Palvetamisest oleme palju kuulnud. Palve on püha toiming mille kohta küsimine ei tundu alati kohane. Kuid kas me ikka alati teame, kuidas palvetada ka meie kristlased eriti need inimesed, kellel palvetamise kogemus puudub. Kuid soov palvetada on. Palve on suhtlemine jumalaga. Palves ei ole midagi keerukat, kuid on üleloomulikku. Jeesus õpetab meid mäejutluses palvetama Matteuse evangeeliumi kuuenda peatüki viiendas, kuni kaheksandas salmis seisab. Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad. Sest nemad armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel, et olla inimestele nähtavad. Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes. Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks palvetama isa poole, kes on varjatud ja su isa, kes näeb varjutudki, tasub sulle palvetades ärge lobise nii nagu paganad sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõna ohtruse tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks. Sest ei, sa teab, mida veel vaja läheb. Enne kui te teda palute. Jeesus ütleb, et meie isa teab, mida meil vaja läheb enne kui me teda palume. Selles on palvesuhtluse üleloomulikus. Kui me sõbraga räägime ning jätame midagi rääkimata, mida ta oleks võinud ja pidanud teadma. Ta hiljem solvunud. Et me talle seda ei öelnud. Jumalale võimaga jätta, kõik rääkimata. Ta teab niikuinii. Palvet vajame mõlemad et olla osaduses. Et omavahel suhelda. Selleks ei ole palju sõnu, vaja. On vaja olulist. Palve, jõud ei ole Jeesuse sõnul lobisemises. Palve jõud ei ole ka selles, et teised näevad ja teavad, et Me palvetame Inimesed varjatud teine ning nende tunnustus tuleb siis kui me teeme ise oma teod meile nähtavaks. Jumal, seda ei vaja. Tan suurem. Jeesuse õpetatud palve oli lihtne. Ta ütles. Teie palvetage siis nõnda. Meie isa, kes oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Palvevõime võti seisnevad jumala tahte palumises. Neil võivad olla oma soovid, tahtmised, himudki, mille täitumise pärast me palvetame. Kuid Jeesus ei rääkinud sellest. Ta ütles, et meie taevane isa teab, mida meil vaja. Siinkohal võib küsida. Kui jumal teab niikuinii, mida me vajame. Miks me teda siis veel paluma? Esmalt seepärast, et jumal tahab, et oma tahet selgelt väljendaksime. Me võime ju teada, mida mõni inimene vajab. Kuid kui me talle seda pakkuma, lähema hülgab ta selle ometi. Teiseks seepärast, et palve sügavaim osadus jumalaga tema sõna lugemise kõrval. Jumala inimesed temaga suhelda. Sõbrale helistades ei ole meil alati midagi konkreetset vaja. Me tahame lihtsalt kuulda tema häält ja tunda huvi, kuidas tal läheb. Jeesuse õpetatud Meie isa palves on kirjas kõik, mida me vajame. Et jumala tahe sünniks. Et meil oleks leiba. Et me saaksime oma võlad andeks. Et me oleksime päästetud kurjast. Jeesus teadis, millega meil võitlemist on. Kõige olulisemad palved ei sünni mitte pühakojas. Sünnivad meie kambris, kus oleme lukustatud ukse taga. Palve, mis on inimestele meelega nähtav. Hido kasutasude palve. Tahan õnnistus, mida tema on tõotanud. Palvetagem, nagu Jeesus meid on õpetanud palvetama. Teadis, et ta teab juba enne, kui me palume, mida me vajame. Ärgem lobisega vaid lukustage henduma kambrisse. Suhelge oma taevase isaga siiralt ja ausalt. Sest tema päralt on riik ja vägiau.