Täna räägime siis sellest, millisesse Euroopa liitu Eesti astub mida Euroopa liidus inimesed kõige rohkem kardavad. Või kõige vähem. Kõige rohkem kardetakse seal organiseeritud kuritegevust, rahvusvahelist terrorismi, epideemiaid, õnnetus tuumaelektrijaamas ja maailmasõda. Kolmandad sedakorda, kusjuures need hirmud on päris suured, sellepärast et kõigi nende nimetatud hirmude taga oli 69 kuni 76 protsenti inimesi. Kõige vähem kardetakse aga Euroopas etnilisi rahvuslikke konflikte. Või siis konventsionaalset sõda. Konventsionaalne sõda tähendab mitte tuumabakteri, bioloogilist või keemilist sõda. Aga viimane aasta on muutnud mõnevõrra inimeste arvamusi ja inimeste hulgas on suurenenud hirm uue maailmasõja ees. Ja enam on hakatud kartma ka eetilisi konflikte. Ja nüüd on taas ka põhjust. Kosovo on taaselustunud. Mida Eestis kardetakse, kõige enam kardetakse enim organiseeritud kuritegevust, epideemiaid ja õnnetus tuumaelektrijaamas. Noh, küllap tuumaelektrijaamaga seostuvad eelkõige need reaktorid, mis asuvad Peterburi lähedal. Kui vaadata tervikuna, siis Eesti elanikkond kuulub nende riikide hulka, kelle jaoks hirmud on keskmisest väiksemad mitte suuremad, vaid väiksemad. Võib-olla sellepärast, et meie haridust asjadest veel informeeritud Kui rääkida nendest hirmudest, siis võiks kõnelda ka Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide rollidest maailmas. Need riigid, kes õige pea saavad Euroopa liidu liikmeteks. Nende riikide elanikkonnad leiavad seda, et, et USA roll rahu kindlustamisel on positiivne 33 protsendi inimeste arvates. Aga negatiivseks peetakse ameerika rolli tervelt 46 protsendi elanike seas. Muuhulgas kui me vaatame Euroopa Liidu elanikkonda ja siis neid uusi liikmeid siis Euroopa Liidu riikide elanikkond on märksa negatiivsemad arvamusel USA rollist rahu kindlustamisel. Mis puudutab võitlust terrorismiga, siis 40 protsenti elanikest arvavad, et USA enam mängida positiivne roll. Negatiivse trulli arvab olevat aga 39 protsenti inimesi. Maailma majanduse areng. USAl nähakse positiivset rolli 43 protsendi inimeste arvates negatiivset, aga vähem. Seal on 32 protsenti. Võitlus vaesusega siin positiivset rolli näeb 32 protsenti. Negatiivne roll on suurem 39 protsenti. Keskkonnakaitse puhul on samuti negatiivsem roll siis suuremas tähenduses kui ka kui USA positiivne roll. Protsendid on vastavalt 38 ja 34. See oli kandidaatriikide elanike arvamus. Euroopa Liidu riigid peavad USA rolli negatiivsust veelgi suuremaks, tervenisti 58 protsenti. Mis puudutab keskkonnakaitsjad, siis põhjus, miks kandidaatriigid arvavad, et USA roll on positiivsem kui siis arvavad. Euroopa Liidu riikide elanikud on seotud eelkõige sellega et keskkonnakaitse on probleem, millega kandidaatriikides tegeldakse suhteliselt vähe. Ja avalik arvamus teab sellest küllalt vähe. Täna veel kandidaatriikide elanikud kalduvad arvama vaid kahel juhtumil, et USA positiivne roll ületab negatiivse. Nendeks valdkondadeks on maailma majanduse areng ja võitlus terrorismiga. USA roll, nagu nähtub nendest avaliku arvamuse uuringu tulemustest, on vastuoluline. Ilmselge on see, et meil on küllalt vähe teavet hindamaks ühe või teise riigi rolli selles maailmas. Paljud asjad selguvad alles tagantjärele või alles siis, kui me oleme sellest ilmast juba lahkunud. Kui võrrelda Euroopa Liidu ja USA rolle, siis rahu tagamisel kindral nähakse rohkem Euroopa Liidu positiivset rolli kui Ameerika ühendriikidel olevat, kusjuures need vahed on päris suured näiteks Euroopa Liidu positiivset rolli suuremaks 69 protsenti vasta eest, kusjuures Eestis on need protsendid täpselt samasugused kui Euroopa Liidu elanikkonna hulgas. Nii et kui me räägime sellistes suhtarvudes, siis järelikult Eesti astub sellisesse riikide liitu kus sõjartlik mõtteviis on tänapäeval kadumas. Sellises keskkonnas võib tõesti kindlamalt tunda kui karu kaisus. Kui, kui jah, oli laulukat karu murda, kedagi ei taha. Nüüd kevadel looduse ärkamise staadiumis ning NATOsse astudes pole vaja enam hirmuga mõelda sellele, et äkki karu tõuseb talveunest. Kevad saabub väiksemate hirmudega. Kuigi nagu ikka viimastel aegadel. Me ei tea, kuidas me jõuame Euroopa liit. Ja päris huvitav muide, et kuu aega pärast Euroopa Liidu referendumit möödunud aastal nendest inimestest, kes osalesid sellel hääletusel tervenisti 18 ja pool protsenti olid juba oma meelt muutnud. Mis siis veel kevadest kõnelda, kui kõigi meeled on uutele väljakutsetele panna?