Ühel päeval tuli mulle tänaval vastu üks poliitik, kes küsis, kuidas see saab nii olla, et muudkui tehakse, tehakse enne valimisi ja päris pikalt igasugused avaliku arvamuse küsitlusi ning muudkui prognoositakse seise et keda valitakse, keda me itta ja nii edasi, nii edasi. Aga kui valimised on käes, siis prognoosid luhtuvad. Mis on selle taga? Sellel pärimisele võiks muidugi vastata ka nõnda, et tegu on lihtsalt päris hea äriideega, et kogu aeg küsitluste pealt teenid raha. Nali naljaks, aga ikkagi jääb õhku küsimus, miks siis asjad on niiviisi teisiti nagu oodatakse? Sellel nädalal leidis aset väest tähelepanu pälvinud seik. Kaks päevaleht avaldasid üheaegselt kahe erineva avaliku arvamuse küsitluse tulemused erakondade toetusprotsentide asjus. See, et neid andmeid avaldatakse, pole mingi uudis. Sündmus ise seisnes aga selles, et mõlema küsitluse aru andmed erinesid üksjagu palju. Ja taas küsitakse, milles on siis asi? Jätakse vastumise, nende uurimuste autorite enda teha. Kuid mind huvitaks täna eelkõige küsimus sellest, kuivõrd elanikkond usaldab avaliku arvamuse küsitlusi üleüldse. Möödunud aastal lõpus. Esinduslik uuring, milles küsitleti 1000 inimese arvamust, nende inimeste arvamust, kellel vähemalt 15 aastat vanust näitas seda, et Eestis ei usalda avaliku arvamuse uuringuid. Selle tulemusi iga neljas inimene 61 protsenti väidab, aga uskuvat. Nende inimeste arv, kes kaldub küsitluste tulemusi mitte usaldama on Euroopa Liidu kandidaatriikide elanike hulgas praktiliselt üks ja sama arvusaldajate osatähtsus aga riigiti mõnevõrra kõigub. Toosama uuring näitas sedagi, et kõige rohkem usaldatakse neid küsitlusi, mida tellivad või maksavad kinni valitsus, telejaamad, Euroopa liit, oma riigi äriringkonnad või siis valitsusvälised organisatsioonid. Kõige vähem usaldatakse aga neid uuringuid, mille on tellinud erakonnad, ametiühingud, raadiojaamad, kuid ka asjaolu, kus, millises allikas neid andmeid avaldatakse oma päris suurt rolli rolli selles mõttes, et kuivõrd neid küsitlustulemusi usaldatakse. Kui tulemusi avaldab televisioon või valitsus ise oma väljaannetes aga ka näiteks Euroopa liit või siis taas oma riigi äriringkonnad siis neid tulemusi kalduvad inimesed rohkem usaldama. Ning jälle kui publitseerimise taga on erakonnad, siis need tulemusi eriti tõsiselt ei võeta umbes kaks protsenti, vaid neid inimesi, kes siis leiab ja neid tulemusi võiks usaldada. Viimasel ajal on kahjuks Eestis saanud kombeks senine praktika, mille kohaselt ei öelda, kes oli uuringu tellija mõnikord juurde sedagi, kui suur oli küsitletud hulk, mis meetodit uuringus kasutatud. Kas oli tegu vastajate kodudes tehtava suulisi intervjuuga, telefoniküsitlusega ja nii edasi, nii edasi, edasi? Meetodid on palju ja neist võib sõltuda ka tulemus. Sellesse nädalasse jääb veel üks jabur tulemuste esitlus, kus televisioonis esineja ütles, et 13 esseed, mida nad analüüsisid, annavad meile olulise pildi tänapäeva väärtuste trendidest. Loomulikult naljakas on ühe uuringu baasil rääkida trendidest trendid joonistuvad välja vaid siis, kui on tehtud mitu uuringut, mille põhjal võib öelda, et kahe mõõtmisperioodi vahel on teatud nähtused arenenud ühes või teises suunas. Kui reporteri küsis uurivalt, et millised on siis need tulemused milja, millest võib siis nende esseede baasil rääkida, siis teatas küsitletav, et ta ei ole kõiki töid läbi lugenud. Tule taevas appi, võib selle peale paid kosta. Ega ajakirjanduski ole uuringute käsitlemisel süüst päris puhas. Alalõpmata jõuab meieni mingeid andmeid mingitest uuringutest. Sageli võetakse kontekstist välja kistud teatud protsent ning nõnda sünnib lugu. Taolisi protsent arve liigub meediasfääris kümneid, tuhandeid, neid, mis ei ole mitte millegagi suhetatud, millel puudub väiksemgi üldistus. Sellised võib saada tika tõsiteaduslikust uuringust lihtne meelelahutuslik seik. Kõik siin nimetatu annabki põhjust avaliku arvamuse uuringute tulemusi vähem usaldada. Iga avaliku arvamuse uuringu tegemiseks on aga kulutatud raha. Kas tellijaks on valitsuserakond või siis äriringkonnad. Ikkagi on see lõppkokkuvõttes maksumaksja raha. Selle rahaga võidakse ka meie ajusid loputada. Kas pole tore ring? Hüva nädalavahetust.