Koolivaheajal päris argipäevasest õppimisest ja murest kirjatüki pärast rähkendamise pärast küll vist ei sobi rääkida. Aga ega kooris käimine ei ole ainult see ainult õppimine ja tõsine töö juhtub ju kõike siis, kui minnakse kooli ja siis, kui juba kool selja taga on ja ja ka siis, kui juba ollakse kooliõpetaja ja ka siis, kui juba ollakse võlapensionil. Ja inimesel, kel on raamatutega ja kooliga tutvus kümneid kümneid aastaid väldanud hea tutvus oskab võib-olla mõndagi niisugust öelda, mida varem ei olegi kuulnud. Alustame võib-olla natuke kaugemalt, kust nimi on saadud? Line mina sain omale Ellelt, see oli muidugi ka vaas. Tema nimi oli Teodor ja mina teda rohkem ei teagi, kui ainult praegu on mul käes üks liisupilet veesti pidi sätsijatjorti Woodsi Ast ka Leesenbergskava Uieesna Liisu poisid võtsid Liisu pileti. Nähtavasti tema liisk oli kaugel. Et tema võeti sõjaväkke, läks pohlama maale ja sinna tema jäigi sealt enam tagasi tulnud. Kui mina sündisin, siis tema mälestuseks pandiga minule nimeks Teodor. Siin on see nimi pikem jah, jaa. Vaas Teodor, vabu tunde olin. Nii et Tudulinnamees. Ta käis mul koolis mõned päevad nii nagu koolitunnistusel aastast 1878 79. Nagu öeldud, eluviisid ja kombed, head lugemine, hea kalligraafia läheb korda. Lugemine vene keel, kaunikene hea, koolis 12 päeva koolist ära, null päeva. Kiidetud, kaks korda laidetud, üks kord. Ja vanematele oli alla öelnud. Vanemad peavad kooli juurde teada andma, et nemad seda tunnistust lugenud. Kolmeistel Mattiisen kooli ööl, nünder, haamer ja oligi terve tunnistus, mida tolleaegne koolipõlv nüüd meelde toob. Läbi raamatute tundub hirmus range Aecus kooli õpetaja tegi kõik joonlaua, kandis plaksu ja pani põlvili herneste peale ja aega vitandis seda noh, esialgu mul tuleb meelde Treffneri kool ja kui mina olin, esines või oli ka juba teises klassis, siis seal oli meil saksa keele õpetaja. Tema pani meile mõnikord kuus nulli järgi mööda, ütles, et me oleme nii rumalad, et meie saime kuus nulli järgi mööda. Ta oli väga vana, nimetasin teda pigiks, sest tal oli must pügi, müts peas. Selle pikiga sai nalja. Pigem oli niisugune komme, et tema suure vahetunni ajal sõi ema pruu vorsti. Ühel päeval tõi ta jällegi oma pruugustigmani sinna kateedri peale ja läks ise teistesse klassidesse. Mõtlesime, et mis me selle pigile nüüd teeme. Võtame Hugo hästi ära ja parajasti tuli üks poiss uksest sisse, ütles, et poisid, mul on kärnkonn. Me võtsime selle pruu postidele võileivad, panime kärnkonna sinna asemele ilusti paberiga kinni ja panime ta vana koha peale tagasi. Kui suur vahe tuli, siis pigi tuli klassi, ajasime veidi klassist välja ja hakkas siis võttis selle paberi lahti ja kui tal lahti võtnud, siis konn hüppas patsi maha. Tema arvas, et nüüd võileib läks. Hakkas siis sellele järele minema, see hüppas edasi. Kust teie nägite, kogu aeg meie luuga piilusid. Mis nüüd juhtub, läks uuesti järele, kolm hüppas edasi veel. Siis ta sai aru nähtavasti, et. Ma ei ole sellega juhtunud midagi temaga tehtud. Jäätis konna sinna panin pabertasku ja pühkis ruttu putsiitides Kaaesse. Loh varsti oli Treffneri ise ei olnud, tuli tema abiline seal, et mis on juhtunud. Konn oli ära kadunud, poisadele vanalinnud ja mitte midagi ei juhtunud. Jäigi niiviisi poiste poiste võit. Teiselt poolt aga armastas Treffner väga, ka koolis oleks ka niisuguseid tähtsaid inimesi. Ja tookord minu arvates oli ülikoolis Loogia professoriks Tšiilis ja tema reklaneelis kohe, et minu koolis õpetavad ülikooli õppejõud professor siis kui tal rohkem professoritel vähemalt üks oli tal küll ja kui seegi rohkem jäänudki ühe tonni, siis vähemalt ülikooli õppejõud olid tema õppejõud. Niisugune oli Treffner ja tema tahtis minuga Riia linna, miks? Riia linnas võis ta ennast heast küljest esitada, sest Riia linna läks kaduma ja see oli aastal 1910, kui ma ei eksi. Sest siis pühitseti Riia linna äravõtmise juubelit ja tahtis minuga sinna minna. Miks onu Bella silm Haitis, ma ei tea, aga ta tuli koju kohe ja perekonnanõukogule koos isa ja ema ja Treffneri Treffner ei olnud õppimise kohta küll midagi ütelda, kuigi ma ei õppinud tookord väga hästi. Vaid ta ütles, et kas poiss võib minuga ühes Riia linna tulla? Vanemad esialgu jäid mõtlema, aga noh, ana Treffner ja Treffneri ise tuleb, palume aegsispia, äike, boss minema. Oldi nõus, aga ütled, et et me oleme nõus küll, aga põhjelivale riideid. Ja, aga eks vastata talle riided, ütles Treffner. Ostame külla, ütles isa. Neli nii, ai riideid, võimalik osta. Isendiga lähme otsekohe. Kas te satelliit kohe osta? Noh, mul on nüüd praegu palka sain, me läheme siis otsa. Woody, ostame talle riided ülikonna selga. Ja läksimegi poodi. Kui palju riided maksid naena, mina enam ei tea. Ja kauplemist oli, aga temale meeldis üks ülikond, mis ta tingimata tahtis just minule saada. Ja lõpuks ütles isalejat. Ja kui palju teie maksaksite isa ütles? Kui see päev kätte millalmed rehvidega läksime Riiga suur linn, esimest korda silmad laiali, ei olenud väljagi minna. Aga ja me olime korteris koolis, lõpuks julgesin lähema uulitsanurgani minna ja seal müüdi mingisuguseid Marju. Mul oli viis kopikat ühes antida, maasile terve kopikas ostsin kohmarry. Ja mis nende marjadega muud teha kui nüüd Marian ära. Ja jõudiski see päev kätte, millal siis tsaar pidin tulema ja me pidime siis tsaaritee alistama ja Treffner oma halli habemega ka ja mina väikene poiss, tema käekõrval kohe tsaaritee kõrval telefon käisid, sest temal oli kavandamist, et need on kõik ilusti flants, Reisaksime ja mina seedis neil marju. Ja. Aga mina tammun jala pealt teise peale ja läheb küsib kardamoi käest, et kuskil siis läheb, see on kaldale, ütleme tänava koolimajas ongi see kus sind tule siis nüüd võtab mind käe lavale ja peaaegu joostes jookseme üle, vanad rehtneb, näitab ära, kuskohas see koht on, mine nüüd. Ruttu-ruttu. No mina olen siis ruttu ja õiendan oma asjad ära ja tehke, võtame siis käest kinni. Läheme nüüd ruttu tagasi. Paar oli parajasti mööda sõitnud Treffneri oma väiksest poisist saar nägemalt. Vihane oligi, ütles sinder, sinder, halvelejad vaikselt tulime tagasi. Aga pärast, kui ma läksin reaalkooli, seal oli kõik vene keeles esimene poolaasta, ma ei saanud mitte mõhkugi aru, mis seal tehti, sest puha oli vene keeles ja laulisem kapooset sa rääkranii Agrani missasid, rani oli, sellest ma aru ei saanud, aga laulsin vahvast kaaslasest, ta pidi pidi tegema järgmiselt. Las ta siis hakkasime aru saama, mis seal pakutakse. Niivõrd hakkas meeldima, et kui ma seal reaalkoolis olin, siis ma alla viit üldse ei õppinudki. Ja kui ma siis olin esimeses klassis, siis seal oli õpetaja Nifantov, kes isendit vene keele grammatika kirjutas. Ja siis Lifoto ütles ühele ohvitseri pojale, et kui sa tahad vene keeles tunde võttes võtta asi käest, tema teab seda asja ja mina lihtsalt alles siis tundisid sai ära lõpetatud. Ja kui ma seal eesti koolis käisin, siis mul olid eesti keele õpetatakse näiteks Villem Ernits, kes soome-ugri lasi meile tutvustas. Siis oli meil eesti keele õpetajaks Andrus Saareste kes õpetas meile hästi tundma, rahvalaulusid muuseas rahvalaulus lõppedes ka Johannes olavik tundma. Ka see oli minu õpetaja Johannes Aavikust, on mul veel see teada, et Johannes Aavik oli väga niisugune korrektne mees? Ta armastas korrektselt kõnelda. Jääb üks küsimus oli temal niisugune, et kas teie olete Tallinnas käinud? Ütlesime, et ei ole. Siis ta ütles, et seal väga hea, et ei ole Tallinnas käinud, sest siis seisab see käimine teil veel ees. Aga nendele, kes Tallinnas. Mul on väga hea, et te olete käinud, sest te olete juba Talimalt näinud. Siis Gustav Wilberg Vilbaste oli meil eesti keele õpetaja. Tema seal meie kirjutasime ühes Johannes Nõmmikuga hilisema ballasti direktoriga oma esimese almanahhi ja selle almanahhi õieti kahekesi tegime täis nii piltidest kui ka roosast ja poeesiast. Ja ainukene kahju oli see, et Gustav Vilbaste võttis selle almanahhi omale ja parandas teda jättiski oma kätte. Need pääle selle ei näinud vilbaste üle, aga selle poolest väga hea õpetaja, tema tõi Eestile muuseumist vanemalt kirjeldust, näitas otsekohe raamatut ja luges meile igast küljest ka ette, et meil oleks üks ettekujutus sellest vanemast kirjandusest ja õppimisest kingiti raamatuid ja tänaseks on neid siin nii paljud ei mahu riiulisse, ei kappide peal on otsapidi põrandal ja ja päris riidekapi taga ja ruum hakkab kitsaks jääma. Ja osa on mul veel minu kodus Tudulinnas. Seal on umbes 2000 raamatut ja siin on umbes neli kuni neli ja pool 1000 raamatut. Nii et kokku peaks olema 6000 raamatut. Pääle selle on aga veel tema raamatuid ka umbes 2000 abikaasa, abikaasa raamatuid ka veel 2000. Ja praegu on raamat, on ta ongi niisugune lugu, et raamatud enam ei saanud osta, sest see ei ole kuhugi panna. Ja ostmise juuresolekul null kogu aeg niisugune põhimõte olnud, et et mitte osta ainult ilukirjandust, mis meelt lahutab, vaid ainult niiskusest kirjandust, mis oleks esiteks kas petta ja ameti jaoks teatmekirjandus või siis niisugune väärtkirjandus, mis alati õpilastele sobib edasiandmiseks või siis jälle mõni niisugune Geogranud graafia alane või uudne loodusteadus või pluss veel peale selle niisugust kirjeldust, mis kõlbas rahvamajas esitamiseks. Ja nii teda on kogunenud. Siit ülepea on nüüd näha, et üks riiul on puha riigid ja pealinnad gruusia pulga Taarja, Berliin abstat. Ja vist tulutu oleks näinud neid üles lugema hakata haavel üldse, see on niisugune riiulgus, kool on mul käest võtta kõikide maade jaoks niisugused teatmekirjandust. Ja siin on isegi niisugune teatmekirjandus mis ma niisama jäle sõltuda. Kunde Surjeedermann, mis on väga hea raamat ja nüüd tuleb välja lõpetaja, pigistab ikka kasu olnud. Oli pois raamatuid hankis, sest teadupärast on kallid olnud ja kust üldse saiakest? No minul on teada, kuidas ma õppisin. Saiaraha sai küll väga vähe kopikas, aga saiaraha ei kulutanud ma iialgi ära saia trajale. Esimene raamat, mis ma Hene reaalkoolis sain omale osta. See oli kuskil kuskil köitmata. See on mul praegugi veel aukohal. Ja ema andis pärast seda raha, mis ta pesupesemisega oli teeninud, et ma ära lasknud käitlasest köit madalamalt räbaldunud, rutta ära. Mul siin all. Eesti NSV järvede kõrval päeva ja ilusti veel hoitud, ma näitan teinekord oma lastele siin eriinternaatkoolide lastele, kes riigiraamatutest mitte palju lugu ei pea, et näete, minul on esimene raamat ostetud isa ja ema antud rahaga pooleks ja see on mul veel täitsa maas. Ja teil on sagedasti ühe semestriks puua räbaldunud. Sissejuhatavalt juttu ja ja elulugu ja peale selle portree. Mis aastal see on, siis tuleb see välja 1916. Hind. Hind on sõja ajal juba kallimaks tehtud, alla kleebitud, ei näinud. Ja näha on ka, et siin on nüüd pliiatsiga tööd tehtud, nii et seda raamatut on hoolega siis loetud ja väljavõtteid tehtud. Arusaadav alguses raamatust esimesed tähed, siis juba rohkem uudishimu kasvab üle teadmiste Januks ja tarkuseks hariduseks. Ja eks siis võib-olla hakkab nagu hing või vaim nõudmagi kirjamehi rohkem. Teil on niisugused aastad, et lubavad, nagu ta kontakte meie eesti kirjanikega on kokkupuuteid olnud. On ja kokkupuuteid olnud. Sa said ja kaudseid ja kirja teel ja raamatuaasta puhul oli mul kokkupuutumisi paljude kirjanikud, aga ma olin siis õpetaja Illukal kuremäe lähedal. Ja oma saatsin tuttavatele kirjanikutele. Õnne soovisid raamat aasta puhul. Ja sain ka paljudelt vastuseid. Üks vastus on mul, Anton Hansen Tammsaarelt. Armastuse nimel, aga mina ütlen, teile, on hea et armastate raamatut, aga veel parem on, kui armastate elu. Raamatudki armastage ainult niipalju, kui palju ta õpetab armastama elu on määratu raski igapäises rähklemisest leida teed igavikku on määratu raske põrmus tunda igavikku igapäise põrmu tühjust, sest aimata, unistada ja iha vaata midagi jäädavalt. Oleks õige raamatu õige eluline otstarve. Kahjuks on nii vähe maailmas raamatuid, mis taotlevad seda eesmärki. Aga me töötame, võitleme selleks avat, muutuks ikka enam selleks, mis ta tõelil olema peaks. Selles Lootuses saadan teile härra õpetaja ja teie noortele raamatusõpradele, ükskõik mis rahvusest nad kuuluvad. Südamlikke tervitusi igasse laanekulusse. Anton Hansen Tammsaare. See on vist rohkem väärt kui väärtkiri ja nüüd on Tammsaare muuseum loomisel ja ma julgen karantiin see rida, et see kiri omamoodi sekeldusi tegema ei hakka ja niisamuti on väga väärtuslik kivi, mis nüüd juba manalasse varisenud. Tuglas Lätis 22. veebruaril 1936. Ravas mullune ka piinlik, et ma teie kirjale, mille sainima möödunud aasta oktoobris siiamaale pole kuidagi reageerinud. Esiotsa jäi see tegemata järgmise ajapuuduse pärast, hiljem oli aga asi unarusse langenud. Nüüd leidsin teie kirja juhuslikult uuesti raamat aasta algul juba lõpule jõudnud, kuid parem hilja kui mitte kunagi asemele teie õpilastel midagi kirjutada, saadan ühes sellega teie kooli raamatukogule Alexis Kivi seitse venda, mis hiljuti minut Niukest uuesti ilmus, ilma rääkimata, seda koolikogus siis küll tarvitada ei saa, aga küla leiatesse suhtes juba ise nõu parimate tervitustega teele kaasa õpetajaile ja õpilastele, Friedebert Tuglas. Ja kas ei ole nii, et see põhjalikkus, mis näiteks Tuglased ja Tammsaarel oli kasvõi ühe väikse kirja vastu oli neil ka kindlasti enda vastu raamatu vastu ja elu vastu, mida Tammsaare siin rõhutas. Sellepärast oskas nii Tammsaare kui Tuglas seda eluga näidata. Ja see ei ole lihtsalt viisakusest vastatud ja aasta hiljem jälle kindlasti mitte. Ja tuulasse kivi on iseenesest tore, lugedes on kalligraafiliselt kuni viimase täheni tehtud see Mac originaalidega üsna paks ja vaktsineerida kõiki. Henrik Visnapuu kirjutab TÖÖ mure lauluvaba kodumaa ja vabaksa ja seisma seal, kus kohas eales taevaga kätega või meredega saartega maa ühineb. Jää seisma. Saar. Mait Metsanurk kirjutab. Teie kaunis kiri, mille otsekohesuse mul pole põhjust kahelda, valmistas mulle tõsisemalt rõõmu, sest kirjanikule on parimaks tasuks teadmine, et tema sõnade aju õhuta ruumis teiega seda rõõmustavam, et tuleb kaugelt Alutaguse metsade tagant. Ja kui teil seal kas ehk kaks või kolm koos kirjeldus sellest kõnelemas on, kui ükski vaiksel tunnil raamatu seltsis seal olen siis vaimus ka mina Alttoa oli lihtsalt oma nimekaardi. Siis on Niilo kärgi ja hakkmann ja keesak korral järsk ja juba teised. Te olete siin suurte kirjameestega ja nende raamatutega ja oma õpilastega oma kolleegidega heade tuttavatega nüüd nii sidemetes, et nagu kõige selle keskel. Aga kes siin riiulitel lemmik on või kelle teda nagu ei saaks siin oma toas tööd teha, kes siin peaks igal juhul olema? Tuglas kindlasti peaks olema ühtelugu terve Tuglas ilma tulla, seda ei saaks kuidagiviisi läbi. Juhan Liiv peaks kindlasti olema. Ja Puškini peaks ka olema. Ja Lermontovi peaks olema. Omal ajal võtsid raamatut teil saiaraha ära. Aga mida raamatut anda? Tuli palju välja juba ja arusaadav, aga selle kohta Koerki juba kõik ära ütelnud. Et mul ei ole midagi lisada. Sest kõik, mis suus, on ikkagi raamatutest, Välit ja raamatukoi olen ma olnud. Ja siin väga suure. Peame siiski vist korkile midagi juurtega ütlema, et need raamatud kõik ilusti on siin riiulil, nad on puhtad ja et mees saab siin laua taga neid lugeda ja kirjutada ja mõelda jälle koolis ette kanda. On vist väga suur osa ka abikaasal, kes on andnud mehele siiski võimaluse olla võib-olla raamatutega rohkem kui kui oma abikaasaga onni. No on küll ja nii on ka, et me ikka Tallinnas sõidame, mis see kõigepealt peame kõik raamatukauplused läbi käima ja alles hiljem siiski kas ülikonna riiet minema ostma või toitu ostma. Selleks pean mina ka alati valmis olema. Siin on Haadan praegu välja pandud kaks luuler raamatut ja, ja juba peremehel on selline nägu ees, et päris kogemata juhuslikult nad teineteise peale ei ole. On tahtmine vist midagi välja öelda. Söeld võiks nii et meie arenemine on hullu ikka tohutu. Kui ma võtan selle raamatu, villandila rahulik, luuleluud ja välja andnud Aareinvalt töine trükk, taratus Macenburgend trükija kulub 1875 ja võtan ühe luuletuse lihtsalt väljapiiga. Ta igatses, selline ohver tuleks peigmees, mulle, viiksime rõõmu hommikul aru päevapaistvusele võõraks, lusti roosidele. Küll rõõmus oleks, ma laulaks linnu heale ega. Ja eks igatseme oli päris nii animaalne, lihtne ja lihtsalt arusaadav, aga kui me võtame praegu Jaan Krossi kätte, siis missugune eruditsiooni pool? Võtame jälle lihtsalt ühe luuletuse. Maailma avastamisest, kõik inimesed on sündinud geenoas. Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres, kõikide isad, onu, kummargil, kangaspuude kohal, kulumas kangast lastele jätkata. Kõik lapsed jooksevad kangaspuude loginast sinise mere kaldale vahtima, varbad vees, laevade kadumist silmapiiri taha. Sest lapsed vaat sinna jooksma ja laevad tahavad sinna kaduma ja varbad peavad saama märjaks. Ja kõik asuvad teele. Sest kõik peavad asuma teele karavellidega, Kaleoonidega, kaleeridega, kale, assidega, Corvettidega regattidega, parkla laevadega, Prikidega, brigantiinidega, pargastega, kuularitega, Kaljastega, Kutritega, jahtidega, praamidega, Lotjadega, luuppidega, sõrmedega, paatidega, venedega, sõstadega, džaukkidega, putratega ka luudega, Braudega, Zampaanidega, Pirov soovidega ka jakkidega, aurikutega, õhupallidega, tiri saablitega, bee, monoaero ja hüdroplaanidega allvee, rootor, rootor, turbo, elekter ja aatomlaevadega patus graafidega, Teeuudega rakettidega ja vöö vahele pistetud hõlmadega ning avastavad uue maailma. Eks elus ole ju kõike, tuleb tuska üle elada ja on kurbi hetki ja mõni ütleb, et mine loodusesse, kõnni vaikses metsas ja siis läheb tuju tagasi. Teiseks. Aga kui nii palju raamatuid on vist siis leiaksid alati enda sõbraga, kui näiteks ongi nagu. Ega meie majas igav ei ole küll kunagi. Lapsed ütlevad pühapäevalgi käin, igav ei ole miski ta kuigi koolis raadio, televiisor, igasugused suusatamise võimalused, uisutamised, kelgud ja veel vahepeal jääb nii lae niimoodi aega ja ütlevad, et nii igav ei ole miski pühapäeval teha. Mina olen elanud küll väga metsanurgas õpetajana, töötanud kaua aega ja ma kunagi mul ei olnud igav. Keegi on öelnud, et mida targem inimene, seda vähem ta räägib endast, siin ka Djodorvaas rääkis oma sõpradest-tuttavatest kolleegidest, õpilastest, kirjanikest, juhtumistest, aga endast nagu ei kostnud midagi.