Mis teeb inimese elu elamisväärseks, kas väljapaistev auto, väljapaistev eramu, palju lapsi, suur sissetulek, lähedase inimese olemasolu, hea sõprade seltskond, väärtused, millesse tõena usud. Igas ühiskonnas on omad mõõdupuud ning igas ühiskonnas on omakorda lõpmatult palju mõõdupuid. Mõnikord on häda selles, et inimene võiks end päris mõnusalt tunda, nautida seda eluviisi, mida ta õigeks peab. Aga enne imet ta ei saa seda teha, sest ühiskondlik arvamus seab talle, et omad nõudmised. Erinevates ühiskondades on omad mõõdupuud, mille järgi inimesi edu kaks hinnatakse. Näiteks Sri Lankas on edukuse mõõdupuuks mehe suur kõht. See annab teada, et sellel inimesel läheb hästi. Küllap seetõttu paljud Eestimaamehed, kes seda riiki külastavad, tunnevad end seal ülihästi. Meil Eestis aga suur kõht ei tähenda veel alati, kust paid võib mõnelegi signaliseerida. Et mehel ei lähe teps mitte hästi, sest infarktioht ta käepärast võtta. Vaadates Tallinna viimase aja linnapilti, siis mulle tundub, et täna ei ole edukuse mõõdupuuks enam BMW või Mersu omamine vaid mingi üliharuldase automargi sõiduki roolis olemine. Edukuse mõõdupuid võib olla erinevaid, kuid lõpp-kokku, kes määrab inimese elukvaliteedi ära inimese enese rahulolu oma eluga. Rahul võib-olla nii saras, elades bussis kõrghoones asuvas korteris oma toimetusi tehes aeg-ajalt vaadates Tallinna vanalinna panoraami ja merevaadet nautides. Eks riik saab rahul olla siis, kui tema elanikkonda rahul. Kas Eesti elanikkond on oma eluga rahul? Sellele võib vastata nii ja naa. Möödunud aasta novembris Euroopa Liidu 13. kandidaatriigis korraldatud avaliku arvamuse küsitluse tulemused jõudsid just avalikuks kasutamiseks ja seetõttu saan neist kõnelda. Kuigi jah, küsitluse algusest on aga päris palju jõkke voolanud ning sündmused, mida mõõdeti juba tasahilju, hakkavad uute seikade varju jääma. Et turu-uuringutefirma Saar Poll osales samuti selles küsitluses, siis nii mõnigi asi on väga lähedane ning vajaks edasirääkimist. Aineks on fakt, et kõigi nende riikide hulgas, kes saavad Euroopa Liidu liikmeks esimesel mail käesoleval aastal on Eestimaa inimesed kõige vähem rahul oma eluga tervikuna. Oma eluga on kas täiesti rahul või siis pigem rahul 53 protsenti Eestis elavatest inimestest, kel vanust vähemalt 15 aastat. Päris rahul on vaid kuus protsenti küsitletutest, pigem rahul 47. Slovakkias Eestis on kõige rohkem neid, kes ei ole oma eluga mitte kuidagi rahul. Eestis on neid inimesi 11 protsenti, Slovakkias 13. Võrdluseks võib öelda, et praegust Euroopa Liidu liikmesriikide elanike rahulolu eluga küündib tervelt 79 protsendini. Meil oli see protsent 53 79 protsenti viitab nendele kõrgustele, mille poole tasub pürgida. Viimase aastakümneuuringud Eestis on näidanud, et inimeste rahulolu eluga on olnud selges seoses inimeste sissetuleku suurusega. Miks see nõnda on olnud, aga lihtsalt seetõttu, et kuuludes oma olemuselt Põhjamaade vaimusfääri hindame väliselt eelsissetulekut aga sissetulek on olnud pikki aastaid äärmiselt nigel, siis ehkki inimväärsem rahavool on tähistanud ka inimeste subjektiivset rahulolu kasvu oma eluga edaspidi sissetulekute kasvu jätkudes, aga taoline otseseos hakkab kindlasti nõrgenema. Ainuüksi sissetulek ei määratle inimese elukvaliteeti, et seda hakkavad määrama üha rohkem teised asjaolud. Minte pisut ärevaks asjaolu, et kas siis sissetulek kasvab suuremaks tulevad tagasi, kui tulevad esile rohkem vaimsed ja moraalsed väärtused kui täna. Kultuuriuuring näitas väga selgelt tänu pöördeliste muutustele Eestis ei saanud vähemalt pool Eesti elanikest rahuldada oma kultuurilisi vajadusi sellel määral kui varasematel aegadel. Need kümmekond aastat paastudes ei ole osale inimestele mõjunud kultuuriliselt sugugi kirvastavalt vaid pigem vastupidi. Osa neist on kultuurist jäädavalt lahkunud. Nende tagasitulekuks peaks tegema taas meeletult tööd. 32 protsenti istama inimestest väidab, et nende elu on viimase viie aastaga läinud paremaks. 29 protsenti väidab, et elu on läinud halvemaks. Ungaris, Lätis, Leedus, Tšehhis, Slovakkias, Poolas on nende inimeste arv veelgi suurem, kellel elu viimase viie aasta jooksul halvemaks läinud? Kas peaksime rõõmustama, et meil lähevad asjad teistega võrreldes hästi? Arvan, et mitte. Me võiksime endaga rahul olla siis, kui meil suureneks nende inimeste arv, kes leiavad, et elu on läinud paremaks või siis pole suuremat muutunud. Muude aastatel 1991 kuni 96. Me võisimiga olla tunnistaks seesugusele arengule areng, mis viitas stabiilsusele. Paraku iseloomustab meid aga praegu üks soome saunaga kaasas käiv nähtus üheaegselt on kuum ning jääaugus järsku külm. Soome saun karastab. Kas meie praktika nüüd ka karastab või kas üksikindiviid unistab sellisest karastusest? Täna? Rikas, homme vaene, või vastupidi? Vaevalt küll. Kui inimesel on raske riiki mõjustada, siis vähemalt suusarajal, praegu saab iga inimene tempot valides mõnusa tunde ise kätte saada. Kui hakkab jahe, annad hoogu juurde. Kui higi hakkab silmi tulema, siis võtad tempot maha. Paraku on aga inimene riigis kinni ning sõltumatuid otsuseid keerukam teha. Leidke endale siis valdkonnad, kus otsustusõigus suurem. Nende ärakasutamine teeb eru mõnusamaks. Sotsioloogilises keelepruugis kõneldes kasvab meie rahulolu oma eluga.