Kui sa tunned oma ameti tõttu inimest päris pikalt tööalaselt, siis oskad sõna sekka öelda ja oskavad ka küsida. Kuid ikkagi on iga inimene omaette isiksus ja, ja mitte ei tea, kuidas kõik see on alanud, millega praegu tegeldakse. Ja sellepärast ma küsingi Tõnis Kaasiku puhul kõigepealt, et kus need juured mulda said, niimoodi, et täna võime rääkida rahvusvahelise mainega looduskaitsespetsialistist kus see kõik algas. Väga raske on nüüd sellega täpselt üheselt määrata, aga just algas ikka kodust ja koduümbrusest ja koolist ja et ma nagu ennast alati mõelnud sellessena loodusringi kuidagi ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi eriti kuskile mingeid suuri kõhklusi olnud, millist teed valida, kuhu minna isegi seda, et kas ma olen õigel teel nagu pole eriti pähe tulnud, ma olen üsna sirgjooneliselt nagu liikunud ja ilma sisemiste suuremate kõhkluste ja konfliktideta algas võib-olla sellest, et väline metsavahi, metsavahi, koduste metsavaht oli minu isa, sealt noh, kuidagi asi läks nagu loomulikult, eks ma hakkasin 12 aastaselt käima metsas sel ajal käsisaega metsaraiet tegema, siis üksinda ei saanud langetada enne kooli mõned tunnid, pool päeva pidin tegema nagu isaga koos langeb oma käsisaega metsa metsa maha, siis läksin kooli 100, siis vibus aega, seda järgata nagu õige pikkusega juppideks. Ja nii see nagu oli endastmõistetav, ei tundu, et see oleks mulle koormus või sunnitöö, mis nad endastmõistetav, ma olin looduses ja mulle meeldis sõjaliselt oksi põletada. Ja seal ma tundsin ennast hästi isegi selles, et kui ma halvas tujus ja läksin laut, heinasületäiega hobusele heinu viimases momentaalselt see lõhn ja kõik see keskkond tegi nagu meeleolu, teiseks ja ma arvan, et võib-olla sealt nagu lisaks muidugi Pirita kool suhteliselt kõrvaline metsa metsa sees. Võib-olla kõik see vormis mingil määral minu niukse all noh, arusaamise elust ja eesmärkidest, mida pürgida. Ja ega see viimsin isa kodutööpaik seal. See on ju niimoodi haruldane, ühel pool on vesi ja teisel pool on mets ja see kogu muu loodus jääb just sinna piirimail. Nii et seda raja otsa ise üles võtta. Sellest loomulikust keskkonnast tulles on ilmselt ka küllalt lihtne, säärasel noorel poisil ja mehel aga hiljem kandlus ikkagi kaldus ikkagi kuidagi veega seonduvalt rohkem. Minu jaoks. Kui mul üldse mingi alternatiiv oli, siis mul oli küsimuseks on meil õppima läksin ülikooli kas metsandust või geograafiat. Ma läksin siis geograafiat õppima ja sealt mõne aja pärast siin duaalplaaniga nagu looduskaitse peale ja nagu see esimene töö pärast ülikooliga, ta ei olnudki nii väga märja, väga vesine. Ta oli üsna metsas, oli aegade metsamajand looduskaitseinspektor seal, aga põhiliselt ikkagi ma olin metsameeste nagu ringis need hiljem nagu järgnevatel etappidel, rõhuasetused tulid siin tänu Läänemere noh, probleemide päeva tõusmisele nagu ametikohustustele tulid nagu vesi ja pärast ma tegingi oma teadustöö ja traadid, kaitsesin veealal. Aga noh, ma ei ütleks, et see vesi mulle, see noh, algselt rohkem tähtis oli kui mets. Et noh, minu jaoks on nad ühe, ühe mündi kaks külge, mets, vesi, õhk nüüd natukene vähendama. Tehnilisi, on see probleem? Ja ilmselt kuulaja on tähele pannud ka, et Tõnis Kaasik üsna sageli esineb kirjutab ja omal ajal aastaid tagasi keskkonnaülevaated, need tulid teie sulest. Ja mul ongi niisugune tähelepanek, et kui ikka vähegi võimalik on ja teil kuigivõrdki aega on, siis te püüate ka kirja panna seda, mis teie tööga seondub ja mitte ainult lokaalselt selles punktis, vaid et ikka vaadata laiemalt vaadata ikka ümbrust koduvad haavast kaugemale. Võib-olla nende trükiste juurde jõuame aga üks peatükk, kas teie elus on nagu paljudel noortel spordiga ja kui praegu Eesti epeevehklejad teevad ilma ja meil on põhjust neile loota? Ta ja nüüd jälle üks eestimaalane tuli Euroopa võistlustelt pronksmedaliga tagasi ja olümpiamängudele ei esinetud daamite halvasti. Me muidugi tahtsime rohkemat publiku poole pealt, kuid tegelikult ega tulemused polnud pahad. Siis teil oli ka omal ajal üks vehklemisriist üsna armsaks saanud. Ja see ei olnud mitte FB mõõgake, vaid see oli siis Espadroni klassis tegid ilma, omal ajal. Noh, kas nüüd ilma, aga ma tegin seda vehklemist ja tegin seda Esparduaalne Ma ütlesin, peaaegu 13 aastat. Vaieldamatult on sellele mingi roll minu minu kujunemisele sest seal natuke nagu teine valdkond, ühelt poolt need vaimsed väärtused, teiselt poolt siis see võib-olla see keha järel toomine, järel tulek võib-olla mingil hetkel ikkagi organism on tervik, eks on kaks omavahel ka 11 mõjutama. Seal vehklemises vaadetel on küllalt oluline roll olnud minu elus, kui mitte mitte oluline, et ma sellepärast oleks midagi tegemata jätnud kunagi seisnud ristteel edasi minna. Ma olin noole Nõukogude Liidu juunioride koondise liige ja mu ees olid lahti kaks või üks d. Sport. Sa pead hoopis tolleaegne niukene, professionaalne elukutseline sport ja mind sinna üsna üsna tungivalt kutsuti. Isegi natuke nagu pressingu tehti, et kui sa seda ei tee, siis sa kõik selle kaotades me ei lepi sellega, et sa annad pool endast Spartilisevad kõik andma see tol ajal ideoloogia osa, nagu noh, mul oli küsimus, sel hetkel oli küsimus, see tähendab loobuma mingitest väärtustest võib olla erialasest, haridusest ülikoolis kindlasti kohe. Ja seal on, muidugi, tegi mingi otsuse, eks ole, sport jäi mulle nagu kõrvaliseks ja suhteliselt valakut, maga spordiga muidugi lõpetasin, aga ma sinna täiskasvanute koondisse ei jõudnudki. Minu kõrgpunkt oligi Nõukogude Liidu juuniorite. Koondises ei see hõbedane väga ihaldatud meistrimärk, see tuli reverile sel ajal. See tuli ja ma olin siin. Eestis olid suured juuniorid, Nõukogude juuniorite meistri võitsid silma. Tulin pronksmedalile, see oli mu nagu niukene kõri, käime. Et väike kõrvalpõige, mis erinevus on siis FB ja Espadroni vahel? Erinevus on selles, et üks on torkerelv, teine on põhimõtteliselt löögidel, kuid järsku tunniga võib ka torgata, seega loetakse punktiks. Aga nemad on põhimõtteliselt ikkagi löögirelv ja seetõttu temaga raiutakse ja tema reegleid on hoopis teistsugused, eks ole. Ja noh, sel ajal oli tema ainukene tell, mida ei saa Nende elektriliselt lugeda, võimalik oli epeevõiga flodeti otsa panna niisugune väikene lüliti, et kui seevastu rinda läks, eks ole, siis ta kahtlust ei olnud, kas tabas või taban ta kespersonis olid neli äärekohtunikeks peakohtunik, kes siis vaatasid ja ütlesid, et nüüd tabas ja muidugi seal ümber oli palju spekulatsioone, palju tüli ja palju ülekohut, solvumist muidugi alati seal nagu subject, no küll on võimelised midagi, ega seal ei ole võimalik täpselt mõõta, kaaluda seal keegi ütleb ja kas sa ütled nüüd ausalt või mitte ausalt või ta lihtsalt inimlikult eksib? See oli kõik, tegi selle spordi juures nagu kohati niukseks noh, kuidagi närviliseks, aga sa pead alati arvestama sellega, et see tulemust ei olnud võimalik fikseerida, sa pidid tegema nii kindlalt, et seda saanud kahelda. Nii et relv, millega anti siis serviti serviti. Nüüd natukene tagasi tulla, eks ole, võib-olla noorpõlve kujunemisaega võib-olla kaks inimest, keda ma arvan, arvan, endale mingit olulist mõju avaldavad sel hetkel muidugi Pirita koolist klassijuhataja luule Velleste. Ja tema oli geograafia õpetaja, võib-olla sealt, miks ma geograafias õppima läks. Sealt ma sain nihukest tuge ja tugeja soovitus tugevalt. Ja teine oli siis Olev Piirsalu, praegust, ta elab Vormsi saarel, oli pikka aega Vormsi kooli direktor, praegust on ta seal, niisugune kultuuri- ja vaimuelu ja kunstielu juht on muuseas väga hästi maalib. Sel ajal, kui ta oli meil treener, tuli kõigile, mulle tundus niimoodi, mulle vähemalt oli rohkem kui treeneda. Isiksus teevadki nii palju meist vanem tagantjärele tookord tundus, et ta oli väga palju vanem, eks ole, ta siis käis meil selle lilla kunstiülikoolimütsiga treeninguid andmas Pirita koolist algasimegi Pirita kooli saalis, treeningud toimusid tali nagu isiksusena, ega rohkem kui kui niisugune elukutseline spordi täienev. Ta oli kunstnik ja ta õppis ka seda, ta õppis kunstiinstituudis tolleaegses kaugõppes. Õppis seda kuni neljanda, kuidas endale väga hea käsi ja mõistis maailma, nägi maailma palju rikkamana. Ja nüüd mulle tundub, ma ei ole väga tihedas kontaktis kahjuks enam, aga noh, ta nüüd maalidki ta maalib pead, on Haapsalu et ka minu arust ta personaalnäitused lausa ja vot see inimene mingil määral avaldas mulle suurt mõju ja ma arvan, et ma jõuan, tunnen seda siiamaani. Ja võib-olla minul see võrdlus, mis enne kohtumist hakkas nagu peas kumisema on natukene meelevaldne, kuid mulle tundub, et vehklemises peab aktiivne olema, peab ründama ainult kaitsega, ei võida vastast partnerit. Ja selles elus mitmel ametikohal, kus teil on tulnud olla olen ma tunnetanud seda aktiivsust, seda initsiatiivi, haaramise tunnetust, et see tuleb üritusele kasuks üks ja ja kui on vaja midagi selgitada, siis te teete seda ka laiema publiku heaks. Ma mäletan korra, teie kolleeg Tiiu Raija jäi natukene jänni. Ta tegi pisut pisut kriitikat rakveres juhtide aadressil, et seoses uue lihakombinaadi ehitamisega tulevad moodsad puhastusseadmed ja selleks, et seda lahjendada oli vaja linna oma heitveed ühendada, siis selle uue süsteemiga seal oli üks jupike toru vaja maha panna, aga see venis ja venis. Ja siis, kui te kuulsite, rünnatakse kolleegi. Te tulite kohe loodushoiusaatesse ja väga selgelt panite seal asjad paika ka. On see oma niisukese, temperamendi või ellusuhtumise asi või, või on ka see tõesti see sport siin õpetanud? Et tuleb aktiivne olla, kui midagi tahad saavutada? Eks see ole ikkagi mingima isiksuse küsimus ja seda ei saa eriti muuta seda teised selle üle otsustada, kas on nii või naa, aga saatjad nagu esinema või, või etenda mingit rolli, see ei tule välja. Juhuse roll ikkagi, mul on siis sees ja see vedru, mis ei lase mul rahus olla ei lase reageerimata olla paljudele asjadele ju selle tulem on ikkagi seal nii tugevalt sees mäega saadavast aduma käitunud, nii nagu ma olen, eks ole. Ja kuidagi kuskil tundub, et seal mingi aktiivsuse või kohati agressiivsus ju sellise mul mul sees, mis aeg-ajalt mingites olukordades välja välja tuleb ja välja paistab, nii et ega ma nagu niux teadlikult ennast tagant piitsutanud ei ole see ikkagi ilmselt tule mingitest sisemistest väärtushinnangutest, mingist arusaamadest elust ja asjadest, mis sunnib ühte või teistmoodi mind käituma. Ja teiselt poolt muidugi toll, kuhu ma olen pandud, panen kas siis ametiisikuna, eks ole, mingis rollis noh, rolli peab omaks võtma, muidu sa seda tööd teha tollis on sul mingisugused noh, sõnumi, mida sa pead edasi ütlema nii oma kolleegidel, oma alluvatele, oma ülemustele ja noh, ma tunnistan väga kõrgelt ka seda, et avalikkusele ja kui me sellest ei tule midagi välja, kui kunagi püüti nagu avalikkust kõrval hoida, noh, seda ei läinud meil hästi ega riigil tervikuna. Ja nüüd, kes jälle püüavad mitte avalikkusega jagada või avalikkust tuge saada, kui ta tunneb, et tal on õigus. Et ei lähe lähe läbi, kui sa oskasin käega katsuda, ütlesid, et mul ülemus otsustab, mitte mitte rahvas tänaval hetke Vormaalselt võistluse tulemuse otsustab seda. Aga lõppkokkuvõttes ülemus sõltub ka sellest, mida rahvas arvab. Kuidas teile see Mõjub kui teie olete läbinisti veendunud, et initsiatiiv tuleb teie tööle kasuks. Aga ometi noh, kas nüüd just saate karistada, aga. Aga vaadatakse vääriti, näiteks Ida-Virumaal, kui teie kutsusite kokku kõik osapooled, et seal kohalikud ja välisabi ja omavalitsuse juhid ja suurte asutuste juhid püüaksid ikkagi oma ümbrust ise korrastada ja mõtestada, et ei saa vanamoodi edasi minna? Peab enam nägema, siis tekkis päris palju kahinat, kõik see lõppes hästi, aga oli üks hetk, mõned päevad, kus arvati, et miks nüüd tuleb inimene nagu kõrvalt ja hakkab seal siis korralda. No see oli mulle üllatus, täielik üllatus, et niimoodi võid aru saada, ma käsitlen seda siiamaani, kui lihtsalt õnnetu arusaamatus. Ta nii läks. Küsimus, ma ei tea, seal püüti politiseerida kellelgi mingit kinnisideed ikkagi nägi neid protsesse ainult nendel alguses läbi nende tellida ja siis kuidagi nende kohustasid teda ja siis publitseeriti ja vastava noh, vastavad siis saatesõnade saatel koguti talle ilmselt siis ka allkirjad, et kui mina tulin nagu aul olevana seal kohtumiselt tagasi ja siis ma sain aru, et siin on üks rahulolematu grupp, et miks neid ei kutsutud, aga noh, niukene kitsas konsultatsioon pigem õhtusöök, noh nagu isegi natuke ebaviisakas nõuded, miks mind õhtusöögile ei kutsutud. Aga noh, järgi 1070 kõik inimesed on kaasa löönud ja ta lihtsalt lihtsalt konkreetsest juhust väikene arusaamatus. Teil on olnud mitmeid ametiposte, aga ise te ütlete selle kohta, et jumal on ikka üks olnud. Jah, jumala on üks, keda ma olen teeninud ja ega ma ei ole siin haltuurat teinud, kuid tema tema suhtes lojaalne olnud ametipostidest, mis on jumal või, või ma ei tea, ma olen ikkagi alati mingit nihukest sihti seadnud ja tõepoolest täiesti on mulle juba jää on pikka aega nagu kuidagi väiksema väikseks seal mingi ambitsioonikus või maailmakodanikutunne, vaid lihtsalt noh, see on võib-olla keskkonnakaitses ka tulenev, sest ühest territooriumist ei sõltu Miskit midagi paremaks teha, eks ole, eesti neljal viiel 1000-l ruutkilomeetril pooleteise miljoni inimesega saame olla osanikud, partnerid mingis rollis. Me peame tunnetama, et kellelgi oleme partnerid kuskil tohiks protsessis me täidame mingit osa mingit rolli, vot sellisena mitte ennast piiritleda Sännasta tähtsustades ja oma probleeme võib olla kas mõistes, kui ainult kui riigisiseseid või veel väiksemaid probleeme ikkagi probleemid laiemalt kui liikuda, siis näed, et samad probleemid on ka mujal, näiteks sama korraks tagasi põigates seal Ida-Virumaa initsiatiivi juurde, sõitsime selle komisjoniga Ida-Virumaa juhtida ka mõned aastad tagasi Rootsi meelega ühte linna ühele põlevasse pöörelda. Lään, see on samad probleemid. 60.-te aastateni toodeti seal põlevkivis põlevkiviõli hakati 40. aastate alguses, kui teine maailmasõda ähvardas blokeerida Läänemerel, eks ole, naftaveod siis Rootsi käivitas kiiresti oma põlevkivi togrammi hakkas toota põlevkiviõli, et olla sõltumatu sisseveost. Ja siiamaani needsamad jäätmemäed põlevad ja näevad välja täpselt samasugused nagu meil täna. Vahe on ainult selles, et üks inimpõlv taga ja nii, nii nii ja naa, et ka need probleemid, praegust näeme seal, mitte mingit väga unikaalsed, kuskil olnud, kuskil on võib-olla natuke verd aegustki, eks ole, ja kui sa näed ja suhtled ja kuulajad ja vaatad ise, räägid inimestega, saad aru, et sealt saab palju nagu üle võtta ja need mõistavad ka sõnu, probleeme, et oi-oi, et meil oli seesama asi, et natuke varem. Inimene, kes on olnud kes kasutuses keskkonnaministeeriumis oli see veeosakond, selle juhataja. Ja vahepeal jälle käis mõnes teises ametis oma võimeid proovimas. Kui pakuti keskkonnaministri kohta, siis see lähedasele ringkonnale ei olnud üllatus. Seda kriteeriti ja leiti, et aktiivne mees veel noormees väga ministri posti jaoks, et miks mitte. Kuidas seda ministri aega meenutada? Noh, positiivsena sest ma tean, paljud inimesed siis ka nüüd veel küsimus oli hirmus raske, ei olnud. Ei olnud. Võib-olla see väiksed raskused, mis olid probleemid seda kompenseeriti, selle võimaluse ka ajaloolise võimalus oli antud, need mõjutada lahendage kõrgemal tasemel. Tema, ma arvan, et mulle see aeg võib öelda, et millist leiba magus magus ei olnud, aga et ma mingil määral seda nagu ei kahetse või minu jaoks oli, see elus oli ikkagi äärmiselt oluline etapp. Ma püüdsin sealt sellest ajast võtta, eks ole, nii palju kui ma suutsin seal ära teha ja siis, kui ta väga poliitiliseks läks. Praeguseks ta hakkas, ta palus mind kohe politiseeruma, siis juba möödas patei, mitte enam asjatundlikkus, kes saab ametisse. Ja siis ma nagu tundsin, et hakkas nagu minust võõranduma. Ma ei saa nüüd öelda, et viinamarjad on hapud tahtnudki, mida, seda aga kui ta loomulikult läks, et ma nagu jätkasin siis täpselt samale alale võib-olla isegi mõnevõrra laiemalt see oli võimalus luua selle Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna filiaale vastutus nagu kogu Ida-Euroopa eest, noh tookord algasimegi Lääne regiooniga. Nii et ma tahan, et see läks nagu loomulikult ja Diana, see periood oli huvitav minu jaoks kasulik minu jaoks mingil hetkel saida otsa ma läksin nagu järgmise järgmise tööga edasi ikka sama jumala. Teenides selle rahvusvahelise Instituudi Tallinna filiaal. Ruum ja teil ei ole ju palju. Aga mul oli lausa üllatus aasta pärast, kui ma teie raamatukogus seal täpselt kellaaega intervjuuks, ootasin-vaatasin. Riiulitel kirjandust, see, mis on mujal trükitud, aga on teil olemas, saab tutvuda, lugeda see on omaette rida. Aga vastasseinas oli juba selleks ajaks üsna palju siin välja, jutud Virumaa kohta ja mitte ainult geoloogia kohta ja, ja pidevalt ilmuvaid ja küll voldikuid, küll brošüüri paksusega, küll raamatutena. Ja tänaseks on neid seal lausa ridamisi. Mitmel riiulil. Paljud ütlevad, nad ei saa üht trükist, väljaanded ei ole võimalik. Aga teil on see avaldamise pool Tallinna filiaalis minu arvates küll väga jõudsalt kasvanud ja te ise olete siin õla alla pannud, kas autorina toimetajana, kaasautorina ka Euroopa looduskaitse seaduste, Euroopa Liidu põhimõtete eesti keelde panek, meie lugeja jaoks kohandamine, see on ju väga vajalik, ta ei ole niisugune romaani lugemine loomulikult, aga me peame teadma, kuidas Euroopas asju nähakse ja mida taotletakse, nii et seal on seadusloome kohta on uuringute põhjal tehtud, samal ajal ka. Näiteks ma võin öelda, et Eesti Raadio loodussaated on sattunud sotsioloogiliste uurimuste sisse tänu teie filiaalil mitut pidi on seda jälgitud ja väga meeldiv on neid tulemusi olnud ka lugeda. Kas see on Teie isikupära või on see Stockholmi keskkonnainstituudi malli sees olev asi, et võimalikult palju tutvustada, näidata, selgitada? Me hakkasime tühjalt kohalt, teisel novembril 92 pandi mind Bay ja nimetati mind Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna filiaalis rektoriks. Meistasin pakule, nagu võistlesin Aegviidus pärast ülikooli. Sinna jõudis oma esimese töö kohta, mõtlesin, mis ma peaksin tegema samamoodi mõtlesin seal laial laial tänaval, et mis ma pean tegema, sest ruumides ma olin saanud hiljuti olid kodastada, mõtlesin samal ajal mampil mõtlema, ega strateegiad, mis on meie sõnum, mis on meie eesmärk, kuidas me ennast näitame, tõestame. Siis pärast seda tulid esimesed kolleegid, kellega ma sain mõtteid vahetada ja kellelt sain nagu tuge ja leidsime ühiselt siis juba, et kirjastamine, publitseerimine, oma sõnumi teatavaks tegemine, levitamine inimeste hulgas nii eesti, vene kui ka inglise keeles, võib-olla rohkem isegi inglise keeles maailmale. Et see on üks olulisemaid prioriteete. Ja noh, sealt ta nagu läkski ja siiamaani ma arvan, et selle eelmise perioodi seda nõukogude aja võib-olla ka selle nõukogude riigi üsna puudus oli, seal töötasid tohutud akadeemiad, ülikoolid, kümned miljonid inimesed, riigid pidevalt palka, toodutseerisid mingit materjali. Ja see jäi kuskile, see kuskil sahtlites. Riiulites kappides seda jäi sinna ja keegi ei jõudnudki ja seal juba ressursi ebaratsionaalne kasutamine ja nii et me arvasime, et see praktika tuleb muuta. Võib-olla siin sellepärast ongi nagu noh, me oleme väga palju publitseerinud enda asju, aga ei saa öelda, see kõik on meie asi, kui me oleme midagi väärtuslikumat näinud ja keegi tule meie juurde, et me tahaksime selle teatavaks tee, olgu see kasvõi siis Eesti kaitseala geoloogia, vesi, aastakümned jooksul kogutud materjal, mis oli geoloogia instituudis Eesti kaitsealade veerežiimi mõõtmised, kvaliteedi mõõtsin pikad read 20 aastat. Neid oli vaja inimestele ja ka maailmale teatada, et meil on sellised muutused toimuvad põhjavee või ka pinnale kvaliteedis, eks ole, siis me alustasime, otsustasime, et me aitame ja tulime kaasa ja mina ei anta tahukas nagu toimetajaks ja Hella Kink pani kokku kui seda materjali põhiautod ja ta tuli välja ja nüüd on ta nagu olemas. Loodame, et võrdlus andeks järgmiseks 20-ks 30-ks aastaks keegi veel ainust avaldab söötes, aga näete, 10 aastat tagasi olid sellised read, eks ole, see näitab, nagu seda sellel avaldamisel on kaks tähendust hetkel mingi sõnumi levitamine, teiselt poolt omatehtust jälje jätmine. Sest midagi protsessides keskkonnas looduses pikad protsessid 100 aastat ja kui me nüüd ei ole, eks nihukese mitusada aastat vanune kliimaandmeid millega me instituut ka küllalt aktiivselt tegelenud aegus, siis väga raske on rääkida kliimamuutustest, kui sa ei tea, kust me tuleme, ei saa rääkida, mis on muutunud. Kus Stockholmi keskkonnainstituudil veel filiaalide Meil on, et hetkel on neli keskus, pea kvartal Stockholmis ja filiaalid bostonis Ameerika Ühendriikides ja siis Yorg'is on Kesk-Inglismaal. Ja kas see on järjekordne initsiatiivi karistamine, et teie filiiaalile on antud vaka lai põld künda ja harida, eriti seoses nüüd Riio kahega või ÜRO temaatilise keskkonnaalase pea? Assamblee või see on siis peaistungjärk või kuidas seda nimetatakse kõige kõrgem kokkusaamine. Et nüüd väike Eesti ja see filiaal. Peab haarama nüüd endise sotsialismileeri maad enda järel kuule, ühitada sammu muu maailmaga arenenud riikidega, tulla välja ja tulla nii välja, et mitte ainult jutud, vaid ka praktiline töö on võrreldav ja metoodika oleks lähenev ja see on minu arvates väga suur tunnustus teile. Aga samal ajal ka vist töömahu, kas või, või kuidas see nüüd teie peale sattus? No keegi peab tegema, kui maailm, eks ole, meil on jagatud 10-ks regiooniks, iga tegija on, eks ole, üks kümnendik maakerast peab tulema siis tuleva aasta märtsi keskel neelas uuesti viis aastat pärast seda ajaloolist ÜRO keskkonna- ja arengukonverents ja rääkimisel maailmas tehtud ja keegi peab tulema ja ütle võta sõnumi kokku viimasele Riiasse ja ka trükitrükistegema tapoteesitama, mida on tehtud Kesk- ja Ida-Euroopas ja SRÜ riikides. Ja küsimus nüüd ja seal pikka aega olid, need tabelid olid koos üheksa taga olid mingid nimed, 10. taga ei olnud nime. Ja siis siis kuidagi niimoodi tuligi see asi välja, et mingil hetkel tekkis kontakt meile Costa Ricas asuva maailma nõukoguga, kes oli selle eest vastutav ja kes nagu otsis, kes võiks olla see asutus, kes oleks võimeline ja selleks ka valmis seda Ida-Euroopa ka tööd ja konsultatsioone nagu juhtima ja nii kukkuski välja, et võib-olla õigel ajal õiges kohas olla eksale kukkuski välja. See ettepanek tehti ametlikult siin Stockholmi keskkonnainstituudi Eesti filiaali-ile, Tallinna Firiaalile. Me võtsime selle vastu, teades, et ta ei ole terrige, aga kus on öeldud, et elu peab kerge olema. Ja noh, minu jaoks on ilmselt isikuna ambitsioonikas isikuid isegi arvestada, tean seda, et ma olen öelnud seda ja võib-olla siis sobisema, arvasin, et see on võime võimalus, kus tõepoolest näidata, et me oleme siis instituudi ainuke filiaal selles regioonis ja meil on niisugune ette tehtud, kui me selle maha magamise teist samasugust ilmselt ei tule ja see oli meie jaoks shanss ja saanud siis ei tohi maha magada. Ja loomulikult on tööd ja on kulutusi, on vaeva ja väga palju kodust ära olemise. Ma viimasel ajal proovireisija sõidan mööda maailma tulles Montrealis tähendab seda Stockholmi vanad päevale nüüd Lääne-Euroopa riikide gruppi regionaalsetele, konsultatsioonidel Brüsselis õpipoisi rollis maailma nõukogu delegatsiooni koosseisus, sest mul teist mandaati pole ju ma Lääne-Euroopa riigi esindaja pole maailma nõukogu delegatsiooni koosseisus seal, et vaadata, kuidas Lääne-Euroopa oma konsultatsioone läbi viib enne riiebluss viit kohtumist. Ja noh, see oli mulle võimalus ja ma kasutan seda võimalust. Samal ajal oli ka kutsenädalalõpu ülemaailmsele kokkusaamisele Buenos Aireses kus siis bioloogilise mitmekesisuse leppele alla kirjutanud riigid peavad ilmselt aru andma ja kuidas siis leppest on kinni peetud, mis selle jaoks on tehtud. Nii et, et kutseid on nõnda palju ja ülesandeid nõnda palju, et tuleb juba midagi ära jätta. Ja ma tean, et alles alles te käisite, kas oli Ungari just selle ülemaailmse ettevõtmise asjus, kuidas seal suhtutakse, tullakse nüüd siit serva pealt ja väikesest Eestist ja hakatakse nagu koos asja ajama ja veel jälle initsiatiivi siitpoolt näitama ja vedama seda asja, kuidas see kohapeal suhtutakse. Tahtsin veel tagasi sellega muidugi palju seal on kena koht ja üritus on oluline ja mul nagu süda valutas. Ma ei saanud sinna minna maid eelmistel, käinud samas kohtumisteni Bahama Jakartas, eksa minu jaoks või see protsess. Aga noh, see oli nüüd üks selle asja hind, et ma ei saanud ära minna prae, kus, kus minu peale oli kogu see ida, kes, keda pidin kõigest loobuma. Loobun niimoodi ja nüüd Teie küsimus, viiendal novembril tõepoolest siit Tallinnast organiseerisime Ungaris Budapesti lähedal. Orgkomitee istungi või planeerimise istungi kuidas võiks Ida-Euroopa regionaalsesse konsultatsioonid välja näha ja ma ei tahtnud, et kaks korda peaksid kogu riigi sõitma Tallinna. Võib-olla see on nagu oleks nagu enda ületähtsustamine. Ma püüdsin nagu olla demokraatlik, et las orgkomitee istung, planeerimisistung toimub Budapestis, Ungaris ja siis põhikonsultatsioonid, kus on siis kõigi riikide esindajaid kolm neli, et see võiks toimuda siin Eestis ja praeguse seisuga me kavatseme kuskil jaanuari teisel poolel siin Eestis need asjad ära pidada. Ja mul oli muidugi sama iedeme, sama küsimus, samad keerukused ei olnud raske on siin Eestiski Tallinnas suutis organiseerida veel vähem siit Ungari Ungarisse organiseerida, aga me tulime toime ja kõik riigid tulid kohale, kõik, keda me olime kutsunud. Ja noh, küsimuse või mitte niivõrd ei ole selles kes kutsus, vaid küsimus, milleks kutsuti, sõnum oli neile kesk ja toob Ida-Euroopale ikkagi väga oluline olla esindatud. Riiades on hädas järgmisel konverentsil, mis annab oma sõnumi ÜRO eriistungjärgule juunialgule peaassamblee istungjärgule, nii et nad tulid kõik, sest need olid taganud rahvuslikud huvid ja nad tulevad kaasa, et ma ei pea neid vedama. See ei ole mingi niisugune üritus, kus nagu pead inimesi katsumas, las ta pidi, sa saad valida ja missugune kogemused ja Kesk-Euroopas läheb Riiadesse needasse. No see sõltub paljus ka noh, meie positsioonist, raportiga kirjutame kokku lõpuks meie iga riik püüab tõestada oma headust ja oma saavutusi eelkõige meile. Et see järgnev on võimalik neil alles seda tõestada. Saneda kohtumisele järgnevatel kohtumistel, nii et see on äärmiselt tõsiseltvõetav protsess ja riigid tulid väga kõrgel tasemel välja, mitte üksi keskkonnaministeeriumit, ka välisministeeriumid, kes tahavad selles protsessis ja peavad selles protsessis oma riigi huvisid kaitsma. Kas meie suur idanaaber säärase asjaajamise peale tänu just oma suurusele harjumusele olla ise ja ja juht? Võttis hästi omaks. No küsimus oli selles, et ega me ei kutsunud riike ja sinna ei kutsuta tiikega nende valitsusi, ta on selline noh aadress, kus 450 500 inimest, neid peaks, peaksid esindama erinevaid huvigruppe. Ta erinevaid võimukoridore riikides nii valitsusi, ballamente kui valitsusväliseid, kui akadeemilisi asutusi ja ülikoole kui ka erinevaid huvigruppe, naised-lapsed, kirikud, ühesõnaga meie selle püüdsime selle planeerimiskohtumise ja järgneva põhi kohtume siin Tallinnas teha niimoodi, et siin oleksid esindatud erinevad inimesed erinevatest riikidest ja no sinna me kutsusime ka nii valitsusi kui ka valitsusväliseid rahvusvahelisi organisatsioone planeerides kohtumisele ja antud juhul Venemaalt me hea meelega tahtsime näha inimesi, kes ei ole otseselt seotud Venemaa valitsusega. Ja noh, seal osales konkreetselt Venemaa linnade liidu esindaja, kes ühendab tuhandeid linnu, kelle seal linnade liidu koosseisus on ka keskkonnakomitee, mille juht on Nižni Novgorod endisel Corki linna aselinnapea, et me tahaksime nagu selles protsessi tõmmata mitte niivõrd võib-olla vene valitsust kui noh, vene linnu näiteks ja vene oblastite ja nende nagu esindatust Et aga meie kohtumist ja saadet, kes on kes lõpetada natukene võib-olla kergemalt. Siis teil on olnud võimalusi küll töö pärast ja töö kõrvalt viimastel aastatel tohutult liikuda reisida ja ma tean, et kui on võimalus olnud siste pärast ametlikku kokku saada raamist liigute veel omal käel kas päeva või kaks selles riigis selles maastikus selles looduses, et näha, milline ta siis on väljaspool koosolekusaali ja väljaspool mõttetihedaid seminare, tegelikult see Kant ja ümbrus. Kui nüüd püüda võrrelda võrreldamatut meie väikese Eesti loodust, millega te olete väga hästi tuttav ja nüüd eri kontinentide väga kindlasti kuulsaid paiku ja maalilisi kohti, siis annab näiteks ka Eesti kasuks rääkida. Nõme ei ole objektiivne. Kodune elamispaigana, maailma naba, selles mõttes. Ma ei ei kunagi mingit kohta teisena, kuidas soojem või kada looduslikult rikkalikum ja liblikad kirevamad. Ma ei vaheta teda, ma käin mujal ekskursioonidele, siin ma elan. Nii et ma ei saa nagu elupaika ja ekskursiooni muljeid eriti isegi isegi jagada, siis nad tõepoolest on võrreldamatult, ma saan ekskursiooni muljeid, ühtseid ekskursiooni muljeid vahetada. Võtad teisteks visiooni muljetega, Armitakse soni muljeid oma koduga. Minu arust Eestis on noh ja, ja elada ja siia tagasi tuledas pikkadelt reisidelt, sest ta tundub nii kodune, isegi viimased sügised ja külmad talved ja porine aeg, isegi see on kodune, ma hakkan kodu tundma, tulen kaugelt kuskilt mõnelt teiselt kontinendilt, maksa, kodud on naba, Skandinaaviasse jõudes tunnen seal, tekib mingisugune niukene organiseeritus juba ja jõuan kodule lähemale. Kuidagi ma nagu väärtushinnangud on ikka kena, lähemale lähemale, nii et kodu minu jaoks võib-olla noh, Eesti kodupaik, aga see. See regi Joona, mida ma tunnen ja kus ma tahan olla, see on juba ikkagi hakkab peale, võib-olla Põhja-Saksamaast, jaga siin lairiidid Läänemere ümber seal nagu laiemalt, kui kaugelt tunned, ma tunnen kodu juba, ma jõuan Rootsile pooleldi koju Hamburgist pooleldi koju Helsingisse, siis ma jõuan päris koju.