Möödunud nädal tõi rohkelt mitmekesist informatsiooni, mis väärib sotsioloogilist mõtestamist. Võtame pensionäride proteste ehk nõude tõsta nende pensioni. Kõigiti põhjendatud nõue. Loosungid, millega Toompeal välja tuldi, väärivad tähelepanu just eksistentsiaalse kontekstis. Tõepoolest, kas elada või surra? See on päris paljude jaoks küsimus. Kusjuures, kui tuletame meelde kogu taasiseseisvunud Eesti perioodi, siis pensionite teema on alati olnud avaliku arvamuse küsitluste esirinnas. Vaid vahetult enne kohustusliku teise pensionisamba sisseviimist oli pensioniteema pisut pisut vaibumas. Nüüd tegi riik pangad rikkaks sellega, et maksab omalt poolt raha teise pensionisambasse ja mitte niinimetatud ühisest katlast, vaid sotsiaalmaksust, mis mõeldud praegustele pensionäridele. Väga hea tehing pankade ja poliitikute vahel väga halb praegustele pensionäridele. Kui analüüsime meid puudutavaid sündmusi, siis tuleb alati küsida. Kes mingist muudatusest võidab, kes kaotab? Loomulikult ei ole teise samba tehingu tulemus sedavõrd üheülbaline, kui praegu sai välja toodud kuid antud diili põhitegijad on selged. Kolmas põhitegija, teise sambaga liituja on tulevikus samuti võitja kuid võitja oma praeguste pensionäridest vanemate arvelt. Suhtumine pensioni on Eestimaal erinev, seda mitte ainult nende poolt, kes täna veel Pole pensionäri staatuses vaid ka pensionäride eneste seas. Pensionärid võib jagada laias laastus kahte gruppi. Selle jaotuse aluseks on üsna lihtne tegur, kas pensionär elab keskküttega või puiduküttega majas omas majas, kus puuduvad haldusfirma poolt võetavate igakuised hooldustasud või vastupidi, selles maas, kus hooldus ja veekulud ulatuvad sadadesse või tuhandetesse kroonidesse igal kuul. Sõltuvalt sellest, kuhu on inimene oma eluetapil jäänud pidama sõltub suuresti ka pensionäri suhtumine pensionisse. Nende pensionäride hulgas, kes elavad omas puiduküttega majas on nurinat pensioni suuruse juure tunduvalt vähem. Need pensionärid oskavad isegi oma lasteaia lastelaste jaoks midagi kõrvale panna. Keskküttega majades pensionäride olukord on kordades nutuse. Meeletu raha läheb igal kuul ainuüksi sellele, et sind omast korterist välja visataks. Majade haldus- ja kommunaalkulutused võtavad võha välja ja tekitavad suure ebakindluse. Kui läheme minevikku kümnekonna aasta tagusesse aega, siis eesti paistis vahepeal silma ühe huvitava asjaoluga sellega, et meil oli vanurite hulgas enesetappude arv äärmiselt kõrge. See ei tulenenud hoopiski sellest, et meie, pensionärid otsinuks oma ellu riskidega seotud vaheldust vaid põhjused olid märksa tõsisemat laadi. Kui pensionäre sai varasematel aegadel lollitada kartulikoortega ühise eesti asjaga ja sellega, et raha ei ole ja muu taolisega siis täna enam need nipid läbi ei lähe. Nüüd hakkavad pensioniikka jõudma ka inimesed, kes julgevad öelda, kes teavad, mida tähendab tsiviilühiskond kellel on hea argumenteerimisoskus ning keda ei saa enam rünnata stiilis vanameelne, kommunisti, näru ja muud sarnast. Kui jutt on pensionäridest, siis mõte on paralleelselt sellele et kuigi pensionäride raha nõudmine on õiglane 3000 krooni kuus siis samal ajal on meil meeletu arv neid, kes kaheksa tundi päevas tööd tehes ei saa sellisest tasust sissetulekust unistadagi. Ma mõtlen ka nendele peredele, kellel kodus väiksed lapsed ja kellest suurel osal on toimetulekuprobleemid. Ma mõtlen sellele 10-le protsendile Eestimaa inimestest, kellel ei jätku raha toidu jaoks nendele rohketele peredele, kus keegi on kodus invaliid, puuetega inimene, kes vajavad pidevalt hoolt. Mõtlen nendele inimestele, kes olude sunnil võtnud pangalaenu ning peavad järgnevad 30 aastat elama väga pingelist elu. Ja mõtlen sellelegi, et see on väga hea, et need inimesed täna ostavad suhkrut ostavad oma võimaluste piires kokku seda, mis aitab nende elu tulevikus veidigi kindlustada. Inimesed saavad kahjuks loota paraku praktiliselt ainult iseendale või lähedastele. Oma tulevik tuleb ikkagi ise kujundada, see on mõte, mida noored järgivad. Seda mõtet järgivad ka vanurid. Vaesed inimesed. Kuigi oma elu kujundamise vahendid on nendel inimestel erinevad pensionäride võimalused märksa ahtamad sest neist sõltub nüüd õige vähe. Nemad sõltuvad rohkem teistest eelkõige riigist. Üks kummastav näide veel sellest nädalast. Äripäevas rünnati Tallinna sotsiaalelamute ehitamist ja siis toodi näide ühe inimese vaevarikkast elust selles majas, et ta ei tule kuidagi omadega toime isegi telerit vaadata. Ta, sest kommunaalkulud on väga kõrged. See inimene elas üksinda sotsiaalmaja korteris, milles pinda oli 75 ruutmeetrit. Korter oli läbi kahe korruse. Tõepoolest igati eliitkortermaja, meie elu praeguses kontekstis aru sellest, kas me tõepoolest oleme jõudnud sellisesse jõuku kusestaadiumisse, kus sotsiaalabi tähendab luksuskorteri saamist. Või tuleks see näide paigutada meie vanglate rubriiki, kus vangid elavad tunduvalt paremini kui paljud vabaduses viibivad pensionärid. Me oleme viimastel aastatel hakanud rohkem rääkima sotsiaalsest kapitalist ehk inimese väärtustamisest. See on umbes samasugune nähtus nagu metsa töötlemine. Metsa võib ümbertöötlemata välja ekspordi teda ja tänu sellele saadab palju vähem raha, kuid töötaks seda siin Eestis ja siis müksele välja. Inimene kui sotsiaalne kapital tähendab ju ka seda, et inimeste vaja väärtustada talle anda korralik haridus ja muud sarnast. Inimese väärtus tõuseb seeläbi. Pensionärid ja tõrjutud ootavad ka seda, et nende eru hakkaks riik väärtustama. Elurõõmus pensionär on väärtus oma lastele, lastelastele ja riigile. Kas järjekorras kaklemate poliitikute meeles mõlgub see mõte et saada see europarlamenti võitlema nagu lõvi selle eest, et minu isiklikust rõõmust ei saa osa mitte ainult ajakiri kroonika vaid tõemeeli hakatakse Eestis senisest rohkem hindama euroopalikke väärtusi. Ehk seda, et igal inimesel on põhiseaduslik õigus inimväärsele elule ka Eestis.