Me tervitame Tiinaga vikerraadio kuulajaid Eesti ajakirjanike liidu kongressi delegaatide poolt ja kuna me räägime siin täna ajakirjanduse usaldusväärsusest siis vikerraadio kui Eesti kõige kuulatavam raadiokanal, ma arvan, usalduskriisi kindlasti ei põe. Ja minu jaoks on ka see usalduse küsimus vist rohkem sellise kirjutava ajakirjanduse probleem. Ja kui ma nüüd ennast lugeja rolli panen, ma arvangi, et muutused ajakirjanduses on olnud pigem sellised vormilised see tähendab, et leia auton, tasemel ajakirjad ja ajalehed näevad head välja aga sisus on võib-olla liigselt sellist propagandistlik hoiakut. Ja vajaka jääb sellest, et ajakirjanik tunnetaks, et meie ühiskond on niisugune heterogeenne ja kui need grupi tihe. Ja, ja vot nende gruppide integreerumisest jääb minu jaoks puudu. Aga Tiina, mis sina arvad, mis nad vähese usaldusväärsuse põhjused on või või hakkame kohe õpetama? Ma pean kõigepealt alustama sellest, et inimkond jaguneb pessimistid ja optimistid, eks teatavasti pessimist on see, kes ütleb, et klaas on pooltühi, optimist ütleb, et klaas on pooltäis ja sama asi on ka ajakirjanduse usaldusväärsusega. Et kui praegused uuringud näitavad, et, et 50 protsenti elanikkonnast ei usalda ajakirjandust siis see tähendabki täpselt samavõrra, et 50 protsenti usaldab ajakirjandust. Kuidas sa siis arvad, võtame nüüd selle optimist või pessimist? Iralli? No mina jääksin, optimistid oli juurde, et, et ma ise usaldan ajakirjandust ja ma leian, et olukord meie ajakirjanduses tervikuna on, on väga hea väga hõlmav ja üsnagi hästi kajastav. Neid protsesse siis, mis siin Eestis toimuvad. Aga kui me nüüd tuleksime vastu pessimistidele ja püüaksime siiski leida sellele poolele lugejas vaatajas-kuulajas kodast nüüd vastu tulla, et mis siin siis võiks siiski muuta. Noh, kõigepealt siis peaks lahti seletama, mis asi on see ajakirjandus, et kui sa ütled, et, et kuidas tõsta usaldust ajakirjanduse vastu, et ta ei kajasta kõiki protsesse, mida ta võiks kajastada siis üks asi on ajakirjaniku töö, teine on toimetajatöö ja kolmas on spetsialistide. Et minu arust on, on meie spetsialistid suhteliselt tagasihoidlikud arvamust avaldama, et tõesti viimasel ajal on meie suuremate ajalehtede arvamusküljed ja kolumni küljed läinud küll päris huvitavaks, aga siiski ma tean, et meie toimetajatel on päris raske leida sinnani niukseid sisukaid. Arvamuslugusid, et spetsialistid peaksid ise olema aktiivsemad ja sõnakamad, et oma arvamust väljendada. Ajakirjanik on lihtne vahendaja, ta on õppinud heal juhul Tartu Ülikoolis terve hulga vajalikke käsitööoskusi, aga see ei tee temast veel igal erialal. Asjatundjad. Ja võib-olla ongi üks põhjus siiski ka see, et ajakirjanik tõesti ise sellel oma erialal ei ole alati see kõige parem spetsialist. Ja ta ei tohigi olla. Aga nüüd just seda ajakirjandust, mitte neid, neid kõikvõimalikke eluvaldkondi, mida ta lahendab no reporteri peab vahendama ja mida laiemalt ta vahendab, seda parem nüüd, kust on tulnud see ajakirjanduse usaldusväärsuse langusse hakkas peale sellest ajast, kui ajakirjanduses hakkasid õitsema kollased viljad. Ja siis tekkis niisugune arusaam, et ajakirjandus kajastab mingisuguseid tühiseid asju ja, ja niisuguseid valdkondi, mis kuuluvad tegelikult ääremaadele ja ei ole olulised ühiskonna seisukohalt. Et noh, siiamaani on, on veel see kollase ajakirjanduse tähtsus nagu ülepaisutatud, et tegelikult, et on, on tema roll palju väiksem, ta peab olemas olema, ta on igas, igas riigis, igas ühiskonnas on, on kollane ajakirjandus olemas, aga meil kujutatakse ette, et et see on see põhiline ajakirjandus ja selle varju jäävad tegelikult väga head ajakirjanduslikud tooted. Kuna sina nüüd oled üldiselt ajakirjanduse taseme usaldusväärsusega rahul, siis minul endiselt jääbki nüüd niisugune dotseerivam roll. Et, et kui ma ajakirjanikule midagi soovitaks, et kuidas ta seda oma institutsiooni usaldusväärsust saaks tõsta. Ja kui ma seostaks seda ajakirjanike liiduga, mille kongressi me täna peame siis ma soovitaks ajakirjanikul meelde tuletada ja meeles hoida seda, et iga terve ühiskonna juurde kuuluvad assotsiatsioonid, see tähendab niisugusest ühisest huvist tekkinud liidud ja meie jaoks on see ajakirjanike liit. Ja kui me tahame midagi üheskoos teha ja ühiselt muuta, siis me saame seda väga hästi teha ühisesse liitu kuuludes ja olgu see läks tegemiseks siis niisuguse vaba ajakirjanduse eest võitlemine ja usaldusväärsuse eest võitlemine ajakirjanduses, nii et mina ütleks hästi lühidalt ajakirjanikule, et et tule müügimehe positsioonilt kriitilise astja positsioonile. Mina veel rõhutaksin seda, et Eestis on ajakirjandus vaba võrreldes siin kas või mõne mõne suure naaberriigiga pean silmas Venemaad, noh, võib-olla see liiga demagoogiline näide, aga, aga igatahes on, on Eesti ajakirjandus praegu vaba ja avatud, et erinevatele seisukohtadele ja ajakirjanik versioonina on, on ka sõltumatu tegelane, kellel on, on kõik võimalused kajastada neid protsesse, mida tema ja tema väljaanne oluliseks peavad. Ja nüüd läheme meie Tiinaga tagasi Eesti raadio esimesse stuudiosse, kus jätkub ajakirjanike liidu kongress ja me oleme vabad valima endale nüüd uut juhatust ja revisjonikomisjoni.