Kui täna küsida, kui palju on neid inimesi, kes võtavad mõne kuu pärast osa Europarlamendi valimistest siis ma oletan, et nii-öelda kindlate osalejate arv jääb üpris väikseks. Vähemalt sellise tulemuse andis möödunudaastane sügisuuring. Praeguse situatsiooni puhul võiks ju spekuleerida sellel teemal, et olukord on muutunud ja inimesed on selle ajaga rohkem informatsiooni saanud ning on teadlikumad. Ma väidan hoopistükkis vastupidist. Ühelt poolt justkui oleks tõepoolest vahepealse ajaga tulnud rohkem teavet kuid see on pigem formaalset laadi info, mis ei aita inimesel oma otsust teha olukorda minu meelest muutunud võimalik valija jaoks vist isegi keerukamaks. Miks? Ma ei tea küll sedagi, milline saab olema hääletamise süsteem, kas avatud või kinnised nimekirjad. Võimaliku valija jaoks on kahe valiku puhul vaja selgeks teha, mida ta ühe või teise hääletamissüsteemiga võidab, mida kaotab. Huvitav, millal hakatakse seda selgitustööd tegema ja millal teabe valijata ning jõuab ja kas ta üldse jõuab. Näitavad ju avaliku arvamuse küsitlused sedagi, et isegi riigikogu valimiste puhul leidub kindlasti kümmekond protsenti neid inimesi kellel on õigus valimistel osaleda, kuid nad seda ei tea. See tähendab, et iga 10. inimene ei tulema valima juba ainuüksi seetõttu see juba see tähendab, et iga 10. inimene ei tule valima juba ainuüksi seetõttu, et täitja, et tal on see õigus olemas, mis siis veel Europarlamendi valimistest kõnelda. Teine probleemide ring on seotud poliitilise efektiivsusega mida hakkavad valitud Europarlamendi liikmed Eestist kaugel peale ja mis on neist seal siis ka kasu mis hakkab sõltuma nende kuue isiku tegevusest umbes kuues ajalises europarlamendis. Keda peaks ero Romenti valitama, millised on need isikuomadused, poliitiline kogemus? Kas erinevatesse erakondadesse kuuluvad isikud hakkavad ajama oma erakondlikku poliitikat või töötatakse välja öelda mingi Eesti platvorm, kes selle välja töötab. Kas valitsus, kuhu kuuluvad ainult valitseva koalitsioonierakonnad? Ühtsest platvormist ei saa juttugi olla, kui ei arvestata aga opositsiooni seisukohti. Aga kui opositsiooni seisukoht ei arvestata, siis mis seisukohti hakkab kaitsma opositsiooni esindaja europarlamendis? Aga kui europarlamenti valitakse mitte poliitikud nagu sportlased, näitlejad ja muidu head inimesed siis kelle kätte satub võim? Lootused töötatakse välja, eurosaadikute ühine platvorm on ju kaduvväike. Seda näitas ka ühiskondliku kokkuleppe sünniajalugu kelle ees on Europarlamendi liikmed, vastutavad, kes saab neid vajadusel tagasi kutsuda, anda neile suuniseid. Kuivõrd nad peavad arvestama situatsiooniga Eestis kas avatud ja suletud nimekirjad muudavad siin midagi või mitte, ma mõtlen eelkõige valija jaoks. Enne kui kedagi valida europarlamenti, peab valija päris täpselt teadma, mis hakkab toimuma pärast seda kvalitud sõidavad Eestist ära. Kas europarlamendiliikmel peab olema ka mingi professionaalne kompetents, mingi poliitiline kogemus või kasvõi kultuurikiht? Tädi Maalit ja onu Joosepit annab massiivse marketingitegevusega lühikese ajaga ära teha. See tähendab, et nad hakkavad hääletama nii nagu vaja. Aga miks ta peaks minema hääletama? Sellele peamisele küsimusele on väga raske mõistlikke vastuseid saada. Täname. Me ei tea päris täpselt, kes juhib Eestimaad. Me ei tea, kust tulevad käsulauad ja milline peab poliitikul olema munadel käimise oskus. Munadel käimise oskus, et neid ei lõhutaks, on kindlas sõltuvuses sellest, kui kalliks poliitik peab Eestimaa oma mune. Kas tulevik toob sellesse küsimusse suuremat selgust, seda ma päris hästi ei usu. Üha enam globaliseeruva maailma taustal. See on umbes samasugune küsimus nagu koka koorast. Kui koka koolal on sadu tuhandeid aktsiaomanikke siis kellele sekk kontsern tegelikult kuulub. Kui Eesti kuulub ülemaailmsesse võrgustikku, siis kui palju me oma asju tegelikult juhime? Sooviksin, et Eesti kuus europarlamendi liiget oma tegevusega tooksid selles küsimuses suurema selguse. Aga võib-olla olukord veelgi enam hämmastub. Võib-olla hakkab meieni jõudma senisest veelgi sagedamini viited euronõuetele ja sellele, et meie võimuses polnud midagi ära teha. Esimesel kuuel eurosaadikul on Eesti jaoks ajalooline tähendus mitte ainult selles mõttes, et nad on esimesed vaid eelkõige selles mõttes, et mida eestimaalane hakkab Euroopa liidust arvama. Kas tõepoolest nii, et me ajame seal oma eesti asja või et too asi on meist võõrandunud? Eesti parlamendivalimiste asjus on osal eestlastel öelda käsi valgeks tehtud ning ka oma järeldusteni Ki jõutud. Eurovalimised on päris uus asi. Sellest osavõtu pärsivad kindlasti suur teadmatus. Reaalselt hiiliv hinnatõus, millel eurostumise nägu. Ja kas selles olukorras saab osalus Europarlamendi valimistel suur olla? Selles kahtlen ma väga. Kui just mingit imet ei juhtu, siis jääb osalusprotsent alla 50. Loodan, et ma eksisin. Aga veel rohkem soovin ma seda, et need, kes valimistel osalevad, ei peaks samuti pettuma. Ei sooviks sedagi, et valimisi hakkab ära tegema jõuline marketingi tegevus millel ainult lühiajalised eesmärgid. Ja taas on pall poliitikute käes, sest nemad valivad, milline tee jalge alla võetakse.