolt. Jumal ei kutsume üles korratule elule. Ta kutsub meid üles mõistlikkusele ning alastusele. Tema halastus ei oota sobivat hetke. Tema armastab kohe. Kolmanda Moosese raamatu teine salm näitab vana testamendiaegset korda. Ja issand ütles Moosesele. Ütlema vennale Aaronile, et ta mitte igal ajal ei läheks pühamusse sissepoole eesriiet laeka peal oleva lepitus Kanete. Et ta ei sureks. Kuna ma ilmutan ennast lepituskaane kohal pilve sees. Ainult sel viisil võib Aaron minna pühamusse. Üks noor härjavärss patuohvriks jäär põletusohvriks. Pangu selga püha linane särk, jalga linased püksid ihukatteks, löötaku ennast linase vööga mähki, kui ümber pea linane peakate. Need pühad riided, loputa kuuma ihuveega ja pangu need selga. Jumala au oli lepituskaane juures sedavõrd suur et reeglite rikkumine lõppes surmaga. Kuid see oli aeg, mil Jeesus ei olnud veel tulnud. Inimese ja jumala lepitamine alles poolel teel. Variserid lähtusid inimlikust teadmisest, mitte vaimulikust, ilmutusest, mida Jeesus oli tegema tulnud. Ta oli tulnud päästma, lepitama. Tema oligi sohver, see härjavärss jäär, nende veri, mis võimaldab neil tulla tema ette ja saada vesitõvest terveks ka hingamispäeval. Ilma et jumala au. Neid patu tõttu surmaks. Jeesus kinnitab, et jumal on valmis loobuma kõigist reeglitest. Et me pääseksime ta võld, pildiks meid endid. Me päästame oma poja või härje igal juhul, kui ta on hätta sattunud. Nii teeb ka jumal. Ta halastab ja päästab.