Ma loen päris palju kõnelenud sellest, et meie demokraatias jääb suuresti puudu olulisemast osast demokraatias, aruandlusest demokraatia sisaldab inimeste õigust valida teisi inimesi teatud valitavatesse organitesse. Sellega annab inimene ära. Oma hääle äraandmine tähendab seda, et usaldab valitavat isikut teatud kogu olgu selleks mingi valitud organ nagu ettevõtte nõukogu või siis näiteks parlament. Selline suhe baseerub inimese usaldusel, see tähendab, et inimene arvab, et valitud isik täidab neid samu lubadusi, mida on ta välja käinud ning mille tõttu on inimesed tallaga hääle andnud ja et ta käitub siis täpselt sama vastutustundlikult nagu tema valija. Et see usaldus oleks täielik, siis eksisteerib demokraatias veel teine pool. Aruandlus. Ei piisa sugugi heast usust, et valitud isik käitub just nii, nagu palja oleks tahtnud. Peab olema kontrollimehhanism. Selleks kontrollimehhanismiks ongi aruandlus valijate ees. Just seetõttu kõneldaksegi viimasel ajal poliitikute hulgas avatud valimisnimekirjadest. Sellisel juhtumil ei kasutataks mingeid üleminekuid hääli, see tähendab, et kui partei nimekirjas on keegi isik eespool, kellel juhtumiks, kui ta ei kogu kvoodiks vajalikku kogust hääli täis siis saab ta need nii-öelda tagantpoolt olijate kätte. See oleks väga primitiivselt ja puudulikult seletatud süsteem lahtise nimekirja puhul. Iga isik võitleb oma häälte eest ning kuskilt mujalt ei tule talle neid juurde. Sellisel kombel on valija ja valitu otseselt seotud, seega iga valija saab konkreetselt pöörduda valitud isiku poole. Too peab vastama talle esitatud küsimustele. Põhimõtteliselt peaks see toimuma ka erakondade puhul, kuid nagu erakonna nimekiri oma inimeste kindla järjestusega jääb inimestele kaugeks, sama kaugeks jääb ka erakonna aruandlus või siis vastutus oma valijate ees. Erakonnad nimetavad oma kohtumisi valijatega ka aruandluseks, kuid see on pehmelt öeldes ikka päris nõrk. Aruandluse viis. Avaliku arvamuse uuringud on korduvalt edastanud, et meie ühiskonnas jääb õige palju vajaka sellest, et iga inimene saab end tunda oma riigis subjektina. See tähendab, et tema arvamusel on kaalu, teda arvestatakse, tema poole pöördutakse arvamuse teadasaamiseks. Selliseid tundmusi olemasolu tekitab võõrandumise tunde ning riiki vaadeldakse kui Molocket, millel on omad arengu eesmärgid, mis ei lange kokku ühiskonna arengu eesmärkidega. Res Publica tuli sellel nädalal välja uue algatusega. Nad avaldasid oma viimase aasta tegevusaruande, mida võib nimetada ka aruandeks valijate ees. Kuigi jah, Res Publica poolt hääletajaid oli viimastel valimistel umbkaudu üks neljandik kõigist valimas käinutest, kogu valijaskonnast aga omakorda ligi kaks korda vähem. Res Publica saatis oma tegevusaruande kõigile Eestimaa inimestele seega mitte oma valijatele, vaid ka neile, kes neid ei valinud või ei käinud ka valimas. Seega tegu aru anda ka oma valijate eest. Sest valimised on ikkagi teatavasti salajased, vaid tegu on kokkuvõttega Eestimaa elanike, mitte ainult kodanike ees. Päris huvitav oleks teada, kui paljud inimesed seda arunat loevad. Kui palju tekitab see mõttevahetusi, arutelusid ja muud sarnast? Praegu kurutas Res Publica trükise peale pool miljonit krooni. Tõenäoliselt pärast järgmisi parlamendivalimisi kulub sellele vähem. Sest miks mitte internetti ära kasutada? Eks tule valimistel küsida ka inimeste käest, et millises vormis soovivad valijad aruandeid saada ning millisele meiliaadressile siis oli lihtsam sihtpostitust korraldada. Eks e-kirju võib ju ka kirjadeks lugeda. Res Publica valijate hulgas on suur hulk inimesi, kes e-kirjade tehnoloogia kasutamisega päris sina peal. Rahvaliidu ja Isamaaliidu toetajaskond jääb mõneti oma kogemustepagasiga eelmisesse sajandisse. Eks seepärast ID-kaardi ja e-valimiste idee taganttõukerattaks on praegused liider erakonnad, sest neil on see iseäranis kasulik. Tegelikkus, kus iga sihtrühmaga saab e-kirja teel suhelda, on iga turundaja unistus, saate siis erakondade unistus. Loodan, tunnistuseks siiski ka jääb. Aga milleks, mida ta Res Publica üllitist ka seal tõepoolest aruandlus, või kannab see mingisugust muud, nimelt kõik sõltub käsitleja lähtekohast. Kõige küünilisemad suhtumist iseloomustab arvamus, et üks erakond pani oma kontosse kollektiivse tegevuse. Erakond võib oma kontosse panna ükskõik mis asju, sest ükski erakond üksinda ei suuda Eestis vastu võtta mitte ühtegi seadust, sest selleks peab olema vähemalt 51 häält, aga ühelgi erakonna nii palju ei ole. Kui tekivad ühtedel või teistel erakondadel omad küsitavused selle aruande suhtes siis on nendel praegu tunduvalt keerukam hakata tõesta midagi vastupidist. Esimese teataja roll on nagu esimese öö õigus. Jätame selle aspekti kõrvale, sest erakondade vahelistesse disbuutidesse pole mõtet sekkuda seal valdavalt võitlus turupositsiooni pärast. Positiivse poole pealt tuleb kindlasti öelda, et meie poliitikataevasse on ilmunud uus poliitilise tegevuse aruandlusvorm. Teistel pole muud valikut kui järele teha, sest ega konkurendid ei saa lubada, et keegi teeb endale lauspropagandat. Valijal jääb üle oodata vaid uusi üllitisi. Mõnevõrra nukraks teeb asjaolu, et valimispropaganda hakkab tuure üles võtma mitte ainult enne vahetult enne valimisi vaid aktiivselt ka valimiste vahelisel perioodil. Enesekiitmise raske töö tuleb nüüd erakondadel suures mahus ise ära teha. Meeldiva aspekti hulka tuleb lugeda, et nüüd teeb erakond ära selle töö, mille reeglina on pidanud ära tegema kas ajakirjanikud või siis politoloogid. Kuid ega nende töö sellest ka ei vähene. Nüüd tuleb hakata kriitiliselt lugema neid aruandeid, et eraldada terad sõkaldest. Aga küllap sellest hoolitsevad ka teised erakonnad. Res Publica pani aluse uuele ajajärgule ning erakondade reklaami propaganda saab olema nüüdsest pidev. Aga kõige selle juures on ikkagi väga tähtis see moment, et valijatel, Eesti elanikel on senisest parem võimalus saada ülevaade ühe või teise erakonna tegevusest ja seda mitte ainult vahendajate kaudu, näiteks ajakirjanike kaudu vaid esmaallikast. See peaks kindlasti vähendama valijat informeerimatust ning kauges perspektiivis ka võõrdumist riigist.